Igapäevaelu moraal :) vol I

Lähen edasi hea ja halvaga...

Mingil hetkel leidsin end üsna tahtmatult osa võtmas Yale Ülikooli kursusest "Moralities of everyday life". Alguses mulle ei meeldinud lektor, kuid paistis, et ta teadis seda ette :). Ning mainis sissejuhatuses, et need, kellele ei meeldi tema hääl, ei pea kursusest osa võtma. See mõjus sellise väikese äratuskellana - ja loomulikult kavatsesin siis kindlasti osaleda. 

Mõttemeel on omaette paik  ja see suudab teha taevast põrgu ning põrgust taeva.

John Milton (1608-1674)

Yale Ülikooli psühholoogia ja kognitiivteaduse professor Paul Bloom tõi hulgaliselt näiteid uuringutest ja esitas küsimusi, millele vastust ei oodatud. 

Kuulasin ka Bloomi avalikke esinemisi ja ka siin oli põnevaid näiteid:

Isegi lihtsad naudingud on üllatavalt sügavale ulatuvad.

Kui võtta toit - siis kas sa sööksid seda pildil olevat toitu? Tavaline vastus on, et oleneb - mõned söövad seda siis, kui see on loomaliha, mitte aga sealiha; osad söövad seda juhul, kui see on sealiha aga mitte loomaliha. Väga vähesed söövad seda juhul, kui see on roti või inimeseliha. Ja osad söövad seda vaid siis, kui see on tofu :).

Toidu maitse sõltub suuresti sellest, mida sa arvad ennast söövat!

Uuring lastega. Kuidas saada lapsed niikaugele, et nad sööksid porgandit ja jooksid piima? Ja veel enam, kuidas nad naudiksid rohkem porgandisöömist ja piimajoomist?

Vastus: McDonalds. Öeldakse, et porgand ja piim on McDonaldsist. Nad usuvad, et McDonaldsi toit maitseb enam ja nii maitsebki McDonaldsi kotiga toodud porgand ja piim ka enam. Meil Eestis veel vist ei ole McDonaldsi populaarsus nii suur? Aga kindlasti on eelistusi pakendatud toidu tegijate suhtes.

Kuidas täiskasvanud hakkavad tõeliselt veini nautima?

Vastus: Vala see eriti kalli veini pudelisse!

On juba olemas kümneid ja võibolla ka sadu uuringuid, mis näitavad, et kui sa usud ennast joovat hinnalist asja, siis ka see päriselt maitseb sulle paremini. 

Üks uuring lasi osalistel fMRI masinas juua sõõmu veini. Kõigil oli loomulikult üks ja sama vein. Kuid igaühe ees oli ekraan veini andmetega - kellel kalli veini andmed, kellel tavalise. Kuid neil, kes teadsid end joovat hinnalist veini, läks aju naudingukeskus põlema nagu jõulupuu. See pole lihtsalt ütlemine, et ma naudin seda rohkem - toimub tõepoolest suurema naudingu tundmine.
Kui sa nüüd midagi kardad end haigeks tegevat, siis kuidas hirm teeb sinuga oma tööd...

Või võttes seksi. 

Kui näidata neid pilte, siis ütlevad inimesed, et tegemist on väga ligitõmbavate isikutega. Sest loomulikult peetakse vasakul pildil olevat isikut meheks ja paremal olevat naiseks. See, kui atraktiivseks sa neid isikuid pead oleneb sellest, kes sa arvad neid olevat. Kõik muutub kohe, kui öelda, et vasakul on hoopis naine ja paremal mees. Vahe on ka siis, kui öeldakse, et pildil olevad isikud on palju nooremad või vanemad, kui tunduvad. Või siis, kui selgub, et pilt on sinu lastest või vanematest. Teadmine, et tegemist on sugulasega tapab tavaliselt libiido.

Ja siis valu...

Harvardi üliõpilased osalesid Kurt Gray ja Dan Wegner uuringus, milles Inimene on seotud elektrišoki masinaga ja saab elektriimpulsse, mida ta kogeb valuna. Impulsi tekitamise nupule vajutab inimene kõrvaltoas. pooltele osalejatele öeldi, et inimene kõrvaltoast ei tea, et seda nuppu vajutades saab keegi valulöögi. Siis esimene löök oli väga valus, teine veidi vähem, kolmas veel vähem, neljas taaskord vähem, nagu ka viies.

Pooltele aga öeldi, et teises toas nupule vajutaja teeb seda teadlikult ja tahtlikult, oli esimene löök põrguvalus, samamoodi kõik järgnevad neli. See teeb rohkem valu, kui sa tead, et keegi teeb seda tahtlikult. 

Loengus eelarvamustest  kaasajastas Bloom ühe Adam Smith (Šoti filosoof 1723-1790) näite inimese moraalsusest:
Kui teile öeldakse, et kuskil kaugel Aafrika riigis sai surma paar tuhat inimest. Mis te sellest arvate? Kindlasti ütleks, et see on kohutav ja läheks oma eluga edasi. Mis iganes ajal sa mõne ajalehe lahti võtad - on seal piisavalt vägivallajuhtumeid. Elu läheb edasi. Aga kui sulle nüüd öeldakse, et homme raiutakse sinu väike sõrm ära? Kuidas sa siis suhtud? Adam ütleb, et hoopis teisiti! Tõenäoliselt sa isegi ei maga sel ööl, muretsed ja oled ärevuses. Siit tõstatub küsimus - kas sa ohverdaksid oma väikese sõrme eest mitu tuhat inimest? Vastake sellele küsimusele omaette, oma peas :). Smith ütleb, loomulikult mitte, milline kohutav mõte! Ja siit edasi jälle küsimus: Smith ütleb: "Kui meie passiivsed mõtted on alati nii räpased ja isekad, kuidas siis tuleb, et meie aktiivsed eesmärgid peaksid olema üllad ja suuremeelsed?" ... Smith filosofeerib siin edasi ja seda saab ka igaüks ise teha.

Moraalsus on seotud:

• kahjustamisega, aitamisega, valuga, naudinguga.
• premeerimise ja karistamise mõistetega (teed midagi head ja saad kiita, teed midagi halvasti ja saad karistada)
• teatud kindlate emotsioonidega: häbi, süü, viha, tänu

Mis on moraalsus?

Võiksime me sünnist saadik olla oma loomult lahked? Üks F. Barningan ja Thomasello töö lastega, kus nad näitavad, et lapses on loomulik soov aidata (täiskasvanut, kes ei paista lihtsa asjaga hakkama saavat:). Selline lühike minutiline video...

Nüüd üks näide halvast käitumisest. Aastaid tagasi oli Londonis üks mees, kellel oli kass. Kass kadus ära. Inimene otsib kassi, küsib kõigi käest, et ega te ei ole minu kassi näinud. Ja siis ta läheb prügi välja viskama, teeb väljas seisva prügikonteineri kaane lahti ja näeb, et kass on seal. Kuidas kass siia sai? Nagu tänapäeval suures linnas juhtuda võib, on konteiner turvakaamera vaateväljas. Mida ta sealt näeb. Mööda tänavat tuleb vanem naine. Seisatab kassi juures, teeb talle pai ja siis äkki teeb prügikasti kaane lahti, võtab kassil turjast, viskab kassi sisse ja paneb kaane kinni tagasi. Lühike minutiline video sellest, kuidas kõik juhtus.

Ei läinud palju aega, kui leiti üles see naine, kes kassi prügikasti kinni pani ja teda küsitleti. Küsiti - miks sa seda tegid. Ja naine andis igasuguseid põhjendusi: see oli üks meeletuse hetk, ma mõtlesin, et see on naljakas ja see on ju lihtsalt kass. Inimestele ei meeldinud need vastused ning ka press ründas teda teravalt:

Ja siis oli sel naisel vaja politsei kaistet, kuna inimesed olid nii vihased, et tahtsid ta tappa kassi prügikasti panemise eest. 

On selge, miks kassi omanik on endast väljas ja pahane. Ja on ka selge, miks kass on endast väljas. Kuid miks teised inimesed, kellel ei olnud selle kassiga midagi pistmist, läksid endast välja. Nad ei olnud seotud, see ei puudutanud neid. See ütleb meile midagi huvitavat moraalsuse kohta - et moraalsus loeb. Kui me näeme  midagi kurja toimuvat, siis tekib sageli karistamise impulss. Kurjategijat tuleks karistada. Kuskohast see tuleb? Ühelt poolt laps, kes on valmis lahkelt aitama ja teiselt poolt õigluse soov. 

Sada aastat tagasi pidasid inimesed orje. See oli seaduslik, orjapidajad võisid orjadega teha mida iganes. Suur osa inimesi arvasid, et selles ei ole midagi halba. Paljud arvasid, et see on moraalne tegu, see lähtub ajaloost, religioonist. Nüüd on teisiti. Mis on muutunud?

 Kuidas on moraalsus muutunud?

Bloom selgitab, et kursuse lõpuks ei ole tõenäoliselt meie moraalsed vaated muutunud:) ja me ei muutu moraalsemaks ega ei oma nüüd kindlat vaadet immigratsioonile, maksudele, piinamisele jms. Aga võibolla teades, kuidas on meie moraalsed vaated tekkinud ja aru saades kuskohast tuleb arusaamine moraalsest ja ebamoraalsest, oskame inimesi näha osavõtlikuma pilguga. 

Aastaid tagasi läksid Jeremy Strohmeyer (sünd 1978) ja David Cash Jr Nevadas kasiinosse. Strohmeyer (sel ajal 18 aastane) nägi seal 7 aastast tüdrukut, läks tema järel naiste WC-sse, kus vägivallatses tema kallal ja lõpuks tappis. Ta võeti hiljem kinni, mõisteti süüdi (neli eluaegset vanglakaristust). Kuid me ei vaadanud siinkohal Strohmeyerit, vaid tema sõpra. Mida too siis tegi? Mitte midagi. Sõber läks samuti WC-sse, püüdis sõpra veenda peatuma, kuid nähes, et sellest pole abi, läks välja jalutama. Tuli välja, et ta ei teinud seaduslikult midagi valesti. Sel ajal ei olnud Nevadas kuritegu, kui lasti kellelgi teisel kuritegu sooritada. Teda ei mõistetud millegi eest süüdi. Ja ta ka ei tundnud ennast eriti süüdi. Teda intervjueeriti hiljem raadios ja kui küsiti, millised olid tema tunded, siis ta vastas: "On lihtne fakt see, et ma ei tundnud seda väikest tüdrukut ... ma ei tunne ka inimesi Panamas ega Aafrikas, keda tapetakse iga päev, sestap ma ei saa nende pärast süütunnet tunda." Ta ütles, et ma ei teinud midagi valesti. Teised inimesed niimoodi ei arvanud ja hoolimata sellest, et teda ei mõistetud kunagi süüdi, hakkas rahvas meelt avaldama. Nõuti, et ta visataks välja ülikoolist. Ja ka nüüd, aastaid hiljem, inimesed jälitavad teda ja hoolitsevad selle eest, et kõik saaksid teada tema teost. Ja seega ta kannatab samuti oma teo (tegemata jätmise) pärast. 

Psühholoog Edward Lee Throndike tegi oma uuringu 1930datel aastatel. Ta küsis inimestelt, kui palju ta peaks inimesele maksma, et too teeks teatud ebameeldivat tegevust. Ebameeldivused olid erinevat liiki - mõned valusad, mõned vastikud jne. Üks küsimustest oli: kui palju on vaja maksta, et sööksid ära elusa vihmaussi? Või siis, kui palju on vaja maksta, et sa laseksid oma ühe esihamba tangidega välja tõmmata(ilma valuvaigistita)? Kui palju maksta, et sa kägistaksid elusa kassi? Nii tuli meilgi neile küsimustele vastata:).
Aga Thorndike uurimuses vastati, et keskmiselt hamba väljatõmbamise eest 74000 dollarit (kaasaegses vääringus). Kassi eest 164000 dollarit - pea poole rohkem. Mis näitab ka, kui palju me tahame olla head inimesed ja ei taha teha halba tegu...