Jätkuks eelmisele postitusele "Suhkur, mis ei tapa"
Ma tahaks siinkohal selle rottide teema veelkord
üles võtta. Kord ühel suveüritusel toortoidukohvikut pidades, lõikasime
topsidesse arbuusikuubikuid. Osad topsid olid arbuusiga nagu arbuus oli st
seemnetega. Osadest topsides oli arbuus, ilma seemneteta. Tuli meie juurde
meesterahvas ja küsis: „Miks te arbuusist seemned välja võtsite?“
„Eks ikka seetõttu, et on neid, kes ei söö
arbuusiseemneid.“ – mina nende hulgas.
Mees räägib meile siis: „Aga vaadake hiirt, hiir
viskab viljaliha kõrvale ja sööb arbuusist ainult seemned ära! Hiir teab mis
hea on.“ ... WTF
Vaat siis nii ma arvan sellest asjast: HIIR teab,
mis HIIRELE hea on. Ei vaidle vastu. MINA isiklikult hiir ei ole. Lõvi teab,
mis talle hea on ja murrab kitse maha. Mina lõvi ka ei ole. Pääsuke teab, mis
talle hea on ja sööb sääse ära. Siga teab, mis talle hea on ja tuhnib mullas.
Lehm ajab värsket rohtu sisse. Mina söön arbuusi viljaliha. Hoolimata sellest,
et arbuusi koores ja seemnetes on teatud toitaineid rohkem. Hoolimata sellest,
et mullas, kus arbuus kasvab on ka teatud toitaineid rohkem. Ma söön ikka arbuusi,
sest mulle meeldib maitse, lõhn, värv, konsistents – absoluutselt kõik. Arbuus
kuumal suvel on võrratu.
Ja ma kordan, ma ei ole hiir.
Väga paljud toiduhirmud ja kemikaalihirmud on saanud
alguse laborihiirtest-rottidest.
Õigemini nendega tehtud uuringutest. Võetakse see vaene hiir või rott,
võetakse puhas sukur (või puhas glükoos või fruktoos) või näiteks sünteesitakse
sojast välja puhas valk, või võetakse mingi kommitööstuses kasutatav värvaine
ja topitakse seda ülisuurtes kogustes hiirele sisse. Sellises koguses ei sööks
seda muidu ei hiir ega samas ekvivalendis inimene. Sama tehakse katseklaasis
elava isoleeritud rakuga – sinna suunatakse täpselt samuti ülisuur kogus mingit
kontsentreeritud isoleeritud ainest.
Ja siit tulevadki enamik uuringute vastuolusid.
Sensatsioonihimulised postitavad paanikat tekitavaid pealkirju – mürgine,
toksiline, tekitab vähki... lisavad viiteid uuringutele, mida keegi ei vaevugi
lugema.
Samasugused on paljulubavad väited a la šokolaad või
granaatõunaekstrakt vms ravib kõigist haigustest ja tõstab surnustki üles...
Ja siis tulevad kliinilised uuringud... On jõutud sinnamaani, et hakatakse täpsemalt kontrollima inimeste väiteid „tapab“ või „aitab igavesele elule“. Ja reeglina ongi nii, et kui teadlaste terava pilgu all söövad inimesed oma igapäevast toitu, milles on kooki või kommi või jäätist, siis inimesed ei sure ega ei jää haigeks. Sest kogused on hoopis teised ja inimelu oma kõigis aspektides on suuresti erinev katseklaasis või puuris olevast elust.
Arvestage, et kui te hiire vette viskate – siis vesi
on talle toksiline, kuna ta upub sellesse. Ja järeldus, et vesi on tappev on taaskord õige aga ikkagi oleneb kogusest.
Üks aine...
See põhjustab epilepsiahooge, maovähki,
maksakasvajaid, hulgiskleroosi ning suurendab lastehalvatuse ja Alzheimeri tõve
riski. See dehüdreerib vastsündinuid ja suurendab Crohni tõve riski. Millisest
kohutavast toksiinist me räägime? Arseen? Tsüaniid? Strühhiin? Ei. USA-s
Waldeni ülikoolist kaugõppes toitumisala doktorikraadi omandanud Nancy
Appletoni sõnul on nende kuritegude eest vastutav aine tavaline suhkur. Ja see
põhjustab ka palju rohkem terviseriske. Tegelikult on Appleton koostanud veebis
laialdaselt levinud loetelu "146 põhjusest, miks suhkur teie tervist
rikkub". Suur enamus neist, nagu need ülaltoodud, on täiesti absurdsed.
Mõned neist, nagu suhkru seostamine hüpoglükeemia ja diabeediga, on faktilised.
Ja mõned, nagu suhkur tekitab sõltuvust, on vaieldavad.
Pole kahtlust, et inimesed armastavad suhkru
maitset. Lääne inimesed söövad seda päris palju. Ja mida see näitab? Üldjuhul
ei toimu enam lihtsalt suhrutükkide krõbistamist või otse purgist suhkru
söömist. (Kuigi mul tuleb seda veel harva meega ette). Sa sööd suhkrut
valmistoitudes – nii soolastes ja magusates. Eelkõige koos rasvase koogi või
küpsisega, mis sisaldab veel täiendavalt jahusid või piimatooteid või šokolaadi.
Maitseb hea, kuid anab palju kaloreid: üks šokolaadijäätis 58g
jaotub: süsivesikud 49%, rasv 45%, valk 6%, üks
õunakoogi tükk 88g jaotub: süsivesikud
47%, rasv 48%, valk 5%; üks piimašokolaadi tahvel
44g (235 kalorit) jaotub: süsivesikud 44%, rasv 50%, valk 5% ja kui sa vähendad
suhkrut ja valid tumeda šokolaadi samas koguses, siis 56% kakaosisaldusega
variandil on süsivesikut vähem ja rasva rohkem vaid paari % jagu. 70-85%
kakaosisaldusega 28g šokolaad sisaldab 6,8 g suhkrut. Ärgem jätkem tähelepanuta, et kakaopulber ei
ole müstiline omaette aine, vaid koosneb samuti süsivesikust (suhkrust),
rasvast ja valgust: 100 g kakaopulbrit on 404 kalorit, millest: 41,2 %
süsivesik, rasv 24,5%, valk 19,8%, sh ka kiudaine 30,4 g. Sestap kakao%
kasvades kasvab jätkuvalt ka süsivesiku%. Ja süsivesik laguneb kehas
suhkruks.... Ühesõnaga sa saad koos suhkruga rohkem rasva, mis annab rohkem
kaloreid...
Kõik need lisakalorid soodustavad rasvumist. Kuid
kas inimesed söövad kogu seda suhkrut seetõttu, et neile maitse meeldib või on
nad sellest sõltuvuses? Kui me läheme sõltuvuse teaduslikule määratlusele, ei
sobitu suhkur siia. Sõltuvust tekitav aine kutsub esile meeldiva oleku,
vallandab tolerantsi ja põhjustab sõltuvust. Tolerants tähendab, et sama
meeldiva efekti saavutamiseks on vaja üha suuremaid koguseid ja sõltuvus
tähendab, et ainest hoidumine põhjustab füüsilisi võõrutusnähte. Selle
määratluse jaoks sobiv prototüüp aine on heroiin. On vaja natuke fantaasiat
väitmiseks, et suhkrul on opiaatidele sarnased omadused, kuid seda ei saa ka
täielikult kõrvale jätta. Vähemalt mitte siis, kui vaatame palju viidatud
uuringule Princetoni ülikoolis.
Teadlased näljutasid rotte kaksteist tundi ja andsid neile siis tavalise rotitoidu, millele oli lisatud 25% suhkrulahust. Loomad võtsid suhkruga joogi kiiresti oma menüüsse vastu. Tegelikult sõid nad peagi vähem ja jõid rohkem. Kuu aja jooksul olid nad suhkrustatud joogi tarbimise kahekordistanud. Ja siis tuli huvitav leid. Kui suhkur rottide toidust eemaldati, said loomad krampe ja hambad hakkasid plagisema! Opiaatide ärajätmise sümptomid. Samad sümptomid ilmnesid ka siis, kui teadlased hoidsid loomi suhkru peal, kuid manustasid opiaatide aktiivsust blokeerivat ravimit. Järeldati, et suhkur võib mingil moel mõjutada aju opiaatide retseptoreid ja põhjustada tõelise sõltuvuse. Kuid muidugi on see nii rottidel. Keegi pole kunagi sellist efekti inimestel täheldanud.
Ühesõnaga uuringud tehti rottidega ja tegelikult olid
nende metoodikad puudulikud, kuid kuna need olid nö sensatsioonilised, avaldati
nad kiiresti, õhutades veelgi enam suhkrufoobiat meie ühiskonnas. Ainus kord, kui rotid tarbisid uuringutes suhkrut sõltuvust
tekitaval viisil, oli see, kui neil oli sellele vahelduv juurdepääs. Kui neil oli
piiramatu juurdepääs suhkrule, ei näidanud nad üles sõltuvuslaadset käitumist,
mis näib olevat täiendav tõend, et söömise piiramine võib tekitada söömissööstu. Ehkki on tõsi, et teatavad ajupiirkonnad süttivad
vastusena suhkrule, sarnaselt kokaiiniga, juhtus see alles siis, kui rotte
näljutati 12 tundi ja neile siis anti suhkrut, mis osutab asjaolule, et toit
tundub paremana pärast nälga ja puudust.
Toit peabki olema rahuldust pakkuv, kuna sellest sõltub meie ellujäämine. Meie
aju premeerimiskeskus on loodud reageerima nii, et sööma hakkaksime. Kuid
sellised narkootikumid nagu kokaiin lihtsalt kaaperdavad toidu loomuliku premeerimisraja.
See, mida me sel juhul tõenäoliselt vaatleme, on psühholoogiline sõltuvus. See
maitseb lihtsalt nii hästi, et me ei taha sellest loobuda. Ja loomulikult on
siin teatud hind, mida maksta. Meie hambad kannatavad. Meie isu võib suureneda,
kuna suhkur käivitab insuliini vabanemise ja on tõendeid, et liiga suur suhkru
tarbimine võib lõpuks põhjustada insuliiniresistentsust ja soodustada diabeeti.
Samuti on uuringud näidanud, et suhkru tarbimine suurendab soovi rasvade
järele. Kõik head põhjused meie
tarbimise piiramiseks. Kuid võite unustada Nancy Appletoni tobedad väited, et
suhkur põhjustab veenilaiendeid, hemorroide, lühinägelikkust või
õppimisraskusi. Tegelikult näitab Appleton, kes väldib suhkrut iga hinna eest,
et just suhkrust hoidumine toob kaasa nii „lühinägelikkuse“ kui ka „õpiraskused“.
Mis on erinevuseks?
Lauasuhkur vs mesi vs vahtrasiirup vs pruun
suhkur vs agaavinektar. Erinevus on ... maitses ja enamjaolt ainult selles.
Pole võimalik? Netist võib leida midagi
taolist: Ma söön ainult
paleo dieedi poolt heaks kiidetud vahtrasiirupit, mille on valmistanud
kivitööriistade abil töötajad, kes kandsid nahku loomadelt, keda nad olid ise
jahtinud, tapnud ja nülginud. Minu seedesüsteem saab hakkama ainult tarude
orgaanilise meega, kuhu geneetiliselt muundatud Monsanto surmamesi pole
tunginud...
Programmi Power Eating autor, dietoloog ja
toitumisalal doktorikraadi omav Susan Kleiner märgib: „Need suhkrud käituvad kõik teie kehas peaaegu
samamoodi," Erinevate suhkruallikate puhul võib varieeruda fruktoosi ja
glükoosi suhtarv. Kleiner, kes tegeleb nõustajana sportlaste toitumiskavade
kokkupanekul märgib veel, et kõrgema fruktoosisisaldusega ja madalama
glükoosisisaldusega suhkrud, näiteks agaavi nektar, ei ole sportliku jõudluse
parandamiseks head, “kuna need läbivad kehas erineva töötlemise ja liiguvad
alguses maksa.”
Teine tuntud sportlaste toitumisega tegelev
toitumisteadlane ja lektor Alan Aragon nõustub Kleineriga: "Lühike vastus oleks, et vahet
pole," sõnas Aragon. Ta selgitas, et üks väike erand on agaavi nektar, mis
on kuni 90% fruktoos ja maitseb seega magusamalt. Nii võib juhtuda, et tarbite
vajalikust vähem kaloreid."
Susan Kleiner näeb, et ühe suhkruallika
suurendamine teiste ees on nagu vaadata üksikuid puid aga mitte näha nende
tagant metsa. "Ma ei taha oma mikrotoitaineid meega saada," ütleb ta.
