Soolestiku tervis vol 11 - candida, lekkiv sool, detoks

Lõpetan selle postitusega - mis läheb juba täiesti jõulumeeleoluga vastakuti - dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatu meie mikrobioomist ja soole tervisest. Kuid mine tea, võib olla on jõul rahulikum, kui tead, et tegelikult ei vaja me soolestiku tervise tarbeks detoksit ega puhastust ega kallist lisandit ega protokolli ega umbmäärast diagnoosi. Ja võid selle asemel kinkida omale midagi südantsoojendavat 💖💖💖

Soolestiku tervisega seotud pseudoteadus ehk luuakse probleem, et müüa toodet

Lekkiv sool - Lekkiv soolestik on populaarne, kuid mõnevõrra ebatäpne termin, mida kasutatakse soolestiku suurenenud läbilaskvuse või materjalide liigse läbimise kirjeldamiseks sooleseina rakkude vahel. Kui soolestiku läbilaskvuse muutus on täheldatav ja mõõdetav füsioloogiline protsess, siis kliinilises praktikas ei tunnistata "lekkivat soolestikku" konkreetseks diagnoositavaks seisundiks.

Eestiski on see populaarne – google annab päris palju eestikeelseid vasteid.

Fundaro kirjutab, et veebis tegutsevad soolestiku tervisegurud, kes väidavad, et nad diagnoosivad ja ravivad lekkivat soolestikku, avaldavad sümptomeid, mis on uskumatult ebamäärased sh aju udu, väsimus ja seedetrakti valu. Ükski neist sümpotmitest ei ole põhjuslikult seotud ega tunnistatud soolestiku läbilaskvuse suurenemise sümptomiteks. Ehk need sümptomid võivad tähendada mida iganes.

Tegelikult leidis hiljutine metaanalüüs, et sellised kaebused nagu kõhulahtisus, gaasid või puhitus ei ole seotud soolestiku läbilaskvuse muutumisega. Soole läbilaskvuse mõõtmised on kasulikud katsetingimustes ja need võivad anda täiendava ülevaate erinevate haigusseisundite patofüsioloogiast. Kliinilist tähtsust piirab aga valideeritud meetodite puudumine, et hinnata, kuidas muutunud soole läbilaskvus mõjutab inimese seedetrakti funktsiooni ja terviklikkust. Samuti ei ole teadaolevaid toimivaid sekkumisi, mis "ravivad"   "lekkivat soolestikku" ja nagu eelnevalt mainitud, võib elustiili muutmine olla parim potentsiaalne ennetamine soolestiku tervise edendamisel.

Raamatu autorite sõnul – kui mingil tervisealasel veebilehel on juttu lekkiva soolestiku diagnoosimisest või ravist teatud lisandite või preparaatidega, siis on see märgiks, et seda lehte ei maksa usaldada.

Puhastus- ja detoks -  väidetavalt müüakse nende nimede all protokolle ja preparaate, et eemaldada kehast toksiine ja paljudel juhtudel aidata kaasa kaalulangusele või soolestiku tervise parandamisele. Mõiste "toksiinid" on halvasti määratletud; detox dieeditööstus kasutab sageli terminit "toksiin", viidates saasteainetele, tehislikele kemikaalidele, töödeldud toidu koostisosadele ja raskmetallidele. Välja arvatud mõned halvasti läbiviidud ja kontrollimata kaubanduslikku detox-dieeti uuringut,  pole tõendeid selle kohta, et ükski kaubanduslik detox-dieet eemaldaks kehast mõne eelnimetatud „toksilise“ aine.

Kuigi puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et mis tahes puhastava või detoks dieedi protokolliga need tulemused saavutataks, määrab ja avaldab murettekitavalt palju praktikuid kliinilisi detox-protseduure.

Inimesel eemaldavad jääkaineid kehast maksa, neerude, seedetrakti, naha ja kopsude ensümaatilised rajad ja eritussüsteemid ja kuigi mõned mainitud ained kehas kogunevad, pole tõendeid selle kohta, et detox-dieet aitaks neid eemaldada. Isegi paastumine ja rasva kadu, mille järgselt teatud hulk neist ühenditest rasvkoest vabanevad, siis ei toimu kehast väljaminekut, vaid pigem ümberjaotumine teistesse kudedesse. Loommudelid illustreerivad mõningaid toidu toitekomponente, mis võivad toetada detoksikatsiooniga seotud ensümaatilisi protsesse. On näidatud, et klorella (vetikate tüüp), seleen, õunhape, sidrunhape, tsitrusviljapektiin, nori, koriander ja rasvaasendaja olestra aitavad kaasa raskmetallide või püsivate orgaaniliste ühendite eemaldamisele (peamiselt hiirtel tehtud uuringutes).

Praeguste tõendite põhjal on kõige mõistlikum viis keha võõrutussüsteemi toetamiseks lihtsalt süüa rohkelt puuvilju, köögivilju, täisteratooteid, ube, linnuliha ja kala, mis sisaldavad ohutus koguses õunhapet, sidrunhapet, pektiini, ja seleeni.

Detox-dieedid ja -puhastused võivad kujutada endast õigustatud terviseriske, sealhulgas toitainete puudust, elektrolüütide tasakaaluhäireid, kõhulahtisust, dehüdratsiooni, söömishäirete tekkimist ja isegi surma. Mõned dieedid hõlmavad pikaajalist paastumist või äärmiselt madalat kaloritarbimist, tahke toidu väljajätmist, lahtistite kasutamist, reguleerimata toidulisandeid, pikemat saunaskäimist ja rangeid toitumisreegleid. Kuigi need võivad viia lühiajalise kaalukaotuseni, kujutavad sellised ohtlikud kaalulangetamise tavad tõsiseid riske nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, ilma märgatavat kasu andmata.

Vähem on rohkem, ütlen ma ikka. Sinu igapäevases toidus on piisavalt ainest, mis toetavad maksa, neere ja seedetrakti.

IgG toidutalumatuse testid - Kuigi terminit "toidutundlikkus" kasutatakse sageli talumatuse või allergia sünonüümina, on need kõik üsna erinevad. Toidutalumatus on seedimine, allergia immuunvahendatud. Toidutundlikkuse terminit võib kasutada katusterminina, mis viitab nii allergiale kui talumatusele või on see siis turundustermin, mis on seotud toidureaktsioonide mõttetute tarbijatestidega.

Põhiteadmised toidutalumatusest, allergiatest ja immuunsüsteemist aitavad mõista IgG toidutundlikkuse testide paikapidavust (vaata ka eelmist postitust). On mitmeid erinevaid spetsiifilise aktiivsuse ja asukohaga antikehi, kuid toidutundlikkuse testimise teema jaoks on olulised IgE ja IgG antikehad. IgE antikehad mängivad olulist rolli allergilises reaktsioonis, kuna need aktiveerivad nuumrakke ja basofiile, mille tulemuseks on histamiini tootmine. IgG antikehad on kehas kõige levinumad antikehad, mis aitavad patogeene neutraliseerida, võimaldades immuunrakkudel need ära tunda ja seejärel vajadusel immuunvastust tekitada. Siiski ei mängi nad allergilise reaktsiooni tekitamisel suurt rolli, kuna nad ei aktiveeri nuumrakke ega basofiile. IgG antikeha vastuse olemasolu on iseloomulik terve inimese immuunsüsteemile, mis tuvastab antigeeni. Tegelikult on üks IgG antikeha alatüüp – IgG4 – seotud immuuntolerantsiga antigeeni suhtes. On tõendeid selle kohta, et toidu suurenenud tarbimine toob kaasa kõrgema IgG antikehade taseme, kuid topeltpimedates platseebokontrollitud uuringutes on näidatud, et IgG antikehade tase ei ole korrelatsioonis toiduallergiaga.

IgG toidutundlikkuse testid väidavad, et tuvastavad "toidutundlikkuse" või toidud, mis võivad põhjustada üldlevinud ja häguseid sümptomeid, nagu seedetrakti distress, väsimus või kaalutõus. Kahjuks ei ole need testid kehtivad ega anna toitumise kohta kliiniliselt olulisi juhiseid ning nende testitulemuste järgimine võib põhjustada ebapiisavat toitumist ja psühholoogilist kahju. IgG toidutundlikkuse testid loetlevad üles lihtsalt toidud, mida inimene on mingil hetkel alla neelanud, nii et nende toitude eemaldamine võib juhuslikult eemaldada toidu, mis põhjustas seedetrakti-häireid talumatuse või mitte-IgE-vahendatud allergia tõttu. Seega võivad üksikisikud kogeda sümptomite leevenemist juhuslikult, kuid muude toiduainete jätkuv tarbetu väljajätmine võib kasuteguri nullida ja tekitada rohkem kahju.

