Naha puhtus vol 6 - kes tahab olla "kõige puhtam"

 

Loen J. Hamblini raamatut "Clean"... Mida tähendab meile „hea väljanägemine“? Kui me saame lahti oma ekseemist, aknest, kortsudest ja lõhname hästi? Seda me taga ajamegi.

Tagasi Darwini mõtete juurde minnes – kuigi sel ajal oli seksuaalsus nö maha surutud – olid tema arvamused seksuaalse valiku kohta radikaalsed. Ilu olevat evolutsiooniline präänik, kuna annab inimestele naudingut. Nauding on lõppeesmärk. Meie loomariigi esindajatena armastame asju, mis panevad meid ennast hästi tundma, isegi kui see ei ole meie pikaealisuse huvides.

Ega sellele vist ei  saa vastu vaielda – meile meeldivad asjad alustades näiteks šokolaadikoogist kuid ka asjad nagu alkohol, sigaretid, igat liiki narkootikumid. Need tekitavad meile hea enesetunde (alguses).  Ja siia on kerge kinni jääda kasvõi oma elu ja tervise hinnaga.

Yale'i evolutsiooniline ornitoloog Richard Prum on pühendanud oma karjääri esialgse iluteooria kui sisemise hüve taaselustamisele. Selles, mida ta nimetab “ilu juhtub hüpoteesiks”, väidab Prum, et ilu sai alguse juhuslikult, nagu iga evolutsiooniline protsess. Üks värv või laul või keha suurus või kuju või tekstuur, mida hakati väärtustama, mitte mingil muul põhjusel kui et see omadus pakkus naudingut.

Ja selline eelistus levis nii sotsiaalselt kui ka geneetiliselt.  Võidakse ju uskuda, et mehed arenesid naistest suuremaks ja agressiivsemaks seetõttu, et soo jätkamiseks domineerida  teiste isaste üle. Kuid võibolla juhtus see seetõttu, et naistele meeldisid suuremad võimukamad mehed. Kuna naiste jaoks oli sellistes meestes ilu rohkem.

Naised, kellele meeldis seks, said ka kõige tõenäolisemalt rohkem järglasi. Mehed, kes oskasid pakkuda nauditavamat seksi, said tõenäolisemalt rohkem võimalusi...

Bioloog Toni Morrison ütles 1993. aasta intervjuus ajalehele Paris Review: „Ma arvan, et ilu on absoluutne vajadus. Ma ei usu, et see on privileeg või järeleandmine. See pole isegi ülesanne. Ma arvan, et see on peaaegu nagu teadmine, see tähendab, selleks me sündisime.”

Suurema osa inimkonna ajaloost puudutas enese puhastamine rohkem vaimsust ja rituaale kui mis tahes kaasaegset ettekujutust tervisest või ilust. 

Viieteistkümnendal sajandil lõikasid asteegid puhastusrituaalideks mägede külgedesse tohutuid basseine. Ämmaemandad kutsusid imikuid pestes kohale veejumalannat Chalchiuhtlicue'i.

Isegi orjad, keda asteegid ohverdamiseks ette valmistasid, puhastati püha veega. Vanas Egiptuses riietuti jumalateks ja pesti rituaalselt oma surnuid, et hõlbustada üleminekut teispoolsusesse.

Hippokrates, pooldas vanne kui midagi tervisele orienteeritud praktikale pisut lähedasemat. Kuid muidugi mitte mikroobide eemaldamiseks: külm vesi arvati ravivat liigeseid, kuum peavalu ja urineerimisraskusi. Ka vanad roomlased kasutasid basseine – kuigi need olid kaugel tervislikest. Puudus tsirkulatsioon ja igasugune vee puhastus.

Filosoof Seneca nägi oma kodulinnas tekkivaid dekadentseid rajatisi selle moraalse allakäigu tõendina.

Ka varasem kristlik kirik pidas vannis käimist paheks. Jeesuse ajal kehtinud juudi seadused rõhutasid oma keha puhtuse tähtsust toitumis- ja hügieenieeskirjade abil. Vanadel heebrealastel oli vaja pesta käsi enne ja pärast sööki ning käsi ja jalgu enne templisse sisenemist.

Islam nägi pesemist ette 5x päevas enne palvetamist. Nii tekkis vajadus araabia linnades mošeede juurde täiesti hea veevärgi ehitamist, mis Euroopas puudu jäi.

920 aastatel kirjeldas üks muslim viikingeid, kui kõige räpasemaid inimesi, kes ei puhastanud end peale urineerimist ja enda kergendamist, ega ka peale söömist ja seksuaalakti – nagu ahvid.

Kui Marco Polo külastas 13 sajandil Indiat ja Hiinat märkis ta ära nende hügieeniharjumused. Hiinas ei olnud inimest, kes poleks end nädalas 3x pesnud, kusjuures talviti iga päev.  Ka Indias oli enda pesemine sisse juurdunud.

16 ja 17 sajand kuuluvad Euroopa räpasemate aegade hulka. Inimesel oli maal turvalisem ja tööd oli rohkem. See muutus aga tööstusrevolutsiooniga. Enne üheksateistkümnendat sajandit koosnesid suuremad linnad mõnesajast tuhandest inimesest. Puudusid kõrghooned või tehased, mis tekitaksid linna iseloomulikku sudu, mis ripub nüüd peaaegu pidevalt selliste linnade kohal nagu Los Angeles, Hongkong ja Delhi. Aastaks 1801 oli Londoni rahvaarv ületanud miljoni inimese piiri. See jõudis 1850. aastaks enam kui kahe miljonini. Peagi järgnesid Pariis ja New York, sest inimesi voolas linnadesse. Nad tegid seda aga kiiremini kui infrastruktuuri ehitada suudeti.

Liiga kiire rahvaarvu tõus tekitas rohkelt prügi ja mustust. Kõikjal hobusesõnnik, tänavatele valatud solgivesi..., mis andis epideemiate puhkemiseks suurepärase baasi.

Esimeste haigustekitajate mikroobide avastamise aega nimetatakse „hügieeni revolutsiooniks“. Pärast mitmeid kooleraepideemiaid, saadi teada, et need on põhjustatud saastunud veest ja sanitaarrevolutsioon saab alguse. Ideed isikliku hügieeni kohta kerkisid samuti teadvuse keskmesse. Inimese puhtust võib pidada märgiks sellest, kes oli ohtlik ja kes mitte. Hoolitsemata väljanägemine näitas, et te ei saa endale lubada pesemist ja teil puudub tualett või on see mingi saastunud kloaak.  Võib-olla olete üks haiguse kandjatest. Teisest küljest oli hoolitsetud väljanägemine - pestud riiete, kammitud juuste ja puhta  nahaga - ohutuse signaal.

Puhtast välimusest ja hügieenist said sünonüümid. Kui need nö puhtuse ja mustuse mõisted muutusid konkreetsemalt tervise ja surma poole osutajateks, levisid ka lõhestavamad tähendused. Hügieeninäitajatest said staatuse näitajad ja rohkemat hakati sageli pidama paremaks. Enam ei piisanud lihtsalt füüsiliselt eemaletõukava välimuse või lõhna puudumisest; inimene pidi lõhnama hästi. Sellised puhtuse demonstratsioonid muutusid teatud ametite ja sotsiaalsete ringkondade jaoks üha enam väravamehhanismiks.

Töölisklassi nimeks sai Suur Pesemata (ehk Suur Räpane). Hügieeni kontseptsiooni kasutati aina selgemalt sotsiaalse manipuleerimise vahendina. Sugulisel teel levivate nakkuste ohjeldamise jõupingutused viisid nn sotsiaalse hügieeni liikumiseni, mis korraldas avaliku hariduse kampaaniaid, et aidata kontrollida I maailmasõja ajal süüfilise puhanguid. Liikumine toob hiljem kaasa programmi koolinoortele, mida tuntakse nüüd seksuaalharidusena.

1895 andis saksa arst Alfred Ploetz välja raamatu Rassenhygiene (rassi hügieen) - käiakse välja idee, et üks rass on teistest puhtam. Nii saab alguse terve ahel, mis tipneb Holokaustiga. 

Puhtuse ja puhastamise ideed said isolatsionistlike argumentide aluseks, tuginedes põhieeldustele, et homogeensus on hea ja mitmekesisus ebaloomulik või ohtlik. Hirm ja põlgus mikroobimaailma vastu mängivad kaasa  selgesõnalisest rassismist kuni rõhuvate seksuaalsusstandarditeni. Neid kasutatakse ka seebi müümiseks.

Arvukad tooted, mis täna apteegiriiuleid täidavad, hakkasid igapäevasesse kasutusse tilkuma peagi pärast seda, kui sajand tagasi muutusid voolav vesi ja vannid töölisklassi seas tavaliseks. Hiljuti kõikjal levinud suplemisharjutused lõid tohutu turu seebi ja muudele puhastusvahendite aina suurenevale võidurelvastumisele. Kui vaeseid ei saa enam iseloomustada sõnaga „pesemata“, vajaksid rikkad uusi viise, kuidas end „kõige puhtamatena“ esitleda. Kapitalism ei müü midagi nii tõhusalt kui staatust. Ja kui natuke oleks hea, siis palju parem oleks loomulikult rohkem.