Looduse kõrvaltoimed vol 4 - laiskusega maailma vallutamas

 

Eelmises postituses jäi Dan Riskini raamatu 2 peatükist rääkimata veel loodusliku vägistamsie osa... Vägistamine ei ole inimeste juures aktsepteeritav, kuigi looduses toimub seda kogu aeg. Ja me ei peakski seda aktsepteerima lihtsalt seetõttu, et looduses loomad seda teevad. 

Mõnikord sunnib terve isaste partide hord end emasele kallale, kuni too upub nende kõigi raskuse alla...

Kahest kuni kolmest isasest pudelnina-delfiinist koosnevad grupid ümbritsevad emaslooma paaritamiseks päevadeks, hammustades ja rammides teda alati, kui ta püüab põgeneda.

Riskin kirjutab, et kõige vägivaldsem seksielu on lutikatel. Lutikad on putukad, kelle pärast pidi murestema ainult odavates hotellides ööbides. Kuid viimastel aastatel on nende arvukus kõvasti kasvanud  ja neid võib kohata kõikjal, isegi 5 tärni hotellides. Lutikad on piskesed seinapragudesse varjuvad putukad, kes öösel tulevad inimese verd imema. Kui emalutikas on kõhu kõvasti täis söönud, siis on ta ka kõige fertiilsem. Oma tagasiteel seinaprakku viib tema tee ta kokku mitmete isalutikatega. Emalutikal on kehas avaus, mille kaudu ta muneb, kuid isalutikas ei pane oma peenist sinna, vaid lööb emalutika kehasse uue augu. Kuna koduteel ootab mitte üks, vaid mitu isalutikat, võib selline soo jätkamise viis kergelt emalutika tappa.

Pseudobiceros võitlemas

Huvitav viis on lameusside perekonna liikmel Pseudobiceros. Nagu kõik lameussid, on ka pseudobicerosed hermafrodiidid. Ühel isendil on nii peenis kui ka täielikult välja arenenud naissoo reproduktiivsüsteem. See tähendab, et kui kaks Pseudobiceros lameussi kokku saavad, tuleb neil otsustada, kummast saab isa ja kummast ema. Ema peab viljastuma, mune kandma ja munema ning see nõuab palju energiat. Isa peab ainult ejakuleerima. Kuna nad mõlemad on isekad, siis ei taha nad kumbki ema olla. Mis siis saab? Nad hakkavad võitlema – peenistega veheldes. Võitlus kestab seni, kuni ühel on peenis otsast – temast saab järelikult ema. Probleem lahendatud. 

Kui on olemas pooldumine ja kloonimine, miks tekkis selline järglaste saamise viis nagu enamikul loomadel hetkel on?

Seksi suur eelis kloonimise ees on see, et see annab vanemale võimaluse parandada oma DNA tulevasi ellujäämisvõimalusi, segades selle kellegi teise DNA-ga. Loomade kloonimisel pole muud võimalust, kui lihtsalt edasi anda see DNA, millega nad olid sündinud.

Seksiga DNA edasiandmise puhul saab loom otsida enda ümber kedagi, kellel läheb maailmas hästi, ja seejärel temaga seksides tuua need soodsad geenid perekonda. Sellepärast muutis seks elu Maal täielikult.

Loomade kloonimise puhul võib üksteist ignoreerida, kuid seksi puhul peavad kõik üksteist pidevalt kontrollima. Teie DNA ei taha ainult, et te paarituksite, vaid see soovib, et te paarituksite parima võimaliku partneriga (või partneritega). Võib ka öelda, et teie seksuaalelu on teie DNA jaoks sama oluline kui teie ellujäämine.

Lõppkokkuvõttes on soov leida suurepärane DNA kogu romantika aluseks. Inimeste jaoks on romantiline armastus seksi lahutamatu osa, kuid see pole tegelikult "looduslik", kuna ei kuulu enamiku loomade seksuaalellu.

Riskin arvab, et romantiline armastus ongi meil olemas seetõttu, et inimlapse suureks kasvatamine kestab väga pikka aega ja nõuab tohutult energiat. Romantiline armastus tagab pikemaajalise suhte.

Kui Risikn kirjeldab elu looduslikus keskkonnas, ei jäta ta mainimata ka oma naist Shelbyt. Kui nad olid alles tutvunud, töötas  naine Brasiilia vihmametsas oma PhD töö kallal. Riskin oli väga kade, kuna naine kogus pinnase ja veeproove jaaguaride, puumade, anakondade, nahkhiirte, põrnikate, sipelgate jpt loomade keskel. Kas pole rabavalt hämmastav koht, kus olla!

Kuid naine koges ka looduse teist poolt. Kord takerdusid tema juustesse metsmesilased, kes nõelasid teda seni, kuni ta püüdis neid juustest lahti harutada. Seda juhtus kolmel korral. Ühel hommikul pani ta saabast jalga, kui tundis, et midagi on varvastel ees. Saapast pudenes välja tohutu tarantel. Korra jõi ta jaamas vett valest kraanist ja sai kõhuparasiidi Giardia, mis tegi ta väga haigeks. Ta võttis küll vastavat rohtu, kuid parasiit oli juba jõudnud tema seedesüsteemi kahjustada niivõrd, et täiesti normaalseks muutus see alles aasta pärast.

Giardia (eesti k makaslutikas) parasiit on üks, mida võite saada ka Põhja-Ameerikas. Võib-olla olete sellest kuulnud hüüdnime "koprapalavik" (beaver fever) järgi. See võib põhjustada tugevat (ja intensiivset) kõhuvalu, kõhulahtisust, verd väljaheites ja mõnikord isegi verd uriinis. See on täielikult välditav seni, kuni inimestel on juurdepääs puhtale veele. Hoolimata sellest ennetatavusest on praegu see parasiit sadadel miljonitel inimestel kogu maailmas.

 

Kolmas peatükk kannab nime „Laiskus“ ehk veel üks päev parasiitide paradiisist.

Risikin alustab siin ülemaailmsest ülekaalust ja rasvumisest kirjutades. Rasvumise ennetamiseks ja selles taastumiseks pakutakse erinevaid meetodeid ja üks neist on – elage naturaalsemalt.  

Kas polnud siis meie esivanemad saledad. Nii meile öeldaksegi, et just sidemete kaotamine loodusega on meid laisaks teinud. Looduse mudel on raske töö ja ellu jäävad kõige sitkemad? Kas pole?

Riskin naerab selle peale ja kirjutab, et jah, kui sa vaatad kobrast, siis tema teeb muidugi rasket tööd. Kuid kopra kõht on elamiskohaks tervele ökosüsteemile laiskadele elukatele, kes kopra toidupalukestest matti võtavad. Osad neist ampsavad isegi kopra enda liha.

Need tasuta elavad parasiidid õilmitsevad kopra kehas, kasutades ära kogu tema raske töö. Ja nad ei anna absoluutselt midagi vastu. Sellest laisem ei saa keegi enam rohkem olla.

Kui küsida, siis enamik inimesi ütleb teile, et nad armastavad loodust, kuid paljud neist samadest inimestest ei taha isegi parasiidi pilti vaadata. Fakt on aga see, et parasiidid on sama loomulikud kui linnud ja mesilased. Ja need linnud ja mesilased on kaetud omaenda parasiitidega. Bioloogid isegi väidavad, et parasiidid on terve ökosüsteemi normaalne osa.

Riskin kirjutab, et sarnaselt enamiku inimestega ei armastanud ta alguses parasiite. Ta tundis uudishimu, kuid teda köitsid nahkhiired ja seetõttu luges ta parasiite puudutavat materjali vaid niipalju, kui oma kraaditöö jaoks vaja läks.

Ta oleks naernud, kui keegi oleks talle öelnud, et vaid paari aasta pärast hakkab ta juhtima Animal Planeti saadet parasiitidest Monsters Inside Me. Paari aastaga hakkasid parasiidid mängima suurt rolli ja Riskini sõnul on see täiesti vapustav maailm.

Raamatus on pikemalt kirjutatud vampiir nahkhiirtest, kes joovad imetajate verd ja seetõttu on nad parasiidid.

Definitsiooni järgi on parasiit loom, kellel on suhe mõne teise loomaga, keda nimetatakse peremeheks. Selles suhtes saab parasiit suhtelist kasu ja peremees maksab selle eest suhtelist hinda. Parasiit võib saada toitu, kaitset või transporti. Peremehelt võidakse varastada toitu, ta võib viga saada või isegi surra. Pole vahet, kas parasiit on uss, kala või nahkhiir. Niikaua kui ta „lüpsab“ peremeest, on ta parasiit.

Vampiir nahkhiir (vereimejalane) sööb ainult verd ja ei midagi muud.

1200st nahkhiire liigist on verest toituvaid ainult kolm.  Kõik kolm liiki elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kaks neist toituvad lindude ja üks imetajates verest. Tavaline vampiirnahkhiir on hiire suurune, tema toidukord kestab 20-40 minutit, mille jooksul saab ta kätte ühe supilusikatäie ved. Nahkhiire kehakaal seejuures tõuseb 50% ja kogu toitumise ajal ta samal ajal ka urineerib, et mitte pidusöögist lõhki minna. Oma hambad lööb ta sisse väikesesse kapillaari, mitte suurtesse veresoontesse ja ta peab sööma iga päev, et mitte surnuks nälgida.

Kui juhtub, et ta jääb toidukorrast ilma, lendab ta oma koopasse, kus käib teiste nahkhiirte suud lakkumas, kuni keegi neist talle veidi oma verd oksendab. See nahkhiir on üks vähestest liikidest looduses peale inimese, kes jagab võõra liigikaaslasega toitu.

Parasiidid elavad kõikjal, kus on elu. Sinu tagahoovis olev orav on täis mikroskoopilisi olendeid; teie linnumajas nokkiv lind on kaetud väikeste parasiitidega. Pandakarudel on parasiidid, nagu ka Antarktika pingviinidel. Tegelikult pole bioloogid kunagi leidnud parasiitideta loomaliiki.

Inimeselgi on erinevaid parasiite. Kindlasti olete tundunud sääsetorget. Sügelev ja veidi valus. Sääsk võib teile edasi anda parasiidi plasmoodium. Plasmoodiumi põhjustatud haigust nimetatakse malaariaks ja ükski teine parasiit (või kiskja) ei põhjusta inimesele nii palju valu ja kannatusi kui need väikesed ussilaadsed pätid sääskede süljenäärmetes. Kasutades neid sääski oma kohaletoimetamissüsteemina, nakatavad plasmoodiumi parasiidid igal aastal sadu miljoneid inimesi, tappes neist tuhandeid, peamiselt lapsi.

 Kui ussikeste sisenemine teie punastesse verelibledesse ei ole teie jaoks piisavalt halb, pakub Emake Loodus tervet komplekti muudest inimparasiitidest, mille vahel valida, igaüks vastikum kui eelmine.

Risikin märgib, et ta ei ütle, et neid parasiite on vaja armastada, kuid müts maha selle eest, milleks nad suutelised on.

Kõiki võikaid parasiidilugusid ma kirjeldama ei tahagi hakata, vaid mõned olulisemad. Aga oodake vaid, kui jõuame järgmise peatüki juures selleni, mida taimed võivad teha, et neid ära ei söödaks.