Naise tervis vol 9 - inkontinentsus ja migreen

 

6. Inkontinentsus

Tõepoolest, mida edasi ma Thebe raamatuga jõudsin, seda huvitavam tundus asjaolu, et ta ise oli nagu mingi menopausi perioodi sümptomite näidiseksemplar. Ju see oli ikka osa Suurest Plaanist. Inkontinentsuse puhul sama, ta kirjutab:

„Ühel päeval Šotimaa künklikel radadel viiekilomeetrist ringi tehes, vaatasin oma retuuse alla ja nägin, et need on märjad. Jah, ma olin püksi pissinud. Olin kohkunud. Seda polnud minuga varem juhtunud. Olen fitnesstreener ja olin aastaid varem kaks last sünnitanud ega olnud kunagi midagi sellist kogenud. Hüppamine, batuudil hüppamine, aevastamine ja köhimine polnud minu jaoks aastaid peale kahte sünnitust kunagi probleem olnud, kuid pissisin jooksu pealt pükstesse neljakümne nelja aastaselt. Olin masenduses ja mul oli piinlik.“

Uriinipidamatust klassifitseeritakse mitmeti. Tavaliselt jaotatakse seda ägedaks pöörduvaks ehk mööduvaks ja krooniliseks püsivaks vormiks. Püsiv vorm jaguneb alavormideks: stressi- ehk pingutusinkontinents; tung- ehk pakitsusinkontinents; ülevooluinkontinents; totaalne ehk täielik inkontinentsus.

Stress(pingutus)inkontinents ilmneb kõhusisese rõhu järsul suurenemisel (aevastamisel, köhimisel, naermisel, raskuste tõstmisel) ja sellega kaasnevalt tõuseb põiesisene rõhk ning tekib äkki tahtmatu uriinileke. Uriini hulk on reeglina väike. Sel juhul ei esine öist urineerimist, urineerimissagedus on tavapärane. Tavaliseks põhjuseks on vaagnapõhjalihaste nõrkus. Tekkemehhanismi seostatakse naistel kõige enam raseduse ja sünnitamisega.

Sagedasima uriinipidamatuse tüübi – tung(pakitsus)inkontinentsi – puhul eelneb tahtmatule urineerimisele tugev urineerimisvajadus, mis on tingitud kusepõielihase üleärritusest, ja võib tekkida igal ajal ning igas kohas. Tunginkontinents esineb ka neil, kellel pole närvisüsteemi haigust ja põhjuseks peetakse põielihase enda müofibriinide talitlushäiet. Kliiniliseks väljenduseks on n-ö üliaktiivne põis, mida iseloomustab sage urineerimine koos pakitsustundega. Vanusega seoses tõuseb antud uriinipidamatuse vormi esinemine.

 

Thebe võttis ette käigu vaagna tervisele spetsialiseerunud füsioterapeudi juurde. Inkontinentsus on levinud probleem, kuid see pole normaalne ja sellega ei pea leppima. Vaagna piirkonna tervis on väga oluline aga sellest räägitakse suhteliselt vähe, sest kes tahaks sellest nii väga rääkida. Statistika ütleb, et 46% naistest kogeb inkontinentsust ja see number tuleb ainult neist, kes seda raporteerivad. Palju võib olla neid, kes ei otsi abi?

Pärast manuaalteraapiat ja koduseid harjutusi paranes Thebe seisund tunduvalt, kuigi terapeut ei seostanud kunagi inkontinentsust menopausiga.

Langenud östrogeeni tase võib viia teie sidekoe kollageeni vähenemiseni, mis tähendab, et need koed ei ole nii elastsed kui kunagi varem (sellest ka kortsud teie näol). See võib mõjutada ka vaagnapõhja tugevust ja funktsiooni tervikuna, pannes teid võitlema tupe kuivuse, uriinipidamatuse ja valuliku seksiga. Seda seisundit tuntakse tavaliselt tupe atroofiana, kuid kuna see seisund põhjustab nii tupe kui ka kuseteede sümptomeid, kasutavad meditsiinitöötajad mõistet „menopausi urogenitaarne sündroom“ (GSM). See on ainulaadne füsioteraapia valdkond ja paljud naised peavad õppima, kuidas oma vaagnapõhja õigesti tugevdada. Kuidas ja mis veel aitaks, sellest tuleb pikemalt hiljem juttu.

 

7. Migreenid ja tugevad peavalud.

 

Peavaluta migreeniaura, tuntud ka kui vaikne migreen - esineb aurat või muid migreeni sümptomeid, kuid peavalu ei arene.

On kaks erinevat mõistet – aurata ja auraga migreen. Need on kaks sagedasemat ja põhilist migreeni vormi. Erinevus seisneb selles, et peavalule koos ülalkirjeldatud kaassümptomitega võib auraga migreeni korral tekkida rida nn eelkaebusi. Migreeni aura kestab minuteid, kuid tavaliselt mitte üle 60 minuti. Aurasid võib jaotada sensoorseteks ja motoorseteks. Sensoorsed aurad on sagedasemad ning enamasti, kuid mitte alati, on tegu erinevate nägemishäiretega. Teised sensoorsed aurad võivad seisneda tuimuse, pearingluse, iiveduse, „sipelgate jooksu„ jms tunnetes. Motoorsetest võib esile tuua näiteks ühe kehapoole jäsemete nõrkust.

Thebe kirjutab oma migreeni kohta:

„Kõige hullemaks sümptomiks oli mul migreen. Nüüd, kus ma tean, millest see tuleb, olen õppinud seda haldama. Tuli palju katsetada toitude, ravimite ja lõõgastusmeetoditega, et vähendada stressi, mis on üheks olulisemaks migreeni põhjustajaks. Soovitan teilgi hakata oma tervise detektiiviks, et leiate endale sobiv ravikuur. Mul esineb veel aeg-ajalt migreeni, kuid need on vähem intensiivsed. Mõnevõrra toob kergendust ka teadmine, et üldiselt väheneb migreeni intensiivsus postmenopausijärgsesse staadiumisse jõudmisel.“

USA statistika järgi on 70% migreeni all kannatajatest naised. Eesti statistikat ma eriti palju ei leidnud, kuid peavalu.ee lehel märgiti, et iga 5 Eesti elanik kannatab peavalu. Samas kui ma püüan vaadata nende menopausi 8 levinuma sümptomi osas Eesti veebilehti – peavalu, inkontinentsus, depressioon, kognitiivsed häired, väsimus, siis sõna menopausi seal nagu ei kohta.

Thebe kirjutab, et migreenid jäävad sageli diagnoosimata ja neid ravitakse ebaõigesti; tegelikult ei tundu paljud migreeni sümptomid migreenina: „Kannatasin auraga migreeni all, kuid ei saanud kunagi peavalu. Selle asemel olid mul peapööritus, iiveldus, nägemis- ja kuulmisprobleemid ning kognitiivne segadus.“

Pean ütlema, et sel juhul on ka minul olnud nn vaikne migreen ilma peavaluta. Umbes 3 aastat tagasi hakkas mul teatud päevade ajal halb: seedimine jäi põhimõtteliselt seisma, ja tekkis iiveldus ning võib olla ka mingit laadi peapööritus, igal juhul oli väga halb olla. Ja kui ma selle pahaolemisega niisama istusin, hakkas pea paksuks minema ja hiljem valutama. Siis hakkasin märkama mustrit – päev enne mensest ja ca kaks nädalat peale mensest ehk kuskil tsükli keskel. Kui ma selle mustri ära tabasin, siis käis kuskil alateadvusest läbi, et ju see on mensese kokkupakkimisega seotud. Aga sinna see jäi ja rohkem infot ma otsida ei osanud. 

Ma katsetasin samuti absoluutselt erinevaid asju ja leevendust tõid selliseid kummalised asjad, mida üldse nagu ei oodanud. Mingil ajal oli neil päevadel nii halb olla, et sõin hommikusöögiks borši –mitte toortoidu oma – oli selline ei tea kuskohast ilmunud isu kuuma, punast värvi supi järele, rasvasema toidu järele. Selliseid toortoidu lahjad variandid ei sobinud üldse – toit pidi olema kaloritihe ja toidukordi suht sageli. Siis keset suve tuli üllatus – halb enesetunne jäi vahele, ja kui ma mõtisklesin, millest siis see kergendus, taipasin, et olin viimased päevad söönud palju arbuusi. Vedeliku hulk? Seni kuni arbuusihooaeg kestis, oligi kõik korras. Arbuus on muidugi saada pea aasta ringi aga külma ilmaga mul arbuus ei istu kohe mitte. Teine asi, mis minul väga hästi toimis, oli jalutamine – ja paar kilomeetrit korraga. Tundsin ennast vana Moskvitšina, mida vanasti vändaga käima tõmmati. Et mina tõmbasin oma seedimise pika jalutuskäigu ajal jalgade tööga käima. Viimasel aastal suutsin ma oma halva enesetunde juba eos miinimumini viia (peavaluni ja iivelduseni asi ei jõua) – suvel arbuus ja muul ajal punast värvi mahl (pohl, granaatõun, punane viinamari; peeti ei taha üldse enam) ja igal ajal jalutamine. Ka kõhuhingamine. Ja see  on väga hästi toimiv – ainult vahele ma seda jätta ei saa. Sest riskipäevadel istuma jäädes tunnen, kuidas seedimine aeglustub kuidagi  täieliku seismajäämiseni ja sealt hakkab iiveldus üles ronima. Keeruline, kui tahaks just neil päevil külla minna või külalistega maha istuda. Aga külalisi annab ka jalutuskäigule viia 😎.

Sel aastal sain muidugi aprillis sünnipäevakingituse – see pahaolemise etapp jäi üldse vahele. Pea oli ootamatult hästi selge ja ma mõtlesin – kas nüüd sai see etapp lõpuks läbi. Mais oli enam vähem aga juunis oli märke taaskord, et on vaja rohkem vaeva näha.

Igaljuhul ütleb statistika, et kui naised jõuavad menopausi punktist läbi, siis postmenopausi ajaks sümptomid leevenduvad või kaovad hoopis.

Thebe kirjutab: „Stress, unepuudus, hormonaalsed kõikumised, mõned toidud ja alkohol on teadaolevad migreeni käivitajad, seega tasub teil kulutada aega, et tuvastada oma lülitid. Ise pidin lõpetama alkoholi tarbimise täielikult (mis oli raske, kuna mulle meeldis pidudel ikka mõni jook võtta), ja piirama joodavat kohvi. Lisaks on migreeni jaoks saadaval farmatseutiline ravi, mis hõlmab ka hormoonteraapiat.)