Esmaspäev, 8. november 2021

Looduse kõrvaltoimed vol 5 - kassid, rotid ja isekad taimed

 


Laiskuse peatükk kestab veel... Parasiitlik lameuss, mida nimetatakse skistosoomiks, saab alguse teo seest. Ja just seda mul vaja kuulda oligi, et loodusega lõpparve teha ...😏😎😏

Vähe sellest, et tigude tihedus minu maalapil  on üks kõrgemaid, tassivad ja poetavad nad laiali ka parasiite. Riskin kirjutab aga päris tõsiselt, et kui te ei suuda parasiitidest lugeda ega neid looduse osana võtta, siis jätke siinkohal lugemine katki. Elu on looduses just selline nagu ta on. Eks ma siis lugesin edasi, olin tige nii tigude kui ka kasside peale (kohe kirjutan ka miks kasside).😕


Kui ma poleks eelnevalt lugenud Rob Dunni raamatust (parasiidid või parterid), kuivõrd meie immuunsüsteemi tervis võib teatud määral parasiitidest sõltuda, siis kadjaks juba linna poole.😎 
Samas muidugi seda konkreetset parasiiti meil Eestis pole (Euroopaski vaid Korsikal). 

Ajakirjast Eesti Loodus võib samuti lugeda tigude parasiitidest: „Tigudega samades elupaikades elab arvukalt putuktoidulisi laululinde. Paljud neist on imiussiga nakatunud. Liitsugulised ehk hermafrodiidsed imiussid elavad hulganisti linnu maksas. Pärast paaritumist valmivad nende kehas munad, mis mõne aja pärast väljutatakse linnu sapijuhadesse. Sealt liiguvad munad koos sapiga soolde. Munade kest on keemiliselt vastupidav, seetõttu koos sapiga linnu maksast soolde liikunud munad seal ei hävi, vaid väljuvad koos ekskrementidega. Lennates putukaid otsides rohu kohal jätavad linnud sinna imiussi mune sisaldavaid väljaheiteid. Kui nüüd imiussi muna satub vette või veetilka, siis koorub sellest ripsmetega vastne – miratsiid. Kui merivaiklane sööb rohtu, millel asuvad miratsiidid, või sukeldub miratsiide sisaldavasse veekogusse, siis satuvad need koos toiduga tema organismi. Seal seavad nad end sisse teo maksa.“

Teost väljuval parasiidil (skisotoomil) on ca 8 tundi aega jõuda inimeseni, vastasel korral ta sureb. Eks neid inimesi ei vedele ka just palju igal pool, nii et enamasti jõuab parasiit ära suura (ahahaa - kui inimene ei ela just kohas, kus elab miljoneid tigusid). Riskin kirjutab, et skisotosoom seab end sisse väikeses veresoones ja jääb lootma, et leiab seal partneri, kuid see tõenäosus on väga, väga väike. Ometi arvatakse, et ca 200 miljonit inimest on nakatunud. Kui malaaria võib tappa, siis see konkreetne parasiit teeb lihtsalt immuunsüsteemi veidi nõrgemaks.

Parasitoidid

 


Kui mingi isend muneb oma munad teise liigi kehasse, kus vastsed toituvad sellest kehast ja tapavad selle, nimetatakse seda parasitoidiks. Parasitoidi ja parasiidi põhimõtteline erinevus on selles, et esimene tapab alati (sageli sööb ka seejärel ära) oma peremeesorganismi, parasiit aga mitte.

10% kõigist putukatest on parasitoidid. Nii et see ei ole looduses erandlik. Kui vaadata kahetiivalisi, siis siin on 16000 liiki parasitoide – viiendik kõigist kahetiivalistest liikidest.

Kui ma nägin seda videot siin all, siis see tundus hullult armas.👇



Kui ma lugesin Riskini raamatust kasside parasiidist Toxoplasma (Toxoplasma gondii on levinud üle kogu maailma ning see on võimeline nakatama praktiliselt kõiki soojaverelisi loomi. Kodukass on teadaolevalt ainus peremeesorganism, milles see on võimeline paljunema. Toxoplasma gondii põhjustatav toksoplasmoos ei ole ohlik täiskasvanutele, kuid on ohtlik imikutele, HIV ja AIDSi diagnoosi saanutele ja teistele nõrga immuunsüsteemiga inimestele.)

Huvitav on see, et kui rott tunneb kassi või kassi väljaheite lõhna, annab aju signaalid, mis sunnib rotti sealt kabuhirmus põgenema. Kui rott juhuslikult astub kassi väljaheite sisse ja saab omale toksoplasmoosi, siis parasiit mõjutab tema aju niivõrd, et rott tunneb kassi lõhna tundes erutust ja tahab tema lähedale minna. Sest just nii saab parasiit kindlustada oma soo jätkamise – roti kehas parasiit paljuneda ei saa aga kui kass roti ära sööb, on ring täis ja elu läheb edasi.

On siis nüüd enam see video nii naljakas?

Ja USAs on toksoplasmoosi nakatunuid 8 inimest kümnest. Brasiilias on nakatunuid 67%, Lõuna-Koreas 4,3%.




Parasiidid (mitte aga parasitoidid) üritavad samas hoida oma peremeest elus. Ööliblikatel on kõrvas lestad. Ja lestaga kõrv kuuleb halvemini. Liblikas, kes kuuleb halvemini, hukkub kergemini. Sestap, kui lest on okupeerinud ühe kõrva, siis mittte kunagi ei võeta kohta sisse teises kõrvas.

Riskin kirjutab: 

„Parasiidid konutavad laisalt ja varastavad töörügajate tagant ja mõnikord isegi sunnivad neid aju mõjutades oma ülesandeid täitma. Laisk isend on looduses elus ja terve. Parasiidid alates vampiirnahkhiirtest kuni toksoplasmani muudavad looduse keerulisemaks, huvitavamaks ja (ma väidan et ka) kaunimaks, kui see oleks ilma nendeta. Ja ka meie, inimesed, oleme oma elu alguses üsna parasiitlikud.“

Kasvav loode inimkehas on parasiidi moodi. Ka loode toodab kemikaale, mis surub maha ema immuunsüsteemi, vastasel korral lükkaks ema keha loote kui võõrkeha endast välja (tänases maailmas peab vist hoiatama lisandimüüjate eest, kes lubavad ema immuunsüsteemi raseduse ajal tugevamaks muuta). Ema ja tema loode on väga erinevad organismid ning üheksa kuud ühe keha jagamine on mõlemale raske. Ema immuunsüsteem arendab järjest tugevamat immuunvastust iga järjestikuse poja toodetud meeste antikehade suhtes (ema immuunsüsteem ründab iga järgmist poega agressiivsemalt).

Nii nagu emaüsas kasvav laps peab üle elama ema immuunsüsteemi, nii on vaja ka emal üle elada loote immuunsüsteem. Kuigi sündinud laps ei ole emale mingil juhul parasiit ja ema saab lapse olemasolust suurt kasu.

4 peatükk kannab nime „Aplus“ – söö ja saa ära söödud. 



Poes võib oma toidukorvi täis laduda head ja paremat: puuvilju, aedvilju, leiba, mune, liha – kõik see tuleb loodusest. Võib ju küsida, kui Emake Loodus on nii julm ja halastamatu, kuidas ta on loonud meie ellujäämiseks nii maitsvaid asju?

See kujutletav hoolitsus, mida loodus pakub, on illusioon. Ta ei ürita meid tegelikult üldse toita. Meie oleme lihtsalt saanud tööprotsessi meistriks, et end toita. Taimi ja loomi ei pandud siia meie eest hoolitsema. Need ilmusid evolutsiooni tulemusena, nagu meiegi.

Taimed on isekad, seega näevad nad ärasöömise vältimiseks erakordselt palju vaeva. Loomade eemalhoidmiseks toodavad nad kõike alates okastest kuni mürkideni. Vastuseks oleme õppinud enamikku taimi üldse vältima ja keskenduma selle asemel väikesele osale taimedest, mida saame süüa. Me tegelikult ei söö üldse väga paljusid taimi. Valisime välja väga väikese arvu taimi, mis meile haiget ei tee, ja seejärel aretasime need veelgi maitsvamaks.

 

Taimed ei püüa meid aidata; meie aitame ennast. Mis puutub loomadesse, keda me sööme, siis arvan, et kindel on see, et nad ei taha, et sina neid sööksid, ei taha, et nende sündimata beebidest valmistataks omletti või segataks teie kohvi sisse piima, mida nad oma beebidele valmistavad. Kala võib olla suurepärane oomega-3 rasvhapete allikas, kuid need molekulid ei ole kala sees teie tervise jaoks. Nad on seal, sest nad on kaladele head. Taimed ja loomad hoiavad meid tervena, sest meie keha on arenenud koos nende taimede ja loomadega, mida me sööme. Oleme aastatuhandeid tapnud ja söönud looduse saadust, nii et inimkehad on loodud arenema just sellistest toitudest. Kui öelda, et loodus on selleks, et meid terveks teha, on see pahupidi pööratud. Meie kehad on loodud varastama teistelt meid ümbritsevatelt kehadelt: me saame ellu jääda vaid taimi, loomi ja seeni süües.  

Et mõista omaenese aplust, võib vaadata kõigepealt  looduse teiste liikide aplust.

Terved ökosüsteemid töötavad sel viisil. Hirve sees olev energia pärines päikeseenergiat suhkruks muutvatest taimedest. Kui puuma tapab hirve, kandub taimeenergia edasi – puumale, aga ka väikeste imetajate, lindude, putukate, seente ja bakterite kaskaadile, mis puhastavad puuma mahajäetud rümba tükke. Kõik need elusolendid (ja muuhulgas nende parasiidid) võitlevad pidevalt üksteisega, et oma kehasse energiat saada. Seejärel püütakse asjad seada nii, et ükski teine loom neilt energiat ei varastaks. Energia voolab pidevalt läbi looduse ja aplus on mehhanism, mille abil ta seda teeb.


Düüs, mille kaudu energia ökosüsteemidesse voolab, on taimedel üsna karm. Seal on lõputu loomade paraad, alates lehetäidest kuni sebradeni, kes püüavad neist pidevalt tükki hammustada. Taimed ei saa joosta ja peitu pugeda, seega peavad nad end kokku võtma ja end kaitsma. Selle tulemusel moodustavad taimed ühed kõige vägivaldsemad, halastamatumad ja surmavamad vahendid, mida looduse arsenalis kunagi leida võib. Lihtne on pidada taimi kahjutuks, kui vaatame ringi toidupoe lettidel ja loomulikult ei olegi siin ühtegi ohtlikku taime.

Varem tähendas puu- ja juurviljade otsimine sadade mittesöödavate taimeliikide seas söödava otsimist. Maailmas on rohkem kui 250 000 liiki taimi, kuid meie, inimesed, saame üle 90 protsendi oma kaloritest vaid viieteistkümnest neist. See on umbes sajakuuekümnendik ühest protsendist.

Toidupoodide reklaamsildid võivad toitude kirjeldamiseks kasutada sõna looduslik/naturaalne, kuid siinne valik on väga erinev mööda Aafrika savanni kõndimisest ja toidu otsimisest.



Enda kaitsmiseks kasutavad paljud taimed okkaid ja ogasid. (Kas olete kunagi proovinud roosipõõsast närida?) Teravad, torkivad tükid võivad muuta taime puudutamise valusaks – ärge mõelgegi seda süüa – ja taimed muudavad need okkad sageli veelgi tõhusamaks, täites need mürgiste kemikaalidega. Kuidas nad seda teevad, et mitte kahjustada iseennast?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar