Mürkidest vabanemise raske tee

Lugesin hiljuti kunagise New Yorgi surmajuhtumite uurija Barbara Butcheri mälestusteraamatut "Mida surnud teavad". Üks juhtum teiste seast köitis tähelepanu ja usun, et selliseid lugusid peaks meeles pidama, kuna umbusaldus peavoolu meditsiini vastu on toonud ka meie Eesti turule hulgaliselt imeravijaid ja kindlasti on neid palju veel tulemas. 150 dollari eest seanss, mis puhastab mürkidest ja toksiinidest, peatab vananemise ja võimaldab uuesti ja puhtalt edasi minna. Kes tänapäeva elurattas ei tahaks oma väsimusest, magamatusest, ületöötamisest tekkinud jõuetusest kiirelt ja ainult raha eest  vabaneda. Keegi pakub alati lahendust, mis ei hõlma oma panust ja vaeva.

Barbara Butcher kirjutab: "Tuttavaks sain end murest murtud keskealise paariga ja võtsin istet, et nende juttu ära kuulata. Härra ja proua Grove olid kiirustanud nädal tagasi Vermontist New Yorki, kui said teada, et nende 38-aastane tütar Leah oli koomasse langenud. Pühendunud vanemad veetsid kõik päevad Bellevues tütre voodi kõrval ning hotellist minnes möödusid meie asutusest. Nähes silti „Kohtumeditsiiniamet“, tuli neile mõte, et võib-olla saaks keegi uurida asjaolusid, mis olid nende tütre surmasuhu viinud.

Leah’d oli vaevanud kerge depressioon ja ta oli hakanud kahtlema, kas ta ikka tahab arvutimüüja stressirohket tööd edasi teha. Ta soovis elult enamat, aga ei teadnud, mida. Sõber oli rääkinud talle „imettegevast“ psühhiaatrist doktor James Wattist East Forty-Sixth Streetil, kes pesevat mürgid ja raskmetallid kehast välja, mis tagavat kerge tunde ja selge pea. Veel manustavat ta veenisisese infusiooni teel medikamente, mis peatavat vananemise. Raskematel juhtudel pakkuvat ta klientidele „taassünnikogemust“. Ta uimastavat patsiente süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasiga, surudes inhalatsioonimaski pekselva, õhku ahmiva, rabeleva ja tõmbleva patsiendi näole. Seejärel toovat ta patsiendi aeglaselt teadvusele, tõkked ja probleemid jäävat aga üska. Ta kordavat seda protseduuri kaks korda nädalas, kuni patsiendil hakkab parem või saab raha otsa.

Leah’l oli olnud mitu seanssi, millest mõni kestis kolm tundi. Ühe protseduuri ajal oli ta muutunud väga rahutuks ja erutatuks ja doktor Watti löönud. Too oli soovitanud, et Leah võtaks järgmisel korral kaasa sõbra, kes teda kinni hoiaks – nii istuski Leah’ kallim viimaste seansside ajal tema jalgadel ja hoidis ta käsi kinni. Arst olevat manustanud Leah’le 60-protsendilist süsinikdioksiidi (tavalises toaõhus on seda alla ühe protsendi), mispeale naine hakanud krampides tõmblema ja rabelema, kuni vajunud lõdvaks.

Watt olevat käskinud Leah’ kallimal tema vererõhku mõõta. Null. Watt ütles: „Mõõtke uuesti.“ Ta ei olevat osanud kunstlikku hingamist teha (nähtavasti ka mitte häirekeskuse numbrit valida) ja oli kuidagi ebalevalt sekeldanud ka siis, kui Leah’ kallim kiirabi kutsus. Leah’ süda oli seiskunud, kiirabitöötajad elustasid teda teel haiglasse. Hapnikupuudus põhjustas ajukahjustuse ja sestpeale oli Leah koomas.

Bellevues nägin kena noort kaamet naist aparaatide keskel, hulk voolikuid külge ühendatud. Naine näis kuidagi tühjaks pigistatuna ning ma teadsin, et ta ei taju mitte mingil moel ümbritsevat. Arstid ütlesid, et ta oli vegetatiivses seisundis, säilinud oli üksnes ajutüve alaosa minimaalne talitlus. Ta polnud suurt muud kui tuksuva südamega elutu keha.

Doktor Hirsch rääkis meie advokaadiga, kelle nõuandel helistasin ringkonnaprokuratuuri. Rääkisin loo ära ning minu käsutusse määrati ringkonna­prokuröri abid Gail Heatherly ja Anne Schwartz. Nad olid niisama vihased nagu mina ja taotlesid luba Watti vastuvõtukabineti läbiotsimiseks. Mina helistasin doktor Wattile ja küsisin viisakalt, kas ta saaks anda infot, mis võiks Leah’d aidata; kas ta räägiks meile, mis juhtus, missuguseid medikamente või gaase ta kasutas. Watt vastas, et „olukorra tõsiduse tõttu“ oli talle soovitatud, et vestluste juures viibiks advokaat. „See sobib,“ laususin ma. „Kas te tuleksite koos advokaadiga kohtumeditsiiniametisse meiega rääkima?“ Pakkusin koguni, et saadan talle auto järele, kuid ta kõhkles. Leah suri mõni päev hiljem.

Järgmisel päeval korraldasime reidi Watti vastuvõtukabinetti ehk ühe magamistoaga korterisse luksuselamus. Hallipäine doktor Watt seisis koridoris, vahutades vihast oma privaatsuse rikkumise pärast. Köök oli labor, tööpindadel olid laiali vere- ja uriiniproovid. Elutuba oli protseduuriruum, kus seisis kuus allalastava seljatoega tugitoooli, igaühe kõrval tilgutistatiiv. Magamistoas olid üheinimesevoodi ja tool, voodi peatsis kuidagimoodi koostatud aparaat, mis nägi välja, nagu oleks teismeline nokitseja selle kokku klopsinud. Plastkasti ühest küljest väljuvad sasisiinid tilguti­voolikud olid koondatud valgesse lõõtsatorusse, mis oli ühendatud musta kummimaskiga. Slidistamata rõhumõõturid olid teibitud kasti teisele küljele, kust ulatusid välja ventiilid, iga ventiil ja numbriketad ühendatud tööstuslike kummivoolikutega, mis keerdusid põrandal hunnikusse. Kõik oli räpane ja vana, nagu oleks Watt oma maagilise taassünnimasina ehitamiseks romulast osi otsinud. Voolikute teised otsad viisid kappi, kust leidsin kuus suurt metallist gaasiballooni, igaühel keevitustarvete firma silt. Hullumeelse teadlase aparaat oli tööstustarvetest kokku pandud.

Uurisin ümberringi vedelevaid medikamente, mida läheb vaja hädaolukorras. Kaalium ja epinefriin olid aegunud juba viis aastat tagasi. Väikesel kärul seisis aspiraator, täis sogast musta vett. Elustamiskäru südameseiskumise puhuks ei olnud. Erakorraliste ravimite karpi allergiliste reaktsioonide jaoks ei olnud. Puhta hapniku varu ei olnud..."

 

Otsisin netiavarustest, mis sai "tublist doktorist" edasi ja leidsin New York Postist  väikese lõigu:

Manhattani arst, kes tappis kogemata ühe oma patsiendi oma „gaasiraviga“, ei lähe vangi – tehtud kokkulepet kritiseerisid eile teravalt ohvri vanemad.

„Osa minust on väga vihane,“ ütles Leah Grove’i ema Lynn ajalehele The Post oma Vermonti kodust pärast seda, kui ta sai teada, et doktor James Watt tunnistas end süüdi kriminaalses hooletuses (tapmises) ja sai vaid sümboolse karistuse.

„Doktor Watt mõrvas meie tütre. Ma tahaksin näha seda meest elu lõpuni trellide taga,“ ütles ta, lisades, et ta ei ole siiski pahane prokuratuuri peale kokkuleppe tegemise pärast.

„See, mida nad saavutasid, oli suur saavutus,“ ütles ta. „Arstil on New Yorgis peaaegu piiramatu voli teha, mida iganes ta tahab.“

73-aastane Watt tunnistas kohtus, et 19. aprillil 2001 põhjustas tema „süsinikdioksiidiravi“ – süsinikdioksiidi, dilämmastikoksiidi ja hapniku segu, mida anti läbi anesteesiaseadme – 38-aastase Leah Grove’i südameseiskumise ja seejärel koomasse langemise. Grove suri 9. mail.

Seade pidi aitama Grove’il leevendada kerget depressiooni.

„Masin, mille ma ehitasin, ei jälginud Leah Grove’i poolt sissehingatavate gaaside kogust,“ ütles arst, tunnistades, et ei teinud piisavalt, et Leah´d pärast juhtunut päästa.

Vanglakaristusest pääsemise vastutasuks lubas Watt, et ei praktiseeri enam kunagi meditsiini.

Huvitavad karistused igal juhul.

Parasiidid või partnerid vol 7 - immuunsüsteemi rahuvalvajad

 

Dunn kirjutab, et aja jooksul on Weinstockil tekkinud arusaam, et soolestik vajab oma arenemisprotsessis parasiite. Ilma parasiitideta kasvab soolestik nagu taim ilma raskusjõuta. Raskusjõud oli kunagi taimede arenguetapil olulise tähtsusega, see aitab neil juured sügaval mullas hoida. Ilma raskusjõuta oleksid puujuured nagu Medusa juuksed igal pool laiali. Ja ka meie immuunsüsteem paistab ei arene korralikult, kui parasiidid täielikult puuduvad.

Keegi ei tea, mis täpselt toimub. Teada on, et kui kõik parasiidid eemaldada, kaldume olema rohkem haiged ja kui mõned tagasi panna, oleme tervemad.

Weinstockil on selle kohta spetsiifilisem arvamus, nagu ka paljudel teistel teadlastel. Mis automaatselt ei tähenda, et see on õige, kuid arvestades seda, mida me hetkel teame – on see võimalik.

Et parasiitide rollist paremini aru saada, vaatame immuunsüsteemi. Keha on kui riik, kus on kaks immunoloogilist relvastatud armeed. Üks võitleb ühte tüüpi vaenlaste, viiruste ja bakteritega; teine tegeleb teist tüüpi vaenlaste, nematoodide ja muude suuremate parasiitidega. Nad töötavad koos, ehkki mida rohkem kulub keha energiat ühele immuunsüsteemi osale, seda vähem on seda võimalik teisele kulutada.

Dunn märgib, et see on immuunsüsteemi hästi pealiskaudne selgitus, kuid aitab lihtsamalt ülevaadet anda.

Need kaks meie immuunsüsteemi osa on eksisteerinud enam kui 200 miljonit aastat. Haidel on need. Oravatel on need. Kaladel on need. Isegi mõnedel putukatel on selliseid osasid. Kõigil on neid, sest loomade suguvõsade pika ajaloo jooksul on iga põlvkond olnud täis parasiite, samuti baktereid ja viirusi. Meie parasiidid olid eeter, milles meie keha end mõtestas. Nende olemasolu on pikka aega olnud sama usaldusväärne kui raskusjõud. Siis see tuli, suur muutus. Inimesed hakkasid elama hoonetes ja kasutama tualettruume ning kõik on muutunud viimase paari põlvkonna jooksul.

Pikka aega mõistsime, et immuunsüsteem tervikuna hõlmab vaid kahte peamist tüüpi kaitsejõude, üks bakterite ja viiruste, teine suuremate parasiitide vastu. Kuid viimase viie aasta jooksul on ilmnenud selles loos probleem. Midagi jäi puudu, kuskil oli veel üks tundmatu. Teadlased avastasid, et kui parasiidid kehasse satuvad, siis immuunsüsteem lõpetas nende ründamise, kuid miks ja kuidas?

Tuleb välja, et me olime täiesti tähelepanuta jätnud immuunsüsteemi põhikomponendi - rahuvalvajad. Mida peaks keha tegema, kui parasiit on end meis kinnitanud ja esialgsed katsed seda välja saada on ebaõnnestunud? Nendega võib jäädagi igavesti võitlema. Seda juhtub ja sel juhul on keha immuunvastusest tingitud probleemid suuremad, kui ussi poolt põhjustatud probleemid. Ehk immuunsüsteemi reaktsioon põhjustab rohkem haigust, kui parasiit. Selles kontekstis võib organismil olla parem tegelikkusele järele anda -  uss on nüüd siin olemas ja keha õpib seda taluma.

Vastus näib viitavat ikka ja jälle ühte punkti - kui parasiit jääb kehas ellu, õpib keha sellega koos elama. Rahuvalverakkude meeskond kutsub parasiidivastased ründajad tagasi. Rahuvalvajad tasakaalustavad immuunvastust. Nad jätavad sellega kehale rohkem energiat, et võidelda kuskil mujal võidetava või virulentse vaenlase vastu.

Weinstock ja teised teadlased arvavad, et rahuvalvajad on nii meie evolutsiooniline lahendus kui ka kaasaegne probleem. Eeldatakse, et rahuvalvajaid toodetakse ainult siis, kui on olukorda, kuhu rahu tuua. Kui parasiite pole, siis rahuvalvajate meeskond nö kärbub ja kaob. Ründemeeskond aga on jätkuvalt ründamas. Ehk immuunsüsteem ründab, mida iganes see võõraks peab. Keha enda reaktsioonid tunduvad süsteemile kahtlased ja ta ründab. Ja rahuvalvajad, mis tavaliselt ründajaid tagasi kutsuvad, ei hakka tööle – need on liiga nõrgad.

Rahuvalvajate poolt kontrollimata võib meie immuunsüsteem meie kehaga lõputult võidelda. See võitlus kestab seni, kuni oleme haiged ja seejärel veel haigemad. Meie nahk läheb kärna. Meie sooled muutuvad põletikuliseks. Meie kopsud vilistavad ja varisevad kokku. See võitleb meie kehadega, kuni ei jää järele ühtegi võitjat.

Siinkohal on kaks arvamust: Weinstock arvab, et kui ta usse patsientide kehasse viis, hakkas nende keha tootma rahuvalvajaid, mis säilitasid rahu, takistades immuunsüsteemil usside ründamist. Ja kindlasti põhjustavad kidaussid (hookworms - kidausside munad on nakatunud inimese väljaheites. Kui nakatunud isik roojab õues (põõsaste lähedal, aias või põllul) või kui nakatunud inimese väljaheiteid kasutatakse väetisena, ladestuvad munad mulda. Seejärel võivad nad valmida ja kooruda, vabastades vastsed (ebaküpsed ussid). Vastsed küpsevad vormi, mis võib tungida läbi inimeste naha. Kidaussi nakatub peamiselt saastunud pinnasel paljajalu kõndides. Üht tüüpi kidaussi Ancylostoma duodenale saab edastada ka vastsete allaneelamise kaudu) oma probleeme, millest levinum on tõsisema infektsiooni korral vere kaotus ja aneemia.

Kuid üldiselt tunduvad need probleemid olevat minimaalsed nii üldises mõttes kui ka igavesti ussiga võitlemise kulude suhtes. Kui uss on hästi kinnitunud ja keha jätkab selle vastu võitlemist, raiskab keha energiat. Ja nii võib juhtuda, et rahuvalvajad pakuvad mehhanismi, mille abil soolestik tunnistab nö lüüasaamist ja samal ajal takistavad immuunsüsteemi pikaajalist rünnakut soolestikule. Rahuvalvajad hoiavad rahu. Ussid vallandavad omal moel selle rahu. See võib nii olla.

Teine variant, mis raamatu kirjutanud Dunnile endale meeldib: juba kaua aega on teatud, et parasiidid inimese soolestikus toodavad ise aineid, mis immuunsüsteemi maha surub. Parasiidid teevad seda, tootes aineid, mis matkib inimkeha enda poolt toodetavat. Umbes midagi sellist, et „halloo, siin on kõik hästi, pole vaja rünnata“.  On täiesti võimalik, et meie keha on arenenud sõltuma neist toodetavatest ühenditest, vähemalt teatud kogusest. Ja mitte et keha oleks neid vajanud kohe algusest peale. Kuid võib-olla on kehas arenenud tugevam immuunreaktsioon (rünnak), teades, et osa tema rünnakuvõimsusest surutakse maha. Ehk kui parasiidid on kohal, on immuunvastus „normaalne“, kui mitte, siis liiga tugev.

