Naise tervis vol 8 - perimenopausi kaalutõus, depressioon ja ärevushäire

Eelmises postituses alustasin Amanda Thebe raamatust  "Menopocalypse" 8 enamlevinud sümptomiga, mis võivad alguse saada juba 30ndate eluaastate lõpus või 40ndates. Esimesed kaks olid väsimus ja kognitiivsed probleemid. Siit edasi:

 

3. Depressioon

Thebe kirjutab ka depressioonist läbi oma kogemuse, ta märgib, et oli varasemalt alati uhke oma võime üle jääda rasketel aegadel positiivseks. Kuid perimenopausi ajal muutus palju. Ta kirjutab: 

„Mul oli juba perimenopausist tingitult halb enesetunne, kuid mõne aja pärast hakkasin tundma tuimust, igavust, elutust ja totaalset väsimust. Esialgu arvasin, et asi on minu abielus. Arvasin, et mul on oma mehega igav, võib-olla lastega igav ja ausalt öeldes igav ka iseendaga. Mul võttis tõesti kaua aega enne, kuni ma iseendaga maha istusin ja sain aru, et ma ei muudaks oma elu ühtegi osa, niisiis pidi olema veel mingi põhjus, miks ma nii tunnen.“

Thebe räägib, et kogu perekond märkas seda ja kuna ta oli kogu aeg olnud pidevalt tegevuses, seotud mingite nimekirjade ja projektidega ning siis järsku suutis ta teha päevas vaid ühe asja. See  oli hävitav tunne ja mõjutas kogu perekonda.

Kui lõpuks günekoloog diagnoosis Thebel ülimadala östrogeeni taseme tõttu depressiooni, oli tal hea meel, sest oli kartnud hulluks minemist. Keha ei suutnud selliste hormoonitasemetega toime tulla ja andis tõsised vastureaktsioonid. Thebe kirjutab:

 „Halvim asi depressiooni diagnoosimisel oli aga asjaolu, et ma ei tahtnud depressiooni diagnoosi! Tundsin selle pärast häbi ja piinlikkust. Otsustasin võtta spetsiifilist antidepressanti, mis on sageli ette nähtud menopausi jaoks, ja see hoidis mu depressiooni eemal. Kuid see kaitses ka minu vaikimist; arvasin, et kui ma inimestele oma probleemidest räägiksin, näeksid nad selles läbikukkumist. Antidepressandi võtmine aitas mul depressiooniga toime tulla ja koos sellega suutsin seda ka saladuses hoida. Minu elu pöördus samal hetkel, kui hakkasin tablette võtma, ja rohi aitas veel migreeni kui ka kuumahoogude vastu. Kahe aasta pärast ei olnud mul enam vaja tablette võtta, kuid need aitasid mind läbi mu elu ühe raskema perioodi. Pidin kõvasti vaeva nägema, et kaotada piinlikkus ja häbi, mida ma depressiooni ja antidepressantide võtmisega tundsin. “

Kuid üleolev suhtumine või häbistamine ei puuduta ainult antidepressantide võtmist. Vaid kõike, mida me teeme. Kui sa lugesid blogi eelnevaid postitusi Näljasest ajust, siis tuli sealt välja, et ülesöömist ei ole alati nii lihtne lõpetada – aju keemia muutub, hormoonide voolu tase muutub ja ajuga mõõka ristates, jääd lihtsalt alla. Sama on depressiooniga – hormoonide vool ajus muutub ja see ei allu alati lihtsale positiivsusele.

Depressiooniga toimetulekuks  palju erinevaid võimalusi. Ja hiljuti jäi mulle silma Matt Haigi („Keskköö raamatukogu“; „Põhjused miks valida elu“ autor) postitus: „Mõelge, kuidas meedia kohtleb naisi, kes räägivad oma vaimsest tervisest. Naomi Osakast Meghan Markle'ini, printsess Dianast Amy Winehouse'ini, tõsielustaaridest kroonitud peadeni. Naised muutuvad, tahe neid alandada mitte. See on nii sügavalt mäda, aegunud ja vajab muutust.“

