Naise aju vol 6 - DNA testid, östrogeen ja rinnavähk

 

„Rasedaaju“ perioodil ei ole teie IQ langenud, nihkunud on prioriteedid. Enamik muudatusi, mis kaasnevad rasedusega, nagu kõhu suurenemine, kurnatus ja omapärane söögiisu, on terved, ajutised ja kahjutud. Kuid kaks meditsiinilist tüsistust, mis võivad raseduse ajal tekkida, võivad avaldada pikaajalist mõju teie südame ja seega ka teie aju tervisele ning neid tuleb võtta väga tõsiselt.

Need on preeklampsia (rasedustoksikoos) ja rasedusdiabeet.

Preeklampsia on raseduse ajal tekkinud haigus, millele on iseloomulik vererõhu tõus ja valgu esinemine uriinis. Preeklampsia on üks sagedasemaid rasedustüsistusi. Krambid tekivad raske preeklampsia korral, need sarnanevad epilepsiahooga ning on eluohtlikud.

Preeklampsia sümptomid: kõrge vererõhk – vererõhu väärtused on 140/90mmHg või kõrgemad. Kui süstoolne (ülemine) või diastoolne (alumine) rõhk tõuseb 30 mmHg või enam, ei tohi vererõhu tõusu tähelepanuta jätta. Valk uriinis – 300 mg 24 tunni jooksul kogutud uriinis või +1 väärtus kiirtestis.

Tursed kätel, jalgadel või näol, eriti silmade all või kui tursele vajutamine jätab nahale lohu. Turseid võib esineda kõikidel rasedatel ja enamasti on see ohutu, kuid kiiresti tekkiv turse vajab tähelepanu.

Rasedusdiabeeti diagnoositi Eestis 2017. aastal  6,8%-l rasedatest. Rasedusdiabeet (gestatsioonidiabeet e GDM) on raseduse ajal tekkinud või diagnoositud erineva raskusega süsivesikute ainevahetuse häire. Raseduse ajal toodab platsenta hormoone, mis põhjustab insuliiniresistentsust, seepärast tõuseb raseda veresuhkru tase. Kahjuks ei ole sellel haigusel väliselt nähtavaid sümptomeid ja naine ise ei tunneta oma veresuhkru taset.

Avoni vanemate ja laste uuringus (Avon Longitudinal Study of Parents and Children) vaadeldi rasedusi enam kui 3400 naisel, keda jälgiti ligi kakskümmend aastat. Pärast viiekümneaastaseks saamist oli neil naistel, kellel raseduse ajal tekkis preeklampsia, 31 % suurem võimalus haigestuda südamehaigustesse kui naistel, kel seda ei esinenud. Rasedusdiabeedi esinemise korral oli 26% kõrgem südamehaiguste risk.

Viimased uuringud näitavad, et 70-80% naistest kogevad 2 nädala jooksul peale sünnitust mingil määral depressiooni sümptomeid.

Meeleolumuutused, nutt, ärevus ja unehäired on peamiselt tingitud sünnitusest tulenevatest intensiivsetest hormonaalsetest muutustest. Kuid umbes iga kümnes uus ema kogeb midagi tõsisemat, leides end võitlemas sügava kurbuse, järsema ärevuse ja isegi eneseväärikuse tunde kaotamisega mitu nädalat või kauem. Seda seisundit nimetatakse sünnitusjärgseks depressiooniks.

Harvematel juhtudel võib tekkida sünnitusjärgne psühhoos. Tekivad hallutsinatsioonid, paranoia, mõtted enda või teiste kahjustamisest.

Mõlemad diagnoosid on kantud stigmast st ühiskond on selliseid naisi pigem hukka mõistnud, kui neile abi pakkuma tõtanud.

Munasarjade kirurgiline eemaldamine viib naise menopausi. Ja see omakorda tõstab mõningatel juhtudel kuni 70% dementsuse riski.

Tänaseks on selgunud, et operatsioonijärgne hormoonravi saab neid riske maandada.

Põhjus, miks naised hakkavad neljakümnendates ja viiekümnendates (ja mõnel juhul isegi varem) östrogeeni kaotama, on see, et meie neuroendokriinsüsteem on taaskord üleminekuperioodis Nagu mõiste osutab, tähendab see, et aju (närvisüsteem = neuro) ja reproduktiivorganid (endokriinsüsteem = hormoonid) on mõlemad kaasatud ja seega võrdselt mõjutatud.

Tulemuseks on see, et paljud naised kardavad hulluks minemist, kuid ei tea, kellega oma murest rääkida. Mosconi märgib: 

„Ma olen siin, et teile öelda: te pole hullud. Teie aju muutub ja teie füüsiline ja emotsionaalne tervis muutub. Kui teil tekivad need muutused, siis teadke, et need on täiesti normaalne reaktsioon teie ajus ja kehas toimuvale. Jah - kindlasti on need ebameeldivad; isegi hirmutavad. Aga sul pole midagi viga. Õnneks on võimalusi selle eluperioodi läbimiseks tervislikult ja enesekindlalt.“

Mosconi kritiseerib pikalt USAs laiemale elanikkonnale reklaamitavaid kommertslike geeniteste ja märgib, et need ei ole sugugi nii individuaalsed ja täpsed kui seda arvatakse.

Alles hiljuti näitas silmi avav uuring, et firma 23andMe on valesti diagnoosinud vähiriski geneetilisi markereid, näiteks BRCA geeni (teise nimega “Angelina Jolie geen”), 40 protsendil juhtudest-mis teeb testi vaid veidi täpsemaks kui mündi viskamine.

Tõenäoliselt on taolisi teste ostnud ka eestlased. Eesti Ekspress kirjutas 2008

aastal: „Novembris valis ajakiri Time möödunud aasta parimaks leiutiseks firma 23andMe geenitesti komplekti. See oli üks esimestest DNA-testidest, mida said endale lubada massid: maksad 399 dollarit, saad komplekti, millega postitad oma sülje firmale, ning mõne aja pärast võid lugeda aruannet oma geneetiliste terviseriskide kohta.

Ja mitte ainult. Sealt võib leida infot nii intelligentsuse, välimuse, ravimite efektiivsuse, aga ka näiteks selle kohta, kas sa tunned kapsas kibedat maitset. Pakutakse teste, mis kaardistavad muuhulgas inimese eelkäijate põlvnemise teekonna.

Selline geenitestide plahvatuslik populaarsus Ameerika Ühendriikides tähistab personaalse geneetika revolutsiooni üle kogu maailma.“

 

Revolutsioon? Kahjuks taas kord mitte eriti. Suure hurraaga alustatud ja tänaseks on selge, et iga asja puhuks ei sobi.

LiveScience ajakirjanik Rafi Letzter saatis üheksa DNA-proovi kolmele erinevale DNA-ettevõttele erinevate valenimede all ja tulemused näitasid, et ta on super-duper Ashkenazi juut. (Ashkenazid on juudid, kelle esivanemad pärinevad jidiši keelt kõnelevatest elanikkonnast, kes elavad piirkonnas Prantsusmaa ja Venemaa vahel.)

Letzter kirjutab enda kohta: „Minu kohta on kindel see, et ma olen juut. See pole ainus asi. Olen ka 5 jalga 11 tolli pikk, prillikandja ja sõidan jalgrattaga. Kuid enamik inimesi, kes mind tunnevad, pole ilmselt üllatunud, kui saavad teada, et enamik mu esivanemaid elasid Ida -Euroopa štetlites".

Oli aga natuke üllatav, et ükski ettevõte - AncestryDNA, 23andMe ja National Geographic, kes teeb koostööd testimisfirmaga Helix - ei suutnud kokku leppida selles, kuidas ma Ashkenazi olen. Ehk kolm ettevõtet, kolm viga ja kuus erinevat tulemust.

AncestryDNA vaatas esimest DNA proovi, mille Live Science minu kohta saatis, ja teatas, et Letzter on  93 protsenti "Euroopa juut". Ülejäänud esivanemad järgmised: 2 protsenti Ibeeria (see on Hispaania ja Portugal); 1 protsent "Euroopa lõunaosast"; 1 protsent Lähis -Idast; ja ülejäänu tuleb mujalt.

Teine proov andis sarnaseid - kuigi huvitaval kombel mitte identseid - tulemusi. 92 protsenti Ashkenazi, kuid 3 protsenti Ibeeriast. Ülejäänud DNA võib Ancestry andmetel olla pärit Lähis -Idast ja Euroopa lõunaosast või muudest piirkondadest. Kuid kõik need allikad moodustasid saidi andmetel maksimaalselt vähem kui 1 protsenti ajakirjaniku DNA -st.

23andMe jõudis esimese DNA proovi põhjal järeldusele, et Letzteri Ashkenazi päritolu on kusagil 90% piirimail, kusjuures iga saadetud proovi vahel on väike erinevus. Kuid vahepeal uuendas 23andMe oma DNA -proovide tõlgendamise süsteemi ja hindas uuesti kogu oma süsteemis olevat DNA -d. Nüüd, kui Letzter logis sisse 23andMe -sse, kasutades kolme erinevat nime, mille ta oma proovidega saatis, ütlevad kahe nime aruanded, et Letzteril on 100 % Ashkenazi esivanemad. 

(Kolmas proov, mis saadeti aadressile 23andMe, ei andnud tulemusi. LiveScience.com pani ühele igasse ettevõttesse saadetud ajakirjaniku proovile naise nime ja märkis ka soo „naissoost“. AncestryDNA töötles "naissoost" proovi, ilma ühegi märkuseta. Kuid nii 23andMe kui ka Nat Geo nõudsid enne jätkamist rohkem isiklikku teavet, kuna see pärines ootamatute kromosoomidega inimeselt.)

Nii et geneetilisi teste haiguste puhuks lase määrata arstil ja õiges kohas. Raamatus on geenidest ja testidest  üksikasjalikumalt juttu.

Hoolimata sellest, mida DNA testid näitavad, enda eest tuleb hoolitseda ühtviisi hästi. Mosconi soovitab riskide puhul (ja aeg-ajalt ka muidu) kontrollida oma vererõhku, veresuhkrut, kolesterooli ja triglütseriidide taset ning jälgida kas vitamiinid/mineraalide tase vastab soovitatavale.

Raamatus on ära toodud ka küsimustikud Alzheimeri, diabeedi, südamehaiguste, depressiooni ja stressi riski hindamiseks.

Põhjalikul on samuti käsitletud hoormooravi ajalugu ja Women Health Initiative uuringut, millest sai alguse hormoonihirm. Mosconi toob samuti esile, et uuringu riske esitleti valesti. Kuid selle teema sai põhjalikult juba The Menopause Manifestoga läbi käidud.

Menopausi hormoonraviga varem alustamine võib kaitsta ka dementsuse eest. Enam kui kaheksateistkümne uuringu kombineeritud statistika on näidanud, et viiekümne kuni viiekümne üheksa-aastaste naiste seas oli hormoone tarvitavatel inimestel Alzheimeri tõve risk 30–44 protsenti väiksem kui neil, kes ei võta hormoone.  

Östrogeenil on naise ajus täita oma oluline roll. Kuid kuidas on rinnavähi ravi korral?

60-80 protsenti kõigist rinnavähkidest on seotud suguhormoonidega, nagu östrogeen. Östrogeeniretseptor-positiivsete (ERP) vähkide rakkudel on valguretseptorid, mis kinnituvad östrogeeni külge, mis aitab neil kasvada. Selle tulemusena on nende vähivormide ravi suunatud östrogeeni blokeerimisele või pärssimisele, et vältida vähi kordumist.

Kui Mosconi kirjutas New York Timesis artikli östrogeeni puuduse ja Alzheimeri vahelisest seosest, sai ta palju kirju just rinnavähi patsientidelt. Nii patsiendid kui ka ellujäänud olid mures, et nende vähiravimid võivad nende aju tervisega kahetsusväärselt vastuolus olla. Praegu on rinnavähi ravi läbi teinud  üle 3 miljoni Ameerika naise. Vähivastaste ravimite olemuse tõttu on neil samas ka östrogeenipuudus.

Ravimid on teinud võimalikuks vähi seljatamise, kuid need samad ravimid võivad kahjustada munasarju ja provotseerida amenorröad (menstruatsiooni puudumist), olgu see ajutine või püsiv toime. Täpsemalt on kahte peamist tüüpi kemoteraapiat: östrogeeni blokaatorid ja aromataasi inhibiitorid. Nagu nimigi ütleb, on "östrogeeni blokaatorite" ülesanne blokeerida östrogeeniretseptorid. Nad töötavad nagu katkine võti lukus. Kleepudes östrogeeniretseptorite (lukk) külge, takistavad need tavalise võtme (östrogeen) sobitumist, peatades seeläbi kasvaja.

Aromataasi inhibiitorid peatavad östrogeeni tootmise kogu kehas, sealhulgas ajus. Menopausieelses eas naised alustavad tõenäoliselt östrogeeni blokaatorite kasutamist, milleks on tavaliselt tamoksifeen (kaubamärgid: Nolvadex ja Soltamox). Naistele, kes on juba postmenopausis, antakse tavaliselt aromataasi inhibiitoreid, nagu Arimidex, Aromasin ja Femara. 

Kuigi nende ravimite täit mõju kognitiivsele funktsioneerimisele ei ole täiesti mõistetud, on teada, et nii östrogeeni kadu kui blokeerimine võib tekitada ajus teatud sümptomeid. Näiteks tekitab östrogeeni blokaator tamoxifen kuumahoogusid 40% patsientidest. Samuti on vähipatsientide hulgas palju kaebusi mäluprobleemide ja ajuudu osas. 

Hetkel siiski ei ole konkreetseid uuringuid, mis näitaksid keemiaravi seost Alzheimeri tõve tekkega. Osad uuringud näitavad teatud mõju, osad üldse mitte.