Võib ju täitsa olla ja kohe tuleb meelde kogu see krempel, mis hetkel on nii meil Eestis kui ka mujal eriti populaarane: boosti oma immuunsüsteemi, tugevda oma immuunsust ... olete siis kindel, et on piisavalt parasiite 😏 rahu hoidmas...naturalismi viimaste aastate saavutus on ju ka see, et iga haiguse põhjuseks parasiite pakutakse ja hästi palju parasiidivastast tõrjet tehakse. Mitte et inimene peaks kubisema parasiitidest - liiast on alati halb, kuid palju tehakse hetkel rutiinset, peaaegu igapäevast/nädalast puhastuskuuri. Covid on muuhulgas toonud palju imeravimi pakkujaid ja üks populaarsem naturalismi variant on hetkel Ivermektiin - parasiidirohi. Võetaks taaskord lehmale sobivaid doose. Kas tuleks nüüd eeldada, et autoimmuunhaiguste arv hakkab tõusma? Eks näis...

Peale Weinstocki on ka teadlasi, kes on pakkunud põhjuseks hügieenihüpoteesi – et keha vajab teatud kogustes „mustust“, et normaalselt funktsioneerida.

Tundub, et tähelepanu ei pöörata veel aga sellele, et mitte ainult meie immuunsüsteem ei arenenud sõltuma teiste liikide olemasolust. Vaid ka meie soolestiku kuju, ensüümid, mida me suus toodame, ja isegi meie nägemine, aju ja ka kultuur.

Kui teie immuunsüsteem ei ole teid õnnistanud allergiate, diabeedi, Crohni tõve või muude probleemidega, on teil olnud hea õnn, head geenid, hea ussike või kõik eelmainitud asjaolud kokku. Kuid paljudel on nende immuunsüsteemid pöördunud lõpuks nende eneste vastu. Kui teie oma seda teeks, on küsimus selles, mida peaksite tegema. Kas saaksite omale ussikese otsida ning  kas peaksite seda tegema?

Miljonid inimesed kannatavad autoimmuunhaiguste all. Ja paljud on niivõrd kehvas seisus, et neil ei ole kannatust oodata teaduse järele, mis alles arutleb, kuidas võiks turvaliselt paremaks minna. Dunn annab raamatus ülevaate kahest inimesest, kes iseseisvalt parasiitidest abi otsima hakkasid.

Debora Wade põdes Crohni tõbe. Ta oli juba lugenud Weinstocki töödest parasiitidega. Ta oli kõike lugenud ja kõike proovinud. Juba 20 aastat kõndis ta ringi teadmata, kuna on vaja jälle WC-sse joosta. Deobora oli jõudnud punkti, kus ta oli valmis proovima ükskõik mida. Ravimid, mida ta võttis, ei toiminud. Ka ta ise ei saanud töötada, ta oli haige, koju aheldatud kroonilise kõhulahtisuse, öiste higistamiste ja valulike tualetiskäikudega. Vahel ta sai süüa püreesuppi, vahel mitte. Ta oli lugenud, otsinud ja ei mäletanud enam kõiki nimesid rohtudel, mida ta oli juba proovinud. Weinstocki uuring köitis teda ja ta tahtis proovida – mitte, et parasiidid oleksid talle meeldinud aga mis oleks alternatiiv?

Ta tahtis omale tellida neid samu parasiite, mida kasutas Weinstock, kuid tuli välja, et USAs on nende tellimine illegaalne. Ja kui ta ka oleks leidnud võimaluse kaugemalt tellida, läheks see talle maksma 4700 dollarit 2 esimese nädala jao jagu. Ta kuulis uuringust Nottinghami Ülikoolis, Inglismaal. Nottingham oli alustamas parasiitidega  topeltpimedat uuringut Crohni tõve patsientidega. Debora sobitus uuringu osavõtjate hulka, kuid tal oleks tulnud Inglismaale 6x aasta jooksul. See oleks olnud mitte ainult kallis, vaid tema seisund ei oleks nii pikki lende vastu pidanud.

Ta leidis „eksperimentaalse“ ravi Mehhiko kliinikus 3900 dollari eest. Seal ei pakutud sea kidausse, vaid inimese omi. Sel Mehhiko kliiniku pidajal ei olnud küll arstilitsentsi, kuid Debora oli meeleheitel. Tema arst laitis selle mõtte igati maha – ei ole võimalik teada, kas see mida talle pakutakse on üldse kidauss, on see parasiit ise saastunud (näiteks mingite bakteritega) või mitte jpm.

Ja mis siis edasi sai...

Kohtujuhtumeid alternatiivravi vallast

R. kirjutas FBs, et a la, sina Sille räägid inimestele, et megadoosides vitamiinid kahjulikud.. ja et toksiinid ei ole halvad ... ja tõlgid inglise keelest... - So what?

Eks ta ole, võib olla ma olen väsinud sellest tervisetööstuse hirmutamistatikast. Ma olen neid omal ajal suu lahti kuulanud, mõningaid uskuma jäänud, osasid edasi rääkinud. Kuid see ei tähenda, et kui ma edasi õpin ja kui minus on tungi püüelda pädevuse poole, et siis ma jäängi igavseks uskuma kõiki neid mürgitamisjutte ja kuidas kõik halvasti on ning sellega olen tänulik klient sinu tervisepotsikutele.   Osad asjad on halvasti, osad on hästi. Süüdistades Big Pharmat ahnuses ja vandenõudes, on alternatiivne tervisetööstus pannud aluse tohutule ärile. Nii et ka arstid, kes meedikuna tahavad rohkem sissetulekuid või lihtsalt ei suuda pingele vastu panna, lähevad toidulisandeid ja imerohtusid müüma. Ei ole juttugi, et tervisetööstust ajendab ainus soov inimest „naturaalselt“ tervendada. Mammona kannustab.

Kui ma kirjutasin eelmises postituses statistikast - Kütt-korilaste, põlluharijate-karjakasvatajate ja akultuuriga kütt-korilaste seas jääb ellu keskmiselt 57 protsenti,  64 protsenti ja 67 protsenti sündinud lastest kuni 15-aastaseks saamiseni. Kütt-korilaste keskmine suremus on enne 15 eluaastat 38%.  See on naturaalse elustiili tulemus. Ellu jäävad kõige tugevamad. Ja see on ilus mõte, mida paljud propageerivad – laseme neil nõrkadel surra. Seda mõtet kannab inimene seni, kuni tema ise või tema lähedane haigeks jääb. Siis jookseme meedikute juurde. Me oleme loonud meditsiini, mis selle protsendi alla viib ja see ei ole võimalik naturaalselt ehk sellel on oma  kõrvaltoimed. Ellu jäämine on vahel võimalik raske hinnaga. Väga ekslik on arvamus, et kui me kaasaegse meditsiini (kui vandenõu ja kurja tekitaja) kõrvaldame ja toidulisandite ja imerohtude peale üle läheme – siis kõik probleemid lahenevad ja tervis läheb kõigil ülesmäge.

Toortoidu algusaegadel kohtasin ma palju inimesi, kellel oli sellest abi, kelle terviseprobleemid lahenesid ja kes tundsid ennast väga hästi. Mida rohkem see levis, seda enam hakkas tulema inimesi, kes abi ei saanud, kes ei tundnud ennast hästi ja kelle terviseprobleemid  jätkusid.  Kes kohandas oma elustiili endale sobivaks, kes hakkas järjest kokku ostma lubatud tervist alternatiivsest lisandikaubandusest.  Ma leian, et taimsest toidust, toortoidust ja mis iganes variatsioonidest toitumises saab rääkida ka ilma hirmutamiseta. Kui sinu järgid mingit toitumisstiili ainult hirmust, siis see mürgitab enam, kui need toidud, mida sa igatsed aga endale keelad.  

Napoleon Bonaparte on väidetavalt öelnud, et „Inimesi  liigutab ainult kaks hooba: hirm ja omakasu“ ja üldjoontes võib see ka paika pidada. Ehk omaksu kasvab, kui hirmutada :)

Kuna mulle meeldivad Byron Kate mõtted, siis tema ütleb oma vestlustes neile - kes kurdavad hirmsa saastatuse, mürgitamiste jms üle – kõige esimene asi, mida sul vaja teha on see, et tegeled oma „saastatud, mürgiste jms mõtetega“. Kui minu seisukoht on, et „tema mürgitab mind“, siis ümber pöörates saab sellest „mina  mürgitan mind“ ehk „minu mõtlemine mürgitab mind“ ja just sellega Tööd (The Work) teha. Ja ma olen teinud ... palju.

