Neljapäev, 25. november 2021

Sobivaks tunnistatud keha vol 8 - kokkuvõtteks

 


Võiksin nüüd Aubrey Gordoni raamatu „What We Don’t Talk About When We Talk About Fat“  selle kaheksanda postitusega kokku võtta.

Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin ja teise inimese parema mõistmise nimel on seda hea lugeda kõigil, kes on ise või kelle pere- ja tutvusringis on pluss suuruses inimene. 

Gordon kirjutab, et kõhnus on veider ja võõrastav konstruktsioon. On inimene pluss suuruses või tavasuuruses, ta ikkagi ei usu, et kvalifitseerub täiusliku kõhnuse alla. Inimesed tegelevad verbaalse akrobaatikaga, et mitte mitte mingil juhul nimetada end kõhnaks, valides selle asemel hirmutavad tsitaadid selliste sõnade ümber nagu sale ja keskmine, ning samal ajal peavad lõputult dieeti, unistades võimatust kõhnusest, mis on lihtsalt kättesaamatu. Kõhnuse kummardamine võtab matti meilt kõigilt. Ka keskmise kaaluga inimeste raha kulub dieedipillide, toidu kohaletoimetamise, treeninglintide ja toidulisandite ostmiseks. See võtab neilt võimaluse näha oma keha sellisena, nagu see on, asendades selle pildi mõne moonutatud peegli peegeldusega – ja seda tehes võtab see ära palju ka nende enesehinnangust. See võtab seltskonnast ära huvitava vestluse, tõrjub meid kaalulangetamise harjumuse ja lõputult igava stsenaariumi juurde: kes on millisel dieedil, kes sööb hästi, kes halvasti. Kõhnus võtab nii paljudelt inimestelt võime kuulda pakse inimesi, tunnustada nende kogemusi isegi siis, kui need erinevad teiste kuulajate omadest. Ja kui see võtab meilt võime üksteist kuulda, õõnestab see aeglaselt tavasuuruses inimeste suhteid paksude pereliikmete, sõprade, kolleegide ja teistega, säilitades igaveseks sõnatu ja rahutu distantsi.



Ja ma ei saa öelda, et Gordon kuidagigi eksiks. Toidumaailmas aktiivselt tegutsedes sattusin sageli kuulama inimeste probleeme kehakaaluga. Mitmel korral kurtsid inimesed, kes polnud küll saledad aga olid vormikama voolujoonelise proportsionaalse kehaga, suutmatuse üle kehakaalu vähendada.  Just kehakaalu, mitte suitsetamist, mitte unetust, mitte liigset töörabamist. Mina ei näinud nende kehas midagi muutmist vajavat. Kuid nemad ise nägid. Sügavalt sissejuurdunud probleem, mis viib tähelepanu ainult kaalule.

Paksu inimesena ütleb Gordon, on ta seisnud silmitsi pidevate hinnangute, karmi tagasilükkamise ja pealetungivate küsimustega, mis lõppevad alati sama vana fraasiga: olen lihtsalt mures teie tervise pärast. Olen teie tervise pärast mures, seega pean teile ikka ja jälle ütlema, et te surete. Olen teie tervise pärast mures, seega pean teile ütlema, et keegi ei armasta teid sellisena. Olen teie tervise pärast mures ja seetõttu ei saa ma teid kohelda elementaarse austusega.

Kuid need vestlused kannavad harva tegeliku mure tunnuseid. Mure on uudishimulik, õrn, armastav. Mure on otsene ja südamlik. Mure teeb oma tööd delikaatselt, suure hoolega. Mure juured on armastuses – mitte, nagu nii paljudes nendes vestlustes, juured on võimus, paternalismis ja avalikus põlguses. Mure paksude pärast on mõistetav. Iga päev avaldatakse kohalikes ja riiklikes uudistes lugusid rasvumise epideemiast, millele on lisatud kaadrid kehatutest rasvadest torsodest, eeldades, et meie nägude näitamine tekitaks liiga palju häbi. Lõppude lõpuks, kes võiks taluda, et teda nähakse sellises kehas nagu meie oma?  

