Dieedilabor vol 2 - takistused kaalu langetamisel

 

Loen Traci Mann raamatut "Secrets from the Eating Lab"

Autor kirjutab pikaajaliste dieediuuringute kehvadest andmetest. Dieedipidajaid jälgitakse kõige enam 6 kuud aga mis saab edasi. 

Kas inimesed võtavad jätkuvalt kaalust alla? 

Kas osad neist võtavad kaotatud kilod tagasi? 

Kas osad võtavad kaotatud kilod tagasi kergemini ja kiiremini kui teised? 

Kaalujälgijad, Jenny Craig ja Nutrisystem liikumised, mis saaksid oma liikmete pikemaajalisi andmeid jagada, ei tee seda, kuna väidetavalt on neil raske seda infot kätte saada. Tekibki küsimus – kas infot ei saada kätte või ei taheta saada.

Raamatus antakse pikemalt ülevaade sellest, kuidas dieedipidajatega seotud pikemaajaliste andmete jagamisest on keeldutud. Muuhulgas on ettekäändeks toodud: „dieedipidajad ei vaja tegelikku infot, kuna see ei julgusta neid jätkama“ –😏see oleks siis tõesti halb müügistrateegia.

Kaalujälgijate kauaaegne finantsjuht Richard Samber võrdles dieedi pidamist lotoga. "Kui te ei võida, mängite uuesti. Võib-olla võidad teist korda." Küsimusele, kuidas ettevõte võiks olla edukas, kui vaid 16 protsenti klientidest kaotas kaalu, vastas ta: "See on edukas, sest ülejäänud 84 protsenti peavad tagasi tulema ja seda uuesti tegema.“ Just nimelt! Äri edeneb, kui sa ostad üha uuesti tooteid, retsepte, üritusi...

Traci Mann oma meeskonnaga püüdis teha midagi metaanalüüsi taolist – otsides välja teatud kriteeriumitele vastavaid dieediuuringuid (pikemaajaline jälgimine). Uuringuid on läbi viidud palju, kuid pikemaajalise jälgimisega leidsid nad vaid 21 dieediuuringut:

Nendes uuringutes kasutatud dieedid varieerusid 800-kalorisest päevast "väga madala kalorsusega dieedist" (madala kalorsusega võiksid osundada üsna lihtsalt toortoidu dieedile) kuni madala kalorsusega, madala rasvasisaldusega, madala süsivesikute sisaldusega või nende kombinatsioonideni ning mitmed dieedid hõlmasid ka muid toitumismuudatusi, nagu vähendatud naatriumisisaldus, vähendatud kolesteroolisisaldus või vähendatud alkoholisisaldus. Mõned dieedid sisaldasid ka tugiteenuseid, nagu rühmanõustamine või iganädalased telefonikõned.

Uuringud, mida vaadeldi, jäid vahemikku kaks kuni kümme aastat (keskmiselt 3,6 aastat) ja Manni meeskond leidis, et selle aja lõpuks olid dieedipidajad suutnud kaalust alla võtta keskmiselt 1 kg ringis. Peaaegu pooled osalejatest ehk umbes 40 protsenti kaalusid jälgimise ajal rohkem kui enne dieedile asumist.

 

Samas märgitakse, et tõenäoliselt on tegelikud andmed veel kehvemad. Dieediuuringuid iseloomustavad mitmed probleemid ja üheks neist on hilisem kaalumine. Oletame, et uuringus osaleb 50 inimest, kes peale dieeti peaksid käima iga 2 aasta tagant kaalumas. On leitud, et kaaluma tulevad meelsamini need, kes on hoidnud oma kaalu all. Kui kaalus juurdevõtnud kaaluma aga ei tule, siis läheb uuringu statistika sassi ja võib anda parema tulemuse.

Teiseks tõsiseks probleemiks on asjaolu, et paljudes uuringutes ei teha hilisemat kaalumist arstikabinetis, vaid osalejad kaaluvad end ise ja saadavad vastused. Aga nagu teada – inimestele meeldib ennast näidata paremas (kergemas) valguses. Seda varianti on isegi uuritud: alguses helistab arst ja küsib osalenud inimese kaalu, ja veidi hiljem on ta kaaluga ukse taga ja palub uuesti kaalule astuda. Välja tuli, et rasvunud inimesed ütlesid oma kaalu madalamana keskmiselt 4 kg, mitterasvunud inimesed 2 kg ringis.

Kolmas probleem seisneb selles, et 25-65% osalejatest kasutab vahepeal mõnda muud dieeti ja see ajab taaskord uuringu tulemused sassi.

Edasi püüab autor vastata küsimusele: miks dieedid ei tööta, läbi bioloogia, stressi ja „keelatud viljad on magusad“ vaatenurga.  

 

Sotsiaalpsühholoogias öeldakse sageli, et kui avastate, et enamik inimesi käitub samamoodi, siis on nende käitumise seletusel väga vähe pistmist sellega, millised inimesed nad on. See on seotud asjaoludega, milles nad satuvad. Näiteks tõstab enamik klassi õpilasi enne kõnelemist käe ja ootab vaikselt, millal nende nime nimetatakse. Asi pole selles, et nad kõik oleksid pelglikud või liiga viisakad inimesed. See on see, et klassiruumi keskkond on piisavalt võimas, et sätestada teatud kirjutamata reeglid.

Kui mõelda inimestele, kes võtavad pärast dieedi pidamist kaalus tagasi, on see sarnane põhimõte. Asi pole selles, et neil oleks nõrk tahe või distsipliini puudumine või et nad poleks seda piisavalt tahtnud või ei hoolinud. See puudutab asjaolusid, millesse nad satuvad, ja automaatset käitumist, mille need asjaolud esile kutsuvad. Teisisõnu: kui teil on raskusi kaalu hoidmisega, pole see iseloomuviga.

Kui alustatakse dieediga, siis teatud asjaolud kombineeruvad ja tekitavad inimese vastu nö ühisrinde.

 

Suurel määral on kilode tagasitulemine pärast dieeti teie keha väljakujunenud reaktsioon nälgimisele. Dieeti pidades võib tunduda, et surete nälga, kuid teate, et kui soovite, võite igal ajal külmkapi avada ja rohkem süüa leida. Kuid teie keha ei tea seda ja te ei saa talle kuidagi öelda, et soovite lihtsalt saledamaid puusi või lamedamat kõhtu. Teie keha teab vaid seda, et sisse ei tule piisavalt kaloreid, mistõttu lülitub see ellujäämisrežiimile. Evolutsioonilisest vaatenurgast suutsid nappuse ajal kõige paremini ellu jääda (ja seejärel oma geenid tulevastele põlvkondadele edasi anda) need kehad, mis suutsid energiat tõhusalt kasutada, et saada hakkama väikese koguse toiduga. Teine omadus, mis oleks aidanud teil ellu jääda, oli psühholoogiline: ühemõtteline püüdlus saada rohkem kütust – ja kui olete selle leidnud, tekib valdav soov süüa palju igat tüüpi toitu.

Just need bioloogilised ja psühholoogilised jõud muudavad kaotatud kilode tagasitulemise liigagi lihtsaks.

Raamatus peatutakse igal neist pikemalt. Bioloogia osa on blogis varem pikemalt lahti seletatud raamatute „Burn“ ja „Hungry Brain“ postitustes.

Traci Mann ütleb, et selles olukorras teda ärritab, kilod tagasi võtnud dieedipidajaid süüdistatakse enesekontrolli puudumises, kuigi tõenäoliselt söövad nood vähem toitu kui näpuga näitajad! Uue kaalu säilitamiseks peate võitlema evolutsiooni endaga.

Dieedi ajal tuleb bioloogiaga võidelda. Tuleb oma ajuga võidelda. Peate oma ainevahetusega võitlema. Läbi nende püüab keha teid nälgimise eest kaitsta ja see polegi aus võitlus. See ei pruugi teile meeldida, kuid tuleb austada seda inimeseks olemise imet.

 

Traci Mann uuris, mis juhtub, kui keelata teatud toitude söömine. Ta kaasas oma õpilased ja nende sõbrad, kes pidid kolme nädala jooksul iga päev kirja panna, mitu korda nad konkreetsele toidule mõtlesid. Ühel neist nädalatest öeldi neile, et neil on keelatud seda toitu süüa. Ja oodatavalt mõtlesid nad sel nädalal keelatud toidule sagedamini kui teisel nädalal. See ei tohiks olla üllatuseks. Üks esimesi lugusid Piiblis räägib sellest, kuidas Eva üritab keelatud vilja mitte süüa. Üllatav on aga see, et erinevalt Eva kiindumusest ahvatlevasse õuna, mõtlesid õpilased sagedamini ka keelatud toidule isegi siis, kui see neile eriti ei maitsenudki.

Dieetide puhul ongi probleem selle definitsioonis, mille järgi tuleb keelata endale erinevate toitude söömine ja seda pikemaks perioodiks kui nädal. Dieedil mõtlete toidule üldiselt rohkem, kuna olete näljane, ja eriti just nendele toitude järele, mille söömise olete endale keelanud. See muudab nende toitude vältimise ja vastupanu veelgi raskemaks.

Stressi osa kaalutõusus – kogu see kortisooli ja kalorite liikumine, on samuti pikemalt kirjas blogi varasemates postitustes.

Siin raamatus kirjutab autor samuti, kuidas stress mõjutab tarbima liigseid kaloreid ning vähem liikuma ja magama.

On kaks peamist reeglit, mida peate iga dieedi puhul järgima: peate piirama seda, mida sööte, ja peate jälgima oma toidutarbimist. Söömise piiramine tähendab, et ei saada alati asju, mida tahetakse, et tuleb viisakalt "ei" öelda, kui keegi pakub sünnipäevapeol tordiviilu ning võidakse sagedasti tunda nälga. Toidutarbimise jälgimine tähendab, et tuleb hoolikalt jälgida, mida süüakse, lugeda kaloreid ja planeerida toidukordi. Neid ülesandeid võib pidada stressirohkeks või vähemalt üsna tülikaks.

Manni labor viis läbi ka uuringu, milles koguti osalejate süljeproove, et teha kindlaks, kui palju selline piiramine ja jälgimine dieedi ajal kortisooli taset mõjutab. Ja hoolimata sellest, et ühele grupile anti valmis päevaportsjonid st nad ei pidanud eraldi aega kulutama söödava toidu kalorite arvestusele ja koguste jälgimisele, oli kortisooli tase kõrgem kõigi dieedipidajate juures.

Asi ei ole ainult selles, et inimesed peaksid püüdma dieedi ajal stressi vältida. On selge, et stressi ei saa dieedi ajal vältida, sest dieedi pidamine ise põhjustab stressi. Dieedi pidamine põhjustab stressireaktsiooni, mis on juba uuringutes näidanud, et põhjustab kaalutõusu.

Pidage meeles, et stressireaktsioon on vaid üks paljudest bioloogilistest ja psühholoogilistest muutustest, mis juhtuvad, kui me oma söömist piirame. Igaüks neist loob omaette takistuse kehakaalu hoidmisel. Võib-olla suudate mõneks ajaks ületada ühe neist takistustest või isegi kaks. Aga need kõik, kogu aeg? On ebareaalne eeldada, et inimesed saavutavad edu, kui nad seisavad silmitsi evolutsiooni, bioloogia ja psühholoogiaga. 

On aeg proovida midagi muud. Ja on ka positiivseid asjaolusid.