Lugesin hiljuti USA ja Kanada meedias laia kõlapinda leidnud juhtumitest lastega, kus kohtud jõudsid erinevatele otsustele. Ühiseks nimetajaks - alternatiivne ravi.

Naturopaatia mõiste ütleb, et see on käsitletav meditsiini ühe alaliigina, kus ravi viiakse läbi kas täielikult või osaliselt loodusest pärit vahenditega (ravimtaimed, muud loodussaadused). Inglise keelne wikipedia märgib naturopaatia ära, kui pseudoteadusliku ravimise suuna, mis vastandab ennast teaduslikele meetoditele.

Kui on hirm meditsiini ees – siis see ei ole nii hull, kui tegemist kerge või mõõduka terviserikkega, siis see läheb ise üle võtad sa toidulisandeid või mitte. Mis saab aga siis, kui haigus ei taandu? Ja kui hirm medikamendi ja meditsiini ees muutub niivõrd tõsiseks ja kartma hakatakse oma laste pärast. Hakatakse kartma sedavõrd, et ei juleta enam arsti juurde minna – avaliku hukkamõistu ja süüdistamise hirmus ning võib olla ka kartes, et meditsiinis pakutav ravi on kahjulik. Kui müüakse imerohte ja lisandipurke ning haigusega mitte toimetulemine tundub läbikukkumise ja häbistamisena. Ja kui juhtub kõige hullem, siis süütunded ja valu on niivõrd suur, et mujalt süüdlase leidmine muutub  eesmärgiks omaette. Ja kui me ikka ootame seda tervenemise imet, võttes aina enam pakutavaid imerohte.
Või on põhjus täiesti tavapärane - sa ei oska arvata, et tegemist on millegi tõsisega. Kardad, et äkki on aga loodad, et äkki ikka läheb ise üle.  EMO ukselt on ennegi  raskeid juhtumeid tagasi saadetud, kuna esmasel ülevaatusel ei tundunud olevat midagi tõsist.  

Üks asi, millega näiteks on hirmutatud - meditsiin on arvukuselt kolmas surmapõhjus maailmas. Kuna meditsiini "süüks" loeti kõik surmad, mis haiglates aset leidsid, siis siit  ka selline statistika. Kuid on selge, et haiglatesse tuuakse väga palju inimesi, kes juba on suremas või väga raskelt haiged. Kui need inimesed kõik viia alternatiivravitsejate juurde, tuleb kolmas koht siia.

Ja ei maksa arvata, et kui ma kõiki neid mürgi ja toksiini ja pestitsiidi ja GMO asju ei karda, et siis ma söön valimatult kõike sisse, mis ette juhtub. Samuti on võimalik toidulisandit müüa hirmutamata ja mitte seda tervele inimesele propageerida.

Neli juhtumit (spoiler: ainult 1 oli taimetoidul), mis siis hiljuti läbi on jooksnud. Ja kuna siin on tegemist nii toortoidu  juhtumiga, kui püüdega ravida rasket haigust toidulisanditega, siis tasub neid juhtumeid lugeda, et tunda ära olukord, mil imeravim ei aita.

Keegi ütles mõni kuu tagasi ühe huvitava fraasi: no äkki ta keeras ikkagi lapse tuksi – taimetoiduga. Sestap võiks sellele siin panna ju kõlavama pealkirja  – veganid keerasid tuksi ühe, omnivoorid 3 last – nii reeglina meedias sellised juhtumid kajastamist leiavad, kuid see oleks üsna ebaõige. Lapsed jäävad haigeks ja surevad kahjuks erinevatel põhjustel, ka siis kui kõik on tehtud "õigesti".  

Võib ka küsida  - Kas veganism tapab lapsi? Ei, seda teeb vanemate hoolimatus, arutleb Daniel Jackson.  Hoolimatus on samas selline mõiste, millega kipume kiiresti hinnanguid andma, ilma et süüviksime mingi konkreetse juhtumi tagamaadesse. Nii segatoiduliste, kui ka veganite hulgas võib seda kindlasti kohata. Sestap võime küsida, kas segatoitlus tapab lapsi? Ja vastata - ei, seda teeb hoolimatus? Ja nii saab „hoolimatusest“ relv  vanemate vastu. Vaevalt on see mingi toitumisviis, mis on tapjaks. Reeglina on siin kas näljutamine või haigus.

Ma ei leia, et tegemist oleks ka hoolimatusega – sest kõik need allpool kirjeldatud vanemad kartsid meditsiini ja hoolimine iseenesest nende arvates oligi see, et nad hoidsid oma lapse ohust eemale. Ja kui laps viimasel hetkel haiglasse jõudis ja suri, siis hirmust süüdistamise ees hakkati süüdistama arste, kes samuti ei taha sellistel juhtudel vastutust võtta ja süüdlased olla.

Juhtub meil Eestiski, kuna selle nädala Riigikohtu kohtumäärusega jäeti rahuldamata hagi Tallinna Lastehaigla vastu ravi osutamise kohustamise nõudes.

Määruses märgitakse:

1. K. V (hageja I, ema) ja B. M. V (hageja II, laps) esitasid 28. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule hagi Sihtasutuse Tallinna Lastehaigla (kostja) vastu, milles palusid kohustada kostjat osutama hagejale II tervishoiuteenust, mille raames manustada hagejale II iga päev kokku 25 kuni 100 g C-vitamiini ja seda järjest 30 päeva või kuni hageja II tervise olulise halvenemiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hagejal II 2018. a alguses diagnoositud leukeemia. Kuna keemiaravi tulemusena on tema tervislik olukord halvenenud, viibib ta alates 12. detsembrist 2018 kostja onkoloogiaosakonnas ning alates 27. detsembrist 2018 intensiivraviosakonnas, kus tema tervislik seisund jätkuvalt pidevalt halveneb. Hageja I kui hageja II ema on hageja II tervisliku seisundi osas konsulteerinud välisriigi ekspertidega, kes on soovitanud ravida hagejat II kõrgdoosides C-vitamiiniga, kuna hageja II tervislik seisund on niivõrd halb, et ta ei talu enam tavapäraseid ravimeid ning ravi jätkudes sureb hageja II maksa funktsioneerimise lõppemise tulemusena. Ajavahemikul 23. detsembrist kuni 26. detsembrini 2018 ravis kostja hagejat II kõrgdoosides C-vitamiiniga, mille tulemusel tema seisund paranes, kuid 27. detsembril 2018 teatas hageja II raviarst, et kuna tegemist pole teaduslikult tõestatud ravimeetodiga, siis seda ravi jätkata ei saa. Kuna kostja on C-vitamiini ravist keeldunud, esineb reaalne oht, et hageja II võib nõutud ravimeetodi kohaldamata jätmisel surra.

1.2. ... Kuigi kõrgdoosides C-vitamiini ravi ei ole Eestis tunnustatud ravimeetod, on selle kasutamine siiski lubatud, kuna VÕS § 763 lg 1 sätestab, et üldtunnustamata ravimeetodit võib kasutada juhul, kui tavapärased meetodid lubavad väiksemat edu, patsienti on meetodi olemusest ja selle võimalikest tagajärgedest teavitatud ning patsient on andnud nõusoleku meetodit kasutada. Hagejate väiteid C-vitamiini ravi vajalikkuse kohta kinnitab J. Suurküla (MD) arvamus. J. Suurküla on hageja II ravi asjus konsulteerinud ka prof Thomas Levyga.