Matt Haig, kes on oma sügavast depressioonist raamatu kirjutanud („Põhjused miks valida elu“) ja on vaimse tervise eestkõneleja, kirjutas hiljuti sotsiaalmeedais: „Uskumus “ma ei ole piisav” peaaegu tappis mind. Ma ei tundnud end maailma jaoks piisavalt väärilisena. Tavatsesin endamisi korrata fraase, mida terapeut soovitas, võimalik, et labaseid, kuid see aitas. Olen kuulnud teisteltki, et kinnitused aitavad neid. Sestap mõnitada inimeste soovi püsida elus on ääretult madal.  Paljud asjad, mida on pilgatud, on aidanud mul raske vaimse haigusega toime tulla või taastuda - jooksmine, eneseabi võtted, hingamisharjutused paanikahoogude peatamiseks, jooga, jalutuskäigud looduses. Minu tervenemise protsessi osaks oli küünilise, „olen teistest parem“ külje endast välja ajamine ja omaks tuli võtta asju, mille ees ma tundsin suuri tõrkeid. Varem mittemeeldinud asjad. Mittemeeldinud mõtted. Mittemeeldinud tavad. Künism on luksus, mida ei saa endale lubada, kui meeles möllab  tulekahju. Aitasid jaatused, raamatud, meditatsioon, budistlikud ja taoistlikud ideed, stoikute filosoofia, looduses kõndimine agorafoobiaga (väljendub haiguslikus hirmus avatud, suurte ruumide või väljakute, ka rahvarohkete kohtade ees) - jah see paneb reageerima, kui sind aidanud asju välja naerdakse. Osa vaimse tervise häbimärgistamisest on teiste inimeste valikute mõnitamine. Nagu "sa ei saa tõeliselt haige olla, kui metsas jalutamine aitab". Räägi seda deemonitele, kes mu ajus koputasid. Kindlasti saame seista parema tervisetaristu nimel teineteist materdamata?“

The belief ‘I’m not enough’ nearly killed me. I didn’t feel worthy for the world. Used to say repeated phrases a therapist recommended, corny as it seemed, and it helped. I know from others affirmations help them too. So mock people’s desire to stay alive as lowbrow all you want.

— Matt Haig (@matthaig1) June 6, 2021

Oma raamatus „Põhjused, miks valida elu“ kirjutab Haig: „Ainus rohi, mida ma võtsin ja mis paistis enesetunnet paremaks tegevat, oli unerohi. ... See ei aidanud mul magada, aga aitas olla ärkvel ilma täielikku õudust tundmata. Või sellest õudusest eemalduda. Aga ma teadsin ka, et neist pillidest on väga kerge sõltuvusse sattuda ja et hirm neid mitte võtta võib kergesti asenduda hirmuga võtta.“

Thebe märgib, et on kujunenud reegliks naistele antidepressantide välja kirjutamine, kuigi hormoonteraapia peaks tulema enne, kuid kuna perimenopausist räägitakse vähe ja seda seostatakse vähe naiste vaimse tervise madalseisuga, siis hetkel on kinnitunud just selline praktika.

Ravimite pakutavate lahenduste kõrval peaksid elustiili faktorid nagu toit, liikumine ja stressi majandamine mängima tervise toetamisel väga suurt rolli.

 

4. Ärevus

Mis on ärevus? UK vaimse tervise lehel kirjutatakse, et  ärevus on see, mida me tunneme, kui oleme mures, pinges või kardame - eriti asjade pärast, mis hakkavad juhtuma või mis meie arvates võivad juhtuda tulevikus. Eesti keeles leiab infot peaasi.ee.

Ärevus on inimese loomulik reaktsioon, kui tunneme, et oleme ohus. Seda saab kogeda meie mõtete, tunnete ja füüsiliste aistingute kaudu:

"Minu jaoks on ärevus selline, nagu kõik inimesed maailmas ootaksid minu eksisammu, et nad saaksid minu üle naerda. See teeb mind närviliseks ja pole kindel, kas järgmine samm, mille ma astun, on parim viis edasi liikuda."

Enamik inimesi tunneb mõnikord ärevust. Eriti levinud on stressirohkete sündmuste või muutustega toimetulemisel mõningane ärevus, eriti kui neil võib olla teie elule suur mõju.

Thebe kirjutab: 

„Näide äärmuslikust ärevusest, mida kogesin perimenopausi ajal, tekkis puhkusel, mille olin plaaninud koos perega Dominikaani Vabariigis „kõik hinna sees“ kuurordis. Tundub vinge eks? Ainult et ei olnud. See oli halb valik perele, kes eelistab palju pigem väljas ringi käia ja avastada, mitte ainult rannas lebada. Sõltumata sellest on minu üks tugevusi, oskus erinevatest asjadest maksimumi võtta. Aga seekord läks kõik valesti. Esimesel päeval kogesin paanikahoogu - teist korda elus. Algas see sellest, et tundsin end kuurordis nagu vanglasse kinni jäänuna. Peagi mu süda puperdas, ma ei suutnud hinge tõmmata ja olin murdumise äärel.“

Thebe kirjutab, et kuigi ta teadis, et ärevushäire on perimenopausi üks sümptomitest – ei suutnud ta ennast kontrollida. Sügav hingamine, nutmine, magamine, jalutamine – mitte miski ei aidanud. Seega läks Thebe hotelli jõusaali ja hakkas jooksulindil jooksma. Peale ligi 10 km jooksu, ärevus lahtus. Thebe sõnul aitabki nüüd tema ärevust maandada jooksmine aga igaühel tuleb valida see, mis sobib talle.

Ärevushäire puhul tuntavad mure, närvilisus ja ebamugavus on kõik psühholoogilised põhjused, sestap on siin oluline keksenduda vaimsele heaolule.

Kui hormoonide tasemed perimenopausi ajal kõikuvad, siis ajal, mil östrogeeni tase on kõrge, võib see viia kõrgeks ka kortisooli taseme. Tuleb sõbraks saada nii depressiooni kui ka ärevusega. Depressiooni seostatakse sageli minevikus elamisega, keskendudes sellele, kuidas asjad võiksid olnud olla. Ärevus on sageli seotud tuleviku pärast muretsemisega ja  juhtimise puudumise üle. Sestap on keskendumine praegusele hetkele suureks abiks mõlema – nii depressiooni kui ka ärevusega toimetulekul.

Kui on juba varasemalt depressiooni ja ärevust kogetud, siis perimenopausi ajal võivad need tugevneda.

Kortisoolist ja juhtimise puudumisest pikemalt kirjutasin varasemalt Näljase aju postituste seerias.

 

5. Kaalutõus

Thebe kirjutab oma raamatus, et kasvav kõhuke tekitas masendust. Ta oli alati vormis püsinud – enne perimenopausi kogu sama kaaluga, mis 16 eluaastal. Ja siis äkki suvepuhkuselt tulles leidis end ca 5kg raskemana – keha ei andestanud enam puhkusesöömisi. Ta kirjutab: 

 „Olen alati olnud üsna tervislik sööja, kes naudib aeg-ajalt oma lemmikuid. Mulle meeldib oma keha tervise eest hoolitseda, miks siis - kogu oma keha jaoks panustatud aja, vaeva ja hoolitsuse peale – tundus, et mind oleks nagu reedetud? Östrogeeni taseme muutused mõjutavad rasvade ladestumist organismis, liigutades rasva peamiselt kõhupiirkonda. Lubage mul veel üks asi täiesti selgeks teha: hormonaalsed muutused ei muutnud mind eriti kurvikamaks - seda tegid kreemikoogid ja peekonivõileivad.“

Kuid sel ajaperioodil muutub see, kuidas keha reageerib sellistele söömingutele. Kui varasemalt need ei mõjutanud kehakaalu, siis nüüd paistis söömine vajavat uut strateegiat.

Menopaus muudab mitte ainult keha kuju, vaid põhjustab ka suuremat vee ja gaaside peetust. Mõnikord võib täistunne või tihedus nendest sümptomitest panna teid tunda end raskemana ja suuremana kui tegelikult olete. See on ilmselt üks kõige häirivamaid asju, millega naised sel perioodil kokku puutuvad. See võibki tõesti enesekindluse alla lüüa, kui kõhul rippub lisaraskus, eriti kui kõigist pingutustest hoolimata näib, et sellest ei ole võimalik vabaneda.. Kuid nii masendav kui lisakiht ka  on, on olemas viise, kuidas see kontrolli alla saada – sellest edaspidi pikemalt.

Umbes 20% naistest võtab sel perioodil kaalus juurde ca 5 kg, kuid see ei tähenda, et kaalust alla võtmine oleks võimatu. Perimenopausi aegne kaalulangus on lihtsalt multiprobleemne ja vajab rohkem läbimõtlemist. Seda multiprobleemset lahendust lahkab Thebe pikemalt oma raamatus edaspidi – jõuab kohe varsti sinna ka.