Mandlipiim ja sipelgad

Meie maja ümber kõnnib 6 kassi ja 2 kassipoega. Sellest hoolimata leian täna hommikul toast ahju kõrvalt (puudekasti tagant) 10 kreeka pähklit (koorega). Kreeka pähklite kott on köögis ja mingi hiirtekartell on 3 ööd kõvasti veeretamisega vaeva näinud...:). Kassid teevad näo, et nemad ei tea midagi...

Mandlipiim, värskelt tehtud -  on heaks abivahendiks erinevate toitude tegemisel.

Üks hetk Byron Katie raamatust A Thousand Names for Joy:

Ei ole mingit vajadust maailma korrastada. Kõik asjad juba on täiesti korras, isegi juba 

enne nende teket. Ma jalutan mööda tänavat, siin on inimesed ja autod ja koerad ja linnud ja taimed ja prügi ning selles oivalises kaoses on teatud ilu, mis mind alati on köitnud. See kõik on minu jaoks, kõik näitab end mulle täiuslikul hetkel, täpselt siis, kui on vaja. Tänavat pidi kõndimine ei tundu paljudele millegi erilisena, kuid minu jaoks on see terve maailm, minu salajane maailm, kus ma teenin kõiki ja kõik teenivad mind. Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks  liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks.

Ma elan jätkuvas meditatsioonis ja kui ennast näitab mõte, mis on vähim, kui jumalik, siis ma tean, et see võib kanduda segadusena üle teistele inimestele, kusjuures need teised inimesed olen mina. Minu töö on valgustada iseennast ja armastada närtsinud roosi, liikluse müra, maas olevat prügi, pesta nõusid, pühkida põrandat, teha puhtaks beebi nina ja seada küsimärgi alla kõik, mis võiks maksta mulle minu teadlikkuse minu enda tõelisest olemusest. Ei ole midagi lahkemat, kui eimiski.

Ma tulen koju oma jalutuskäigult, teen lõunasööki ja kui me sööme ütleb Stephen, „Vaata, salatis on sipelgad.“ Ma jätkan oma suutäie mälumist ja samas imetlen elus valitsevat tasakaalu. Ma ei saa kunagi rohkem ega vähem valku, kui ma vajan. 

Sipelgad tulevad meie kööki alati enne vihma. Nad lähevad ühtlase reana üle pliidi ja lauaplaadi ning minu nägemine on liiga udune (kirjutatud ajal, kui Katie silmanägemine hakkas hääbuma – tänaseks on ta nägemine taas korras), et neid pisikesi hämmastavaid olevusi märgata. Istudes hiljem elutoa diivanil, tunnen sipelgaid oma jalgadel ja kätel, oma juustes. Nagu väikesed massöörid jalutavad nad ümber keha survepunktide, kõditavad mind, vahel hammustavad, kuid ainult siis, kui seda on vaja. Ma märkan, et minu sõrmed liiguvad mööda kätt, pigistavad putuka kõvasti kahe näpu vahele ja tapavad ta just nii kiiresti, kui kiiresti ma sooviksin ise surra. See on minu enda surm, mida ma kogen ja ma armastan surma samamoodi, nagu ma armastan elu. Mu käsi liigub mu jalale ja litsub katki kaks vennikest, kes rühkisid üles minu sääremarja pidi.  Ma märkan mõtet „Oh, ma tapan sipelgaid,“ ja ma naeratan. Kui kummaline. Käsi, jätkates justkui plaanimatult omatahtsi liikumist, teeb oma tööd. „Mina“ peatab selle ja ma märkan hiljem, kui ma ei ole teadlik oma mõrvarlikest tegutsemisviisidest, et käsi teeb seda taaskord. Kui ma ei vaata, siis kes tapab sipelgaid? Kas ma vastutan selle eest? Käsi peatub. Ja kes teab, mis juhtub järgmisena?

Tütar on tulnud mulle külla ja kui ta läheb poodi, et tuua lapsele riisipiima, siis leian end talle ütlemas: „Osta siis palun mõned sipelgalõksud.“ Miks ma ütlesin sellist asja? Sest ma tegin seda. See ongi asjade viis olla. Sipelgalõksu idee on selles, et sipelgas sööb lõksus olevat mürki ning läheb siis oma pessa ja mürgitab ära teised sipelgad ning nii lõpeb nende elu majas. Ma mõtlen, miks sipelgate tapmine mind ei häiri. Ja ma näen, et ka mina suren mürgist, nendest asjadest, mis ma olen teinud, et mürgitada vett, mida joovad kõik, mitte ainult mina. Väljaheitegaas minu autost, mis mürgitab õhku, mida me hingame. Ma olen nii väga sipelgate moodi.  Ja aplus toidu järele, mis nii palju aastaid täitis mind süütunnetega, siis kui veel meel oli keha ja kannatus oli reaalsuses võimalik. Ning kemikaalid töödeldud toidust, mida ma vahel söön. Ja need paljud viisid, kuidas ma ennast nüüdki veel mürgitan, toovad naeratuse minu näole.  See ei ole nii, et ma olen masohhistlik, ma armastan oma elu, kuid see jätkuv mürgitamine on väljaspool mind; see on lihtsalt nii nagu asjad on. Kas ma hingan? Nii see igatahes tundub. Ma elan koos sipelgatega viisil, nagu ma elan koos oma kalli isega. Kehad tulevad ja lähevad. Ja kui meel saab aru iseendast, siis kui ta lõpetab iseenda mürgitamise sellega, mida ta usub olevat tõde, siis ei ole füüsilist kogemust, mida ei võiks välja kannatada.

Kaks päeva hiljem, istun oma lemmiktoolil ja tunnen taas väikest kihelust tekitavat liikumist oma kätel ja kaelal. Jälle sipelgad. Asi on nüüd nii, et mina olen nende pesa, mina olen nüüd see, kelle juurde nad oma mürgitusega tulevad. Mis tähendab, et ma olen ostnud mürki iseendale. Mis ringiga läheb, tuleb ringiga tagasi. Ma respekteerin seda.