Thomas Levy iseenesest on huvitav figuur ja ei ole professor – Aucklandi Ülikooli teadlane ja mikrobioloog Dr Siouxsie Wiles kirjutab: „70-ndatel arstina koolitanud ja seejärel 90-ndate keskel juristiks saanud Thomas E Levy väidab oma CV-s, mille saab alla laadida tema veebisaidilt, et ta on Integratiivse meditsiini ülikooli (CUIM) professor. Selgub, et CUIM´i asutas süüdimõistetud pettur ja tegevus lõpetati 2007 aastal. Lisaks oli see asutus  tuntud kui diplomitehas, mis pakkus kraadi, mida ametlikud haridusakrediteerimisasutused ei tunnustanud. Vaatamata 15-aastasele uurimistööle ei ole dr Levy avaldanud ühtegi eelretsenseeritud artiklit C-vitamiini ja haiguse seose kohta.“

Riigikohtu  määrusest võib veel lugeda haigla vastust:

4. Kostja leidis vastuses määruskaebusele, et puudub alus maakohtu lahendit tühistada. C-vitamiini tarvitamisel suures koguses võib tekkida tõsise tüsistusena oksalaatnefropaatia. Lastest patsientidega ei ole tehtud uuringuid C-vitamiini kõrgdoosides manustamise kohta. Valed on hagiavalduse väited, et hageja II seisund paranes 23. detsembrist 2018 kuni 26. detsembrini 2018 C-vitamiini manustamise tulemusel. Hageja II seisund halvenes võrreldes 24. detsembril 2018 tehtud ülevaatusega ning hagejale II tehti 27. detsembril 2018 erakorraline operatsioon. Hagejale II anti päevas C-vitamiini 3 gr neli korda päevas, kuid sellega kaasnes oksalaatide positiivne näit uriinis, mistõttu C-vitamiini annust langetati 1,5 gr neli korda päevas. C-vitamiini ravimeetodi asjus on kostja konsulteerinud Eesti, Soome, Rootsi ja Taani kolleegidega. Kinnitust sai asjaolu, et nimetatud välisriikide riiklikes lasteonkoloogia keskustes ei kasutata C-vitamiini ravi, kuna tegemist on üldtunnustamata ravimeetodiga.

Veel juhtumeid mujalt ilmast:

Toortoidu juhtum

Võib olla mitte niivõrd toortoidu dieedist kinnipidamine, kui püüd ravida väga haiget last teatud kindlate taimsete toiduainetega. Toortoit ei hõlma muidugi ainult 3-5 toiduainet ja sestap on pealkiri sellisena eksitav. Aga meedia esitaks seda just nii. Tegemist leukeemiaga.

 13 aastase poisi isa John Miller (35) ja kasuema Katrina Miller (36) said hiljuti süüdistuse lapseröövis, lapse ohtu seadmises ja kallaletungis. Poiss põgenes kodust 24. augustil sugulaste juurde, kes kutsusid politsei. Mõlemad vanemad arreteeriti.

Kuna laps oli püüdnud varasemalt põgeneda, olid tema toa aknad kinni naelutatud.  Poiss tohtis süüa ainult viinamarju, banaane ja mandleid, teda jälgiti hoolega, et ta ei sööks midagi muud. Muuseas olid köögis üleval kaamerad, et külmkapist midagi ei võetaks. Vanemad lugesid ennast „naturalistideks“. Poiss kaalus põgenemise hetkel ca 30 kg (norm 45 kg).  Haiglas märgiti, et poiss on kannatab äärmusliku alatoitumuse all.  Perest võeti ära ka 3 aastane laps (tüdruk), kes oli alakaalus, kuid ei vajanud hospidaliseerimist.

Prokuröri sõnul diagnoositi poisil mõned aastad tagasi leukeemia, kuid vanemad teda haiglasse ravile ei viinud.

Keemiaravist keeldumise juhtum

 Vanemad Taylor Bland-Ball ja Joshua McAdams jäeti ajutiselt  ilma nende 4 aastase poja vanemlikest õigustest, kui nad jätsid pooleli lapse keemiaravi ja otsustasid jätkata kanepiga

Poisil ddiagnoositi leukeemia aprillis. Ravi käigus tõmbas ema keemiaravi sessiooni ajal lapse veenist nõela välja ja lahkus koos lapsega haigleast. Vanematele oli öeldus, et keemiaravi on lapsele äärmiselt ohtlik. Nad sõitsid oma kodust Floridas Ohiosse, et laps saaks alternatiivset ravi meditsiinilise kanepi (Floridas legaalne), aluselise vee, hapniku ja ravimtaimedega .

Nad võeti kinni ja toodi koju tagasi. Laps anti vanaema hoole alla.

Lapse vähivorm (äge lümfoblastiline leukeemia) kuulus nende hulka, mis keemiaravi tulemusel taandub paari nädala jooksul ligi 98%  juhtudest. 

Isa märkis facebookis, et lapsele anti alternatiivravina:   rosmariini, B vitamiinide lisandit sh B17, täielikult aluseline dieet, megadoosis C vitamiini, kollageeni, Reishi seente teed, greibi koort, maksa/neeru/sapipõie/vere puhastavat taimeekstrakti ja rinnapiima. Lisatud olid ka pildid kanepiõlist.

Vabandust, kuid see „alternatiivravimite“ loend tundub mulle mitte vähem „kahjustav“, kui keemiaravi.

Vaimse tervise juhtum

Varasemalt kirjutasin 17 aastasest poisist, kes sõi saia, krõpse, sinki ja vorsti ning jäi pikema aja jooksul pimedaks. Siin ei süüdistatud vanemaid, kuna vanemad käisid korrektselt  lapsega arsti juures. Millegipärast jäi õige diagnoos saamata. Tegemist oli tugeva ärevuse ja hirmuga toidu suhtes.

Clarkide juhtum

John Clark, Jennifer ja  Jeromie Clarki  14 kuud vana poeg, suri järgmisel päeval pärast haiglasse saabumist alatoitumise ja bakteriaalse infektsiooni tõttu. Laps toodi haiglasse septilises šokis, väga madala kehatemperatuuriga, enamik keha pinnast kaetud lööbega ja osad varbad mustaks tõmbunud.

Uurimise käigus selgus, et perekond oli internetist otsinud loodusravi   ekseemile ja gangreenile– nagu kapsalehed ja cayenne. Prokurör esitas kohtule pere kodust tehtud internetiotsingute väljavõtte, milles muuhulgas olid "kas ingver aitab ekseemi vastu;" "gangreeni ravi cayenne´iga“  "looduslik ravi märjale gangreenile;" ja "kas kapsalehed aitavad gangreeni korral." 

Laps toodi haiglasse 28. novembril, kuid prokurör näitas kohtule internetiotsinguid 13. novembrist, mis olid seotud ekseemiga ja halva vereringega jalgades. Veel varem oli otsitud toite, mis sisaldavad tsinki ja kui palju peaks aastane laps sööma ning millised toidud tekitavad ekseemi.     

Esimene kohtuaste mõistis nad süüdi tahtlikus lapse tervise ohtu seadmises ning määras vanglakaristuse 32 kuud. Järgmistest kohtuastmetes saavutati lõpuks õigeksmõistev otsus. Kuid siinkohal tasub tähele panna, et õigeks mõistmine toimus kriminaalseadustiku paragrahvi osas, mis käsitles tahtlikult lapse hooletusse jätmist.

Õigeksmõistmise taga oli kaitse poolt kutsutud ekspert patoloog Sauvageau, kes väitis, et konkreetne surmahetk ei saabunud ei gangreeni ega alatoitluse pärast, vaid et tõenäoliselt suri laps tema veres oleva naatriumi "liiga agressiivse korrektsiooni" tagajärjel. Sauvageau tunnistas, et Johnile anti tunni jooksul liiga palju vedelikku, mis lahjendas tema verd. Kui John haiglasse jõudis, oli tema naatriumi tase väga madal - 107 millimooli liitri kohta ja seda tõsteti tunni jooksul 17 millimooli, teatas Sauvageau. Ta ütles, et selle ajavahemiku jooksul ei tohiks kunagi tõusta neli kuni kuus millimooli liitri kohta. Samuti märkis Sauvageau, et lapse alakaal oli pigem hormonaalsetest probleemidest, mitte puudulikust toitumisest.

Arvestades Sauvageau tunnistust mõisteti vanemad kriminaalasjas õigeks.

Lastearstid omakorda on hilisemalt olnud väga vihased selle otsuse osas – laps oleks pidanud arstide juurde jõudma palju varem; neile toodi surmasuus olev laps ja kuidagi pöördus asi järsku nende süüdistamiseks. Nad väitsid, et Sauvageau on patoloog st tegeleb ainult surnutega, ei oma mingit teadmisi ega praktikat lastehaiguste ja ravi osas. Ning rasketel juhtudel on kasutatud sellistes kogustes naatriumiga korrigeerimist.

Milline oli täpselt lapse toit, ei õnnestunud eriti välja lugeda – teada oli alguses, et nad on seitsmenda päeva adventistid, kuid nende kohalik pastor ütles, et nägi neid harva ja ei teadnudki, et neil on lapsed. Kohaliku kiriku liikmete hulgas on ca 200 last, kes vegetaarsel toitumisel on igati terved ja tugevad.  Politsei väitel olid nad adventistide kiriku ekstreemsema haru liikmed, kes pidasid ranget vegan dieeti. Laps sündis kodus, oli vaktsineerimata ja ei käinud kunagi arsti juures.

Tegemist oli kriminaalprotsessiga, sestap on siin oluline mitte, kes mida tegi, vaid tahtlus – mil inimene näeb ette kahjuliku tagajärje saabumist ja soovib seda. Aga tõendada, et lapse vanemad tahtsid lapse surma on raske, kui mitte võimatu. Sest lapse vanemad tõenäoliselt kartsid meditsiini poolt pakutavat ja samas soovisid lapsele parimat.

Tahtlust on kergem ära tunda juhtumite puhul, kus lapsi hoitakse ketis, kasutatakse vägivalda,  pekstakse-piinatakse surnuks.

Kui aga last hoitakse ja armastatakse aga kardetakse last meedikute juurde viia, kuna usutakse, et meditsiin teeb lapsele kahju või usuvad nad siiralt, et nende endi müüdavad (või neile soovitatud) toidulisandid-imesegud on üle kõigist haigustest.   

Kõige pikemalt ja rohkem on kajastamist leidnud aga Stephenite pere juhtum. See on lugu nii toidulisandi firma sünnist ja kasvust, kui ka ühe lapse lugu. Kohtuprotsessid kestsid kokku 7 aastat ja pereisa sõnul läks kohtukuludeks 1,2 miljonit dollarit. Esimese kohturingis mõisteti vanemad süüdi karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitles tahtlikku lapse hooletusse jätmist. Ülemkohus saatis asja tagasi uueks läbivaatamiseks. Sedakorda saavutati õigeksmõistev otsus.  Leiti, et tegemist ei olnud tahtliku lapse ohtu seadmisega.

Mis juhtus:  suri 19 kuu vanune poiss Ezekiel

Surma põhjus lahkamisel:  bakteriaalne meningiit

Lapse isa David Stephenile kuulub toidulisandeid müüv ettevõte Truehope.

Ajakirjandus on huviga uurinud perekonna ajalugu, nende haigused ja surmad on kõik leidnud äramärkimist. Aga kuna kogu see saaga läheks liiga pikale, siis ma noppisin välja fakte, mida on kinnitanud nii ajakirjanikud, kui ka Stephenid ise või leidis see kajastamist kohtuprotsessil.

David Stephan on pärit paljulapselisest perest ja jäi varases eas emata. Peale ema enesetappu asutas isa (kinnisvaramaakler ja lemmikloomatoidu turundaja) koos David Hardyga (loomasööda müügimees) toidulisandeid müüvad firmad the Synergy Group of Canada ja Truehope Nutritional Support Ltd.  Stephanite pere on mormoonide kiriku liige. Kuna tänane mormoonide kirik  aktsepteerib kaasaegset meditsiini sh ka vaktsineerimist, siis tekkis siia kõrvale religioossem haru, mis pooldas rohkem naturalistlikku lähenemist, umbusaldas meditsiini ja ei vaktsineerinud. Stephenite perest sai nende üks mõjukaim ja valjuhäälseim esindaja.

Esimeses kohtuastmes mõisteti vanemad süüdi oma poja Ezekieli eluohtliku seisundisse jätmise eest, kui väikelaps põdes meningiiti. Selle asemel, et viia ta tavalise arsti juurde, tugines David koos oma naisega naturopaatilistele ravimitele ja toidulisanditele.

Lisaks nendele ravimeetoditele võttis Ezekiel regulaarselt mitmeid toidulisandeid, sealhulgas   EMPowerplus. See on sama lisand, mille Davidi isa välja töötas pärast oma naise surma. Sama lisand, mida David on müünud oma isa ettevõtte asepresidendina. Sama lisand, mis on teinud Stephani perekonna kangelasteks oma klientidele ja valitsusvastastele.

Truehope lehel väidetakse, et toidulisand on teaduslikult tõestatud paljude psüühikahäirete ravis, alates tähelepanupuudulikkuse hüperaktiivsuse häiretest (ADHD) ja depressioonist kuni bipolaarse häire ja autismini - kõik tänu 36 toitaine segule, mis sisaldab A-vitamiini ja biotiini. Lisaks väidab ettevõte, et on välja töötanud mikroniseerimise ja helatsiooni spetsialiseeritud protsessi, mis muudab nende toitainete imendumise lihtsamaks kui tavalised vitamiinid.

Tooteid müüakse veebisaidi truehope.com kaudu. 228 kapsli suurune pudel maksab umbes 80 dollarit. Lisandeid  turustatakse läbi USA tootja Altmarki Lethbridge'is asuvas kõnekeskuse, kus palgati inimesed, kes väitsid, et lisandid on neidki ravinud, ning nad saavad klientidele anda nõu, kuidas EMPowerplus lisandit megadoosides võtta ja end tavapärastest ravimitest võõrutada.

Kohtudokumentide kohaselt on just need Empower Plus pillid olnud eriti populaarsed. Anthony Stephani avalduse kohaselt oli Synergy 2010. Aasta müügitulu 10,9 miljonit dollarit ja brutokasum 6 miljonit dollarit. Kasumlikel majandusaastatel oli Hardy sõnul tema ja Stephani isiklik sissetulek “tunduvalt üle” 500 000 dollari aastas.

Truehope'i päritolu lugusid on ümber jutustatud lugematutes dokumentaalfilmides, telesaadetes ja artiklites. Oma naise enesetapu kohta rääkis Anthony Stephen varem, et see juhtus pere pankroti ajal, kui olid väga rasked ajad. Aastal 2000 rääkis ta ajakirjale Alberta Report, et see mis tema naise surma ajas oli Kanada tolli- ja maksuamet. Artikli kohaselt oli Stephans maksuametile võlgu peaaegu 30 000 dollarit ja Debora surma aastal olid nad suurtes finantsraskustes. Kaks Stephani venda meenutavad, et „lapsed pidid kooli minema ja oma sõpradelt lõunat kerjama, kuna polnud leiba, puuvilju ega piima.”

Kuid edaspidi muutub naise surm tavameditsiini läbikukkumiseks ja andes sellega võimaluse luua uus legend.

2015. aasta videoklipis Letters from Generation Rx, kaamera pannakse Debora hauale kivi, millesse on raiutud ettevõtte alguslegend: "Sinu kingituse kaudu tuleb vaimselt haigetele palju head."

Kuna Anthony „seapillide” kuulsus  kasvas, teadis ettevõte, et toidulisandi tõhususe kohta esitatud väidete toetuseks on vaja rohkem kui anekdootlikke õnnestumisi. Nii algas rahastamise, uurimistöö ja legitiimsuse otsing.

 2000. aastal veenis Stephan Alberta valitsust, et saada rahastust EMPowerplusi efektiivsuse kaheaastase uuringule. Health Canada keeldus uuringut siiski heaks kiitmast, kuna toidulisand ei olnud heaks kiidetud ravim.  Stephans kohtuasi Health Canada vastu ebaõnnestus – ta väitis, et EMPower Plus´ile seatud piirangud  tähendasid vaimselt haigete diskrimineerimist. 2004. aastal trahvis Health Canada ettevõttet  toidulisandi müümise eest ilma nõuetekohase loata.

Kuid samal 2004 aastal muutis Health Canada looduslike tervisetoodete eeskirju viisil, mis võimaldas ettevõttel müüa EMPowerplusit ilma ravimile vajaliku heakskiiduta. 

Anthony Stephan ütles väljaandele National Post saadetud meilis, et EMPower Plusi on sõltumatult uurinud 45 teadlast neljas riigis ja 30 meditsiiniajakirjas. See on muidugi tõsi; siiski leidis Briti Columbia ülikooli farmaatsiateaduskonna professor James McCormack, kes vaatas läbi Stephanite poolt viidatud uuringud, et need olid peaaegu kõik kohordi- või juhtumianalüüsid - mõnes osales ainult üks inimene, teisi kirjeldati kui “avatud sildiga” (see tähendab, et osalejad teadsid, mida nad võtavad).

McCormack pani tähele ühte randomiseeritud topeltpimedat uuringut, milles vaadeldi EMPowerplusi mõju ADHD-le. Ta ütles, et kolm kümnest uimastit tarvitanud inimesest - uuringus osalejaid oli 80 - näitasid olevat saanud mingit kasu võrreldes platseebot tarvitavate inimestega. See on kindlasti paljutõotav tulemus, kuid tulemuste kinnitamiseks peaksid uuringut kordama sõltumatud teadlased.

Isegi sel juhul tuleks McCormacki sõnul olla ettevaatlik, kui kasutatakse sõna “ravi” vaimsete haiguste korral: “Me ravime kopsupõletikku. Me võime mõnikord vähki ravida. Saame murtud jalga õigesti paika panna,  kuid psühhiaatrilised häired on endiselt must kast, kus Püha Graal lihtsaks ja kiireks raviks ei ole veel kättesaadav.“

Teine probleem tekib seoses sellega, et lisandi valemit on viimase kahe aastakümne jooksul muudetud. 2012. aastal vande all antud avalduses väitis Hardy: "Ehkki teadlasi teavitati konkreetsete toodete koostise muutustega ..., käsitlesid nad EMPowerPlusi teaduspublikatsioonides ühtse kontseptsioonina."

Health Canada on teatanud ka 14 kahjulike kõrvaltoimete juhtumist - enamik neist on tõsised ja korreleeruvad tavapärastest psühhiaatrilistest ravimitest loobumisega, mida ettevõte soovitab.

2011. aastal näiteks Jordan Ramsay, 27-aastane B.C. mees, kellel diagnoositi skisofreenia, tappis oma isa pärast üleminekut retseptiravimilt EMPowerPlusile. B.C. Ülemkohus leidis, et ta ei ole kriminaalkorras vastutav.

Kui sa googeldad „truhope toidulisandid“, siis leida, et neid on ka Eestis liikvel.

Asjad läksid veel keerulisemaks, kui Hardy ja Stephan 2012. aastal ettevõtte ära jagasid, tuues põhjuseks eriarvamused äristrateegiates. Ärilise „lahutuse“ ajal tekkisid küsimused toodete legitiimsuse kohta. Näiteks Anthony tõi turule uue toidulisandi nimega EMPowerplus Advanced, mis osutus sama annuse korral sama efektiivseks kui originaal. Kuid Hardy väitel oli uus toode identne originaaliga.

Atraktiivse, hästi kõneleva mehena on David aktiivne  sotsiaalmeedias, postitades sageli inspireerivaid meeme tervise, heaolu kohta ning uudiseid, mis seavad kahtluse alla vaktsiinid või GMO-ga toidud. Tema naine Collet töötas ettevõttes seni, kuni sündis esimene laps. 

Kohtus antud  ütluste ja arsti aruande põhjal:

Ezekiel oli rõõmus ja terve laps enne 2012. aasta meningiiti. Ema polnud teda kunagi vaktsineerinud ega viinud arsti juurde. Ezekieli kodusünnituse juures abistas sünnitoetaja, kes oli ka registreeritud med. õde.

27. veebruaril 2012 muutus poisi hingamine vilistavaks. Tema vanemad palusid oma sõbral (sünnituse juures viibinud med. õel) , teda   kuulata. Õde arvas, et tegemist võib olla bronhiidiga (larüngotrahheobronhiit), viirushaigusega, mida tavaliselt medikamentoosselt ei ravita, kui see just ei ole raskem vorm.

Vastavalt arsti aruandele ravisid David ja Collet Ezekieli värske õhu ja õhuniisutajaga. Nad tegid talle smuutisid viirusnakkuste raviks mõeldud naturopaatiliste ravimitega, sealhulgas „oliivilehtede ekstrakti, küüslaugu ja metüülsulfonüülmetaaniga (MSM)“,  ning ka selliste toidulisanditega nagu EMPowerplus.

Järgmise nädala jooksul oli poisil jätkuvalt palavik ja vilistav hingamine. Tema isu kahanes ning Collet ja David olid sunnitud kasutama vedeliku andmiseks pipetti.

5. märtsil, tundus Ezekiel olevat vähemalt osaliselt toibunud. Ta läks eelkooli ja sõi esimest korda nädalas tahket toitu.

Järgmisel päeval (6. märtsil) tundus ta aga eriti unine ja lamas terve päeva voodis. Collet märkas, et Ezekiel tõmbas mähet ja hõõrus põski viisil, mis tundus tahtmatu liigutusena. Ta kirjeldas seda, kui “neuroloogilist sümptomit”  ja arvas, et see võis olla seotud tema toidupuudusega.

 7. märtsist kuni 10. märtsini, tundus Ezekiel paranemas ja taimsete ravimite kasutamine peatati.

Anthony Stephan tunnistas, et väike poiss tundus unine, kuid üldjoontes oli temaga kõik korras.

11. märtsil aga halvenes seisund uuesti. Laps ei söönud ega joonud. Ta oli unine ja tema keha muutus jäigaks.

12. märtsiks oli ta nii jäik, et selg tõmbus küüru ja vanemad kutsusid taas tuttava med.õe.  Õde ütles kohtus, et tema arvates võis Ezekiel olla meningiit, ning käskis Davidil ja Colletil viia ta arsti juurde.

Selle asemel andsid vaneamd lapsele elektrolüütide ja aminohapete toidulisandit nimega Total Reload ning ravisid teda oliivilehtede ekstrakti, küüslaugu ja MSMga. Nad helistasid Lethbridge'is elavale naturopaadile, kes soovitas toidulisandit nimega BLAST.

13. märtsil teel Lethbridge'i  BLAST ´i lisandi järgi, oli Hesekiel nii kange, et teda ei saanud panna turvatooli. Pere pani ta madratsiga auto tagaistmele.

Samal õhtul kella 8.30 ajal oli Ezekielil nii suured hingamisraskused, et David ja Collet helistasid numbrile 911 - kuna nad elasid haiglast väga kaugel, otsustasid nad ta haiglasse viia, paigutades ta taas madratsiga auto tahaistmele.

Teel haigla poole laps hingamine seiskus ja Collet hakkas teda elustama ja helistas hädaabinumbrile 911. Laps hakkas uuesti hingama ja Stephenid tühistasid kiirabi väljakutse. Poole tunni pärast seiskus hingamine uuesti ja kiirabi kutusuti uuesti välja.

Ezekiel toimetati lõpuks Calgary Alberta lastehaiglasse, kus 15. märtsil diagnoositi ajusurm ja kolm päeva hiljem eemaldati elu toetav aparatuur.

Vanemate poolt tellitud lahanguraport märkis surma põhjuseks bakteriaalse meningiidi.

„See kohtuprotsess ei käi mõrva kohta. Asi pole ettekavatsemata tapmises. See ei puuduta ühtegi surmaga seotud kuritegu. Süüdistaja ei pea tõestama, et süüdistatav on mingil moel surmale kaasa aidanud, “ ütles prokurör Lisa Weich  kaheksa naise-nelja mehe vandekohtule esitatud lõplikus kõnes.

„Nad armastasid oma last. Kuid nad ei täitnud oma kohustust võimaldada lapsele arstiabi. Mõistlik vanem oleks võinud teada, oleks võinud ette näha, et Ezekieli ähvardab reaalne oht.

Stephanite sõber, registreeritud meditsiiniõde, tunnistas kohtus, et ütles emale, et lapsel võib olla viiruslik meningiit, ja soovitas poisi arsti juurde viia.

Kohtuprotsessi kantud kohtudokumentidest selgub, et vaid mõni päev enne Ezekieli haiglasse viimist   andis tema pere talle silmapipeti kaudu vedelikke, sest ta ei söömnud ega joonud.