Nii Euroopa Allergia- ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia (EAACI) kui ka Ameerika Allergia-, Astma- ja Immunoloogiaakadeemia (AAAAI) on välja andnud töörühma dokumendid ja nende seisukoht on vastu IgG toidutundlikkuse testimisele, kuna need võivad tekitada segadust ja potentsiaalset kahju.

„Isikustatud“ sooletervise protokollid - Põhjalikud väljaheidete analüüsid on teatud ringkondade hiljutine hullus. Nad väidavad, et avastavad mikroobid, mis võivad põhjustada haigusi või ebamääraste sümptomite miljööd, lisaks antakse mõnel juhul ka mikrobioomipõhiseid toitumissoovitusi. Need eelnevad sageli pseudodiagnoosidele "lekkiva soolestiku" või "candida vohamise" korral. Kahjuks on nendel testidel ilmselgelt püsti punane lipp (hoia eemale), sealhulgas asjaolu, et turustajad kehtestavad mikroorganismide "normaalsete" tasemete jaoks oma võrdlusvahemikud (hoolimata teadusliku konsensuse puudumisest), soodustavad füsioloogilisi võimatusi, nagu konkreetsete organismide selektiivne vähendamine, teatavad geenid ilma geeniekspressiooniandmeteta (mis muudab selle praktilises mõttes üsna kasutuks) ning seoste ülehindamine erinevate mikroobide ja haigusseisunditega nii, et inimesed on täiesti segaduses ja jäävad kogu seda legendi uskuma.

Rääkimata sellest, et väljaheite mikrobioom ei näita täielikult soolestiku mikrobioomi. Ükski praegune tehnoloogia ei suuda tuvastada kõiki olemasolevaid mikroobe, kuna puuduvad võrdlusgenoomid või võrdlusmaterjal, mille abil saaksime võrrelda geneetilisi järjestusi identifitseerimise eesmärgil. Teisisõnu, me ei näe kõiki ja me ka ei tea, keda otsida.

Toitumisharjumused võivad mõjutada geeniekspressiooni ja geeniekspressioon võib mõjutada meie seedimist ja toidu imendumist, kuid toitumissoovitusi ei saa praegu soolestiku mikrobioomi põhjal välja töötada, kuna põhjuslikud seosed puuduvad. Teie mikroobsed geenid esindavad pigem teie hiljutisi toitumisharjumusi kui toitumise muutmise kompassi, ja isegi siis on toitumise ja mikroobide vahelised tugevamad seosed suhteliselt nõrgad. Samuti ei viita patogeeni esinemine haiguse esinemisele. Kuigi leidub virulentsemaid nakkuslikke mikroobe, nagu teatud E. Coli või Listeria tüved, mis allaneelamisel põhjustavad toidu kaudu levivaid haigusi, on palju oportunistlikke patogeene, mis eksisteerivad ilma haigusi tekitamata. Nad on olulised elanikud, kellel on tõenäoliselt oluline roll meie immuunsüsteemi arengus, ja kuigi mõnda neist võib seostada teatud haigusseisunditega, on nende kvantifitseerimise kliiniline kasutatavus siiski piiratud. Ilma võimaluseta määrata mikroobide "ideaalset" suhtelist arvukust, kvantifitseerida düsbioosi, määrata organismide elujõulisust või nende tegevust ainult DNA analüüsi põhjal või tuvastada liike tüve tasemel, on kliinilised rakendused piiratud. Kehtivad kliinilised testid võivad olla näidustatud patsientidele, kellel on sümptomid ja tõenäosus nakatuda patogeeniga; enamik neist testidest võivad tuvastada konkreetsed patogeensed liigid, kuid muudel juhtudel on diagnostilise protsessi käigus vaja vereanalüüsi.

Seega puuduvad empiirilised tõendid ja füsioloogiline tõenäosus soolestiku tervise "protokollidel", mis väidetavalt diagnoosivad düsbioosi, eemaldavad spetsiifilisi mikroobe, rikastavad spetsiifilisi mikroobe, ravivad soolestikku või lähtestavad soolestikku. Need võivad tegelikult kahjustada, kui isikud jäävad seda uskuma ja alustavad äärmiselt piiravaid toitumistavasid, mis võivad viia söömispatoloogiate tekkeni.

Candida ja seenhaiguste toksilisus - On teada, et pärmseened koloniseerivad nii suu- kui ka tupeõõnt ning neid tuvastatakse ka kuni ~90% tervete täiskasvanute väljaheiteproovidest (kuid see võib olenevalt tuvastamismeetodist ja proovi kohast olla kuni ~5%). The Human Microbiome Project iseloomustas seente mükobioomi, identifitseerides kolm peamist perekonda: Saccharomyces, Malassezia ja Candida, millest viimane on kõige rikkalikum. Kuigi paljud on väitnud, et pärmseened on inimese seedetrakti põliselanikud, näitavad tõendid, et mõned (või võib-olla enamik) väljaheiteproovides leitud pärmseened on tegelikult need, mis on toiduga või süljega alla neelatud.

On leitud, et dieedi muutmine pärmi sisaldava toidu eemaldamiseks ning harjamise ja hambaniidi kasutamise sageduse suurendamine vähendavad oluliselt teatud pärmseente arvu väljaheites.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei seostata tavalist rafineeritud süsivesikute tarbimist inimestel Candida albicans'i tõusuga ning suhkru lisamine toidule tõstab väljaheites C. albicans'i (ühes uuringus) ainult kõrge suukaudse pärmi kontsentratsiooniga inimestel. Oluline on märkida, et väljaheidete analüüsid ei näita tegelikku soolestiku kolonisatsiooni ja väga tõenäoline, et suukaudsed pärmid neelatakse süljega ilma tervete inimeste soolestikku koloniseerimata.

Peale pärmi sisaldavate toitude tarbimise ei ole teada toitumisharjumusi, mis võiksid eelistatavalt tõsta seedetrakti Candida populatsioone. Kuigi antibiootikumide kasutamine võib bakterite vähenenud konkurentsi tõttu viia seedetrakti Candida populatsioonide taseme tõusuni, ei toeta teaduskirjandus teisi välja pakutud „süüdlasi“, nagu rasestumisvastased tabletid, toidulisaained ja keskkonnasaasteained.

Epidemioloogilised tõendid ei seo Candida haigust seedetrakti häirete või soolebarjääri funktsiooni kahjustusega; sama võib öelda paljude uduste sümptomite kohta, mis on tavaliselt seotud "candida vohamisega", sealhulgas väsimus ja toidu imendumishäired. Soole Candida infektsiooni tõeliseks diagnoosimiseks on vaja endoskoopiat ja histoloogiat ning süsteemne fungeemia nõuab vereanalüüsi.

Siiski on selged epidemioloogilised seosed soole Candida infektsiooni ja IBD, aga ka enneaegsete imikute vahel ning Candida võib mängida rolli ka mõnede IgE-vahendatud allergiliste reaktsioonide patofüsioloogias. Tundub, et Candida aeglustab IBD haavandite paranemisaega ja võib vastsündinute seedetraktis vohada. Puudub selge seos soolestiku Candida populatsioonide ja korduva vulvovaginaalse kandidoosi (pärmseente infektsioonid) vahel, kuna tase väljaheites ei ole seotud aktiivse vaginaalse pärmseene infektsiooni esinemisega.

Puuduvad tõendid selle kohta, et dieet väiksema süsivesikute hulgaga eemaldaks pärmseened seedetraktist, samuti pole see füsioloogiliselt usutav, kuna lihtsad süsivesikud imenduvad peensooles, jättes seal elavatele mikroobidele vähe materjali.

Seenevastased ravimid on aga seeninfektsioonide korral tõhusad ravimeetodid. Nagu probiootikumide peatükis kirjeldati, paraneb antibiootikumidega seotud kõhulahtisus, mis võib olla seotud Candida'ga, huvitaval kombel täiskasvanutel probiootilise pärmi S. boulardii või lastel L. rhamnosus GG abil.

Kokkupuude hallitusega võib nahaga kokkupuutel või sissehingamisel põhjustada pindmisi infektsioone, allergilisi reaktsioone ja (harva) tõsiseid allergilisi haigusi ning allaneelamisel põhjustada seedetrakti haigusi. Väited hallituse toksilisuse kohta, mis on tingitud kokkupuutest mükotoksiinidega (hallituse poolt toodetud kemikaalid), on aga põhjendamatud ja seda ei toeta praegused tõendid või toksikoloogia põhimõtted. Mükotoksiine leidub paljudes toiduainetes ja kuigi need võivad põhjustada haigusi, ei ole uriini mükotoksiinide testimine FDA poolt heaks kiidetud ega kehtiv test, kuna haiguse künniseid ei ole kehtestatud.  

Toidulisanditest puudutavad raamatu autorid kollageeni/glutamiini, õunaäädikat, jahvatataud puu- ja aedviljapulbreid ja seedeensüüme. Ükski neist ei tee mikrobioomiga imet.

https://www.theuebc.com.au/wp-content/uploads/2019/07/1.-Gab-Fundaro-Microbiome.pdf

Fundaro kirjutab, et hiljuti on mõned fitnesskuulsused soolestiku tervise toetamiseks populariseerinud kollageeni, struktuurvalgu või tinglikult asendamatu aminohappe glutamiini lisamist. Kuigi uued tõendid toetavad kollageeni lisamise võimalikku kasutamist osteoartriidiga seotud liigesevalu vähendamiseks ning naha elastsuse ja haavade paranemise suurendamiseks, puuduvad praegused uuringud, mis uuriksid kollageenilisandi (või luupuljongi) mõju seedetrakti funktsioonile või soolestiku mikrobioomile.

Puuduvad tõendid selle kohta, et kollageeni lisamisel võib olla positiivne või negatiivne mõju, kuigi on tõenäoline, et kollageenivalgus leiduvad peptiidid seeditakse sarnaselt teiste valkudega, vabastades aminohappeid imendumiseks või (piiratud määral) kääritamine mõne bakteriliigi poolt. Võib-olla on see alusetu väide tekkinud seetõttu, et soolestiku epiteelirakke toetavas lamina proprias leidub mitut tüüpi kollageeni. Kuid nagu toiduvalgud ei asetu sissesöömisel koheselt  skeletilihastesse, ei jõua ka toidu kollageen otseselt lamina proprias asuvasse kollageeni.  

Kollageeni madala biosaadavuse ja asendamatute aminohapete puudumise tõttu ei ole see sobiv asendus täistoidule ega treeningujärgsetele valgukokteile.

Ja kõige-kõige kokkuvõtteks – mida siis sa oma soolestiku mikrobioomi jaoks teha saad.

Võite astuda samme, et toetada oma mikrobioomi mitmekesisust ja vastupidavust, toetades samal ajal oma tervist ja pikaealisust, kaaluge järgmist:

• energiabilansis püsimine (ärge sööge rohkem kui kulutate), et vältida kardiometaboolsete haiguste teket

• regulaarne mõõduka intensiivsusega aeroobne treening piisava puhke- ja taastumisajaga

• rohke köögiviljade, puuviljade ja täisteratoodete sisaldusega toidu tarbimine, mis varustavad teid fermenteeruvate kiudude, polüfenoolide ja antioksüdantidega. Siia kuuluvad:

- kõik kiulised- ja tärkliserikkad (juur-) köögiviljad

- kõik puuviljad, eriti marjad

- täisteratooted, oad, läätsed

• piisava hulga loomse ja taimse päritoluga oomega-3 rasvhapete tarbimine

- rasvane kala

- pähklid, seemned, avokaado

- oliiviõli ja rapsiõli

• kogu toidurasvade tarbimise piiramine kuni <40% kalorite rasvast ja <10% kaloritest küllastunud rasvast

• madala rasvasisaldusega fermenteeritud piimatoodete lisamine

- jogurt ja keefir

• tüvespetsiifiline probiootikumide lisamine ainult vastavalt vajadusele konkreetsete vaevuste korral

 Lihtne on oma tervist toetada ja palju odavam, kui osta kokku kollageeni ja muid toidulisandeid, ahastada detoks programmide kõrge hinna või IgG testide tulemuste pärast.

Naudi oma jõululauda ja tee rahaga midagi otsarbekamat!!!

Kaunist jõuluaega 💖💖💖