Mida lugeda - puhtusest, ajust ja tapvast loodusest

 

Mida lugeda järgmiseks? Minu e-lugeris on lugemata 6 raamatut + paar kodus riiulil ootavat paberraamatut. 

Aidake valida: 

James Hamblin on Ameerika arst, kes on spetsialiseerunud rahvatervisele ja ennetavale meditsiinile. Ta kirjutab The Atlanticu veergudel ja peab Yale'i ülikooli rahvatervise alaseid loenguid.

Raamat peatub põhjalikumalt meie keha ja eriti naha mikrobioomil. Hamblin lõpetas enda (pesuvahenditega) pesemise  5 aastat tagasi (kasutab ainult kätepesu vahendeid) ja ei kasuta šampooni, palsameid, dušigeeli ega deodorante. Ei  näe välja räpane ega haise kohutavalt...😎

Prof. Felice Jacka on Deakini ülikooli toidu- ja meeleolukeskuse direktor. Ta on ka Rahvusvahelise Toitumispsühhiaatria uuringute Ühingu (ISNPR) asutaja ja president ning Austraalia vaimsete häirete ennetamise liidu endine president. Ta on vastutanud väga uuendusliku uurimisvaldkonna väljatöötamise eest, mis kinnitab, et dieet ja toitumine on tavapäraste psüühikahäirete jaoks olulised. Ta on palju uurinud toitumise rolli noorukite depressioonis - see on iga, mil tavapärased psüühikahäirete alguse saavad. Tema osavõtul viidi läbi esimene uuring, milles tuvastati nii ema kui ka varases eas toitumine laste vaimse tervise oluliste ennustajatena, ja esimene uuring, mis näitas et toitumise parandamine võib depressiooni lahendada.

Robert Dunn on Põhja-Carolina Ülikooli rakendusökoloogia osakonna bioloog, kirjanik ja professor. Raamatus kirjutab ta looduslike liikide mõjust meie heaolule ja maailmale ning seda, kuidas isegi sellistes kohtades nagu meie magamistoad, kus oleme end loodusest kõige paremini puhastanud, klammerdub loodus meie külge- ja kuidas see alati ka nii jääb.

"Pahad" vs "head" bakterid, parasiidid, puugid, täid jpm - kõik meie vanad sõbrad.

Siin peaks nüüd olema kõik, mida keegi tahab teada kõhulahtisuse, -kinnisuse ning veel 100 erineva variandi kohta, mis vannitoas küsimusi tekitada võib - kuju, värvi, lõhna jms kohta. 

Raamatu on kirjutanud gastroenteroloog Anish Sheth koos Josh Richmaniga. 

Daniel K. Riskin on Kanada evolutsioonibioloog, telenägu ja produtsent. Ta juhtis Kanada telesarja Daily Planet. Autor teeb täiesti selgeks, et pole mõtet pöörduda loodusmaailma poole, et saada nõu moraalse elu elamiseks. „Loodusel,” märgib ta, „pole kohta sotsiaalse õigluse aruteludes“. 

See võib olla imeline maailm, kuid see on ka ohtlik, häiriv ja vastik. Tundub, et igal sammul üritavad elusolendid meid nahka pista, mürgitada, kasutada meie keha oma koduna või lasta meie peale laiali oma munad. 😕

Kommentaar oma soovitusega jäta facebooki (lihtsam variant) või siia blogisse. Blogi postituste kommentaarid ilmuvad peale modereerimist, kuid kõik peaksid saama postitada: nii nimega kui anonüümselt. 

Seniks üks ootamatult positiivne leid raamatukogust. Rutger Bregmani "Inimkond. Paljutõotav ajalugu"

Rutger C. Bregman on Hollandist pärit  noor ajaloolane ja autor. Ta on avaldanud neli raamatut ajaloost, filosoofiast ja majandusest, sealhulgas „Utoopia realistidele“.

Inimkonna paljutõotava ajaloo on siin Eestis välja andnud kirjastus Varrak, tõlkinud Tõnis Värnik.

Ei arvanudki, et möödaminnes riiulilt kaasahaaratud raamat toob päikest päeva ajal, mil tundub lootusetult pilvine.

See ei ole ei eneseabi käsiraamat ega romaan, vaid ajalooraamat. Mida ajalooraamatult ikka oodata – sõda sõja otsa...Ja ometi on see tõeliselt positiivne kirjatükk. Ma olen läbi lugenud kolmandiku ja tõepoolest vaatangi juba inimest leebema pilguga.😏💓

Bregman kirjutab, et tema raamat räägib ühest radikaalsest ideest – sellest, et enamik inimesi on sügaval sisimas väga korralikud ja head.

Alustab ta Gustave Le Bonist. Kunagine tunnustatud teadlane Le Bon kirjutas raamatu „Masside psühholoogia“, kus on ära toodud tema arvamus sellest, kuidas inimkond kriisis käitub: „Peaaegu sedamaid laskub inimene tsivilisatsiooniredelil mitu astet allapoole.“ Puhkevad paanika ja vägivald ning tuleb ilmsiks meie, inimeste tõeline olemus.

Vahel kui lugeda Delfi kommentaare tundub, et nii see tõesti on. Redelil astutakse allapoole juba mitte kriisi ajal, vaid igal ajal.

Ometi hakkab Bregman samm samm haaval läbi ajaloosündmuste seda arvamust ümber lükkama ja teeb seda üsna edukalt.

Londoni ja Saksamaa pommitamine teise maailmasõja ajal, Kärbeste jumala stsenaarium tegelikus elus näitab inimkonda pigem paremast küljest.

Meil on olemas nähtus, mille nimeks „Õela maailma sündroom“.

Bregman kirjutab, et iga kord kui kirjutamise ajal sellest raamatust juttu tegi, kergitati selle peale kulmu. Saksa kirjastaja lükkas raamatu avaldamisettepaneku tagasi, kuna tema sõnul ei usu sakslased inimeste sisemisse headusse. Üks pariislane veenis teda, et prantslased vajavad valitsuse kõva kätt. Ja 2016 aastal USAs küsisid temalt kõik, kas ta on nupust nikastanud. Kas ta televiisorit üldse vaatab?

Miks me oleme inimkonnast nii negatiivsel arvamusel küsib Bregman ja annab sellele sellise vastuse: kui turule tuleb uus narkootikum, millest me kõik sõltuvusse satume  ja mille kohta teadlased ütlevad, et selle mõjul alahinnatakse riski, tekib ärevus, meeleolulangus, õpitud abitus, põlgus ja vaenulikkus teiste vastu ning tunded nüristuvad...

Siis kas me kasutame seda narkootikumi ja kas lubame seda ka lastel teha? Kas see on seaduslik? Ja Bregman ütleb, et neile küsimustele on vastus jah ja et taoline narkootikum on juba ammu meie turul, me tarbime seda iga päev ja laseme ka lastel seda ohtralt tarbida. See narkootikum on uudised.

Mida rohkem uudiseid seda informeeritumad oleme, seda demokraatlikum on riik.

Enamik inimesi ütleb, et kõik läheb aina halvemaks. Kuid tegelikult ei lähe. Miks me sellest just nii aru saame? Aga seetõttu, et uudised räägivad erandlikest asjadest ja mida erandlikum mingi sündmus on, seda suurem on selle uudisväärtus. Olgu see terrorirünnak, ülestõus või loodusõnnetus.

Me ei näe uudiseid ega vist vaatakski, kui reporter ütleks, et väheneb vaesus või et täna pole siin märkigi sõjast.

Sotsiaalmeedia teab meist igaühte, mis šokeerib või hirmutab ja teavad mis sunnib klikkima.

Bregman loobus igapäevastest uudistest, valides selle asemel raamatu ja märkas varsti, et ka raamatud räägivad millestki erandlikust...

Ometi võttis autor kätte ja asus otsima inimkonna headust...