Vandekohtule tehti teatavaks, et Collet Stephan uuris veebis viirusliku meningiidi ravimeetodeid ja järgmisel päeval võttis  Lethbridge'is naturopaatilt echinacea (siilikübar) mikstuuri (osades riikides alla 12 aastastele manustamine ei ole soovitav).

2016 aastal tunnistas kohus Davidi ja Colleti süüdi neile esitatud süüdistustes.

Natural Health Products Protection Association (Looduslike tervisetoodete kaitse ühingu) asepresidendi ja Stephansi lähedase sõbra Ian Stewarti sõnul pole perekonnale traagilisemat, kui väikelapse surm. Ta ütles ajalehele Post, et meedikute suhtes pole eelarvamusi. (David) ütles, et erakorralise abi või nakkushaiguste osas on tänapäeva meditsiiniline areng parem kui see, mida nimetatakse loodusliku raviks. Collet ütles ise, et kui ta oleks teadnud, oleks ta jõudnud (Ezekieli) varem arsti juurde viia. Keegi ei soovinud sellist tulemust. ”

Kohtuprotsessi kestel polnud kahtlust, et Stephanid armastasid oma poega. Prokurörid tunnistasid oma lõpuargumentides, et nad olid heasoovlikud lapsevanemad. Kaks vandekohtunikku nutsid kohtuotsuse kuulutamisel.

Nad ei esitanud esialgu apellatsiooni, kuid mõni päev pärast kohtuotsust Stepheni Facebooki lehele postitatud kirjas „Kallis vandekohus” ei võta David vastutust oma poja surma eest. Ta ei näita märkigi kahetsusest. Selle asemel kasutab ta seda kõike, et jätkata oma pärast ema surma alustatud ristisõda selle vastu, mida tema perekond peab vigaseks meditsiinisüsteemiks.

Ta kirjutas:  „Ma soovin ainult, et te oleksite saanud näha, kuidas riiklikud süüdistajad teiega mängivad, teid petavad ja üritavad sisse vedada. (See kohtuotsus) on nüüd viinud Kanadas ohtliku pretsedendi loomiseni. Üleujutusväravad on nüüd avatud ja kui me sellele ei vasta, kui me tee nii nagu valitsus peab vajalikuks, on oht, et meid kõiki võidakse  kriminaalvastutusele võtta.

Vanemad kaotasid lapse, keda nad püüdsid kaitsta. See on raskeim karistus. Ja ma näen ka seda, et ta oli sundseisus selle osas, kas edasi kaevata ja juukskarv vaidlustes lõhki ajada. Miks ta oli? Sest kohus on kohus, seal käib asi tsiviliseeritult aga rahvamass, kellelt tsivilisatsiooni rüü lihtsalt seljast kaob. mõistab hukka ja teeb ka otsuse: 

Lisaks nende endi süütunnetele ja valule lapse kaotuse pärast, said Stphanid ka tohutult sõimukirju ja surmaähvardusi. 

2019 aasta alguses saatis ülemkohus asja madalama astme kohtusse tagasi uueks arutamiseks.

 2019 a septembri kohtusaalis: David ja Collet Stephan naeratasid ja nende toetajad aplodeerisid, kui asja uuele arutamisele järgnenud uus kohtuotsus kuulutas, et nad ei ole süüdi oma oma lapse surma põhjustamises. 

Kohtunik Terry Clackson kirjutas oma otsuses (sedakorda ilma vandekohtuta), et  Ezekiel Stephan ei surnud meningiiti, vaid surma põhjuseks oli hapnikupuudus.   Kaitse tunnistajaks oli patoloog Dr. Sauvageau, kes väitis, et „surma põhjuseks oli asjaolu, et laps lõpetas hingamise ja hapniku puudus kestis piisavalt kaua, et viia surmani“. Sauvageau tunnistas, et Ezekiel oli hingamisteede haigus, larüngotrahheobronhiit, mis blokeeris tema hingamisteed ja peatas hingamise.

“Ma nõustun dr Sauvageau arvamusega. Ezekieli surmas larüngotrahheobronhiidi tõttu tekkinud hingamise seiskumine, ”ütles kohtunik.

David Stephan väitis, et tõendid viitasid sellele, et meditsiinitöötajad ei suutnud tema poega korralikult intubeerida. See oli Ezekieli surma peamine põhjus.

“Stephanid käitusid õigesti, kui nad seisid silmitsi hädaolukorraga, mis tekkis, kui Ezekiel lõpetas hingamise. Selle vastu ei ole ühtegi argumenti. Nad tegid kõik endast oleneva, et Ezekiel haiglasse viia ja tema elu säilitada. ”

Tunnistuses märgiti, et poiss oli hapnikuta peaaegu 9 minutit, kuna kiirabil ei olnud õige suurusega hapnikumaski. 

Kohtunik Clackson ütles, et Ezekiel oli tõepoolest haige, kuid seadus ei näe ette kohustust pöörduda iga haige lapsega arsti poole. “Laps oli haige, paranes, siis halvenes seisund uuesti ja taaskord paranes ja halvenes. Igaks juhuks  jälgisid vanemad teda tähelepanelikult meningiidi tunnuste osas,  kuigi tal ei ilmnenud mingeid sümptomeid. ” (Meningiidile on iseloomulik äkki tekkinud kuklakangestus, peavalu, palavik, oksendamine, vaimse seisundi häire või fotofoobia. Taolised tüüpilised sümptomid võivad aga puududa alla 6-kuustel lastel ja eakatel inimestel.)

"Olen jõudnud järeldusele, et Stephan´id teadsid meningiidist, teadsid, et bakteriaalne meningiit võib olla väga tõsine, teadsid, milliseid sümptomeid otsida."

Kohtuprotsessi ajal tunnistasid Stephanid, et nad arvasid esialgu, et Ezekielil on bronhiit, ülemiste hingamisteede infektsioon. Nad ravisid teda oma kodus looduslike ravimitega, sealhulgas küüslaugust, sibulast ja mädarõikast valmistatud smuutiga.

Vanemate sõnul näis poiss kohati toibumas ja nad ei näinud põhjust teda haiglasse viia, vaatamata sellele, et tal oli palavik ja tal puudus energia.  Nad helistasid kiirabisse, kui lapse hingamine seiskus. 

https://www.cbc.ca/news/canada/calgary/david-collet-stephan-ezekiel-trial-decision-1.5288343?__vfz=medium%3Dsharebar

https://www.cbc.ca/news/canada/calgary/collet-david-stephan-supreme-court-squash-convictions-toddler-son-meningitis-death-1.4663483

https://www.youtube.com/watch?v=biImp_660Uw

On juhtumeid, kus tahtlus on tõendatud - Mõned aastad tagasi mõisteti esimese astme mõrvas süüdi Alex Radita vanemad, karistuseks 25 aastat vabadusekaotust. Alex Radita suri 17 aastaselt I tüübi diabeeti. 5 eluaastal jõudis laps haiglasse, kuna vanemad ei ravinud medikamentidega tema diabeeti (diagnoositi teisel eluaastal). Laps võeti vanematelt ära, kuid aasta hiljem otsustas kohus vanemlikud õigused taastada, kuna nii kool, kui ka lastekaitse said teda jälgida. Kuid siis kolis perkonda ära ja kuidagi õnnestus neil kõigist süsteemidest eemale jääda. Vanemad ütlesid korduvalt meedikutele, et nende lapsel ei ole diabeeti ja nad ei usu seda.

Kui parameedikud kutsuti 2013. aasta mais Radita koju, leidsid nad tema voodist Alexi kondise keha. Arstlik ekspertiis tunnistas, et poiss oli kehakaalu ja pikkuse järgi tugevalt maha jäänud sellest, mis 15 aastase puhul normaalne.  Kohtuekspertiisi patoloog dr Jeffery Gofton sõnas: „Teismelisel oli nii sügav kaelahaav, et tema lõualuu oli näha ja kaela lihased olid "täielikule vedeldumisele lähedal". Poisi keha kattis nelikümmend neli haavandit ja haava ning ta hambad olid "kändudeks mädanenud", teatas Gofton. Alexil on seitse elusolevat õde.

Ma ei taha sellega öelda, et haiglates jäävad kõik ellu ja midagi ei pruugi juhtuda. Kuid see, et alternatiivsed rohud ravivad kõik, on ilmne liialdus.