Kleiner selgitab, et erinevused on nii tühised, et ei tasu üle pingutada:
"Vahtrasiirupi tervislikus väärtuses lauasuhkru suhtes ei ole kliiniliselt
olulist erinevust“.
Minagi tarbin mett ja tooršokolaadi ja
mõningaid teisi maiuseid teen vahtrasiirupiga. Kuid samuti mitte seetõttu, et
need oleksid toitaineliselt paremad, vaid nende maitse meeldib ja nende
konsistents on retseptide jaoks hästi sobiv.
Mis siis suhkruga veel saab teha - alati saab sisse tuua ka vana hea immuunsüsteemi. Et seda
boostida, tuleks suhkur välja jätta???
Eip!
Mis tegelikult teada on:
- · Puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et liiga suur suhkru tarbimine nõrgestaks otseselt immuunsussüsteemi.
- · Samas sisaldavad suhkrurikkad toidud ja joogid palju kaloreid ja liiga palju kaloreid võib kahjustada immuunfunktsiooni.
- · Töödeldud toidus,
milles on palju suhkrut, puudub sageli kiudaine, mis on oluline tervisliku
mikrobioomi säilitamiseks, millel on samuti võtmeroll immuunfunktsioonis.
·
Kuigi liiga suure
suhkrukoguse söömine ei pruugi teie immuunsussüsteemi otseselt mõjutada, võib
see kaudselt nõrgendada immuunsuse funktsiooni, kui tarbite töödeldud toitudest
ja jookidest liiga palju kaloreid.
Idee,
et suhkur nõrgestab immuunsussüsteemi, tekkis tõenäoliselt 70-ndate aastate
alguses, kui avaldati uuring, kus öeldakse, et fagotsüüdid - valgevereliblede
tüüp, mis tapab baktereid ja patogeene - olid vähem aktiivsed inimestel, kes
olid hiljuti tarbinud suhkrut või suhkruga toite, sealhulgas mesi ja
apelsinimahl. Analüüsid tehti 5 tunni jooksul pärast suhkru tarbimist.
Viimase 4 aastakümne jooksul pole uuringud aga
leidnud, et suhkur mõjutab otseselt immuunsüsteemi. Michigani ülikooli
toitumisteaduste dotsent Peter Mancuso märgib: „Tegelikult puhastab keskmise
terve täiskasvanu keha oma süsteemist lihtsad suhkrud välja kahe tunni jooksul.
Erandiks on diabeediga inimesed, kelle veresuhkru tase võib olla
immuunfunktsiooni kahjustamiseks piisavalt kõrge. Isegi liitrine CocaCola
päevas ei kahjusta tõenäoliselt immuunfunktsiooni.“
Suhkru roll immuunsuse pärssimises on
tõenäolisemalt seotud kogu kaloritarbimisega. Manusco
lisab: "Kui teie suhkru tarbimine on liiga suur, võib teil olla ka liigne
kaloritarbimine, mis põhjustab rasvumist. Ja just rasvumine on seotud
kroonilise madalama astme põletikulise seisundiga."
Arvatakse, et krooniline põletik võib teie
immuunsussüsteemi üle koormata, kuna keha juba alustab püsivat võitlust
põletiku vastu, tehes selle võimetuks reageerima muudele ohtudele. See võib
kahjustada rakkude ja organite toimimist, suurendades mitmesuguste haiguste,
sealhulgas südamehaiguste, diabeedi ja astma riski.
Mõned uuringud näitavad fruktoosi -
suhkruroost ja peedist eraldatava lauasuhkru komponendi - tarbimise seost
astma, kroonilise bronhiidi ja artriidiga. Kuid seoseid tuleks tõlgendada äärmise
ettevaatusega, kuna need ei tõesta ei põhjust ega tagajärge.
Selle kohta väidab Mancuso, et "uuringud,
mis näitavad seost teatava suhkrutaseme ja põletiku vahel, ei ole arvesse
võtnud puuviljade, köögiviljade, pähklite ja kalade menüüst puudumist, mis
teadaolevalt vähendavad põletikku.“
Seega võib halval dieedil olla kroonilise
põletiku korral võrdne roll suhkru liigse sisaldusega. Ja kuna me üldiselt ei
söö suhkrut puhtalt - välja arvatud mõned magustatud joogid - on neid kahte
raske eristada.
On tõsi, et fruktoos liigub maksa, kus temast tehakse glükogeen. Kuid glükogeenist saab rasv ainult juhul, kui seda on liiga palju. Tavaoludes liigub glükogeenist glükoos uuesti lihastesse energiavajaduse katteks.
Southamptoni Ülikooli toitumisteaduste
õppejõud Caroline Childs ütleb: „Ligikaudu 70% meie immuunsussüsteemist on seotud meie
soolebakterite jälgimise ja neile reageerimisega. Kasvatate erinevaid
kolooniaid sõltuvalt söödavast toidust. Need bakterid elavad meie toiduainete
jäätmetest ja nende lemmiktoit on kiudained. Võib-olla peame hakkama mõtlema
suhkrutoodetele kui millelegi, mida me tarbime harvem kui igapäevaselt. Me
võime mõelda Coca Colale nii, nagu mõtleme šampanjale, millelegi, mida me ei
joo iga päev.“
See mitte iga päev ei taha tänasesse kulturi
sobituda ja sestap pakutakse üsna kavalate nüketega välja suhkrut asendavaid
aineid. Ja loodame leida kõiksugu uute nimedega siirupitest või magusainetest
võimalust jätkuvalt midagi igasse hetke kaasa haarata.
Mis on suhkru tegelik probleem?
Suur suhkru
tarbimine on sageli seotud suurema kaloriarvuga ja seega ka suurema kehakaaluga.
Ja suur osa sellest on tingitud suhkru tarbimisest vedelal kujul. „Suurim osa
lisatud suhkrust dieedis on suhkruga magustatud jookide kujul,“ ütles Calgary
Ülikooli toitumisteaduse professor ja dietoloog Raylene Reimer. "Need on teie
karastusjoogid ja mahlajoogid ja spordijoogid."
Reimer selgitas, et
suhkruga magustatud jookide suur tarbimine on eriti problemaatiline, kuna see
ei põhjusta sellist küllastust, nagu tahke toit, seega tarbime rohkem kaloreid
ja see aitab kaasa rasvumisele.
Aragon arvab, et
tänapäeval on küsimus ei ole niivõrd erinevatele toitudele lisatud suhkrutes,
vaid tõsiasjas, et portsjonid on suurenenud. Suuremad portsjonid - 2 ühe hinna
eest - aitab kaasa rasvumisele.
Probleem on ka selles, kuidas kõrgem suhkrutarbimine
tõrjub toitvamad toidud menüüst välja.
„Suur
suhkrutarbimine võib olla halbade toitumisharjumuste märk,“ ütles Reimer ja Susan Kleiner lisab: „Lisandunud suhkru
tarbimine on eriti problemaatiline, kuna see tähendab vähem tervislikku toitumist.
Kui liiga palju suhkrut asendab dieedis kaloreid, millel oleks muidu suurem
toitainete tihedus, kahjustab see kogu tervist. ” Aragon nõustub, et suhkru ja
rasvumise kõrval on kõige murettekitavam see, et „Te tõrjute välja häid
süsivesikuid, millel on mikro- ja fütotoitained, ning ühendid, mis aitavad
haigusi ära hoida, ja asendate need tühjade kaloritega. Teie kehal on parem,
kui sööte banaani, mis sisaldab kaaliumi ja magneesiumi, kui siis, kui sööte
suhkrutükkide kaloriekvivalenti. ”
Niisiis, suhkur pole mürgine, pole toksiline,
pole kuidagi surmav - kuid suurema koguse tarbimisel, läheb menüü kvaliteet
alla ja see tähendab, et keha ei saa tervislikus vormis püsimiseks vajalikku.
Diabeet?
Aragon ja Kleiner
väidavad mõlemad, et seos suure suhkrutarbimise ja II tüüpi diabeedi arengu vahel
on kaudne. Raylene Reimer nõustub sellega: "Suhkru panus on kaudne. Kindlad
tõendid osutavad sellele, et suhkru suur tarbimine põhjustab teie kehakaalu
suurenemist ja kehakaalu suurenemine aitab kaasa II tüüpi
diabeedi arengule."
Susan Kleiner räägib,
et väited suhkru otsese rolli üle - see tähendab, et suhkru suhu panemisel on
midagi (olenemata sellest, kas see aitab kaasa rasvumisele), mis põhjustab II
tüüpi diabeedi tekkimist on "väga vaieldavad". Kleiner lisab: “Antud
andmetest lähtuvalt ei saa öelda, et suur suhkrutarbimine põhjustab otseselt II
tüüpi diabeeti, kuid on vaieldamatu, et enamikul juhtudel, eriti
mitteaktiivsete inimeste puhul, põhjustab suur suhkrutarbimine rasvumist, mis
põhjustab muud terviseprobleemid ja muutused sisemises biokeemias ja
füsioloogias ning see suurendab riski II tüüpi diabeedi tekkeks. ”
Mida teha?
Ainult seetõttu, et suhkur ei ole toksiline
ega tekita sõltuvust, ei tähenda see ka, et me võiksime seda sisse süüa ükskõik
millises koguses. Asjalood on siiski nii, et suur osa inimesi tarbib suhkrut liiga
palju, mis osaliselt on tingitud suhkrut sisaldavate toodete reklaami tohtust
pealetungist. Seda on kõikjal – tänavapildis, kaubanduskeskustes,
ajakirjades-ajalehtedes, raamatutes, teleekraanil, arvuti lõpmatus infovoos.
Mitte ainult reklaamplakati või klipina, kuid ka tohututes kogustes vaateakendel,
lettidel, menüüdes, peolaudadel.
Ennetusmeditsiini arst, Yale Ülikooli
Rahvatervise lektor ja Atlantic ajakirjanik James Hamblin lahkab seda oma artiklis „Raha, mida kulutatakse ameeriklastele suhkrut müües, on
tohutu“. Hamblin kirjutab: „Kellogg kulutas eelmisel aastal 32
miljonit dollarit ainuüksi Pop Tarti reklaamimiseks. Coca-Cola kulutas oma
lipulaeva (Coca-Cola) reklaamimiseks 269 miljonit dollarit. Pepsi kulutas 150
miljonit dollarit lihtsalt selleks, et reklaamida erksavärvilist suhkruvett,
mille nimeks Gatorade. See on suhkruvesi spordiga tegelevatele inimestele.“
New Yorgi ülikoolis peetud loengus märkis
toitumise, toidu uuringute ja rahvatervise professor Marion Nestle:
"Mõelge sellele, mida see raha saaks teha hariduse ja sotsiaalhoolekande
heaks. Kuid see raha kulutatakse selleks, et meelitada inimesed suhkrut ostma.“
Soovitused on osta terviktoitu või päris toitu
või puhast toitu. Ja reklaamiinimesed loomulikult ei ole rumalad. Hamblin
märgib: „Reklaamijad teavad, et meie, toidutarbijad, usume, et “päris” tähendab
tervislikku. Mingil määral see nii ongi. “Päris” tähendas terviktoite, mis
polnud kasvupinnast võetuna eriti töödeldud, mis tähendas, et need sisaldasid
vähem suhkrut ja soola, sisaldasid kiudaineid ja toitaineid. Kuid selle „päris”
on reklaam ja tehnofoobia ümber lükanud, kuni punktini, et see on muutunud
suuresti mõttetuks, kui mitte lausa eksitavaks.“
Eksitav on ka arvamus, et täistaimne või
toormaius on midagi ülimalt tervislikku. Toimib tervislikult ikkagi väiksem
kalorite hulk, üldine elustiil, mitte teistsugune suhkur või rasv. Rasvakalorid on rasvakalorid
ja suhkrukalorid on suhkrukalorid (lisatud suhkru, mitte puuviljas leiduva).
Marion
Nestle on sageli rõhutanud,
et riiklike toitumissoovituste kohaselt peaks pool meie taldrikutest olema
kaetud puu- ja köögiviljadega. USAs, märkis M. Nestle läks aastatel 2008–2012
tegelikult vähem kui pool protsenti kõigist põllumajandustoetustest puu- ja köögivilja
tootmiseks. Neli korda rohkem läks näiteks tubakale.
Veel üks problemaatiline asi on kõrge
fruktoosisisaldusega maisisiirup (HFCS – high fructose corn syrup). Võimalik,
et meil Eestis ei ole see niivõrd suur probleem, kuid arvestades magusalettidel
pakutavat, on meil tooteid kõikjalt laiast maailmast. Googeldamine andis eesti
keeles selliseid pealkirju nagu „Maisisiirup -
valge surma edukas konkurent“, ja selliseid, mis panevad suisa ohkama ja millel pole mingit
teaduslikku alust: „Tervisenõustaja
– maisisiirup soodustab lastel autismi ja täiskasvanutel vähki“ . Viimane väide on täiesti alusetu ja puhtalt sensatsioonimaiguline hirmutamine.
See siirup ei ole mingi saatanast neetud
aines, mis mürgitab teie sisemust – nagu seda tihtipeale mujalgi interneti
avarustes väidetakse, vaid see on lihtsalt odav. Ja kuna see on nii odav,
saavad ettevõtted väga väikese hinnaga pakkuda mega portsjoneid limonaade ja
magusaid karastusjooke ja isegi lisada seda sellistele asjadele nagu pastakaste,
mis muudab nende kastme pisut maitsvamaks / köitvamaks kui selle teise
ettevõtte kaste, ja nii hakkavad inimesed ostma rohkem HFCS-i sisaldavat kastet,
kuna neile meeldib see paremini, ja seetõttu peab ettevõte, kes müüb ilma
HFCS-ita kastet, ettevõtluse jätkamiseks hakkama HFC-sid oma pastakastesse
lisama. Ja nii edasi. See lisab kaloreid ja maitset, nii et maitsvamat asja tarbime
kokku jälle rohkem kaloreid ja muutume seetõttu jälle veidi rasvunumaks.
Suhkur ei ole toksiline, kuid sageli on
toksiline rasv. Ja siin kohal ei räägita rasvast, mida sööte, vaid rasvast, mida enda
kehas liigsena kannate.
Kindlasti on terveid inimesi igas kaaluklassis, kuid vaieldamatult näitab
enamik uuringuid, et liigne
keharasv võib avaldada kehale lugematul hulgal toksilisi mõjusid.
Arukas mõte on leida viise lisatud suhkru
tarbimise vähendamiseks, eriti suhkruga magustatud jookide osas. Sellesse aga apokalüptiliselt
suhtudes või vanednõuteooriate tagamaid otsides ja kogu suhkrut menüüst välja
jättes, kuna näete seda saatana kehastusena on lihtsalt tobe. See teeb suhkrust
keelatud vilja ja võib põhjustada halbu suhteid toiduga – ehk keelatud vili on
veel magusam. Ja söömissööstud pole kaugel.
Te võite pakkuda endale suhkruga maiustusi. Võtmesõnaks
on mõõdukus. Mõõdukust tuleb pidada silmas ka pruuni suhkru, toorsuhkru, agaavi
siirupi, vahtrasiirupi, mee, datlisuhkru jms kasutamisel maiustes.
Kui HFCS juurest edasi minna, siis mahe ja
vegantoodetes leiab sageli pruuni riisi siirupit, mida reklaamitakse kui
ülimalt tervislikku – kuna sellest puudub fruktoos.
Pruuni riisi siirup on pruunist riisist saadud magustaja. Selle saamiseks kuumtöödeldud riis viiakse kokku ensüümidega, mis lõhustavad tärklised ja muudavad need lihtsamateks suhkruteks, seejärel filtreeritakse lisandid välja. Tulemuseks on paks suhkrusiirup.
Pruuni riisi siirup sisaldab kolme suhkrut - maltotrioosi (52%), maltoosi (45%) ja glükoosi (3%). Kuid ärge laske end kahest esimesest nimest petta. Maltoos koosneb kahest glükoosi molekulist, samal ajal kui maltotrioosis on kolm glükoosi molekuli.
Seetõttu toimib pruuni riisi siirup teie kehas 100% -lise glükoosina, mis teeb kõrgeks tema glükeemilise indeksi. Mis puutub vitamiinidesse ja mineraalidesse, mis on pruunis riisis, siis need kohe kindlasti ei kandu mingil müstilisel viisil edasi siirupisse.
Pidage meeles, et selles siirupis on väga palju suhkrut. Seega annab pruun riisi siirup rohkesti kaloreid, ilma oluliste toitaineteta. Ainult kaks magustajat – datlisuhkur (kuivatatud, jahvatatud datlid) ja melass on toitainerikkamad, AGA!
Kuidas on siis
melassiga? Eesti keeles leian Google vahendusel melassist selliseid ülistavaid
väljendeid nagu „väga tiheda
toitainelise profiiliga terviktoit“ ja „magus
tervisetoit“ ja „Väga toitainerikas – sisaldab 80+
erinevat toitainet“. Seep see on, et terviktoidu mõiste on kaotanud oma väärtuse.
Terviktoit suhkru
mõistes on suhkruroog ja suhkrupeet, mitte nendest toodetud aines. Ja kuigi
oleks tore, et meil oleks ülimagus aine terivsetoiduna – on selline väide
siiski enesepettus. Ja parem on olla enda vastu aus – magusaine jääb
magusaineks ja tarbida tuleb seda mõõdukalt igas vormis – sel juhul on
terviseprobleeme vähem. Ükskõik millist magustajat ei püüta välja reklaamida,
kui tervislikku – see on eksitav. Ja samas, ükskõik milline suhkru vorm ei tee
mingit kahju trvisele, kui sa tarbid seda vähe.
Melassi on mitut
tüüpi, ja neil kõigil on pisut erinevad omadused:
Melass on paks siirup,
mida inimesed kasutavad magusainena. See on suhkru valmistamise kõrvalsaadus ja
pärineb purustatud suhkruroost või suhkrupeedist.
Esiteks purustavad
tootjad mahla ekstraheerimiseks suhkruroo või suhkrupeedi. Seejärel keedetakse
mahl suhkrukristallide moodustamiseks. Melass on paks pruun siirup, mis on
järele jäänud pärast kristallide eemaldamist mahlast. Tootjad kordavad seda
protsessi mitu korda ja iga kord valmib erinevat tüüpi melass.
Eri tüüpi melass on
erineva värvi, konsistentsi, maitse ja suhkrusisaldusega.
Hele melass
See on siirup, mis on
toodetud esimesel keetmisel. Sellel on kõige heledam värv ja kõige magusam
maitse. Inimesed kasutavad seda tavaliselt küpsetamisel.
Tume melass
See saadakse teisel
keetmisel. See on paksem, tumedam ja vähem magus. Inimesed saavad seda
küpsetamisel kasutada, kuid see annab toitudele selge värvi ja maitse.
Must melass (Blackstrap)
Seda siirupit
toodetakse kolmanda keetmisega. See on kõige paksem ja tumedam melassi tüüp
ning kipub olema kibeda maitsega.
Blackstrap melass on
ka kõige kontsentreeritum vorm ja see sisaldab kõige rohkem vitamiine ja
mineraale. Seetõttu väidavad mõned allikad, et sellest on kõige rohkem kasu
tervisele.
Üks supilusikatäis - 20 grammi (g) melassi sisaldab järgmisi koguseid iga toitaine
päevanormi kohta:
mangaan: 13%
magneesium: 12%
vask: 11%
B-6-vitamiin: 8%
seleen: 6%
kaalium: 6%
raud: 5%
kaltsium: 3%
Üks supilusikatäis
sisaldab ka umbes 58 kalorit, mis kõik pärinevad süsivesikutest - enamasti
suhkrust. Toitumisspetsialistid ei soovita inimestel hakata toitainete
saamiseks melassi sööma, kuna selle suhkrusisaldus on niivõrd kõrge. Parim viis
toitainete saamiseks on terviktoitude söömine. Ja MELASS EI OLE TERVIKTOIT. See
on puhas kontsentreeritud süsivesik.
Näiteks 1 klaas melassi on 337g ja annab 977 kalorit. 100% süsivesikut, 0% valku, 0%
rasva, 0% kiudainet. 0% on siin ka A, C, D, K, E vitamiine ning B grupi vitamiinidest
folaate ja riboflvaiini.
Vitamiinisisaldus on
kõrge ainult B6 osas, veidi on niatsiini, tiamiini ja pantoteenhapet.
Mineraalidega on lugu veidi parem, kehva sisaldus on fosfori, tsingi ja
naatriumi osas.
Mingit tihedat
toitainelist profiili siin kindlasti pole.
Võrdluseks siia, et 1 klaas läätsesid on 198 g ja annab 230
kalorit. 70% süsivesikut, 27% valku ja 3% rasva. Kiudainet päevasest vajadusest
63%. Folaate 93% päevasest vajadusest.
