Pühapäev, 5. detsember 2021

Maailma leiutades vol 1 - käsitöö vs kunst

 


Veel üks raamat, mille raamatukogust koju tõin on Katrine Marçal „Leiutades maailma“(2021 Rahva Raamat, tõlk. Kadri Okas, 334 lk). Marçal on Rootsi kirjanik ja ajakirjanik, kes oma raamatus reisib läbi majandusjaloo näidates, kuidas ideed mehelikkusest ja naiselikkusest on meie leiutisi, edu ja läbikukkumisi vorminud.


Raamat oli huvitav ning mõnus lugeda ja mida enam ma lugesin, seda paremaks läks.  Marçal kirjeldab ise oma uut raamatut "Leiutades maailma" kui pilguheitu naiste jätkuvale innovatsioonist kõrvalejätmisele. Tema kodumaal Rootsis läheb ainult üks protsent riskikapitalist naistele ja üle 80 protsendi liigub üle maailma meeste juhitud ettevõtetesse.  

Mitte et naine vaeseke on kõigest ilmajäetud ja paha mees on talle liiga teinud, vaid kese on sellel, et jättes innovatsioonist kõrvale naiseliku aspekti on edasiminek toimunud nö üks käsi selja taha seotuna.

Allpool ühtteist, mis ma raamatust välja noppisin:



"Leiutades maailma" sisaldab palju ajaloolisi näiteid selle kohta, kuidas seksism on innovatsiooni takistanud. Ratastega kohver jõudis turule alles 1970. aastatel – 5000 aastat pärast ratta leiutamist. Ettevõtted pidasid mugavust ainult naiste asjaks ja ei arvanud, et see on turu jaoks oluline. Ratastega kohvrid eksisteerisid tegelikult juba ammu enne ametlikku turuletulekut, kuid need olid naistele mõeldud nišitooted. Eeldati, et ükski mees ei tahaks kunagi, et teda nähakse kohvrit veeremas, sest tõeline mees kannab kohvreid. Teatud idee, et mehelikkus on midagi, mida tuleb alati tõestada. Ja see kusjuures on ka meeste jaoks kohutav!

Sageli, kui naised on millelegi spetsialiseerunud, on inimestel kalduvus näha seda mitte oskusena, vaid pigem loomuliku osana sellest, mida naised niikuinii teevad. See pole tõeline oskus, kui oskate hästi koosolekut korraldada või kolleegide vihahoogudega toime tulla. Niipea, kui näeme, et miski pole raske oskus, ütleb majanduslik loogika, et see pole rahaliselt nii palju väärt. Näiteks ämmaemandaks olemist peetakse naise loomulikuks oskuseks ja me väärtustame seda vähem.


Asi algab raamatus ratta leiutamisest. Ja kohvrist, millega lennujaamas ringi veereda. Looduses leiab ringe ja rõngaid kõikjalt – puu aastarõngad, vette visatud kivi tekitab laineringe, lille lõigatud varre ots on rõngakujuline. Ringe leiab rakkudest kuni bakteriteni, pupillidest taevakehadeni. Inimkeha jaoks ei ole ring aga loomulik ja nii ei suuda meie keha ükski osa pöörata end 360 kraadi. Me leiutasime selleks ratta. Miks võttis aga nii kaua aega, et panna rattad kohvri külge?

Vaevalt selle küsimusega paljud end vaevavad, kuid ometi. Kuulus mõtleja Nassim Taleb arutleb veereva kohvri müsteeriumi üle ja seob meie võimetuse kohvrile rattad alla panna sellega, et me tihtilugu eirame kõige lihtsamaid lahendusi. Püüdleme inimestena kogu aeg suursuguste, raskete, keerukate asjade poole.

Kui ratastega kohvri leiutaja Bernard Shaw (mitte siis esimene pääsuke aga keegi, kes asja kaubandusse läbi surus) püüdis oma toodet kaubamajadele pakkuda, kohtas ta vastuseisu. Oli mehe töö oma naise kohvrit kanda ja kui meest polnud, polnud naisel ka lennujaama asja. Turu vastuseis oli seotud sooga.  Raamatus küsitakse: Kuidas võis valitsev arusaam mehelikkusest osutuda kangekaelsemaks kui turu soov teenida raha? Ja kuidas võis tühipaljas idee, et mehed peavad kandma raskeid asju, takistada meil näha selle toote potentsiaali?

Kokkuvõttes hakkas kohver veerema, kui me muutsime oma arusaama soorollidest: et mehed peavad kandma ja et naiste liikuvust tuleb piirata.



Järgmisena jõuab raamat edasi autode juurde. Maailma esimese pikamaa-autosõidu sõidu tegi naine (Bertha Benz). Samas leidis maailm, et naised sobivad autosõiduks halvemini kui mehed. Naist ei tohtinud uisapäisa autorooli lasta, kuna naine oli õrn asi. Korsetti nöörituna, kinnastatuna, suure kübara ja kilode kaupa alusseelikutega.

Kuigi elektriauto leiutas mees, seoti see naiseliku poolega, samal ajal kui bensiiniauto seostati mehelikkusega. Sestap lükati elektriautod kõrvale – see polevat muud kui elektriline lapsevanker. Liiga mugav, liiga puhas.  Eelistati bensiiniautosid – vända kasutamine, õlised riided. Naised ei suutnud vändata, naised nõudsid, et juhtimine oleks mugav.

