Nähtamatud naised

Koos Marçal raamatuga „Leiutades maailma“, tõin kaasa ka Caroline Criado Perezi „Nähtamatud naised“ (kirjastus Tänapäev 2021, 381 lk, tõlkinud Epp Aarelaid).

Kui ma juhuslikust kohast raamatu lahti tegin, jäi pilk peale sellele lõigule: „Ei ole olmas naist, kes ei tööta. On ainult naine, kellele tema töö eeest ei maksta. Maailmas teevad 75% tasustamata tööst naised, ning kulutavad sellele kolm kuni 6 tundi päevas, võrreldes meeste keskmiselt  30 minuti kuni 2 tunniga.“ (lk. 73)

Perezi raamat ei ole nii lihtne lugemine nagu „Leiutades maailma“, kuigi ka siin on tähelepanu keskmes naine. Tegemist on väga sisutiheda teosega, kus tuuakse ära palju fakte ja rohkelt viiteid naisi puudutavate  tööde ning uurimuste kohta kõikjal maailmas. Nii et pigem akadeemiline lugemine.

CAROLINE CRIADO PEREZ on ühiskonnaaktivist ja ajakirjanik, kes muuseas 2017. aastal tegi edukalt kampaaniat selle nimel, et Briti pangatähtedel oleks Jane Austeni kujutis, pärast seda, kui Inglismaa Pank teatas, et kavatseb kaotada Elizabeth Fry portree Winston Churchilli kasuks.  

Oma raamatus uurib Criado Perez tänase maailma erinevaid elemente, mis näivad olevat juba loodud naistega vähem arvestavalt: transpordisüsteemid, meditsiiniseadmed ja ravi, maksustruktuurid, tarbekaubad, isegi nutitelefonid ja hääletuvastustehnoloogiad.  

Caroline Criado Perez märgib ühes intervjuus: 

„Esimest korda puutusin meditsiinimaailma soolise lõhega kokku 2014. aastal, kui kirjutasin oma esimest raamatut. Ma olin lihtsalt šokeeritud, et selline probleem on 21. sajandil, et arstid panid naistele valesti diagnoosi, sest meie südameinfarkti sümptomid ei sarnane meeste omadega. Ja et naised surid tõenäolisemalt ja said tõenäolisemalt valediagnoosi. Umbes samal ajal sain ka teada, et me ei kipu naissoost inimesi ega loomi ega rakke meditsiinilistesse uuringutesse kaasama ning selle tulemuseks on naistele meditsiinis vähem tõhus ravi ja rohkem kõrvaltoimeid.“

Iseenesest võiks kunagi ju pikemalt blogis kirjutada ka sellest, kuivõrd alternatiivmeditsiinis naistele valediagnoose pannakse ja üledoose määratakse. Sest ka alternatiivi praktikad ja lisandid-tilgad-terad on toodetud ja loodud meeste poolt. Ja need ei toimi naistele samamoodi. Siin ei teha uuringuid hoopiski. Kontroll puudub täielikult. Seda enam, et alternatiivmeditsiini poole peal on sügavalt sisse juurdunud iidsem naisi hukkamõistev (ebapuhas, must, räpane) liin, mis kirjutab naistele aina puhastusi, detokseid, paaste jms. Ja samas on pea kogu see turg suunatud naisele - kes peaks olema noorem, saledam, tervem.

Edasi teemasse süvenedes, seda rohkem sai Perez teada andmelünkadest tehnoloogias ja autode ohutusdisainis ... ja isegi andmelünkadest pagulaspoliitikas. Ja lõpuks oli lihtsalt nii palju teavet, et ainus viis selle kajastamiseks oli kirjutada raamat.

"Juba ammu on teada, et naised (iseäranis alla 55 aastased) paranevad südameoperatsioonidest halvemini kui mehed. 2016 aasta uuringust selgus, et selle põhjuseks on asjaolu, et naised haiglast koju pöördudes asuvad kohe tagasi oma hooldajarolli, samas kui meestel on sagedamini keegi, kes nende eest hoolitseb. Ning samuti paranevad vallalised naised südameinfarktist paremini kui abielunaised - Michigani Ülikooli uuringu järgi tekitab abikaasa naisele juurde seitse lisatundi kodutöid nädalas. 

Kui naine ja mees kooselu alustavad, suureneb naise kodutööle pühendatav aeg, samas kui meeste oma väheneb, sõltumata sellest, kas nad käivad tööl või mitte."

Raamatus puudutatakse väga palju erinevaid valdkondi, erinevates riikides toimuvat, et teatud peamisi punkte on raske välja tuua – materjali on lihtsalt nii palju.

Perezi sõnul näitab suur osa meessugu erapoolikust - nad lihtsalt unustavad naisi arvesse võtta, kuna enamjaolt on tegemist meeste poole kaldu meeskondadega, siis lihtsalt unustatakse naiste olemasolu. See juhtub kogu aeg kogemata. Ja siis tuleb välja, et keegi ei teagi, millised on naiste vajadused.

"Töökoha kulude hüvitamise tavad põhinevad eeldusel, et töötajal on kodus naine, kes kodu ja laste eest hoolitseb. Selle töö eest pole vaja maksta, sest see on naiste töö, naine aga selle eest palka ei saa."

