Dieedilabor vol 4 - ülekaal ei tapa

 

Loen Traci Mann raamatut „Secrets from the Eating Lab“

Mann kirjutab omaenda dieedikogemusest, mil toidud, mis eriti ei meeldinud, muutusid vastupandamatuks ja täitsid mõtted niipea, kui need sattusid keelatud toitude nimekirja.

Kõik need sundmõtted ja probleemid toidu ümber võiks ju ära kannatada, kui dieedid oleksid äärmiselt efektiivsed. Olulise eesmärgi nimel tuleb ju raskusi ületada. Kuid dieedid ei ole efektiivsed ja võivad  isegi põhjustada suuremaid (tervise)probleeme.

Nagu üks eluaegne dieedipidaja raamatus ütleb: "Mõtlemine dieetide ja selle üle, mida ma valesti teen, hõivab umbes üheksakümmend protsenti minu peast." Briti koomik Vanessa Engle märkis: "Võite lugeda Süüriast või Egiptusest ja samal ajal on teie peas sellised triviaalsed, kuid õõvastavad mõtted nagu "Ma poleks tohtinud seda hommikusöögiks süüa."

Toidule ja söömisele liigne keskendumine (ja mõnikord ka oma kaalu pärast muretsemine) röövib väärtusliku tähelepanu muudelt tegevustelt ning mida rohkem on dieedipidajatel toidumõtteid, seda raskem on neil mõelda muudele asjadele ja muude kognitiivsete ülesannetega toime tulla.

Dieedipidajal pole palju vaja, et ta oleks hõivatud toidumõtetega. Ühes uuringus testisid teadlased dieedipidajate ja dieedi mittepidajate mäluvõimet enne ja pärast šokolaaditahvli söömist. Pole üllatav, et dieedipidajatel tekkisid pärast šokolaaditahvli söömist murelikumad toidumõtted ja seetõttu nende mälufunktsioon kannatas. Sellised mälu ja probleemide lahendamise puudujäägid võivad dieedipidajatel raskendada olulistele igapäevastele tegevustele keskendumist.

Võib tekkida kiusatus järeldada, et dieedipidajad ei ole nii targad kui dieedi mittepidajad, mistõttu neil on probleeme mõtlemise, mäletamise, planeerimise ja probleemide lahendamisega. See ei ole tõsi. Samad uuringud, mis näitavad dieedipidajate kognitiivseid häireid, ei leia üldises intelligentsuses erinevusi dieedipidajate ja dieedi mittepidajate vahel.

Ühes uuringus võrreldi inimeste kognitiivseid võimeid, kui nad pidasid dieeti ja kui nad ei pidanud dieeti, ning leiti, et kognitsioon halvenes ainult siis, kui inimesed olid parasjagu dieedil. Seega ei ole asi selles, et inimesed, kes peavad dieeti, pole targad, vaid see, et dieedi pidamine muudab inimesed sisuliselt vähem arukaks, kui nad tegelikult on.

Veel üks mõtlemisega seotud probleem, mis tekib dieedi pidamise ajal, on moonutatud ajataju. Dieedil olles tundub aeg aeglasemalt liikuvat. On dokumenteeritud uuringuid meestega, kes kaotasid rangete dieetide abil palju kaalu. Nende ajataju muutus enne kaalu langetamist ja pärast seda. Uuringud on ka leidnud, et katse üldse midagi kontrollida põhjustab sama kogemuse aeglasema liikumise.  

Väga väheste kaloritega dieetide üheks nö kõrvaltoimeks on depressioon. Uuringud on leidnud dieedipidajatel rohkem depressiooni, samas on leitud ka, et kohe vahetult peale dieediga alustamist on meeleolu paranemine.

Isegi kui dieedi pidamine ei too kaasa tõsist häiret nagu depressioon, võib see kaasa tuua muid ebameeldivaid tundeid, sest dieedipidajad kipuvad oma toitumisharjumusi segama süü- ja häbitundega. Tegelikult on dieedist loobumine üks sagedasemaid vastuseid, mida inimesed küsitlustes annavad, kui neilt küsitakse, mis tekitab neis süütunnet. Dieedipidajad väidavad palju tõenäolisemalt kui dieedi mittepidajad, et kogevad toidust tulenevat süütunnet ning peaaegu pooled ühes uuringus osalenud naistest nõustusid, et tunnevad end süüdi pärast kartulikrõpsude, jäätise või kommide söömist.

Autor kirjutab, et kunagi ta keeldus lennukis vesikringlitest ja tema kõrval istuv võõras mees pakkus mõned lohutussõnad: “Selle söömise pärast ei pea end halvasti tundma. Nad on madala rasvasisaldusega." Nii tüütuks (rääkimata solvavast) kui Mann seda märkust ka pidas, ei riku selline kommentaar sotsiaalseid konventsioone. Autor väidab, et eriti naistelt – eeldatakse, et nad tunnevad söömise pärast süüd.  

Uuringud näitavad ka seda, et mitte kõik dieedid ei põhjusta hilisemaid söömissööste. Seda põhjustavad üsnes ekstreemselt väikese kalorisisalduse või sagedast paastumist nõudvad dieedid.

 

Viiendas peatükis kirjutab Mann, et ülekaal ei tapa meid, kuigi tänu meedia skandaalimaiguliste pealkirjade abil on selline mulje jäänud.

Biostatistik Katherine Flegal uuris ülekaaluliste (kehamassiindeksiga 25-30) ja normkaaluliste (kehamassiindeksiga 18,5-25) inimeste eluiga ja surma. Kui ülekaal on niivõrd kahjulik ja hullemast hullem, peaksid ülekaalulised elama saledatest lühema elu. Kas elavad?

Siinkohal jätsin korral lugemise pooleli ja mõtlesin oma tuttavate üle. Ülekaaluliste ja saledate tervise ja elu pikkuse üle. Ja ega ei saa väita, et elusolevatest kõrges eas olijatest oleks saledaid silmatorkavalt rohkem. Tuletades meelde neid, kes on manalateele läinud – tulevad meelde nii saledad kui ka ülekaalulised ja seda igas eas.  Kui ma mõtlen saledatest tuttavate peale tervise perspektiivist lähtuvalt, siis ei saa öelda, et kõik on 100% terved. On saledaid, kellel on väga tõsised terviseprobleemid.

Kuidas Flegal täpsemalt oma analüüsiandmed paika pani, on raamatus pikemalt kirjas. Ta kombineeris andmed 140 uuringust ja suremuse risk 93% uuringutest oli kehamassiindeksiga 25-30 (ehk siis ülekaaluga) inimestel õige vähe väiksem kui normkaaluga inimeste puhul.

Veel enam: kehamassiindeksiga üle 30 inimeste puhul ei olnud 64% uuringutest suremuse risk normkaaluga inimestega võrreldes suurem.

Et perspektiivi paremini mõista, siis suitsetajate ja mittesuitsetajate kopsuvähki haigestumise risk on suitsetjatel koefitsendiga üle 30. Ehk vahe tervisliku ja mittetervisliku vahel on ja peakski olema väga suur.

Küll leidis Flegal, et alakaaluliste inimeste suremuse risk on kõrgem kui normkaalulistel. 2017 aastal tehtud Yu analüüs näitas ülekaaluliste osas suuremat suremuse riski, kuid normkaaluliste 1 ja ülekaaluliste 1.06 vahe on jätkuvalt väga väike.

Huvitav oleks teada, kas see võib tulevikus muutuda? Kuna inimesed muutuvad ülekaaluliseks ja rasvunuks järjest varasemas eluetapis 

Mann toob välja ka uuringud, mille kohaselt juba haigestunud inimeste hulgas, on ülekaalulistel paremad prognoosid ehk tervenemisvõimalused. Nendeks haigusteks on kopsu ja eesnäärme vähk, kopsupõletik, reumatoid artriit, neeruhaigused, teatud südame veresoonkonna haigused.

Kes mul siinkohal silme ette tulevad – on ülisaledad vähihaiged. Kui sul juba on diagnoos ja sa oled sale – võib haigus kilod nii kiiresti ära viia, et kehal pole jõudu (isu ammugi ei ole) tervist taastada. Kaalu hoidmine normaalsel tasemel on haiguse ajal suur väljakutse. Ja kui see on probleem, ei saa järgida vähese kalorsusega või paljusid toiduaineid välistavat dieeti.

Ka tänased "tervisliku eluviisi" saledad ei ole terved. Heaolu inimeste postitused ja toodete reklaamid annavad alust oletada, et ilma abikäeta voodist enam püsti ei saada. Kohe hommikul on vaja energia jaoks sisse võtta chaga/pässik, mõned terad, tilgad ja tohututes megadoosides toidulisandeid.  Tooteid, mis on edukaks päevaks hädavajalikud, tuleb aina juurde. 

Mann toob siinkohal veel välja muud erinevused ülekaaluliste ja normkaaluliste vahel, mis ka tervist mõjutavad (ehk mõjutajaks ei ole üksnes kaal). Ülekaalulised on rohkem istuva elustiiliga, teevad vähem trenni, neil on reeglina väiksemad sissetulekud jms.

Leitud on veel ka erinevusi keharasva jaotumises. Normkaalus aga vöökohale koondunud keharasvaga inimesed olid suurema suremuse riskiga, kui ülekaalulised, kelle keharasv ei olnud koondunud vääkoha ümber.

Veel kirjutatakse ülekaaluliste stressitasemest ja halvakspanust sh meditsiini poolsest, kuid seda teemat sai tutvustatud „Sobivaks tunnistatud keha“ postitustes.

Miks siis kogu aeg pasundatakse, et rasvumine tapab teid? Osaliselt on põhjuseks see, et meedia kipub tervisepealkirju üle dramatiseerima. Osaliselt sellepärast, et meditsiiniringkond kardab, et kui inimesed ei arva, et rasvumine on surmalõksuks, lõpetavad nad proovimise tervislikult toituda ja käituvad tõeliselt ebatervislikult. Kuid tuleb ka vaadata, millised teadlased väidavad, et rasvumine tapab teid: Teadlased, kellel on huvi, et see tõsi oleks. Teadlased, kes võtavad raha ettevõtetelt, mis müüvad dieediravimeid ja muid kaalulangetamistooteid. Teadlased, kes istuvad nende ettevõtete juhatustes. Teadlased peavad loetlema need huvide konfliktid meditsiiniajakirjades avaldatud artiklite lõpus ja rasvumise uuringutes võiksite neid loendeid kasutada käepärase kaalulangetamistööstuse ettevõtete kataloogina (mis maakeeli tähendab, et kaalulangetamistööstuse teadlasi on seal palju).

Jõudsin raamatu kolmandasse ossa, kus peatükkides 6-10 räägitakse, kuidas saavutada oma madalaim elamiskõlblik kaal. Mann kirjutab:

„Ühel päeval helistas mulle võõras mees, kes ütles, et on dieediga palju kaalust alla võtnud ja tahtis teada, kas ta on määratud seda tagasi võtma. Uskuge või mitte, aga ma saan palju selliseid kõnesid. Kuna ma ei tunne neid inimesi ega nende individuaalseid olusid, siis kipun vastama, et jah, enamik inimesi, kes dieediga kaalust alla võtavad, võtavad selle mingil hetkel tagasi, kuid on väike vähemus, kes suudab saledamat kaalu edukalt hoida. Ma ei oska ennustada, mis ühegi konkreetse inimesega juhtub. Tavaliselt jutt sellega ka lõpeb. Aga seekord jäin telefoni juurde.

Hääl teises otsas, Mac Nelson, oli 74 aastane tugeva aktsendiga mees Texase maapiirkonnast. Ta ütles, et oli välja mõelnud kaalust alla võtmise saladuse. Ta sai sellest teada oma sea käest. Kuna sead pole oma saledate figuuride poolest just tuntud, hakkas asi mind huvitama.“

Tuleb öelda, et mind samuti.😏