Elektriline starter tuli bensiiniautodesse alles 1920. aastatel. Naiselikuks peeti, et sa ei tahtnud oma riietele õli ega väntamisega oma lõualuud murda.

Kui ajalugu märgib midagi naiselikuks, olgu selleks ratastega kohver või elektriautod, siis ühiskond näeb seda eset kehvema või vähem uuenduslikuna ning sellesse ei suunata investeeringuid. Seda ei võeta tõsiselt. Ja sageli surevad hämmastavad ideed.

Miks pidada selliseid mugavusi naiselikeks? Miks võisid ainult naised nõuda mugavust, lihtsust, ilu ja turvalisust? Miks ei peaks meessoost tarbija tahtma mugavamat autot? Miks hoiti nii kaua hammastega kinni seisukohast, et „tõeline“ mees väntab oma auto käima?



20. sajandi alguses Cadillac Motorsit juhtinud Henry Leland tellis Cadillacile elektrilise starteri pärast seda, kui tema sõber Byron Carter oli autot käima vändates lõualuu murdnud ja selle tagajärjel gangreeni surnud. Et vältida edaspidi meeste surmasid, nägi ta omajagu vaeva ja 3 aasta pärast oli bensiiniautole sobiv elektriline starter olemas. Paljud järgnesid Cadillacile, kuid osad jäid kõhklema, nähes elektrilises starteris järeleandmist naistele. Leiti, et see on küll elegantne seadeldis aga mitte eriti vajalik. Tolleaegne New York Times kirjeldas seda kui „pigem lihtsuse ja mugavuse vidinat naistele“.

Aastate möödudes muutus bensiiniauto üha elektrilisemaks ehk see „feminiseerus“. Tegelikult ei olnud väntamisega käima minevatest bensiiniautodest kasu kellelegi, kes pidi kuhugi jõudma õigel kellaajal.

Isegi praegu kirjeldavad ajaloolased  ja ajakirjanikud elektrilist starterit tihti naistele mõeldud uuendusena.

Marçal kirjutab, et tänapäeva majandusteadlased seletavad meeste ja naiste vahelist palgalõhet sellega, et naised valivat ise madalapalgalise sektori. Naised tahtvat saada medõeks, mitte konsultandiks, ämmaemandaks, mitte ravimitööstuse lobistiks. Kogu meie definitsioon nende erinevate ametite kohta on seotud arusaamisega soorollidest. Kui me oleksime sugudesse suhtunud teistmoodi, oleks ämmaemanda roll võinud areneda palju enam ja ta oleks võinud teostada ka näiteks keisrilõikeid ja saada rohkem palka.

Jutt käib siin sellest, et naistel oli meditsiinis keelatud kasutada metallinstrumente.

19 sajandil olid enamik arstid mehed aga enamik ämmaemandaid naised. Ja kuna kuidagi oli vaja õigustada arstide palju kõrgemaid palku, siis oli vaja ämmaemanda töö kuidagi arsti omast eristada.  Enamikus Euroopa riikides keelati ämmaemandatel kasutada metallinstrumente. Kui laps tuli ilmale tangide abiga, viis selle läbi arst või meessoost ämmaemand. Rootsi oli erandiks, siin anti 1829 aastal õigus metallinstrumentide kasutamiseks, kuid ainult juhul, kui arsti polnud käepärast. Vastsündinute suremus Rootsis oli sel ajal väiksem kui USAs või Inglismaal.

Kas on üldse enesestmõistetav, et tööriistadega tehtava töö  eest tuleb maksta rohkem palka?




Põhimõtteliselt ei ole ülesanne keerulisem seetõttu, et seda tehakse tööriistadega. Kui ämmaemand paneb käe sünnituskanalisse ja aitab beebil ilmale tulla, siis ei ole see tühine töö. Seda peab aastaid harjutama. Meie majandusalane eeldus aga on, et kätega teostatud tööd vastanduvad tööriistadega tehtule ja on kuidagi vähem kompetentsi nõudvad. „Naiselik“ võrdsustatakse  madalapalgalisega  selle tulemusena, et me keeldume pidamast naiste töid tehnilisteks.

Midagi taolist näeme ka kunstimaailmas. Kui mees teeb õlivärvidega lõuendile abstraktse töö, nimetatakse seda Kunstiks. Kui naine teeb identse töö tekstiilidega, nimetatakse seda käsitööks.  Kusjuures põhjus, miks naine sageli töötas tekstiilidega oli see, et tal soovitati maali mitte õppida. Naisi jäeti süstemaatiliselt  hariduse omandamisest kõrvale, pigem sunniti neid lootma  „traditsioonilistele teadmistele“. Ehk juustutegu õppisid emalt, mitte ülikoolis, kangast kuduma tädilt, mitte kunstikoolis.



Seda tüüpi teadmisi, mida antakse emalt tütrele, peetakse sageli „loomulikeks“ ja need vastanduvad „tehnilistele“. Ja kui mingi toode või protsess on „loomulik“, kui sa oled selle saanud esiemadelt, siis vaevalt saad sa patenti võtta. Ja see ei ole väärtustatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar