Neljapäev, 11. november 2021

Looduse kõrvaltoimed vol 8 - kadedus ja "tossikesed" isased

 


Riskin kirjutab, et evolutsioonilisest vaatenurgast on teiste inimeste kasvatuskogemustele tähelepanu pööramine hea viis näha, kui hästi teie lapsel läheb. Lõppude lõpuks, nagu ahnuse peatükis arutati, peab teie laps võistlema teiste lastega, nii et see, kuidas ta nende lastega võrreldes on, muutub kunagi oluliseks. Kuid muretsemine selle pärast, kui palju sõnu meie laps kaheksateist kuu vanuselt Jonesi lapsega võrreldes teab, on energia raiskamine.   

Kadedust on kirjeldatud kui "kellegi teise edu suhtes negatiivset tunnet".

Kadedus on osa inimkogemusest ja see võib motiveerida kõikvõimalikke kuritegusid vandalismist mõrvani. Kuid kadeduse sümptomitest suurim on vargus. Kui inimene väga ihaldab seda, mis teisel on, võib juhtuda, et see püütakse lihtsalt endale võtta.

Kadedus loomade hulgas ei ole väga tähelepandav, kuid vargust on kõikjal. Konnad ja maod, kes kohe oma saagi alla neelavad, kogevad seda vähem. Kiskjad, kes vajavad püütud saagi söömiseks aega, võivad üsna lihtsalt oma saakloomast ilma jääda. Raamatus on palju näiteid alates sipelgatest, ämblikest jt kes varastavad teiste püütud saaki.

Bagheera kiplingi.


Üks selline huvitav ämblik on Bagheera kiplingi. See on ainus vegetaarne ämblikuliik maailmas. Mida ta sööb? Ämblik elab samal akaatsial, mis peab sipelgaid ja toodab nende jaoks nektarit. Sellest nektarist toitub ka ämblik. Vahel harva maiustab ta ka sipelgate vastsetega. Sestap pole sipelgad temast üldse vaimustatud ja ämblikul tuleb ennast kogu aeg nende eest peita. Ämblik eelistab oma toitu saada sipelgate järelt varastades, mitte neid tappes.

Hüäänid on tuntud selle poolest, et varastavad lõvidelt, kuid ka lõvid ise on agressiivsed vargad ja pole sugugi haruldane, kui nad võtavad endale hüäänide püütud saagi.

Kuna suured kiskjad ei saa saaki kätte iga päev ja kulutavad selle püüdmisele palju aega ja energiat, siis on vargus nende jaoks suur probleem. Kui gepard näeb saaki taga ajades, et kuskil passivad teised kiskjad, siis ta jätab jahi pooleli, kuna jääb tõenäoliselt oma toidust  ilma.

Hüäänkoerad

Samamoodi on ohustatud Aafrika hüäänkoerad, neid on järel vähem kui kuus tuhat isendit, seega on nende ja teiste ohustatud loomade kaitsmiseks eraldatud looduskaitsealad. Kuid kuna hüäänidel ja lõvidel läheb neil samadel kaitsealadel ka väga hästi, ei saa Aafrika hüäänkoerad sugugi paremini hakkama. Üks Zimbabwes läbiviidud uuring näitas, et ühes sellises pargis olevatelt Aafrika hüäänkoertelt varastati toitu ligikaudu kaks korda sagedamini kui väljaspool parki.

On üks ahvatlev kontseptsioon, et loodus on loomupäraselt tasakaalus ja isereguleeruv ning et looduse arenemise võti seisneb selles, et inimesed tulevad lihtsalt eest ja lasevad asjadel ise tasakaalustuda.

Kuid tõde on see, et loomadel ei eksisteeri korra mõistet ja nad lihtsalt annavad endast parima, et üksikindiviididena areneda. Kui loomad jäetakse ökosüsteemis piisavalt kauaks üksi, tekib tasakaal, kuid kui see tasakaal inimese poolt rikutakse, ei taastu asjad sageli samasse tasakaalu. Kui me ei sekkuks ja ei aitaks Aafrika savannides kaasa, ei suudaks gepardid või metsikud koerad uuesti jalgu alla saada. Inimesed olid need, kelle tõttu liikide arvukus vähenes ning kui inimene lihtsalt tagasi astub, ei ole liigi taastumine enam nii lihtne.

