Soolestiku tervis vol 9 - hapendatud toidud

 

Loen dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatut mikrobioomist ja sedakorda fermenteeritud toiduained (probiootikumid) ning lühike ülevaade  eelnenust, mis täpselt  teada ja mis mitte.

Fermenteeritud toiduained:

Kääritatud piimatooteid on uuritud kõige ulatuslikumalt ning toiduained, nagu jogurt, keefir ja lehmade, kitsede ja kaamelite fermenteeritud piim, sisaldab rohkem folaate, K-vitamiini ja riboflaviini, aga ka ühendeid, mis on antioksüdantsete ja antihüpertensiivsete omadustega. Käärimisprotsess vähendab ka nende toodete laktoosisisaldust, muutes need laktoositalumatusega inimestele paremini seeditavaks. Terade ja kaunviljade kääritamisel võib saada haputaigent, tempehit, nattot või läätsede, kinoa, nisu, rukki ja kliide kääritatud versioone, kui nimetada vaid mõnda. Nende toodete uuringud on näidanud fermenteeritud piimatoodetega sarnaseid eeliseid: kõrgem vitamiinisisaldus, antioksüdantide ja antihüpertensiivsete ühendite tootmine ning FODMAP-i sisalduse vähenemine. Kääritatud puu- ja köögivilju, nagu kimchi, hapukapsas ja mahlad, ei ole nii ulatuslikult uuritud, kuid seni on leitud sarnased tulemused ja mõnel juhul on fenoolsete ühendite tase kõrgem. Praegu on fermenteeritud lihatoodete kohta vähe andmeid, kuid probiootiliste bakterite lisamine võib vähendada lipiidide oksüdatsiooni ja parandada soolatud liha rasvhapete profiili.

Uued leiud viitavad sellele, et kimchi, kochujang ja fermenteeritud soja võivad parandada lipiidide profiile. Seedetrakti tervist käsitlevad uuringud on samuti üsna piiratud (üks uuring) ja madala kvaliteediga (mõnikord ilma kontrollrühmata), kuid on märke, et mõned toidud võivad inimuuringute põhjal anda tagasihoidlikku kasu. Huvitav on see, et kuigi kombuchat reklaamitakse laialdaselt kui olulist ja kasulikku kääritatud jooki (teest valmistatud), ei ole praegu inimeste kohta empiirilisi tõendeid, mis toetaksid tervisealaseid väiteid. Samuti ei ole üheski platseebo-kontrollitud uuringus uuritud tempeh (fermenteeritud soja) mõju seedetrakti tervisele.

Kokkuvõtteks eelnevale:

Kiudaine bakteriaalsel kääritamisel toodetud SCFA-dest (lühikese ahelaga rasvhapped) saadud energia hulk on individuaalselt väga erinev. Arvatakse, et see on üks seletus indiviidi kaalutõusu eelsoodumuse kohta.

• „Metaboolne endotokseemia” - põletikuline reaktsioon, mis on seotud soolestiku mikrobioomi ja mitteoptimaalse soolebarjääri funktsiooniga, on seotud metaboolsete haiguste, sealhulgas II tüüpi diabeedi ja rasvumise patogeneesiga.

• Kuigi mikrobioomi mõjutavad paljud tegurid, näivad kehaline aktiivsus ja toitumisharjumused olevat kõige mõjukamad, millest kumbki võib anda hinnanguliselt 20% üksikute mikrobioomide erinevustest.

• Toitumise muutused võivad kiiresti ja ajutiselt muuta teatud bakteriliikide populatsiooni; tõendid kinnitavad siiski, et ligikaudu 60–80% mikroobidest jääb stabiilseks ja domineerivad mikroobide metaboolsed rajad säilivad.

• Puudub üks konkreetne toitumisharjumus, mida oleks peetud mikrobioomi toetamisel kõige optimaalsemaks. Kuid uuringud kinnitavad, et süsivesikute- ja kiudainerikas dieet on seotud mitmekesisema mikrobioomiga, samas kui rasva- ja valgurikas dieet on seotud vähem mitmekesise mikrobioomiga.

