Parasiidid või partnerid vol 11 - pimesoole oluline roll

Tundub tõenäoline, et lähiaastatel muudab meie sagedane antibiootikumide kasutamine järk-järgult iga toiduampsu  vähem väärtuslikuks ja annab igale patogeenile, kellega oleme kokku puutunud, paremad võimalused keha üle võtta, üks millimeeter magu, peen- ja jämesoolt korraga.

Aja jooksul me õpime teatud liiki mikroobe paremini majandama, nagu näiteks neid, mis aitavad meid K vitamiiniga, kuid see aeg ei ole veel kaugeltki käes.

Dunn kirjutab edasi, et tuleks veel vaadata termiitide ja sipelgate juurde ning üht meie jaoks keskset rolli mängib meie pimesool.

Oleks õiglane küsida, kuidas teadlastena ja ühiskonnana on jäetud paljud mikroobid väärtustamata, ja selle asemel, et välja mõelda, kuidas häid mikroobe aidata, keskendusime nende kõigi tapmisele. Osa vastusest on see, et oli aeg, mil meid ähvardasid surmavad mikroobhaigused niivõrd, et nende kõigi tapmine ei tundunud halva ideena.

Sipelgad on nagu eeter, neid jagub kõikjale. Võib-olla on inimeste-mikroobide suhte moodi klassikaline näide sipelgate ja akaatsiataimede suhe. Akaatsiataimed pakuvad sipelgatele elupaika ja pisikesi pärlitaolisi vilju vastutasuks sipelgate poolse lehtede kaitse eest. Sipelgatega taimed kasvavad tervislikumalt ja kiiremini kui ilma, sest sipelgaid premeerides saavad taimed kaitse veel ühe kulukama putukarühma, herbivooride, vastu.  Põllumajandusega tegelevad sipelgad on inimestega sarnasemad kui ükski teine liik.

Siplegate farmid ehk rohkem tuntud kui lehelõikajate-sipelgate kolooniad on kolossaalsed ühiskonnad. Nad koosnevad tuhandetest, mõnikord miljonitest steriilsetest isenditest, kes kõik täidavad oma kuninganna korraldust. Nagu igas ühiskonnas, on üksikisikud ebatäiuslikud. Mõni teeb valesid otsuseid. Mõni süüakse ära. Mõned kannavad tagasi mürgiseid lehti. Mõni kõnnib järjekindlalt vales suunas. Kuid üldiselt saavad nad oma tööga hakkama.

Tööks on lõigatud lehtede tükikeste viimine tagasi pesasse, kus need pannakse väetisena laiali seene peenardele. Seened toodavad suhkrurikkaid kehasid - neid võiks nimetada omamoodi puuviljadeks, mida sipelgad oma vastsetele söödavad. Sipelgate jaoks toimib seen välise soolestikuna, seedides lehti nii, nagu sipelgad seda ise ei suuda. Erinevad lehelõikajate sipelgate liigid (ja neid on palju) kasvatavad erinevaid seeni. Sipelgad ja seened vajavad teineteist.

Seente kasvatamine pole sugugi lihtne ja ometi tundub, et sipelgatel see õnnestub. Samuti pole seente seisukohast sipelgate toitmine lihtne. Aed aga kasvab. Koloonia kasvab. Sipelgate kuninganna laob aina rohkem mune.

Paljud teadlased on istunud ja aina vaadelnud, kuidas selline minikogukond toimib, liigub ja kasvab ning nad on märkinud, kui väga see kogukond sarnaneb inimestele.

Lehelõikajad sipelgad on sama hämmastavad, kui seened. Samas teadlased, kes uurivad inimese soolestiku ja mikroobide kooselu, ei suhtle eriti sipelgateadlastega. See on meie aja probleem. Erinevad teadlased uurivad erinevaid liike ja sümbioose, võimalus on uurida aina üksikasjalikumalt ja mikroskoopilisemalt, kuid enam ei osata üksteisega infot vahendada. Jõutakse samadele järeldustele ning seetõttu võiks info vahetamine paljuski aega ja raha kokku hoida.

Ja nüüd kirjutab Dunn midagi, mis mu tähelepanu eriti köitis: kui looduses jääb midagi söömata, siis on selleks ka eriline põhjus, see kas maitseb vastikult, sisaldab toksiine või kaitseb end kuidagi muutmoodi.

Nii et aias ja metsas, kui midagi söömata jääb, ära endale ka liigselt suhu topi ... eriti seda mis maitseb halvasti. 😎😏😎. Teadagi neid kibedate umbrohtudega smuutisid - mõtle hoopis, miks keegi teine seda ei taha, kas tõesti puhas lollus. 😀☝

Lehelõikajate sipelgate kehal elavad ka neile kasulikud bakterid, mis ei lase patogeensetel seentel sipelgatele kahju tekitada.

Vahepeal tekkinud idee, et meie kehad võivad meie kaitseks häid mikroobe kasvatada, on pärit sipelgate juurest. Ja kuna sipelgaid on lihtsam uurida kui inimesi, lahendatakse sipelgate suhte keerukused tõenäoliselt kiiremini kui meie omad.

Oma mikroobiaedade hooldamise osas oleme rohkem lehelõikajate sipelgate koloonia moodi, kui keegi oleks osanud arvata. Meie pimesooled (ussripik, apendix), kui need ei lõhke, on just selle töö tegemisel võtmetähtsusega. Isegi kui meie aju püüab meile öelda, et meie soolestikus või nahal olevad bakterid on kõik halvad, saadab pimesool vastupidiseid signaale. Mingil ürgsel ja sõnatul moel pimesool teab seda.

 Pimesool on kõige enam levinud organ, mida ära lõigatakse. Kui te seltskonda satute, võite ilma pimesooleta leida mitmeid. Võib-olla olete üks neist. Olenemata sellest, kas olete või mitte, on õiglane küsida: kui pimesool tekitab nii palju probleeme ja tundub, et see on vähem vajalik kui püksid (mille puudumist koheselt märgataks), siis miks meil see üldse on? Selgub, et vastus on seotud meie soolestiku mikroobide ja evolutsioonilise kontekstiga. Pimesoolel on mõtet ainult meie evolutsioonilist minevikku silmas pidades.

Pimesool on lihatükike, mis ripub soolestiku alumises osas. See on roosaka sõrme suurune, seega on see teiste organite suhtes väike, kuid on piisavalt suur, et vääriks selgitust. Ometi pole küsimusele, mida pimesool teeb, juba ammu sisukat vastust antud. Süda pumpab verd. Neerud puhastavad verd ja aitavad säilitada vererõhku. Kopsud jaotavad hapnikku ja eemaldavad süsinikdioksiidi. Pimesool, noh, see ripub. Esimest korda lõigati pimesoolt juba 300 aastat tagasi, selgitused selle funktsioonide kohta on reeglina tavalised: see võib olla immuunsüsteemi osa, sel võib olla mingi neuroloogiline roll. Võib-olla on see seotud hormoonide sekretsiooni või lihaste funktsiooniga. Valitsev seisukoht on aga ammu olnud see, et see ei tee üldse midagi. Ja see vastus on muidugi vale, kuigi me saime sellest teada alles hiljuti.

Peamine tõestus peavoolu idee kohta, et pimesool on vestigiaalne, oli see, et selle eemaldamisel ei juhtunud midagi. See oli lihtne loogika. Kirurgid on miljonid pimesooled välja lõiganud. Nad on jälginud tagajärgi nii, nagu teie võiksite jälgida soovimatu tala eemaldamist oma majast. Kui maja kokku ei kuku, järelikult polnud oluline. Kui pimesool teeks midagi olulist, jääksite pärast eemaldamist ju haigeks.

Eesti virtuaalkliiniku lehelt (ja vikipeediastki) leian samuti selle eriti vana arvamuse:

„Kuigi pimesool on osa seedetraktist, on see vestigiaalne organ. See tähendab, et see ei oma olulist funktsiooni ja inimene võib elada normaalset ja tervislikku elu ilma selleta. Tema eesmärk kehas on teadmata, kuid arvatakse, et see sisaldab kude, mis aitab immuunsüsteemil võidelda infektsioonidega.“

Ja vaevalt see enne 10 aastat ka muudetud saab.

Ometi on alati olnud probleeme hüpoteesiga, et pimesool on lihtsalt vananenud, kasutu organ. Esiteks - pimesool tapab. Kui põletikulist pimesoolt ei eemaldata, surevad umbes pooled nakatunud inimestest, nii vanad kui ka noored. Kuna umbes iga kuueteistkümnes inimene kannatab ägeda pimesoolepõletiku all ja kui seda ei eemaldata, sureb üks kolmekümne kahest inimesest pimesoolepõletikku. Kui ajalooliselt suri üks kolmekümnest inimesest pimesoolepõletikku ja pimesoole olemasolu, suurus, kuju jne on geneetilise alusega (nagu tundub), siis geenide jaoks ei kuluks palju põlvkondi, et pimesool kaoks.

Kui kõik asjad on võrdsed, siis meie geenidel ja omadustel, mis kipuvad meid tapma või isegi lihtsalt nõrgendama, ei lähe geenivaramus hästi. Kalad, kes suunduvad evolutsioonilist elu koopasse elama, kaotavad kiiresti silmad, sest silmade omamine on kasutu ja kulukas.

Kui pimesoole omamine on nii kasutu kui ka kulukas, peaks see, nagu ka koopas kalasilmad, kaduma. Koopakalad võivad kaotada mitte ainult oma silmad, vaid ka silmade vooluringi suhteliselt väheste põlvkondade jooksul pärast koopasse minekut.

Hüpoteesi suur probleem on ka ahvid. Kui meie pimesool oleks tõesti mõttetu ja kasutu, saaksime vaadata oma lähimaid sugulasi, et järeldada, milline võis selle kasutamine kunagi olla. Mida tegi pimesool meie esivanematel, kui tal oli veel mingi funktsioon, ja mida see teeb veel meie lähisugulastel? Kui meie pimesool on meie ajaloo jäänuk, siis võime ahvidelt meiega võrreldes eeldada rohkem arenenud ja ilmselt kasulikku pimesoolt. Šimpansidel peaksid olema väiksemad pimesooled kui enamikul ahvidel, kuna nad on meie lähisugulased ja nende elustiil sarnaneb meie omaga.

Inimestel ja mõnedel ahvidel näib olevat rohkem arenenud, suurem ja struktuursemalt välja töötatud pimesool kui enamikul teistel primaatidel, näiteks ahvidel, mis viitab sellele, et pimesool on meie jaoks tõenäoliselt olulisem kui meie esivanemate jaoks.