Tehnoloogilise poole pealt märgib Perez, et kindlasti on tehnoloogia areng naisi aidanud. See on vähendanud aega, mille naised peavad kulutama teatud asjadele. Üks näide, millest raamatus räägitakse, on ahjud. Enamik naisi madala sissetulekuga riikides valmistab endiselt süüa kolme kiviga ahjuga, mis eraldab uskumatult mürgiseid aure. Nii et tänapäevastes kodudes olevad ahjud on naiste abistamisel täiesti uskumatud, kui rääkida nii tervisekoormusest kui ka ajakulust, mida nad vähendavad.

Me võime laulda kiidulaule vanemapuhkusele aga:

"Naiste tasustamata töö koormus ei alga ega lõpe vastsündinuga ning traditsioonilised töökohad on kujunenud müütilise koormamata töötaja järgi. Ta (vaikimis on tegu mehega) ei pea muretsema laste ega eakate sugulaste eest hoolitsemise, toidu valmistamise, koristamise, arstil käimise, toidukaupade ostmise, marraskil põlvede tohterdamise, koolikiusamiste, kodutööde, vannitamiste ega uneaja pärast, ja kõike seda iga päev taas otsast alustama.Tema elu saab hõlpsalt jagada kaheks osaks: töö- ja puhkeajaks. Ent töökohad, mis on rajatud eeldusele, et töötaja saab iga päev viibida paigas ja aegadel, mis vähimalgi määral ei sõltu koolide, lasteaedade, arstipraksiste ja toidukaupluste asukohast ega lahtiolekuaegadest, naistele lihtsalt ei sobi. Ega ole ka sobima kujundatud."

Kohati oligi lugemine masendav – kui see puudutas näiteks avalike tualettide asukohti, kuhu Indias tuleks naisel minna keskmiselt 58 m. Öösel aga varitsevad teede ääres mehed ja toimub palju kallaletunge.

Kui vaadata tänast Läänt, siis suur osa sellest maailmast loodi teatud tüüpi inimesi silmas pidades: inimene kaalub umbes 68kg, on umbes 1,78 m pikk ning, mis kõige tähtsam, on meessoost. Näotuvastusprogrammid on loodud mehe näo tuvastamiseks. Mobiiltelefonid on valmistatud nii, et need mahuksid suuremasse peopessa. Autod on loodud avarii korral kaitsma just mehe keha.

Perez märgib: "Kõik alates arhitektuurist kuni autoohutuse ja ravimiteni on loodud ideega, et keskmine mees esindab keskmist inimest ning mõnikord kirjeldatakse naisi kui segavat tegurit."

Perez jälgib seda suhtumist kuni neljanda sajandini eKr, kui Aristoteles kirjutas raamatus "Loomade põlvkonnast", et inimeste järglased "peaksid" olema isased, ja kirjeldas naise keha kui kõrvalekallet. Renessansiaegsed meditsiinilised illustratsioonid käsitlesid meeste kehasid kui peamist inimese keha, jättes naised kõrvale kui normist kõrvalekalded.

Meeste jaoks mõeldud maailma kujundamine ei tekita mitte ainult ebamugavusi, vaid seab ka naised ohtu, ütleb Perez. Aastakümneid testiti autode ohutust, kasutades avariimannekeeni, mis põhines keskmise mehe kehal, mis oli nii pikem kui ka raskem kui keskmine naine. See tähendab, et naised saavad õnnetuses suurema tõenäosusega vigastusi: õnnetusse sattunud naisel on 47 protsenti suurem tõenäosus raskelt vigastada ja 17 protsenti suurem tõenäosus surra.

Siis on büroohoonete keskkonnasäästlikkus. Tööruumide temperatuurid on seatud tavaliselt 1960. aastatel välja töötatud valemi järgi, mis põhineb meeste ainevahetuse kiirusel. See jätab naistele tunde, nagu nad töötaksid Arktikas. Ja arhitektuuriliselt eraldavad kontorid ja muud avalikud ruumid meeste ja naiste tualettruumidele üldiselt sama palju põrandapinda, märkis pr Criado Perez, kuigi naistel kulub vannitoas käimine kuni 2,3 korda kauem, eriti kui neil on menstruatsioon.  

Ma kirjutasin Gunteri raamatut „The Menopause Manifesto“ tutvustades samuti, et ajalooliselt on naised olnud ravimite  kliinilistes uuringutes alaesindatud.

Naiste väljajätmine uuringutest võib tähendada naiste kehale ohtlike ravimite väljatöötamist, kuna meeste ja naiste rakud reageerivad ravile erinevalt. See võib tähendada ka naiste tervise jaoks kasutamata jäänud võimalusi. Üks uurimus, mida Perez uuris, näitas, et kui nii mees- kui ka naiserakud puutuvad viiruse tõrjumiseks kokku östrogeeniga, on ravi tõhus naistele, kuid mitte meestele.

"Me ei tea, kui palju ravimeid jääb kasutamata, mis võisid naistele mõjuda - need jäetakse kõrvale, kuna enamik uuringuid on meesosalejatega," märgib Perez.  

Rootsi riikliku maantee- ja transpordiuuringute instituudi liiklusohutuse teadusdirektor Astrid Linder, kes uurib soo- ja avariimannekeeni, ütles, et naiste suurem esindatus inseneride seas võib aidata tasakaalustada mõningaid alateadlikke eelarvamusi tootearendusprotsessides.

"See tuletaks meile laua ümber istudes meelde, et oleme erineva kuju ja vormiga," ütles dr Linder. "Seda on lihtsam unustada, kui ruumis pole ühtegi naist."