• Kiudainerikas dieet omab palju tervisemõjusid, sealhulgas suurenenud SCFA tootmine peremeesorganismi energia varustamiseks, mao pH vähenemine patogeeni kasvu kontrollimiseks, ammoniaagi vähenenud imendumine, apoptoosi ja soolerakkude proliferatsiooni reguleerimine ning söögiisu reguleerimine.

• Kiudainete kääritatavus on kõige olulisem tegur, mis mikrobioomi oluliselt mõjutab.

• Mõnedel inimestel tekivad pärast teatud kääritatavate süsivesikute, mida nimetatakse FODMAP-iks, allaneelamist ärritatud soole sündroomi või seedetrakti vaevuste rasked sümptomid.

Suure rasvasisaldusega dieete (tavaliselt >40% kaloreid rasvast) on seostatud metaboolse endotokseemia, vähenenud mikroobide mitmekesisuse ja teatud mikroobipopulatsioonide muutustega, mis võivad olla seotud insuliiniresistentsuse ja rasvumise suurenenud riskiga.

• Mis puutub rasvade koostoimesse soolestiku mikrobioomiga, siis tundub, et küllastunud rasvadel on suurem potentsiaal tõsta põletikulist tooni, samas kui oomega-3 rasvhapped võivad olla tervisele kasulikud.

• Uuringud, mis näitavad kunstlike magusainete mõju soolestiku mikrobioomile, on läbi viidud peamiselt näriliste mudelitega, kasutades koguseid, mida inimestel oleks toiduga praktiliselt võimatu saavutada.

• Põllukultuuride geneetiline muundamine võib vähendada nende tootmiseks vajalike pestitsiidide ja herbitsiidide hulka ning võib tegelikult suurendada nende toiduainete toitainete sisaldust. Puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et geneetiliselt muundatud põllukultuurid kujutaksid endast ohtu inimeste tervisele.

• Mahepõllumajandusmeetodid ei suurenda toiduainete toiteväärtust võrreldes tavatootega ning puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et mahetooted on „tervislikumad“ või „ohutumad“ kui nende tavatooted.

• Kuigi mõned näriliste uuringud on näidanud, et toidu lisaainete ja GRAS-i ainete tarbimisel on suurenenud soole-, mikroobi- ja metaboolsed häired, jääb üle oodata, kas mõnda neist leidudest saab korrata inimuuringutes füsioloogiliselt normaalsete  annustega.

• Uuringud pestitsiidide ja keskkonnasaasteainete mõju kohta soolestiku mikrobioomile on läbi viidud peamiselt näriliste mudelite abil ja kuigi mõned neist on täheldanud suhteliselt väikeseid muutusi teatud mikroobide taksonites, kasutatakse nendes uuringutes tavaliselt doose, mis on suprafüsioloogilised või võivad tekkida ainult suurtest annustest juhusliku tööalase kokkupuute kaudu.

• Probiootikumide kasutamine võib olla kasulik konkreetsete haigusseisunditega (peamiselt seedetrakti iseloomuga) isikutele, kuid mõju muidu "tervetele" isikutele on tühine.

• Optimaalse prebiootikumide tarbimise saab saavutada täisteratoodete, puuviljade, köögiviljade, pähklite ja kaunviljade kiudainerikka toiduga. Enamiku inimeste jaoks ei ole prebiootikumide lisamine üldiselt vajalik.

• Uuringud kääritatud toitude kasulikkuse kohta on piiratud, kuigi on tõendeid selle kohta, et tarbimine võib aidata vähendada seedetrakti ebasoodsaid sümptomeid.

• Levinud ravimid, mis võivad muuta seedetrakti keskkonda ja/või soolestiku mikrobioomi, on antibiootikumid, MSPVA-d, antatsiidid, metformiin, statiinid ja teatud neuromoduleerivad ravimid.

• Fekaalse mikrobioomi siirdamine (FMT) on soolestiku mikrobioomi moduleerimiseks kujunev teraapia, mis on osutunud suurel määral tõhusaks korduvate Clostridium difficile infektsioonide ravis.