Soolestiku tervis vol 10 - toidutalumatus ja allergiad

 

Jõudsin ikka enne jõulu  dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatu läbi lugeda. Raamat on hästi teemade kaupa liigendatud, sisutihe: piisavalt akadeemiline ja korrektselt viidatud, samas aga piisavalt tabelite ja piltide ja kokkuvõtetega lihtsustatud, et saab kergesti materjalis orienteeruda. Peale selle postituse tuleb veel üks, mis kritiseerib teatud toidutalumatuse teste - nendega olen veidi isegi kokku puutunud.

Levinumatest seedetrakti haiguste mõjust mikrobioomile on raamatus pikemalt kirjutatud, võtan siinkohal kokku:

Hüpokloorhüdria (madal maohape) - võib suurendada peensoole bakterite ülekasvu ja sooleinfektsioonide, sealhulgas C. difficile riski

Ärritatud soole sündroom - Mikrobioomi muutusi täheldatakse, kuid need on erinevad ja ebajärjekindlad

Tsöliaakia - ↓ mikroobide rikkus, ↑ potentsiaalselt patogeensete taksonite tase,

↓ bifidobakterite tase

Divertikuliit&divertikuloos - Mikrobioomi muutusi täheldatakse, kuid need on erinevad ja ebajärjekindlad

Crohni tõbi/haavandiline koliit - ↓ mikroobide mitmekesisus, ↓ butüraaditootjate tase

↑ patogeensete bakterite (täpsemalt mutsiini lagundavate bakterite) tase

Peensoole bakteriaalne ülekasv (SIBO) - Selle seisundiga ei ole seostatud lõplikku mikroobset mustrit

Pärasoolevähk - Mikrobioomi muutusi täheldatakse, kuid need on erinevad ja ebajärjekindlad

 

Toidutalumatus ja allergia

Kuigi nii toiduallergia kui ka talumatus võivad põhjustada maohäireid, on need kaks erinevat füsioloogilist protsessi ja allergiad võivad tegelikult olla eluohtlikud. Talumatus ilmneb spetsiifiliste geenide või geeniekspressiooni puudumise tõttu, mis ei lase toota vajalikke seedeensüüme, mis võivad põhjustada seedetrakti häireid, kui toit jõuab seedumata jämesoolde. Allergia tekib siis, kui immuunsüsteemi rakud reageerivad teatud toidus leiduvatele valkudele, nagu oleksid need patogeenid, ja see võib põhjustada häireid seedetrakti töös, samas võib allergiline reaktsioon olla süsteemne.

Laktoositalumatus on tavaline näide toidutalumatusest; Inimesed, kelle kehas toodetakse ebapiisavalt laktaasi, ei suuda piimasuhkrut (laktoosi) lagundada, nii et see võib tervena jämesoolde liikuda, kus see metaboliseeritakse bakterite poolt, mille tulemuseks on gaasilisus. Muudel juhtudel puudub inimestel muu toidu lagunemiseks vajalik ensüüm; see kehtib ubade puhul, mis sisaldavad süsivesikuid, mis nõuavad alfa-galaktosidaasi, ensüümi, mida inimestel ei toodeta. See alaimendumine või soolerakkudesse omastamise halvenemine võib tekkida seedimise talumatuse tagajärjel, kuid see võib ilmneda ka toitaine keemilise struktuuri tõttu.

Näiteks kuna fruktoosi sisenemine soolestiku rakku sõltub madalamast fruktoosi kontsentratsioonist ja seda ei saa aktiivselt luumenist välja transportida, on malabsorptsioon inimestel universaalne. Talumatust saab hallata, kehtestades selliste toiduainete individuaalsed talutavad tasemed.

Käsimüügis olevad ensüümilisandid võivad pakkuda mõningast leevendust laktoositalumatuse korral. Kõige levinumad toiduallergeenid on piim, munad, maapähklid, pähklid, kala, karbid, nisu ja soja. Koguneb tõendeid, mis toetavad teooriat, et keisrilõikega sünnid võivad soodustada allergiate teket hilisemas elus, kuna nn küpse, eakohase mikrobioomi loomine on hilinenud. See võib teoreetiliselt mõjutada või düsreguleerida imikute immuunrakkude aktiivsust, kuna need on potentsiaalsete patogeenide ja võõrvalkudega soolestikus.

Põhiteadmised immuunsüsteemist aitavad eristada talumatust ja allergiat ning samuti navigeerida toidutalumatuse testimise müütidesse. Immuunsüsteemil on kaks haru – kaasasündinud ja adaptiivne.

Kaasasündinud immuunsüsteem reageerib patogeenidele esmasel kokkupuutel, samas kui adaptiivne haru peab enne selle patogeenseks klassifitseerimist ja vastuse loomist potentsiaalse patogeeniga kokku puutuma. Siiski ei tekita adaptiivne süsteem alati immuunvastust; oluline on see, et see tunneb ära ka keha enda rakud.

Adaptiivse immuunsüsteemi vastuse võib samuti jagada kahte kategooriasse: rakuline vastus või antikehavastus. Need süsteemid töötavad koos patogeenide vastu võitlemisel.

Kaasasündinud immuunsüsteemi rakkude hulka kuuluvad makrofaagid, mis neelavad patogeene ja jäätmeid; dendriitrakud, mis tutvustavad immuunrakkudele potentsiaalseid patogeene (antigeene), kui on vaja reageerida; ja granulotsüüdid, millest mõned mängivad rolli histamiini tootmisel ja suhtlemisel adaptiivse immuunsüsteemiga allergilise reaktsiooni ajal. Samuti on retseptoreid, mis võivad olla seotud ainetega, mis põhjustavad põletikulist reaktsiooni.

Adaptiivse immuunsüsteemi rakkude hulka kuuluvad T-rakud ja β -rakud, millest viimased toodavad identifitseerimise eesmärgil rakkudega seonduvaid antikehi. Antigeeni tuvastamine ei põhjusta alati immuunvastust. Antigeen on lihtsalt midagi, mis on seotud antikehaga, ja antikehad on nagu nimesildid. Adaptiivne immuunsüsteem paneb nimesildid kõigele, isegi meie enda  rakkudele, mistõttu me tavaliselt oma rakke ei ründa (v.a autoimmuunhaiguste nagu IBD puhul).

Toiduallergia tekib kõige sagedamini siis, kui kaasasündinud immuunsüsteemi antigeeni esitlev rakk – soolestikus dendriitrakk – esitleb antigeeni ühele adaptiivsele immuunrakule. See võib olla midagi maapähkli valgu sarnast. See adaptiivne immuunrakk toodab seejärel selle antigeeni suhtes spetsiifilisi antikehi. Esimene kokkupuude ei põhjusta reaktsiooni, sest immuunsüsteem alles õpib, kes see kurjategija on, kuid järgmisel kokkupuutel on ta valmis immuunvastuseks. See toodab rakke, millel on selle spetsiifilise antigeeni mälu, nii et neil kõigil on sellele spetsiifilised antikehad ja kui need on seotud, vallandavad nad immuunvastuse. See antikeha on IgE, mida ekspresseeritakse histamiini tootvate nuumrakkude pinnal. Histamiin võib põhjustada healoomulisi sümptomeid, nagu sügelus, kuid see on ka üks süüdlasi eluohtliku anafülaktilise šoki tekitamisel.

Kuna seda esineb seedetraktis, arvatakse, et varased mikroobide asukad, mis on kujunenud sünnist, varasest toitumisest ja antibiootikumide kasutamisest, mängivad oma rolli allergiate tekkes hilisemas elus. Vaatamata mehaanilistele võimalustele pole põhjuslikke seoseid tuvastatud. On ka teisi toiduga seotud immuunvastuste juhtumeid, mida sel viisil ei reguleerita, näiteks treeningust põhjustatud allergilised reaktsioonid ja mitte-IgE-vahendatud allergiad.

Eosinofiilne ösofagiit (EoE) on haruldane põletikuline seisund, mis avaldub sarnaselt allergiale, kuid toiduallergia testimine ei ole toidu vallandaja määramisel tõhus. EoE vastus hõlmab söögitoru infiltratsiooni eosinofiilide, nuumrakkude ja T-lümfotsüütide poolt, mille tagajärjeks on kõrvetised, valu rinnus ja neelamisraskused.

Kuigi nahatorke- või vereanalüüsid võivad välja sõeluda võimalike IgE-vahendatud allergiaid, ei taga IgE vastus allergilist reaktsiooni ega ka IgE antikehade puudumine, et toit on tarbimiseks ohutu (nagu EOE puhul). Oluline on konsulteerida allergoloogiga, kes saab läbi viia kehtivaid sõeluuringuid (mitte IgG-toidutundlikkuse testid), mis on asjakohased ja seejärel anda juhiseid edasiste taluvustestide, dieedi muutmise ja ravimite kohta.

Kokkuvõtlikult:

On hästi teada, et soolestiku mikrobioomi ja seedetrakti tervise vahel on seos, kuid praegu ei ole põhjuslikku seost mikrobioomi ja ühegi seedetrakti haiguse vahel.

• Toitumine ja elustiil, mida tavaliselt soovitatakse seedetrakti seisundite ja sümptomite raviks, toetavad loomulikult soolestiku mikrobioomi.

• Soolegaaside tootmine ja puhitus on tavaline seedetrakti kaebus, mida saab paljudel inimestel leevendada toitumis-/elustiilipraktikatega, nagu kiudainete tarbimise jälgimine, tugevalt kääritatavate toitude (nt FODMAP-id) tarbimise vähendamine ja madala intensiivsusega rütmiliste treeningute tegemine mao motoorika edendamiseks.

• Piisav kiudainesisaldus (10–13 g/1000 kcal) ja vedeliku tarbimine on normaalse soolestiku harjumuse soodustamise aluseks, eriti kõhukinnisusega võitlevatel inimestel.

• Kõhulahtisuse raviks võib lahustuvate kiudainete ja resistentse tärklise sisalduse järkjärguline suurendamine aidata väljaheiteid paksendada, samas kui lihtsüsivesikute, suhkrualkoholide, kofeiini ja gaase tekitavate toiduainete tarbimist tuleks piirata.

• GERD (refluks) sümptomeid leevendab alkoholi, rasvade, happeliste ja vürtsikute toitude tarbimise piiramine, tagades samas piisava kiudainete tarbimise ja väiksema söögikorra (eriti enne magamaminekut). Õige energiatasakaalu säilitamine ja regulaarne füüsiline aktiivsus võib samuti vähendada sümptomite esinemist ja raskusastet.

• Toiduallergia on immuunvastus teatud toiduainetele või toidukomponentidele (kõige sagedamini on toidus sisalduvad valgud), samas kui toidutalumatuse põhjuseks on kõige sagedamini geenide või geeniekspressiooni puudumine, mis on vajalik teatud toidukomponente seedivate ensüümide tootmiseks.

• Madal maohappesisaldus (hüpokloorhüdria) võib suurendada peensoole bakterite ülekasvu ja sooleinfektsioonide tekkeriski. Kuid see seisund on tervetel täiskasvanutel suhteliselt haruldane ja tavaliselt reklaamitud õunasiidri äädika "ravi" on alusetu ja füsioloogiliselt põhjendamatu.

• Ärritatud soole sündroomi (IBS) puhul puudub spetsiifiline düsbioosi mikroobne profiil, kuid uuringud on avastanud esilekerkivaid suundumusi, sealhulgas kõrgenenud Firmicutes-Bacteroidetes'i suhe, Bifidobacterium'i vähenemine ja butüraati tootvate bakterite arvu vähenemine.

• Põletikulised soolehaigused (Crohni tõbi ja haavandiline koliit) on oma olemuselt autoimmuunsed, mikrobioomi osalus jääb ebaselgeks. Tavaliselt täheldatakse mikrobioomi heterogeenseid häireid ja mikrobioomile suunatud toitumistavad võivad aidata leevendada ägenemise raskust.

• Tsöliaakiale on iseloomulik allergiline reaktsioon nisus, odras ja rukkis leiduvale proteiinile -gluteenile. Kuigi tsöliaakiaga inimestel on näha muutusi mikrobioomis, jääb seos ebaselgeks ja puuduvad tõendid mikrobioomile suunatud tegevuse kohta ravi ajal.

• Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole SIBO tervetel inimestel laialt levinud ja saadaolevad diagnostikavahendid on ebatäiuslikud. Kõige täpsem diagnoosimeetod on kaksteistsõrmiksoole külv ja malabsorptsiooni korral hõlmavad ravimeetodid kõige sagedamini antibiootikume koos dieedi muutmisega.

• Kuigi on täheldatud seost kolorektaalse vähi ja soolestiku mikrobioomi vahel, jääb ebaselgeks, kas mikrobioomi muutused tulenevad haigusest endast või kas see mängib vähi arengus tegelikult rolli.

• Inimestel pärast seedetrakti operatsiooni on dokumenteeritud muutusi mikrobioomis. On oletatud, et mikrobioomi muutused võivad osaliselt olla vastutavad mõne tervisega seotud tagajärgede eest, eriti kiire kaalukaotuse ja insuliini resensibiliseerimise eest pärast bariaatrilist operatsiooni.

• Kuigi GI tervise ja haiguste hindamiseks on mitmeid kehtivaid diagnostika- ja sõeluuringumeetodeid, on ka palju kehtetuid teste, mida altrnatiivmeditsiini praktikud kasutavad või tarbijatele müüvad. Iga diagnostilise testi kohaldatavuse ja piirangute mõistmine võib aidata inimesel teha oma tervishoiu osas teadlikke valikuid.