Paksud inimesed – eriti väga paksud inimesed, nagu Gordon – kohtavad sageli murelikke nägusid. Sageli kaitstakse ennast, väites, et mure pluss suuruse tervise pärast on vale, põhineb vigastel ja laiaulatuslikel eeldustel. Korjame kokku oma testitulemusi ja haiglaandmeid, viidates uhkusega sellele, et meil pole kunagi olnud infarkti, kõrgvererõhutõbe ega diabeeti. Loeme uhkelt ühes oma jõusaalide ajakavad ja külmikute sisu. Paljud paksud inimesed elavad ilma terviseprobleemideta. Paljudel paksudel inimestel ei ole diabeeti, samuti on paljudel paksudel inimestel armastavad partnerid. Ka need, kes pole kõhnad, teatavad uhkusega, et on õnnelikud ja terved. Pluss suuruses inimesed on väsinud sellest, et neid peetakse automaatselt haigeks.  

Jah, seda eeldatakse – et pluss suurus on alati haige, kuid ometi on tõsiasi, et ka saledad on haiged ja võivad olla väga-väga haiged. On diabeeti, on kõrget kolesterooli ja liigesevalusid. Kuidas see oligi... esimesena visaku kivi see, kes ...



Raamatus räägitakse Lizzo´st. Ja hoolimata sellest, kuivõrd palju Lizzo demonstreerib, et tema pluss suuruses keha on terve ja tema selles õnnelik – ei aita see mitte kuidagi vähendada rünnakuid ja ahistavaid kommentaare.

Tuleb taaskord tuttav ette taimetoitlaste ringkonnast. Ükskõik kui palju taimetoitlane ei käi välja oma tervise ja rahulolu väiteid – see ei rahulda kunagi rahulolematut. Millegi pärast ei meeldi üldsusele erandid. Ehk tegelikult ei ole asi tervises ega õnnes. Samas ei ole pluss suurus mingi erand – kohe kindlasti mitte USAs. Nii et me oleme omaks võtnud mingi standardi, millest on raske lahti lasta. 

Gordon kirjutab „muretrollidest“. Muretrollid on kujumuutjad, kes muudavad oma argumente ja vabandusi, et vältida nii vastutust kui ka otsest vestlust. Muretrollid räägivad karmist armastusest, kuna nad hoiavad keskme toidul, riietusel, kinnitusel ja armastusel, et suruda paksu inimest kõhnaks. Nad kujutavad pluss suuruses keha ette söena ja et arvavad, et nende surve teeb söest teemandid. Muretrollid kurdavad meie suuruse üle, pakkudes komplimente ainult koos hinnanguliste hoiatustega: „Sul on nii ilus nägu. Kui sa vaid võtaksid kaalust alla.“ Nende silmad jälgivad teraselt pluss suuruse inimese kahvlit taldrikult suhu ja jälle tagasi, mõnikord isegi vabalt kommenteerides, mida süüakse, kas süüakse ja kui palju. Kui neile vastu astuda, hüppavad paljud kaitsesse, isegi nördivad. „Ma lihtsalt üritan aidata.“ Paljude paksude inimeste jaoks ei lõpe murettrollimine lihtsalt toidu, suuruse või tajutava motivatsiooni kohta avaldatud kommentaaridega. Mõnikord muutub see mure sissetungivaks, sügavalt isiklikuks ristküsitlusteks. Mõned neist piirduvad dieedipidamisega: Kas olete paleot proovinud? Aga ketot? Kas jälgite oma makrosid? Kas sa teed trenni? Kas sa jätsid menüüst leiva välja? Kas sa petsid? Sa oled vist salaja suhkrut söönud? Tõenäoliselt ei tee sa seda õigesti.



Paks keha peab olema mingi tragöödia tagajärg. Paks keha on hälbiv, häbistav, murettekitav. Paks keha ei saa kunagi lihtsalt olla. Paksu keha tuleb selgitada ja kõhnad küsijad lihtsalt küsivad, küsivad nad ju vaid seda, mida kõik mõtlevad.

Sõltumata teemast ei motiveeri aga häbi muutma; see annab hoopis mõista, et häbistatud pool on lihtsalt halb inimene ja selle vastu ei saa midagi teha.  Ajakirjas Journal of the American Medical Association avaldatud artikkel “Status Syndrome” toob välja tõendid selle kohta, et häbimärgistamine ja sotsiaalne staatus on olulised tervise mõjutajad, eriti vaeste inimeste jaoks.

Teadlased õpivad seda, mida paksud inimesed on juba ammu teadnud – et diskrimineerimine ja häbimärgistamine on tervisega seotud probleemide peamised tõukejõud ning et kõik see mure kahjustab rohkem kui aitab. Lõppkokkuvõttes ei põhine rasvavastane võitlus teadusel ega tervisel, murel ega valikul. Rasvumisvastasus on peenematele inimestele viis oma tajutud vooruslikkust meelde tuletada. Paksuma inimese nägemine võimaldab neil endale meelde tuletada, et „vähemalt ma pole nii paks“. Nad usuvad, et on valinud oma keha, nii et paksu inimese nägemine, kui ta sööb midagi, mida nad peavad ebatervislikuks, tuletab neile meelde nende tugevamat tahtejõudu, sitkust ja paremat iseloomu.

Kas pole, et sageli püütakse ennast ülendada teist alandades. Ma olen parem, sest vaata kui vilets on tema. Aga teist alandades ei ole võimalik kunagi ülenduda.

Mis puudutab kogu seda väljakuulutatud sõda rasvumise vastu, siis on pajud eksperdid tunnistanud, et nende meetoditega, mida siiani on katsetatud on paksud jäänud paksudeks ning tavasuuruses inimesed on nüüd rohkem ülekaalus. Ehk sõda on kaotatud.

Psühholoog Jason Seacat viis läbi uuringu, et teha kindlaks, kui sageli paksud naised end ümbritsevas maailmas hukkamõistuna tundsid, paludes 50 ülekaalulisel ja rasvunud naisel kirja panna kõik juhtumid, kus nad tundsid end oma kaalu tõttu hukka mõistetuna või solvatuna. Keskmiselt teatasid naised iga päev kolmest juhtumist.



Neist juhtumitest kirjutab Gordon oma raamatutes ja need on kohe kindlasti täiesti vastuvõetamatult jäledad. Ta toob mõiste „catcalling“ juurde ka „fatcalling“. Catcalling ehk tänavakiusamine on ahistamise vorm, peamiselt seksuaalne ahistamine, mis koosneb soovimatutest seksuaalsetest kommentaaridest, provokatiivsetest žestidest, kähmlusest, vilistamisest jms. Ja taolise kiusamisega puutuvad kokku ka pluss suuruses inimesed.

Kuid vaatamata paljudele sarnasustele fatcallingi ja catcallingi vahel, on esimene juurdunud erinevates kultuurilistes impulssides. Kuigi mõlemad tulenevad sügavalt juurdunud arvamusest, et neil on õigus teiste kehadele, lubab tülitamine ahistajatel uskuda, et nende tegevus on tõeline abi neile, keda nad ahistavad. Seksualiseerituna on fatcalling eesmärk paksudele naistele kinnas heita ja pakkuda neile seksuaalset tähelepanu, mida muidu neist keegi eales ei saaks...

Gordon kirjutab filmidest, raamatutest, telesaadetest, kus paksu inimest kujutatakse rumala, laisa, jõuetuna ja sellest, kuidas ülekaalu epieemiast  rääkides näidatakse pakse inimesi alates kaelast allapoole.

See on midagi, mida akadeemik ja aktivist dr Charlotte Cooper nimetab "peata paksudeks". "Peata paksudena muutub keha sümboolseks: paksud on olemas, kuid neil pole häält, isegi suud peas, aju, mõtteid ega arvamusi. Selle asemel vähendatakse ja dehumaniseeritakse neid kui kultuurilise hirmu sümboleid: keha, kõht, tagumik, toit.”

Kui pakse naisi kujutatakse filimides sageli koomiliselt ebaihaldusväärsena, siis pakse mehi sageli ebaintelligentsete, unustavate, vihaste või nurjatutena. Ameerika situatsioonikomöödiad keskenduvad sageli tuumperekondadele ja nendes tuumperekondades on regulaarselt paksud, õnnetud mehed, kes on abielus kõhnade ja imeliste naistega.


Kirjutatakse sellistest muutmissaadetest nagu The Swan – kus hulk ilukirurge, hambaarstid, personaaltreener üritavad koledast paksust inimesest teha ilusat saledat naist. Üks osalejatest pluss suuruses Sylvia pandi saate perioodil 1200 kalorilisele dieedile, kasutades Nutrisystem toite, mida paljudel juhtudel on kohtusse andtud põiehaiguste tekitamise pärast. Kedagi ei huvita tervis – oluline on number kaalul.

Narratiividel on kultuuriline kaal ja see tõmbab kõik alla. Need narratiivid on väljamõeldud kõhnade inimeste poolt saledale publikule, tuletades regulaarselt meelde enesestmõistetavaks peetud väiteid:

1. Saledaks saamine on elu saavutus ja ainus viis tõelist täisväärtuslikku inimelu elama hakata.

2. Kogu paksus on häbiväärne moraalne ebaõnnestumine.

3. Kõhnus on loomulikult parem olemisviis.

4. Paksud inimesed, kes jäävad paksuks, väärivad mõnitamist.  

 


Gordon kirjutab enda kohta:

 „Olin dieeti pidanud ja treeninud, kaalust alla võtnud suurte spurtidega (kuigi ainult selleks, et seda hiljem tagasi võtta) ja madalaim kaal, mis mul kunagi õnnestus saavutada, oli 124kg. KMI kohaselt oli see minu iseloomu ebaõnnestumine. Mul lihtsalt puudus visadus, tööeetika, sihikindlus saada piisavalt kõhnaks, et ennast päästa. Mulle öeldi, et mu elul on kriips peal ja ma saan süüdistada ainult iseennast, kui ma ei saa hakkama võimatuga.“

Meditsiini poole pealt lõpetas Gordon arstide juures käimise, kuna ainus mida ta kuulis oli, et vaja on lõpetada liigne söömine ja hakata trenni tegema. Kord kõrvapõletikuga EMOsse minnes mõõtis õde tal vererõhku, kortsutas kulmu, mõõtis uuesti.Seejärel tõi uue mõõtmisaparaadi ja hakkas uueti mõõtma. Gordon küsis, kas midagi on väga halvasti ja õde ütles, et ei – aparaat näitab normaalset vererohku aga see ei saa olla, kuna sellises kaalus peab rõhk korrast ära olema.

Kaheksa aastat peale viimast arstil käiku läks Gordon taas kord arsti juurde. Seekord oli kõik teisiti. Arst mõõtis ja kaalus teda, küsis kas ta suitsetab (pole kunagi seda teinud), tarbib narkootikume sh kanepit (ei tarbi), kas ta on suhtes (jah on), kas tarbib alkoholi (ühe või kaks kokteili/veiniklaasi nädalas). Ja arst ütles, et ta paistab olevat terve.



See vallandas Gordoni pisarad – mitte keegi polnud kunagi kasutanud tema osas sõn terve. Ta sai lõpuks ometi arstiga rääkida ilma halvakspanu tundmata:

„Ütlesin talle, et olin suurema osa oma täiskasvanu elust käinud vaid kiirabis, kuna teadsin, et arstilkäigust pole abi. Ütlesin talle, et lõpetasin arstide külastamise, kuna nad ei suhelnud enam minuga. Nii paljud ei suutnud mind puudutada, ei uurinud mind, ei esitanud küsimusi, ei suunaks spetsialistide poole ega kirjutaks retsepte. Kõik, ma ütlesin talle, viisid teema tagasi kaalulangetamiseni, mida aastatepikkune dieedipidamine ja ebakorrapärane söömine polnud kunagi andnud. Kuid vastus peaaegu igale terviseprobleemile, millega olin silmitsi seisnud, tuli ilma uurimiseta, uudishimuta, nägemata midagi peale minu suuruse. Ütlesin arstile, et mu keha heidab pikka ja laia varju ning et iga arst näis olevat keskendunud selle varju siluetile, mitte kehale.  

Rääkisin talle kõigest, mida olin teinud tervise hoidmiseks, mida tervishoiutöötajad nii kergesti ignoreerisid. Jälgisin toitu ja vitamiine igapäevases päevikus; kasutasin toitumise jälgimisäppi vitamiinide, mineraalainete, makrotoitainete ja aminohapete arvutamiseks; pidasin treeningu kalendrit, et tagada regulaarne liikumine; säilitas vaimse tervise ja käisin regulaarselt hambaarsti juures; valmistasin kodus toitu, käisin põllumajandustootjate turgudel ja valisin kohalikke tooteid. Rääkisin talle isikliku treeneri palkamisest ja sellest, et proovisin kümne aasta jooksul kõikivõimalikke dieete. Alates teismeliseeast olin proovinud kõike, kuid mu keha ei muutunud“.

Viimases peatükis kirjutab Gordon, kuidas kõik võiks meie ühiskonnas tulevikus olla. Kuidas meis on rohkem aktsepteerimist, arusaamist, võimet kuulata ja mõista. Kuidas me ei häbista, ei pane paremusjärjestusse, ei oota võimatut.

Võib olla laseb dieedi ehk heaolu/wellness kultuur oma haarde lõdvemaks ja me hakkame igas inimeses nägema inimest ja oskame müügikultuuri meile pähe pandud mõtete ja inimlikkuse vahele tõmmata piiri. Eks näis.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar