Parasiidid või partnerid vol 1 - kellega voodit jagame

 

Hakkasin lugema Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies"

Rob Dunn on Põhja-Carolina Ülikooli rakendusökoloogia osakonna bioloog,  professor ja kirjanik. Ta on kirjutanud mitu raamatut ja avaldab oma teaduslikke kirjutisi ajakirjades nagu BBC Wildlife Magazine, Scientific American, Smithsonian Magazine, National Geographic.

Ise kirjutab ta endast robdunnlab kodulehel: „Suuremat osa elusmaailmast tunneme halvasti või üldse mitte. Minu laboris uurime meie igapäevaelus meid ümbritsevaid liike, mis on meie elus tavalised. Enamikku neist liikidest me aga hästi ei tunne ja seetõttu on koduaias, magamistoas või isegi toakaaslase kehalt palju avastada. Mõnel päeval töötan ise neid liike uurides, tuleb kummarduda, et välja selgitada, kas mu naabri jala seen on ikka uus liik. Sagedamini veedan aega koos üliõpilaste ja teiste teadlastega, et aidata kaasa nende avastustele. Kirjutan ka meid ümbritsevast maailmast, mis on võimalus jagada teadlaste lugusid, kes on oma elu pühendanud meid iga päev mõjutavate liikide, elundite, rakkude, geenide või ökosüsteemide mõistmisele. Ainuüksi minu hoones ümbritsevad mind bioloogid, kes uurivad preeriahirvi, haruldasi liblikaid, kala munasarju,  pikkade küünistega dinosauruseid, otsuseid, mida teeme kui ähvardab surm, alkohoolseid puuviljakärbseid, seeni kasvatavaid mardikaid ja palju -palju muud. See on hea töö, seda nimetatakse teaduseks, mis kohati tundub rumal, vahel tõsine, kuid peaaegu alati hea.“ 

Raamatuid on tal päris mitu ja kui loetu on hea, siis loeks teisi ka...

Rob Dunn teaduslabori kohta:

Oleme rühm teadlasi erinevatelt erialadelt, kes töötavad selle nimel, et teha uusi avastusi igapäevaelust, kaasates samal ajal avastamisprotsessi võimalikult palju inimesi. Avalik teaduslabor ei ole niivõrd üks labor, kuivõrd see on aken koostööks paljude teadusharude ja institutsioonide laialdase teadlaste võrgustiku vahel. See töö sai alguse tänu riikliku teadusfondi poolt antud  toetusele, mis aitas käivitada mitmeid projekte, milles hakkasime kaasama avalikkust meid ümbritseva elu uurimisse, olgu selleks siis sipelgad tagahoovides või bioloogiline mitmekesisus nabades.

Esialgu oli meie koostöö avalikkusega mitteametlikes tingimustes, nagu muuseumid ja tavameedikud. Kuid tänu teisele riikliku teadusfondi (NSF) toetusele hakkasime tehtud tööd siduma formaalse haridusega klassiruumis, olgu selleks siis K-12 klassiruumid, ülikoolide auditooriumid või pigem nende segu. Töö klassiruumides on olnud koostöö mitmete tuhandete õpilaste ja sadade õpetajatega üle maailma. Ametlikult on labori juht Rob Dunn, kuid tegelikult juhib meie jõupingutusi, nagu ka sipelgakolooniat kollektiiv, kollektiiv, kellel on palju erinevaid ja ainulaadseid oskusi (alates sepatööst kuni stabiilsete isotoopide kasutamiseni) ja palju muud.

Meie töö tuumikule pani alguse sipelgate uurimine. Sipelgad on omaette põnevad ja mitmekesised. Nende ühiskonnad kujutavad endast ka huvitavat võrdlust meie omaga. Jätkame sipelgate kaasamist oma töösse, kuid ootame põnevusega ka seda, et saame laiendada oma tööd toidumaailma, olgu see siis sipelgate toit, sipelgad toiduna või sagedamini erinevad toidud, mida inimesed söövad. Oleme alustanud mitmeid uusi avalikke teadusprojekte, mis käsitlevad toidu ökoloogiat ja arengut, projekte, mis hõlmavad õpilasi, kes uurivad leiva ökoloogiat, näiteks selle ökoloogia tulemuste avalikku degusteerimist ja kui kõik toimib õigesti, kokkasid (sealhulgas koolides), kes saavad kasu selle protsessi käigus kogutud teadmistest.  

Raamatus kirjeldab Dunn looduslike liikide mõju meie heaolule ja maailmale ning seda, kuidas isegi sellistes kohtades nagu meie magamistoad, kus oleme end loodusest kõige paremini puhastanud, klammerdub loodus meie külge ja kuidas see ka alatiseks nii jääb.

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus). Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. 

Arenesime parasiitide, mutualistide  ja patogeenide kõrbes. Kuid me ei näe end enam osana loodusest ja laiemast elukogukonnast. Parema elu ja puhta elamise nimel oleme suure osa loodusest oma kehalt maha nühkinud ning püüdnud eemaldada igasuguseid elusid - parasiite, baktereid, mutualiste ja röövloomi -, et olla eemal metsikust ohust. Loodus on selles uues maailmas maastik akna taga, omamoodi elav maal, mille üle on meeldiv mõtiskleda ja kuhu vahel  ka tore põgeneda.

Tõde on aga see, et kuigi „puhas elamine” on meile mõneski mõttes kasuks tulnud, on see Rob Dunni sõnul teinud meid ka teist moodi haigemaks. Oleme lõksus kehades, mis arenesid välja sadade teiste liikide usaldusväärse kohalolekuga. Nagu Dunn märgib, on meie kaasaegne eemaldumine eluvõrgust põhjustanud enneolematuid tagajärgi, millest immunoloogid, evolutsioonibioloogid, psühholoogid ja teised teadlased alles hakkavad aru saama. Diabeet, autism, allergiad, paljud ärevushäired, autoimmuunhaigused ning isegi hammaste, lõualuu ja nägemishäired kimbutavad üha enam kehasid, mis on eemaldatud ökoloogilisest kontekstist, milles need aastatuhandeid eksisteerisid.

Dunn väidab, et saame luua rikkama looduskeskkonna, kus me saame end ümbritseda liikidega, mis on meile kasulikud, mitte ainult nende liikidega, kes meist hoolimata ellu jäävad.

Sissejuhatuses kirjutab Dunn:

 „Mõnel päeval me mäletame ja tunneme oma seost sellega, mis oli enne meid. Kui me vaatame telerist šimpansit ja näeme tema žeste, lahkust ja julmusi, tunneme empaatiat. Kui võtame kätte kilpkonna, näeme selle jalgu, kummalisi silmi ja keha, mis polegi nii erinev meie omast. Me tunneme, et see liigutab meie käte vahel nagu mingi iidse elu lihas. Kuid enamikul päevadel oleme vähem teadlikud sellest, et oleme osa laiemast elusliikide kogukonnast. Me ei näe end enam looduse osana. Ometi klammerdub meie ajalugu meie külge, märkame seda või mitte. Viimase paari aasta jooksul on kümned uued ja eraldiseisvad avastused antropoloogia, meditsiini, neurobioloogia, arhitektuuri ja ökoloogia - eriti ökoloogia - poolt seda palju selgemaks teinud. Mida rohkem me oma evolutsiooniajaloost distantseerume, seda enam tundub, et tunneme oma pärandi nähtamatute nööride tõmmet. On olemas metafoorseid või isegi vaimseid viise, kuidas me mineviku pärast valu võime tunda, kuid ma pean siinkohal silmas midagi palju füüsilisemat. Pean silmas valu, mida meie keha tunneb, kui ta on eemaldatud ökoloogilisest kontekstist, milles see aastatuhandeid eksisteeris.“

Me võtame oma kaasaegseid töö- ja vaba aja rituaale iseenesestmõistetavana, kuid ometi oleme elanud pea kogu oma ajaloo jooksul väljas, kas alasti või peaaegu alasti. Istusime, kui julgesime, okstel. Magasime vitstest, mudast ja siledatest lehtedest tehtud pesades. Me rändasime ja otsisime toitu ning tundsime maastikku, mis meid ümbritses ja me pidime seda tundma, kuna selle värvilistest viljadest ja andidest saime me söönuks.

Peaaegu kogu meie ajaloo jooksul oleme oma voodeid ja elusid jaganud paljude teistega. Kujutlege end Amazonase mudaseintega onni ja nahkhiired magavad teie kohal, ämblikud teie kõrval, koer ja kass pole kaugel, ja siis on virvendamas igat sorti putukad.

Lisaks oleks meie soolestik täidetud sooleussidega, keha kaetud paljude erinevate mikroobidega ja kopsud oleksid hõivatud seentest, mis unikaalsed ainult sellele kehale. Külaserva taga, majadevahelisest pimedusest mööda, oleks veelgi metsikum loodus, mis on täis putukaid, kes sumisevad ja pinisevad, puud langevad maapinnale, nahkhiired võitlevad viljade vahel ja siis muidugi röövloomad, kes kõnnivad vaikselt mööda meie teid ja ootavad oma saaki.

Meile võivad meeldida meie uued eluviisid, eredad tuled ja puhtad pinnad, maitsev toit ja kliimaseade - vähemalt meie teadlikele ajudele meeldib see. Vahepeal käituvad meie kehad aga nii, nagu ootaksid nad miljoneid aastaid põlvest põlve kohtumist meie vanade kaaslastega - liikidega, kellega nad olid kokku pandud.

Mõned viisid, kuidas oleme teistest liikidest distantseerunud, on head; kindlasti ei igatse keegi rõugeid. Osad muudatused on neutraalsed. Need mõjutavad seda, kes me oleme, kuid mitte tingimata parema või halvema suunas. Paljud muudatused on aga ilmselgelt halvad. Viimastel aastatel on meid hakanud kimbutama näiteks uus autoimmuunsete haiguste komplekt.