Ka inimene on suurte kiskjate tagant toitu varastanud. Kirjutasin blogis Ponzeri raamatust „Burn“, seal oli kirjas, et kui hadzadel avaneb võimalus, siis nad võtavad kiskja saagi endale. Riskin märgib lisaks, et Hadzade puhul on kiskjate  tagant varastatud saagi osakaal 20%.

Inimene on vastupidava jooksjana suuteline muidugi ka ise saaklooma jahtima. Loomad sageli jooksevad kiiremini, kuid tempo ei püsi väga kaua, inimene seevastu suudab aeglasemat tempot pidada pikka aega.

Kuid vargus teeb asjad lihtsamaks ja aitab energiat kokku hoida. Ehk tõendid osutavad sellele, et inimene on vargusega tegelenud juba väga kaua aega.

Kadedus mängib suurt rolli paaritumise juures. Emased on looduses väga valivad ja eelistavad tugevat, tervet ja suuremat isalooma. Mida teevad väiksemad, nõrgemad isased (sneaker males - varju jäävad või tossikesed isased), et oma evolutsioonilist ülesannet täita. Neil on välja töötatud erinevaid nippe.



Emballonuridae on väikeste nahkhiirte sugukond, keda nimetatakse ka kott-tiivalisteks nahkhiirteks. Selle liigi isane nahkhiir omab väikest haaremit, mis koosneb kuni seitsmest emasest. Nö haaremi emased elavad koos lastega kuskil puul, koopas või hoones. Üksikud isased, keda kustutakse satelliit isasteks, passivad seal lähedal. Kui isane valmistub paarilist otsima minema, lakub ta oma tiivakotikesed puhtaks ja seejärel võtab suu oma uriini täis ja pihustab selle oma tiivakotikestesse. Seejärel hõõrub ta oma peenist, kuni tuleb valge tilgake ja ka seda hõõrub ta enda peal laiali. Selline uriini, sülje ja genitaali eritise segu toodab muskuse lõhna. Nii lõhnastatuna lendab isane emaste juurde ja lehvitab oma tiibu, et lõhn emasteni jõuaks. Sellega annavad isased emastele teada, kui terved nad on ja emased otsustavad selle järgi, kas isane on nede jaoks seksikas või mitte. Seetõttu puhastavad isased end iga päev ja katavad värske seguga, kuna seismajäänud ainest kasutavad bakterid, et toota vähem külgetõmbavaid lõhnu. Kui haaremi peremees on kodus, siis ta ajab teised isased kiiresti minema. Üksikud isased jäävad kuskile lähedale oma aega ootama ja käivad peremehe äraolekul aeg ajalt emastele oma lõhna lehvitamas.  Uuring nahkhiirte järglastega näitas, et haaremi omanik oli ainult 30% haaremilaste isa. Ülejäänud 70% oli erinevatelt satelliitisastelt.

 

anaxyrus cognatus

Anaxyrus cognatus konnad (Great Plain toads ehk Suure Tasandiku konnad) paarituvad emasest kinni hoides. Nad kallistavad emast, emane laseb vette oma munad ja isane sinna peale sprema. Emakonn eelistab suurt isast, kes suudab teha kõvemat häält. Kõva häälega reklaamib isane oma suurust. Väike isane, kes sellist kõva häält teha ei suuda, käib suurema konna järgi ja ei tee üldse häält. Kui emane ujub hääle poole, ujub väike isane varjust välja ehk teeskleb, et tema ongi see suure hääle tegija. Keegi ei tea, mis emane mõtleb, kuid väikeste isaste jaoks selline kavalus vahel töötab.

Väikeste isaste strateegia on veel ka see, et kui suur isane on munad viljastanud, siis ta läheb ja laseb ka oma sperma sinna peale. Ka see toimib, sest uuring näitab, et ligi neljandik munadest on viljastatud sellist strateegiat kasutanud väikese isase poolt.

Rhinella proboscidea


Lõuna Ameerika kärnkonn Rhinella on tuntud nekrofiilia poolest. Kudemisaeg on lühike ja intensiivne, võistlevaid isaseid on palju ja päris sageli saavad emakonnad haavata või surma. See isalooma ei peata, ta haarab surnud emaslooma ja teda pigistades ja masseerides tulevadki munad välja.

Riskin märgib selle loo puhul, et see on heaks näitkes, kuidas loodus ei ole inimesele selleks eeskujuks, mismoodi toimida.

Austraalia seepia


Veel üks ookeanis elav liik, kus "tossikesed" isased oma asja pettusega ajavad on hiiglaslik Austraalia seepia. See on kaheksajala nõbu, kuni kakskümmend tolli pikk ja kaalub üle 10kg. Seepia on tuntud oma võime poolest koheselt värvi muuta, mis võimaldab neil vajaduse korral maskeerida, kiskjaid peletada või teiste seepiatega suhelda. Ja kui oskad sel viisil suhelda, oskad ka valetada. Seepia isased on fantastilised valetajad. Isased seepiad kaitsevad oma emaseid agressiivselt, kuigi emased pole sellise pühendumise pärast eriti rõõmsad. Valida on paljude isasloomade vahel ja kuigi ta lükkab 70% paaritumiskatsetest tagasi, seksib ta siiski kuni seitseteist korda päevas.  Väiksemad isased üritavad kivi tagant piiludes pakkuda end välja suurema isase pähe.

Salamander on üks sellistest liikidest, kus isane teeskleb, et on emasloom ja hiilib nii emasele lähedale.



Vargus on parasitismi tüüp, kuna (nagu mäletate paari peatüki tagusest ajast) kirjeldab parasitism mis tahes suhet kahe organismi vahel, kus üks saab kasu (parasiit) ja teine maksab (peremees). Vargusest põhjustatud parasiitide puhul kasutavad bioloogid sõna kleptoparasitism ja räägivad loomadest, kes on teiste loomade kleptoparasiidid. Võib-olla tunnete ära eesliite klepto – sõnast kleptomania, häire, mille tõttu inimesed patoloogiliselt varastavad.

See on täpselt selline hetk, kui on kiusatus vaadata neid loomi ja öelda midagi selle kohta, mida nad saavad meile õpetada. Võib-olla tahavad osad osutada Bill Gatesile ja Mark Zuckerbergile kui nohikutele, kes on elumängus väga hästi toime tulnud, kuid see on ohtlik ja libe tee. Oletame, et vaatate isasloomade alternatiivseid paaritumisstrateegiaid ja ütlete siis teismelisele poisile midagi sellist: "Kuule, isegi kui sa pole jalgpallimeeskonnas, kohtud lõpuks naisega, kes armastab sind sellisena, nagu sa oled, kes näeb sinu väärtust, intelligentsust või huumorimeelt. Nii oleks ilus öelda, aga see pole see, mis looduses toimib. Te ei palu noormehel kohtingule minnes naist kinni pidada ega sundida teda endaga ühtesse. Ei saa teeselda, et loodus on meie jaoks mingi ülim käitumisreeglite kogum. Loodusest on hea inspiratsiooni ammutada, kuid siiski peab olema kaine mõistus. Inimesed peaksid järgima moraali, kuid looduses moraali ei ole .

See et midagi juhtub looduses, ei sa eales olla inimkäitumise õigustuseks.

Riskin arutleb peatüki lõpus küsimuse üle, kas pidevalt õppides ja uusi teadmisi saades, läheb osa rõõmust kaduma? Õppides evolutsiooni paremini tundma, kaovad nii mõnedki muinasjutud,  mis oleks võimaldanud lihtsamalt läbi saada.

Ja juba ongi kuues peatükk „Viha. Mürgid ja väljasuremine“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar