Esmaspäev, 6. detsember 2021

Maailma leiutades vol 2 - "tüdrukuaastad" ja emake Maa

 



Lähen edasi Marçal raamatuga „Leiutades maailma“, millest leidsin üldse palju huvitavat aga kaks asja: „tüdrukuaastad“ ja emakese Maa osa kliimamuutuses on need, mis eriti rabasid.


Marçal ise on huvitatud informaatika valdkonnast, sest tema ema on programmeerija. Tarkvaraarenduses kusjuures domineerisid varem naised. Sündinud 1980. aastate alguses, olid kõik ta ema juhid naised. Selleks ajaks, kui ema pensionile läks, olid kõikjal mehed.

1946 aastal peeti Pennsylvania ülikoolis ajalukku läinud kui Moore loengud. See oli esimene arvutiteemaline avalik loeng. Lektor dr.  George Stibitz oli terve teise maailmasõja aja ehitanud analoog- ja digiarvuteid.

Stibitz esitas küsimuse. „Mis on arvutusmasina väärtus?“ ja vastas ise: „Arvuti töö maht on võrdne 4-10 tüdrukuaastaga!“ Mida selle all mõeldi?

„Kui masin amortiseerub kolme aastaga, maksaks see aastas 4000 dollarit. „Tüdruk“ aga maksaks 2000 dollarit ja neid oleks vaja umbes kolm.“

Tüdrukuaastate puhul toimuski arvestamine sarnaselt sellega, mida oleme harjunud kuulma hobujõudude puhul. Asi selles, et enne arvuteid oli arvutiteks naised. Ehk enne kui arvutist sai masin, oli see amet. Alates 1860-1900 aastani oli arvutamine üks väheseid teaduslikke karjääre, mida peeti naiste jaoks sobivaks. 19. Sajandil oli valitsustel, ülikoolidel jm teadusasutustel suuri andmehulki, mida töödelda. Alguses tegid seda tööd noored mehed, kuid siis avastati, et naisi palgates saab kõvasti kokku hoida – naistele maksti poole vähem. Tegu oli ametiga, mida keegi teine ei tahtnud. Ainuüksi Pennsyvania Ülikool palkas 200 naist arvutajatest. Paljudel seda ametit täitvatel naistel oli kraad matemaatikas, kuid mingit tunnustust nad selle eest ei saanud.

Ja arvutid ei tulnud lihtsalt tüdrukute asemele – tüdrukud ka enamjaolt programmeerisid need.   Ja nad olid selles väga head. 1960ndatel hakkas aga kuvand muutuma. Programmeerimine tähendas endiselt sama tööd aga valdkond omandas suurema tähtsuse.


Paljudele meesjuhtidele sai selgeks, et see on arvatavasti väga oluline ning seega ei saa seda jätta naiste kätte. Poisse õpetati kodeerima, naistele tehti ülesandeks nad välja õpetada. Mehed nimelt sobivat paremini juhtideks. Nii polnudki kummaline, et naised hakkasid sellelt alalt massiliselt lahkuma. 1964 aastal asutas noor Briti ettevõtja Stephanie Shirley ettevõtte, mis pakkus naissoost programmeerijatele võimalust töötada kodust. Ta soovis ära kasutada talente, kes olid tööstusharust kõrvale lükatud.

Shirley ettevõte Freelance Programmers sai niivõrd edukaks, et 1990ndatel börsile minnes, oli selle väärtus 2,3 miljardit naela.

2010ndatel arvasime, et loome inimesesarnased robotid ja lootsime, et üsna pea on kõik automatiseeritud ja masinad saavad kõigist paremaks. Aga asi ei olnudki nii lihtne. Me pole veel loonud masinaid, mis oleksid nagu inimesed. Selle asemel organiseerime inimesi, et nad oleksid nagu masinad – ja nimetame seda innovatsiooniks.

On legendid ja pärimused sellised nagu nad on, kuid viikingite jumalad ei tahunud inimest kirvega puunotist. Inimene pole hüdrauliline kuju ega arvuti. Me kõik oleme tulnud sipeldes ja karjudes välja veripunasest emakast.

Kuigi meie ehitatud masin võib võita Garry Kasparovit males, ei suuda ta võita Serena Williamsit tennises. Viimane väljendab teistsugust intelligentsuse vormi – kehalist intelligentsust. Ja paljudel juhtudel teeb just see vorm meist inimesed, kuigi paljudel on seda raske tunnistada. Just kehalist intelligentsust hindame vähem – see on rohkem naiste osa – kuid just seda ei suuda arvutid asendada. Ehk lihtsam on automatiseerida Kasparovi kui Serena Williamsi intelligentsust.

Need, kes töötavad inimestega, teenivad vähem, kui need kes töötavad numbrite või masinatega. Kui aga masinad võtavad enamiku numbritega seotud töödest üle ja meie automootorid saab välja printida teatud 3d printeriga, kas siis inimestega töötajate staatus tõuseb?

Feministid on kaua rõhutanud, et hoolitsemise ja hooldamisega seotud alad peaksid olema rohkem väärtustatud. Nende arvates ei ole õige, et ämmaemand teenib vaid veerandi sellest mis pankur. OECD (36 liikmesriiki) riikides töötab tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 20 miljonit naist, võrreldes 6,3 miljoni mehega. Enamjaolt on naised sektori sees madalamalt tasustatud ametikohtadel.



Sajandeid oleme loodusest mõelnud kui naisest – meie emake Maa – selline tume, tabamatu, hirmutav, etteaimamatu, niiske ja samas üsk, millest tuleb elu. Mehe ülesanne on looduse üle kontrolli haaramine ja viljade lõikamine, tõusta loodusest kõrgemale ja see allutada. Kontroll tuleb haarata kasvõi vägivallaga – naisnõidu põletades püüti taastada kontrolli looduse ja ka elu üle.

Marçal kirjutab, et olla tõeline mees tähendab looduse valitsemist – mitte teha kompromisse selle heaolu nimel. Oleme võtnud pähe idee, et teatud tüüpi bensiini tarbiv elustiil on mehelik ja tõstnud selle teistest väärtustest kõrgemale. Ja kui tuleb välja, et selline patriarhaalne elustiil pole jätkusuutlik, saame aru, et me ei suuda sellest loobuda.

Paljuski kardetakse, et kui fossiilsed kütused kaovad, kaob sellega ka mehelikkus ja just seetõttu omandab kõik väga eksistentsiaalse tähenduse. Paljud mehed, kes eitavad kliimamuutust, põlgavad kliimaliikumise peamisi naisfiguure intensiivsusega, mis on kaugel juhuslikkusest.

 Marçal kirjutab:

 „„Emake loodus“ ütleme me, ja see kõlab muidugi kenasti. Aga mida tähendab „ema“ patriarhaalses ühiskonnas? Ema on keegi, kellelt oodatakse endast kõige andmist ilma kurtmata, keegi, kellel ei ole isiklike vajadusi ja kes elab ainult teistele.“

Ehk ema on meile inimene, kes hoolitseb meie eest ja armastab tingimusteta – ükskõik kuidas meie käitume. Ja selline arusaam emast on viimane asi, millega planeeti praegusel hetkel võrrelda.

Arvamus, et Maa eksisteerib ainult meie jaoks on üsna sarnane beebi arusaamisega, et ema eksisteerib ainult tema jaoks. Tal pole beebist erinevaid vajadusi ega isiklikke õigusi. Meie ühiskond eeldab, et naine teeb igasugu hooldustööd tasuta, ilma virinata ja nõudmisteta. Naine ja loodus on meile üks, mis tähendab et mõlemal on samasugune hoolitsemiskohustus.

Me tahame oma planeeti omada, imetleda ja soovime, et ta meie eest hoolitseks. Me ei taha tema keerukust aktsepteerida, tahame teda kontrollida ja saada seda, mida meil vaja. Mis tähendab, et tegemist ei ole terve suhtega.

Meie miljardärid tahavad lennata kosmosesse leidmaks koloniseerimiseks uut planeeti, mis on seotud uskumusega, et kui patriarh on oma praeguse mudeli tühjaks pigistanud, hangib ta endale lihtsalt noorema. Marçal ütleb selle peale, et tegelikult nii daame ei kohelda.




Raamatus viidatakse teadusaajakirjaniku Charles C. Manni raamatule „The wizard and the prophet“ – mida tahaks samuti lugeda. Manni järgi on viimase kümnendi keskkonnadebatt olnud võlurite ja prohvetite vaheline võitlus. Ühel pool viimsepäeva prohvetid, kes ütlevad, et kui me tagasi ei tõmba, ei kaitse, ei peata tarbimist – muutub Maa elamiskõlbmatuks. Teisel pool on võlurid, kes näevad lahendusena innovatsiooni ja tehnoloogia arengut. On aeg leiutada ja küll siis tuleb pääsemine.

Prohvet aga peab innovatsiooni peamiseks häda põhjuseks ja ütleb, et meil tuleb rahulduda lihtsama  looduslikuma eluga. Võlurid vaidlevad vastu – et selline elamisviis on võimalik ainult keskmisest jõukamale valgele Lääne elanikule ja määrab enamiku maailma vaeseid uskumatusse viletsusse.

Mann ütleb, et võluri ja prohveti vastasseis ei ole hea ja kurja vaheline võitlus, vaid kahe erineva hea elu kontseptsiooni vastasseis.

Marçal pakub, et lahendus on kuskil vahepeal – meil tuleb nii leiutada kui ka reformida oma eluviisi. Ja need on omavahel seotud: alles siis, kui käitumine muutub jätkusuutlikumaks, tekib nõudlus rohelisemate toodete järele ja ainult siis tulevad leiutised selles valdkonnas järele.

Ja veel üks raamat, mida eile-täna lugesin on Caroline Criado Perezi „Nähtamatud naised“.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar