Teisipäev, 26. aprill 2022

Tervisemüüjate ajaloost vol 2 - elavhõbe



Väljas sajab lund (kaks päeva enne minu sünnipäeva) ja mina loen Lydia Kang ja Nate Pedersen raamatut "Quackery:  A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything"

Autorid märgivad sissejuhatuses, et tegemist ei ole entsükloeedilise teatmikuga, mis toob välja kõik petujuhtumid. Raamat keskendub minevikus esinenud juhtumitele, kuigi ka siit jäid välja nii mõnedki, mis vajaksid lausa eraldi raamatut sh religioosne šarlatanlus.

Olgem ausad. Terveks olemisest paljudele meist ei piisa. Me tahame enamat – igavest noorust, täiuslikku ilu, piiritut energiat, jumalikku elujõudu. Ja siin šarlatanlus tõesti õitseb. Selliste soovide piirimail hakkamegi uskuma, et arseeniga vahvlid annavad meile virsiku-kreemika jume ning kullaeliksiirid parandavad murtud südameid. Tagantjärele on lihtne naerda paljude selles raamatus kirjeldatud raviviiside üle, kuid kahtlemata on dr Google aidanud praegugi paljudel tüütule probleemile lihtsat ravi otsida. Keegi meist pole immuunne kiire lahenduse võimaluse osas. Sada aastat tagasi võisin mina olla see, kes ostis strühniiniga tooniku!

Valin siit raamatust välja mõned kõige hullemad:

Elavhõbe

Akrodüünia on valu ja tumeroosa värvuse muutus kätes ja jalgades, mida esineb kõige sagedamini lastel, kes puutuvad krooniliselt kokku raskmetallide, eriti elavhõbedaga.

Sõna akrodüünia on tuletatud kreeka sõnast ακρος, mis tähendab lõppu või äärmust, ja οδυνη, mis tähendab valu. Sellisena võidakse seda väljendit kasutada näitamaks, et patsiendil on valu kätes või jalgades. Akrodüünia on aga pigem haigus kui sümptom. Seda haigusseisundit tuntakse mitmete muude nimetuste all, sealhulgas roosa haigus, hüdrargia, erüteem, erüteemi polüneuropaatia, Bilderbecki, Selteri, Swifti ja Swift-Feeri tõbi.

1921. aastal nimetati selliste sümptomitega lapse vaevust roosaks haiguseks (Pink’s Disease) ja iga aastaga oli juhtumeid aina rohkem. Mõnda aega nägid arstid vaeva, et leida haiguse põhjust. Selles süüdistati arseeni, tungaltera, allergiad ja viiruseid. Kuid 1950. aastateks viitas juhtumite rohkus ühele tavalise ravimi koostisosale, mida haigetele lastele anti – calomelile (sisaldas elavhõbedat).



Vanemad, lootes leevendada oma imikute hammaste tulekut, hõõrusid oma imikute valutavatesse igemetesse ühte paljudest saadaolevatest calomeli sisaldavatest hambapulbritest. Tol ajal oli see väga populaarne: Dr. Moffett’s Teethina Powder, mis reklaamis end ka sellega, et „Tugevdab last . . . Leevendab IGAS VANUSES laste sooleprobleeme” ja võiks ahvatlevalt öelda: „Teeb paksuks nagu põrsa”.

16. sajandil uskus Paracelsus, et „efektiivne“ (loe: toksiline) doos elavhõbedat on selline, mis tekitab 1,4 liitrit süljvoolu (elavhõbeda mürgistuse sümptom).

Elavhõbedat sisaldavad tooted ravisid väidetavalt sadu aastaid mitmesuguseid ja kummaliselt erinevaid haigusi. Melanhoolia, kõhukinnisus, süüfilis, gripp, parasiidid – nimetage mis tahes haigust ja leidus keegi, kes vandus, et elavhõbe aitab sellest terveneda.


Benjamin Rush oli üks selline arst. Dr Rush propageeris naiste haridust ja orjuse kaotamist. Ta oli psühhiaatriliste patsientide humaanse kohtlemise teerajaja, kuid kahjuks arvas, et vaimuhaigusi saab kõige paremini ravida calomeli annusega. Ta soovitas hüpohondria raviks: elavhõbe toimib selle haiguse korral, 1) eemaldades haigusliku kolde ajust suhu 2) eemaldades vistseraalsed takistused. Ja 3) muutes patsiendi kaebuste põhjust ja fikseerides need täielikult tema valulikule suule.

Tegelikult asendas Rush hüpohondria raskemetallide toksilisusega. Teine kõrvalmõju oli elavhõbeda erethism, neuroloogiline häire, mis hõlmab depressiooni, ärevust, patoloogilist häbelikkust ja sagedast ohkamist. Koos jäsemete värinaga nimetati neid sümptomeid sageli hullu kübarsepa haiguseks või kübarsepa värisemiseks (kübarategijad kasutasid viltimisel elavhõbedat). Lisaks võisid mürgitatud patsiendid kannatada hammaste kaotamise, lõualuude mädanemise ja gangreensete põskede pärast, mis tekitasid näole auke, paljastades haavandunud keeled ja igemed.

1793 aasta kollapalaviku ajal propageeris dr. Rush eriti kõvasti Calomeli. Kui kollapalaviku suremus oli esialgu 33%, siis Rushi patsientide puhul oli see 46%.

Kuigi Rushi mõju aitas parandada tollegset seisva vee ja snaitaarsuse seisukorda. Selle ja koos kevadiste külmadega kadus ka kollapalavik. Dr Rushi sõber Alexander Hamilton oli ise haigeks jäänud, kuid pöördus teise arsti poole, kes kasutas leebemaid meetodeid. "Rushi verejooksu ja elavhõbeda teooria," kirjutas Hamilton, "ma ei ole kunagi pöördunud oma sõbra vastu. . . keda ma väga armastan; kuid ta on teinud palju kurja, olles ise siiralt veendunud, et ta kaitseb elu. Hamilton jäi ellu, kuid dr Rushi maine mitte. Sajandivahetuseks vähenes tema arstipraksis olematuks.

Sellegipoolest jätkati calomeli kasutamist. Alles 20. sajandi keskpaigas langesid elavhõbedaühendid lõpuks soosingust tänu kindlale arusaamale, et raskmetallide toksilisus on tegelikult halb.

15. sajandi Itaalias, peale prantslaste sissetungi, hakkas levima süüfilis. Inimesed otsisid meeleheitlikult ravi.

Kuueteistkümnendaks sajandiks tuli elavhõbe appi Paracelsuse abiga, kes vaidles vastu Galeni humoraalsele teooriale. Ta uskus selle asemel, et elavhõbe, sool ja väävel toovad kaasa kõikvõimalikke kehalisi paranemisi, millel on maalähedased, füsioloogilised ja astroloogilised omadused.

Ravimina kerkis esile veel üks sool, elavhõbekloriid. Erinevalt calomelist oli elavhõbekloriid vees lahustuv ja organismis kergesti omastatav, mistõttu tundusid selle mürgised sümptomid veelgi tõhusamad. See kõrvetas nahka pealekandmisel ("See teeb valu! Seetõttu töötab!") ja rohket süljeeritust peeti eduka puhastamise märgiks.



Süüfilisehaiged said ka kõigi aegade halvimaid spaapakette. Elavhõbedat kuumutati aurusaunade jaoks, kus sissehingamist peeti kasulikuks (ja see on kusjuures tõhus elavhõbeda imendumise viis). Elavhõbekloriid lisati rasvale ja saadud lahus hõõrus kohusetundlikult haavadesse. Mõnikord esines keha fumigatsioone, kus alasti patsient pandi kasti vedel elavhõbedaga, nende pea august välja paistmas ja kasti all põles elavhõbeda aurustamiseks tuli. Kuueteistkümnenda sajandi itaalia arst Girolamo Fracastoro märkis, et pärast elavhõbedasalvi ja fumigeerimist: "Te tunnete, kuidas haiguse juuretised lahustuvad suus vastiku süljevooluga."

Süüfilise ravi oli äärmiselt ebaseksikas. Mis veelgi hullem, need režiimid jätkusid sageli kogu kannatanu ülejäänud eluks.  

Üks tolleaegseid tuntumaid viiuldajaid Niccolo Paganini kannatas elavhõbedaga süüfilise ravi tõttu. Abraham Lincolni raviti elavhõbedega.

Tänapäeval teame, et elavhõbe ja muud metallid, näiteks hõbe, võivad baktereid in vitro (katseklaasis) tappa. Kõik teadlased teavad aga, et see, mis on hea katseklaasis, ei pruugi olla kasulik inimkehas. On ebaselge, kas süüfilisehaiged paranesid elavhõbedaraviga või läksid nad lihtsalt haiguse järgmisse faasi, mis võib koosneda paljudest sümptomiteta aastatest – juhul muidugi kui elavhõbeda mürgisus neid enne ei tapnud.

No vot. Iseasi kas on suurt muutunud - katseklaasis hävivate viiruste või muude haigustekitajate uuringutega müüakse praegugi palju imerohtusid...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar