Naise tervis vol 47 - menopausi hormoonravi uuringud ja riskid

 

1980datel sai hoo sisse arvamus, et hormoonravist võib abi olla südamehaiguste puhul. Premarini katsetati isegi meeste peal. Arvati et östrogeenist võib kasu olla luude ja aju tervisele. Meediakära oli võimas. Südamehaigused, osteoporoos ja kognitiivsed probleemid olid ja on siiani naiste kolm kõige tõsisemat tervisehäda. Ja kui östrogeen nende kõigi puhul mõjuks oleks muidugi meil olemas imerohi.

1992 aastal soovitas USA arstide ühendus American College of Physicians kõigil menopausieas naistel läbida östrogeeniravi. Seda soovitati kõigile ja igal pool. Gunter märgib, et selle heaks küljeks oli see, et menopausist räägiti palju, räägiti naiste sümptomitest, vanusest jms. Kuigi vestlus arstiga viis põhiliselt ainult hormoonravi välja kirjutamiseni.

Premarin oli sel 1992 aastal kõige müüdavam retseptiravim. 1997 aastal oli nende müügikasum 1 miljard USD ja 2001 aastal 43% menopausiealistest naistest st 15 miljonit naist said menopausi hormoonravi. Ravimit Prempo, mis sisaldas nii östrogeeni kui ka progesterooni, võttis 50% hormoonravi saavatest naistest.

Selline suur tarbimine tõi päevakorrale kliiniliste uuringute vajaduse. Sündis WHI (Womens Health Initiative) uuring. Uuringusse kaasati 64000 naist, kes said ka ravimit või platseebot ning siia lisandus veel vaatlusuuring ca 100000 naise osas. Uuringus jälgiti südamehaiguste, osteoporoosi, endomeetriumi- ja rinnavähi, verehüüvete ning dementsuse riski. Osad uuringu suunad jälgisid kaltsiumi ja D vitamiini võtmise mõju luumurdude ja pärasoole vähi ennetamisel, samuti uuriti madala rasvasisaldusega dieedi mõju rinna- ja pärasoolevähi osas.

Uuringus osalejate vanus oli 50-79 aastat, keskmine vanus 63.

NIH (National Institutes of Health) peatas uuringu hormoonravi osa 2002 aastal, kolm aastat varem kui planeeritud, seoses suurenenud rinnavähi riskiga, samuti oli selge, et hormoonravi ei parandanud südamehaiguste riski, vaid pigem oli tulemus vastupidi.

Esialgsed andmed näitasid invasiivse rinnavähi, südame isheemiatõve, insuldi, kopsuemboolia riski suurenemist, vähenes puusaluumurdude ja jämesoolevähi risk.

Gunter arutleb, et edasine meediakära tekitamine uuringu tulemuste ümber tekitas korraliku segaduse. Meditsiin ei vaja draamat, see vajab kvaliteeti, erapooletuid andmeid ja võimalust neid andmeid perspektiivi paigutada. Hormoonid leevendavad sümptomeid. Südamehaigused on olulised. Osteoporoosi ennetamine on oluline. Me ei taha vähki tekitada. Seda kõike oli vaja õigesti teha ja hästi selgitada.

Selle asemel aga tekkis palju meediakära, tohutult pealiskaudseid artikleid. 41% suurenes südamehaiguste risk ja 26% suurenes rinnavähi risk. Tundub väga jube! Mida ütlevad need uuringu andmed tegelikult? Suureneb just nimelt RISK.

„WHI tuvastas 26 protsenti suurema invasiivse rinnavähi riski, mis kõlab hirmutavalt. Praktilises mõttes, mida see minu jaoks tähendab - 6 täiendavat rinnavähiga naist aastas iga 10 000 menopausi hormoonravi saava inimese kohta, mis on veidi vähem kui 0,1 protsenti naistest, kes saavad aastas menopausi hormoonravi. Millised on veel mõned tegurid, mis suurendavad rinnavähi riski? Kaks kuni kolm klaasi alkoholi päevas suurendab riski 20 protsenti, ülekaalulisus 20–40 protsenti ja sünnitus pärast kolmekümne viiendat eluaastat on 40 protsenti suurem kui enne kahekümnendat eluaastat. Kujutage ette, kui me paneksime naised enne kahekümnendat eluaastat rasestuma, et vähendada nende rinnavähi riski ?!“

Samuti ei eristatud uuringus erinevaid hormoonravi ravimeid ja meetodeid – naised ilma emakata said ainult östrogeeni (CEE) ja emakaga naised said östrogeeni ja progesterooni. 

WHI ANDMEID EI TOHIKS KÕIGILE NAISTELE ekstrapoleerida: WHI uuringus osalenud naiste keskmine vanus oli 63 aastat. Jaotus: 33 protsenti naistest olid 50–59 aastased, 45 protsenti olid 60–69 aastased ja 21 protsenti olid 70-79 aastat. Südame-veresoonkonna haigused suurenevad vanusega märkimisväärselt, nii et kaks kolmandikku 60-aastastest või vanematest WHI naistest oli suurem risk östrogeeniga seotud südame tüsistuste tekkeks. Südamehaiguste risk ei pruugi olla sama naistel, kes alustavad menopausi hormoonravi nooremas eas.

Mis puudutab uuringu tulemust suremuse osas, siis hormoonravi saavate ja mittesaavate naiste suremuse vahel erinevust ei olnud.

Hoormoonravi kasutajate arv langes tänu meediakärale 80%. Arstid ei julgenud sümptomite raviks horoonravi välja kirjutada. Isegi kui sümptomid oli tugevad ja naistele hormoonravi pakuti – ei julgenud naised seda kasutada.

Gunteri sõnul on patsiendid talle alles hiljem öelnud, et nad kannatasid oma sümptomite all ja ei julgenud sellest rääkida, kuna kartsid hormoonide kahjustavat toimet. Kuna nad ei rääkinud, ei olnud ka võimalik neile uuringu tegelikku andmestikku selgitada ja östrogeeni riski perspektiivi panna.

Gunter kirjutab ka, et kuna ta oma õpingute ja töö käigus ei olnud hormoonravi varasemalt kartnud, siis WHI uuring tõi küll segaduse, kuid hilisemad turvalisust kinnitavad uuringud võimaldasid tal uuesti oma algse arvamuse juurde kergesti tagasi pöörduda.

Olen tundud sama näiteks gluteeni koha pealt - kasvasin üles, lõpetasin oma õpingud enne, kui gluteenihirm hoo sisse sai ja selle ümber meediakära tekkis. Sestap ei ole see minust oma küüntega kinni saanud ja ma ei näe mingit põhjust gluteeni karta - arvestades et tsöliaakiat mul ei ole (enamikul ei ole). 

Uute täpsemate uuringute tulemused võtsid aega terve aastakümne, sestap WHI ebamääraste uuringutulemuste mõju on olnud visa taanduma.

2007. aastal vaadati läbi WHI andmed südame-veresoonkonna haiguste kohta, vaadates naisi vanuserühmade kaupa. Naistel, kes alustasid menopausi hormoonravi kümne aasta jooksul pärast viimast menstruatsiooni, oli tegelikult oodatust väiksem südame isheemiatõve risk ja neil, kes alustasid kümme või enam aastat pärast viimast menstruatsiooni, oli risk veidi suurenenud. Naistel, kes kasutasid menopausi hormoonravi vanuses 50-59 aastat, oli ka suremise risk 30 protsenti väiksem kui platseebot saanud naistel. See idee, et menopausi hormoonravi alustamiseks on olemas nö ohutusaken st, et hormoonraviga alustamine lähemal viimasele menstruatsioonile on teise riskiga, kui hilisem alustamine  ja seda toetab nüüd üha suurem hulk andmeid.

Täna kasutab hormoonravi ca 5% naistest, mis on tohutu langus võrreldes 1990ndatega. Tänased soovitused, mida kinitavad uuringud: all 60 aastased naised või need, kel viimasest mensesest möödas vähem kui 10 aastat ja teised ohutegurid on välistatud, saavad hormoonravist kasu vasomotoorsete süptomite korral (kuumahood, öised higistamised), osteoporoosi ennetamisel ja menopausi urogenitaalse südroomi korral.

On veel teisigi probleeme, mille puhul hormoonteraapia võib aidata: parem uni, parandab meeleolu väikese ja keskmise depressiooni korral, vähendab jämesoolevähi ja 2. tüübi diabeedi riski.  

Kui naine on üle 60, siis hormoonravi suurendab südame isheemiatõve, insuldi, dementsuse, trombiohu riske ja seega ei ole selles vanuses soovitav.

Enamik menopausi hormoonraviga seotud riske on vahemikus 1–10/10 000 naist aastas ja meditsiinis peetakse seda määra harvaks (väga harv on 1–10/100 000). Kui aga teiega juhtub tüsistus, on see risk teie jaoks nüüd 100 protsenti. Pidage meeles, et harv või isegi väga harv ei tähenda mitte kunagi, nii et tüsistustega naisi on vähe, kuid alati olemas. Nende riskide teadmine on osa teadlikust otsustusest, nii et naised saavad neid võimaliku kasu suhtes kaaluda ja otsustada, mis neid kõige paremini teenib.

Statistika võib meedias olla hirmutav. Kui võtta 6 naist 10000st, siis 10 miljoni naise kohta tuleks 6000 naist rinnavähiga. Tundub väga hirmus. Sellised pealkirjad köidavad meediat, sest hirm müüb.

Kuid 6 naist 10000st on samuti 0,06% naistest aastas. Ja see ei tundu enam nii hirmutav ja polegi seda.

Gunter kirjutab, et meeste erektsioonirohud põhjustavad pimeduse 3 mehel/100000 kohta. Aga paistab, et selle koha pealt meediakära ja hirmutamist ei toimu. Erektsioonihäire ravi aitab kaasa mehe heaolule, kuid ei paranda südamehaiguste riski, und ega depressiooni ning ei aita ennetada osteoporoosi. Naistele mõeldud hormoonravi aitab nende kõigi puhul, kuid selle riskiga hirmutatakse ülepaisutatult.

Näiteks on venoosne trombemboolia risk raseduse puhul 5-20 naist/10000 kohta, kuid kuskil ei soovitata naistel selle trombiohu riski tõttu mitte rasestuda.

Risk on öösel välja minnes, autoga sõites ja muid elulisi tegevusi tehes. Risk on alati. Tuleb hinnata lihtsalt kõiki asjaolusid ja mitte lasta ennast lihtsalt hirmutada, vaid statistikat ja võimalusi kaine mõistusega üle vaadata.

Hormoonravi kannab riski ja depressioon, 2. tüübi diabeet, osteoporoos suurendavad oluliselt suremise riski. 

Menopausi hormoonravi peamised riskid:

Trombioht: 40-55 eluaastates naiste risk on 5/10000 kohta ja vanuses 56-64 suureneb risk 15/10000 koha. Kautades aga nahakaudset hormoonravi, risk ei suurene.

Rinnavähk: 50-59 eluaastates naiste risk kombineeritud hormoonravi (östrogeen pluss progestogeen) korral on 6-15/10000 kohta. Kui hormoonravi kasutatakse kauem kui 5 aastat risk suureneb.

Kolesterool: Suukaudne östrogeen võib mõjuda triglütseriidide tasemele halvasti, kuid parandada HDL-C, LDL-C ja üldkolesterooli. Nahakaudne ei oma kasu kolesterooli tasemele ega negatiivset mõju triglütseriididele.

Sapipõis: Suukaudse östrogeeniga on sapipõie haiguste risk 47-58/10000 kohta ja sega on sapipõie haiguste risk hormoonravi puhul kõige kõrgem. Nahakaudse ei suurenda riski.

Südame tervis: Südamehaiguste risk ei tõuse, vaid isegi langeb, kui hormoonraviga on alustatud enne 60 eluaastat või viimasest mensesest möödas vähem kui 10 aastat. Hilisem hormoonravi suurendab riski.

Insult: Suukaudse hormooniga on risk 8/10000 kohta.

Lugedes: Geneen Rothi vähikroonikad vol 2

 

Lugesin Geneen Roth rinnavähi kroonikad läbi, allpool veel noppeid:

"Esimesed inimesed, kellele ma vähist rääkisin, ütlesid: “Kurat” ja “Oh kurat”. Enamik neist ütlesid: "Mul on kahju."

Ma arvan, et enamik inimesi on löödud, kui tulevad uudised sõbra vähi kohta; nad seavad oma sõnu, kõiguvad ootamatu teadmise, et ka nemad kunagi surevad, ja süütunde vahel, et vähemalt praegu pole nende kord. Sageli nad ütlevad, et neil on kahju (mis ei aita, sest see eeldab, et ma olen keegi, kellega seda juhtuda ei tohtinud, kuid kui juba juhtus, ei oska kuidagi reageerida)."

„Prozac Nationi“ autori Elizabeth Wurtzeli märkis, kui tema vähk uuesti tagasi tuli: „Teil ei pea kahju olema. Mulle see isegi meeldib. Olen kogu elu olnud äärmiselt võimatu inimene ja nüüd ei pea ma enam vabandusi otsima. Nüüd võin lihtsalt selline olla: "Mul on vähk." Ja inimesed: "Lase käia, riku meie elu, saada kõik pikalt.”

Elizabeth Wurtzelil diagnoositi rinnavähk 2015 ja ta suri jaanuaris  2020.

"Sõda. See algab siin, minu enda meeles, kui ma võitlen selle vastu, mis on juba olemas. Kui teil on olnud vähk, ei saa te enam kunagi olla keegi, kellel vähki ei oleks. Sama lugu on emotsionaalse söömisega: kui teil on olnud kaaluprobleeme, olete söönud siis, kui te pole näljane ja sellega seoses söömissööstude all kannatanud, on teil teatud ülitundlik närv toidu ja söömisega seonduvalt. Olete tundlik toidu-kaalu suhtes. Kuigi juba aastaid pole kehakaal ja/või mida süüa enam probleemiks, on see minu jaoks endiselt ülitundlik närv. Ja nende viimaste pingeliste kuude jooksul on olnud mitu korda, mida olen mõelnud: praegu oleks kindlasti tore süüa. Toidu poole ma tavaliselt siis ei pöördu, kuid iga kord, kui see minu peas hõljub, mäletan, mis tunne see oli, kui toit oli minu mugavustsoon, minu liitlane, leevendus igapäevaelu survest. Ma ei saa olla enam kunagi keegi, kellel puuduvad toitumisprobleemid. Kui olete toitu kasutanud enda lohutamiseks, tunnete tuimestamiseks ja tähelepanu hajutamiseks, ei saa te kunagi olla enam keegi teine. Ja see on tore. See protsess, sellega töötamise langused ja tõusud, on see, mis sinust sinu teeb. Iga asi, mida oleme läbi elanud, on see, mis on toonud meid siia punkti."

Palju kirjutab Geneen Roth veest - kuidas talle ei meeldi ujuda, kuidas ta soovis uue kodu basseini kinni ajada ja kuidas ta veesolemist nüüd naudib: 

"Kui kolisime kakskümmend kaks aastat tagasi oma 1960. aasta California majja, sadas maja sees kolmekümnes erinevas kohas vihma läbi ja väljas oli lagunenud bassein. Mulle ei meeldi külm ega märg olla, nii et vihm majas ei olnud plussiks. Bassein ka mitte, kuna minu eelistatud koht on kuival maal. Andke mulle maad. Andke mulle kindel jalgealune. Ma pole delfiin. Ma ei ole saarmas."

"Seejärel, peale vähidiagnoosi, soovitas üks inimene, kellega nõu pidasin, igal hommikul kolmeminutilise külma duši alla minna. Kuid mulle ei meeldi külm ega märg olla, ütlesin. Proovi seda, ütles ta. Karjuda on okei, ütles ta. Ta ütles mulle, et see on hea parasümpaatilise närvisüsteemi reguleerimiseks. Lõõgastumiseks.  Otsustasin proovida.

Järgmisel hommikul astusin duši alla ja keerasin vee külmaks. Karjusin. Matt tuli joostes küsima, kas mul on kõik korras. Ütlesin, et on küll, karjumiste vahel ja läbi plagisevate hammaste. Ma olin sel päeval ühe minuti. No võib-olla kolmkümmend sekundit. Kuid märkasin, et duši alt välja astudes tundsin end turgutatuna, virgununa, ebatavaliselt elusana.“ Ja olin nõus eksperimenti jätkama.

Siis soovitas füsioterapeut kaks kuud tagasi rindade operatsiooniarmide tõttu minna iga päev ujulasse ja käsi sirutades kõndida. Ütlesin, et ma ei tea, kus siin on ujulaid ja siis muidugi tuli meelde, et kodus. Kakskümmend kaks aastat siin elamist ja ma olin meie basseinis olnud ainult kolm korda, sest ... mulle ei meeldi külm ega märg olla. Tegelikult oli mul peas mingi ajurveda tarkus, mis ütles: vastavalt keha tüübile (selles süsteemis) ei soodusta külm heaolu. Näed siis, mõtlesin. Pole ime, et mulle ei meeldi külm olla. Või märg. Kuid olen nõus peaaegu kõike proovima üks kord ja nii otsustasin astuda meie basseini (mida õnneks polnud me mullaga täitnud, nagu ma sisse kolides tahtsin teha). Ja otsustasin jalutuskäigu teha öösel, sest olen hakanud armastama pimedust ja öö salapära."

 

"See oli kuus või kaheksa nädalat tagasi. Nüüd on mul lisaks hommikusele külmale dušile ka igaõhtune rituaal: käin kuuma duši all, jooksen õue, sukeldun basseini. Kõnnin edasi-tagasi, edasi-tagasi, kiigutades käsi, vaadates tähti, kuud, öösse sukeldudes. Vahel karjun, kui esimest korda sisse lähen. Kuid siis kuidagi, umbes kolme minuti pärast, sulan külma kätte ja saan veeks, käteks, kuuks. Ja puud. Needd näevad öösel nii erinevad välja. Ma kõnnin, kõnnin seni, kuni ma ei suuda vahet teha veel, külmal või minul ja mingil hetkel tean, et on aeg välja tulla ja tagasi duši alla joosta.

Kirjutan seda selleks, et öelda, et inimesed muutuvad. Ükskõik kui jäik või fikseeritud idee ka ei oleks - olen elanud uskumuse ja veendumusega, et mulle ei meeldi külm ega märg ja nüüd, näib, et ma ihkan seda. Ootan siit edasiminekut –üle serva astudes. Aeglaselt selle sisse sukeldudes ja samas muuta oma ideed sellest, kes arvan end olevat, see tähendab: kõike."

 

"Üks mu esimestest õpetajatest, Stephen Levine, ütles: „Põrgu ei ole tuli ja väävel, pole koht, kus teid karistatakse valetamise, petmise või varastamise eest. Põrgu on see, kui sa tahad olla erinev sellest, kes sa praegu oled/ olla kusagil mujal, kus sa praegu oled." Olin kahekümnendates eluaastates, kui kuulsin teda seda ütlemas, ja see on aastate jooksul ikka ja jälle minu juurde tulnud. See kõlab nii lihtsalt, nii tõepäraselt ja samas nii kerge unustada. Ma seostun sügavalt selle sooviga mõelda või soovida või mõelda end kuskile ja kellekski teiseks. Olla keegi, keda teatud olukorrad vähem häirivad, südant vähem kokku tõmbab, suhkur vähem köidab. Keegi, kelle elus pole vähki. Keegi, kellel oli teistsugune lapsepõlv.  Iseenesest märkan, et kui ma teen, ütlen või tunnen midagi, mis ei vasta sellele, mida ma arvan, et ma peaksin tegema, ütlema või tundma, siis tekib hukkamõist: kas ma pole selle juures juba olnud? Kas pole aeg sellest üle saada? Millal see lõpeb? Ja ma tean: seni, kuni ma ei aktsepteeri/ luba/avane täpselt seal, kus ma olen ja kes ma olen, pole edasiliikumine võimalik. Raske on muuta midagi, mille toimumist ei taha isegi tunnistada.

Kõige kauem uskusin oma enda lugusid. Tundsin tugevalt oma arvamusi. Ja kui ma esimest korda töötasin läbi oma suhteid toiduga, olid mu mõtted enda kohta tumedad, õudsed, täis ebaõnnestumisi. See algab peast. See algab sellest, mida ma ise endale ütlen. Loo muutmisel muudan tundeid. Kui ma muudan tundeid, muudan ma oma käitumist. Ma ei püüa tundeid eemale lükata. Ma ei püüa endale öelda, et kui mul on kurb, siis ma ei kurvasta. Ma lasen endal tunda seda, mida ma tunnen, ja kahtlen ka tähenduses, mida neile tunnetele omistan. Aastate jooksul läbi viidud paljudest praktikatest on see olnud ilmselt kõige raskem. Raskem kui iga päev mediteerida. Raskem kui harjutada armastavat lahkust enda, teiste vastu. Kuid see on seda väärt."

 

"See on minu foto (kuigi mind vaevalt näete) kaks korda päevas tehtud kiiritusravi ajal. Postitan selle, kuna olen sel nädalal palju lugenud rinnavähi kohta ja üks sõber suri eelmisel nädalal rinnavähki. Mul oli rinnas kinni kaheksateist kateetrit, mis kiirgasid nii palju kiirust, et ma ei suutnud kogu protsessist aru saada - ja selle jätkamiseks oli vaja palju otsustavust. Oli päevi, mil mõtlesin, et ei  - rohkem, ma ei suuda seda teha. Ja siis märkasin seal töötavate inimeste nägusid ja viisi, kuidas nad üritasid minu eest hoolitseda, kuidas ilusad looduse ja loomapiltide slaidiseansid olid selle protseduuri jaoks üles seatud. Matt oli sel nädalal haige ja ei saanud enam palju tuge pakkuda ning kuna ravi toimus Arizonas, tundsin end üksi. Ja samal ajal ka mitte üksi. Seal olid need tohutult uhked kaktused ja pakuti head toitu ning mul oli ikka veel funktsioneeriv keha ja oli lahkus. Nii palju lahkust.  

Kui mul diagnoositi vähk, soovitas arst mul teha iga pööripäeva ajal 3-päevane veepaast. Lihtsalt need sõnad „ainult vett“ panid mind värisema. Kui olin kunagi anorektik, paastusin kuu aega igal hooajal. Kümme päeva vee peal ja lõpuks kergelt süües. Ma ütlesin endale, et selle põhjuseks oli see, et paast puhastas mu keha suhkrust, mida ma sisse ajasin, ja et see paneb mu immuunsüsteemi uuesti paika, kuid ma valetasin. Mida ma tegelikult tahtsin, oli kaalust alla võtta. Ja kaalust alla ma võtsin. Nägin välja nagu luukere (aga kui peeglisse vaatasin, nägin ikkagi rasva)."

 

"Paastuhullus ja minu vähiarst. Ta ütles, et saan pärast kiiritust oma süsteemi uuesti lähtestada. Niisiis veensin ennast tegema kolmepäevast veepaastu. Ütlesin endale, et seda on vaja vähi tõttu. Samuti aitaks see puhitustunnet, mis võib tekkida Evista võtmisest. Paastu teiseks päevaks ma ei maganud, süda lõi praktiliselt rinnast välja, ma ei saanud peaaegu kõndida ja mu käed värisesid. Ja kuigi mulle ei meeldi loobuda millestki, millele olen pühendunud, lõpetasin paastu, sest ma ei tahtnud veel üks päev läbi elada, süda metsikult pekslemas ja närvisüsteem vibreerimas nagu koolibri tiivad. Üks raskemaid asju, on teha vahet selle vahel, mis kõlab hea ideena ja mis sobib meie kehaga, meie eluga. Ja teha tagasipööre, kui see hea idee ei toimi. Keerukas on see, et muutustega kaasneb alati ebamugavustunne, muidu me ei muutuks kunagi. Kas tasus anda veel üks päev ideele, et lähtestaksin oma immuunsüsteemi? Ei. Kuid see oli proovimist väärt."

 

 

"Vähidiagnoosile järgnenud nädalal - šoki, kurbuse ja hirmu nädalal - märkasin ka midagi muud: pisikest häält, mis ütles: "Oh, nüüd saad puhata. Nüüd saad peatuda. Nüüd, kui sul on vähk, võid jääda koju, lõpetada tegemised, mida tegelikult teha ei tahtnud, teha uinakuid." Ma ei rääkinud sellest häälest kellelegi. See oli üllatav, õõnestav ja kergelt piinlik. Kas ma pole enne seda endale puhkeaega andnud? Kas ma olen olnud nii hõivatud raamatute kirjutamisega ja siis raamatutega tuuritanud, pärast mida ma muudkui tegutsesin, ei peatunud, tegin rohkem projekte? Kas olen elanud nii, et suur C - vähk – on lisaks eluohtlikkusele, ka kergendus? Noh, mitte just kergendus, vaid võimalus peatuda? Enamasti olen mõelnud puhkamisele. Päris puhkamisele. Mitte kahekümneminutiline uinak päevas, vaid luba tegutsemise, saavutamise, omandamise  lõpetamiseks. Lõpetada osalemine lõputus tsüklis, kus omandatakse aina midagi enamat. Peatumiseks on vaja julgust, tõelist julgust, sest me ei tea kunagi, kas saame uuesti alustada või mis on peale lõpetamist."

 

Olen mõelnud võrdlusele. Ma mõtlen, et kui ma ärkan keset ööd ja mu mõtete veski hakkab ragisema, siis on see peaaegu alati sellepärast, et ma ise teadvustamata võrdlen praegu toimuvat minevikus toimunuga või tulevikus toimuvaga. "Ma ei maga. Mul on homme nii palju teha. Pean magada saama. Mis siis, kui magamatus ja vähk on omavahel seotud? Mis oleks, kui ma muutun magamatusest dementseks. Mis siis, kui saan Parkinsoni tõve, sest ma ei maga? " Sealt edasi võin mõelda peaaegu kõigi võimalike katastroofideni ja kõik algas sellest, et ärkasin keset ööd üles. On alles keset ööd. Pehmed linad. Mugav voodi. Öö pime ja tume salapärasus.

Kuid see ei piirdu sellega. Võtame näiteks mu keha. Kahtlemata pole see sama keha, mis mul oli viiskümmend aastat tagasi. Mul ei olnud vanusemärke, mul ei olnud vasakust rinnast tükki välja võetud, mul ei olnud kaela vajumist ega vagusid silmade ümber. (Muidugi, kui te oleksite minult küsinud, kuidas ma oma kehasse suhtun, poleks ma selliste sõnadega vastanud. Ma oleksin teile rääkinud oma jämedatest reitest, kuunäost, õhukestest juustest. Ma oleksin ennast jälle võrrelnud, kas enda idealiseeritud versiooniga või kellegagi, kellel olid saledad reied, pikem nägu ja Jane-Fonda-juuksed). Ühel päeval ütles mu sõber: "vananemine on nõme." Ja ma mõtlesin, et jah, nii on, kui võrrelda ennast enda noorema versiooniga või pildiga sellest, milline võiksite välja näha, kui ainult teie lõug oleks kindel ja teie kätel poleks nii palju kortse. Sest nüüd, selles kehas, ilma et oleksin võrdlenud end sellega, milline ma varem välja nägin, on mul nüüd võrdlemata nägu, käed, jalad. Saan liikuda, tunda, rääkida, katsuda. Mis probleem on lõua vajumisel, kui ma ei võrdle seda lõugaga, mis ei vaju? Mis on rinna probleem, kui ma ei võrdle seda oma vähieelse rinnaga? See juhtub nii kiiresti, see võrdlus, enne kui me isegi aru saame, et see juhtub. Kannatusi tekitab võrdlus, mitte lõug. Mitte rind. Niisiis, siin on minu küsimus: kui te homme ärkaksite ja teie võime end millegi või kellegagi võrrelda kaoks, siis kuidas te ennast tunneksite?

"Olen selle nimel aastaid tööd teinud ja iga kord uuesti langenud -  kui ma vaid suudaksin parandada seda, mida mõistus mulle ütleb, et on valesti . Me pole selle tööga valmis enne, kui lõpetame hingamise (ja kes teab, mis siis juhtub?). Mida meil veel teha, kui õppida, kuidas olla enda vastu lahke ja kuidas tervitada seda, mille pigem tagasi lükkaksime. Seda tervitamist nimetatakse praktikaks. Ja harjutamiseks tuleb pingutada. Iga päev. Tõsiselt? Iga päev? Jah. Mis oleks parem viis oma aja veetmiseks kui vanglast välja jalutamine ..."

A või B: A - Uskuge müüti. Uskuge, et peate kohe hakkama saama. Valige kiireim pakutav marsruut. VÕI

B - Pange tähele, kui miski teid kinni püüab: kui soovite süüa siis, kui te pole näljane, tunnete häbi või tunnete, et te kunagi ei suuda midagi – need kõik on ohumärgid.  Märgid, et on aeg pöörduda selle poole, mis tahab armastust. Ärge jätke ennast siis, kui te ennast kõige rohkem vajate.

Lugedes vol 5 - Geneen Roth rinnavähi diagnoosist

 

Jõudsin raamatut „Natural“ lugedes lõpuks dieedini. Püha dieedini. Püha naturaalsuseni. Raamatus keerleb naturaalsete asjade valik kontrolli ümber – me loodame, et naturaalne valik annab meile kontrolli ja vabastab meid probleemidest: loomulik sünnitus, loomulik lastekasvatus, looduslik söömine. Hommikul jäi silma ühe toorvegani arutlus – miks küll inimesed aru ei saa, et valides toortaimetoidu oleksid nad terved ja väldiksid haiguseid. Ometi ma tean, et tema juurde on pöördunud päris mitmed inimesed, kes pole dieediga oma probleemidele abi saanud. Aru saavad aga abi pole. Ja taimse dieedi on populaarsuselt ammu üle löönud keto - saad terveks, kui taimi vähem sööd. 😜Usk, et dieet annab sulle kontrolli sinu elu üle, on ilus aga reaalsus näitab, et elu ei ole kontrollitav. Mitte sellise määral. Dieediga saavutatud kontroll on illusoorne võib muidugi kesta aastaid või samas ka ainult kuid. Elul on omad nipid ja aeg, mil ta seda sulle näitab. Haigus ei ole eemaldumine loodusest – kuna looduse hällist tulevad ka haigused, mis tasakaalustavad liigset. Looduse haigused võivad ka liiale minna, nagu meiegi võime kõigega liialdada. ☝☝☝

Päikesetoidu blogis on aastate jooksul palju artikleid ja raamatute kokkuvõtteid ja tsitaate Geneen Rothilt („Naised, toit ja jumal“ autorilt). Mäletate? Naine, kes proovis igasugu dieete, omasõnul on ta dieedikultuuris kaotanud ja juurde võtnud 1000 naela. Ja siis see lõppes, kaal jäi paigale ja oma toidufilosoofiaga „söö, mis meeldib ja lõpeta, kui kõht on täis; luba kõigil emotsioonidel/tunnetel olla, ära peida neid toiduga“ on ta aidanud hästi paljusid emotsionaalseid sööjaid.

Sattusin üle pika aja tema kodulehele ja leidsin postituste seeria „vähikroonikad“ 😢– Geneen Rothil diagnoositi mõni aeg tagasi rinnavähk. Oma läbielamisest ja tunnetest on ta siiani kirjutanud 69 lühikest postitust (2x nädalas). Ma olen lugemisega jõudnud 25 postituseni. Siin on palju kirjutatud kontrollist, süütunnetest ja tahtmistest Geneen Rothile omasel humoorikal moel. Noppisin üht teist välja (esimestest postitustest) – mulle hullult meeldib tema kirjutatu:

„On suur tahtmine, kui diagnoos on pandud,  leida põhjus. Ja kuna ma olen keegi, kes - kuidas seda nüüd viisakalt öelda - usub, et suudan asju (sündmusi, haigusi, suhteid, kõike ja alati) kontrollida, otsisin põhjust. Mõtlesin välja ka: töötasin liiga palju. Ma ei töötanud piisavalt palju. Sundisin ennast liiga kõvasti. Ma ei sundinud ennast piisavalt kõvasti tagant. Ma reisin liiga palju. Või ei teinud seda piisavalt. Mul oli vägivaldne lapsepõlv. Sõin 28 aastat suhkrurikast dieeti: Twinkies, Yodels, Ring Dings, sõõrikud, Oreod, kohvijäätis. Ah jaa, ja ma shoppasin liiga palju. Ostsin liiga palju kampsuneid, saapaid, kõrvarõngaid. Kui ma oma peas seda nimekirja koostasin, teadsin juba, et see on mõttetu. Et igal olukorral on lugematu arv põhjuseid. Ja et võib-olla, nagu arst märkis, hakkas see vähk arenema 30 aastat tagasi, kes teab?

Ma võiksin uskuda, et "kui ma oleksin teinud ________, siis ma ei tunneks ___________." Mis oleks uskumatult võrgutav vale, nagu mu uskumuste aastad on näidanud. See hoiaks minus hukkamõistu, häbi, süüd. Nii et  olles teinud ringi peale “asjadest, mida ma uskusin vähki põhjustavateks”, hakkasin ma endalt küsima, mis toimub nüüd. Mida see diagnoos mulle pakkuda võiks? Mida see mulle avab? Sest miks mitte seda küsimust esitada, kuna ma oli juba siin ja ma ei suutnud seda võluväel kaduma panna? Ja sõna, mis kohe välja tuli, oli “lahkus”.„

 

"Hoolimata aastakümneid tehtud tööd toitumisprobleemide vallas ja lahkuse rõhutamisest, jäi sellest ikkagi puudu just selles, kuidas ma pöördun iseenda poole. Aastate jooksul on see nii palju edenenud, kuid siiski. Ikka ja jälle. Mudelid, mis käsitlevad iseend häbi ja hukkamõistuga, on sellesse närvisüsteemi nii sisse kirjutatud. Ja valmisolek langeda sellesse mustrisse on tugev. Nii et kui ma küsisin endalt, mida vähk mulle pakub, tuli vastus tagasi: vaata, kuidas sa ennast kohtled. Seejärel lisasin siia sõna „kullake”, nii et küsimus/vastus ise ei põhjustanud rohkem süüd.

Kui mul diagnoositi rinnavähk, vapustas mind vistseraalne arusaam, et see võis juhtuda ka minuga. Mitte ainult vähk, vaid et äkki võib mu elu teha kannapöörde. Hoolimata isa surmast, mu sõbra Lewi surmast, mu sõbra Linda surmast, mu armastatud toimetaja Pegi surmast ja kümnete tuttavate inimeste surmast oli nende ja minu vahel siiski lahusus. Nende surma ja minu vahel. Uskumus, et ma olen sellest kuidagi lahutatud. Eriline. Kuid vähidiagnoosiga ei saa enam surma endast lahus hoida. Mitte miski ei  kaalu üle otsest kogemust teadmisest, et ma suren, kui mitte nüüd, siis kunagi. Ja nii saan ma nüüd aru, et hea endasse võtmine võib tähendada ka seda, et tunned endas kõike, isegi kurbust.

Pole tähtis, kuidas vähi diagnoosimine ja ravi on mind avanud, olenemata sellest, mida see mulle pakkus, on olnud ka palju kaotusi. Mu endise elu kaotus. Ma ei lähe sellesse ellu enam kunagi tagasi. See on läinud. Vasaku rinna kaotus, mis sarnaneb parema rinnaga, mida pole opereeritud, mis ei ole armiline. Valuvaba rinna kaotus (operatsioonist tulenevad armid on sügelevad ja valulikud ning onkoloogi sõnul võivad need olla nii aastaid). Selle tunde kaotus, et oled eriline, nähtamatu, omad kontrolli. Ja kaotused, mis kogunevad praegu, meie ümber, nii paljudes. Kui ma luban kaotustel olla need, mis nad on, proovimata neile vastu panna, kui palju mul veel on või mida ma olen saavutanud, kui ma ei püüa mõelda õnnelikke mõtteid, vaid lasen lihtsalt kurbusel olla, siis see areneb vaikselt, kiiresti , tänulikult, et teda kui iseendana tervitatakse."

 

"Ja siis veel: igaühel on midagi, mis ta proovile paneb. Neile meist, kellel on vähk, on see vähk. Sõbral on ajukasvaja. Veel ühel sõbral on eesnäärmevähk. Veel kahel sõbral on rinnavähk. Teisel on kaugele arenenud Lyme tõbi. Siis on kaugelearenenud Parkinsoni tõvega sõber. Veel ühel sõbral on tõsine südamehaigus. Kõik see ja veel ka COVID. Paljud sõbrad on kaotanud töö, ei tea, kuidas nad oma perekonda toetada saavad. Tuletan endale pidevalt meelde, et see on Maa kool. Et ma olen siin, et meenutada, kes ma olen väljaspool oma tingitust, oma minapilte ja viise, kuidas ma usun, et tõmbasin lühikese tiku, et ma olen ebaõiglase maailma ohver...

Alati, kui tunnen end ohvrina - nad on minuga halvasti käitunud, vähk tegi mulle halba, kiiritus tegi halba, pole õiglane, et seal on vähk, COVID ja et võibolla tuleb evakueeruda (California metsatulekahjud) - mul on alati, alati võimalus iseenda juurde jõuda. Kas see on kohati keeruline? Jah. Kas on valu? Jah. Kuid see ei tee minust ohvrit.

Nende aegade väljakutse - vähk, COVID, tulekahjud siin Põhja-Californias, poliitiline segadus, hirm - on näha, kuidas ma end tunnete või veendumuste lainele viin, kuidas ma nendega samastun - ja siis tulen tagasi. Alati tagasi. Ja selleks, et valule, hirmule vastu tulla, teha sellele ruumi ja siis küsida, mida ma oskan teha, kuidas ma saaksin käituda. Teadvustamises on midagi nii palju suuremat kui hirm. Teadlikkus sellest, et mul on valida, millele keskenduda.

See ei ole nii, et tulekahjud kaovad, kui ma hirmu ei tunne. Või et vähijärgne protokoll ning sellega seotud mõtted ja tunded oleksid vähem intensiivsed, ma tunnen nad ära selle järgi, mis nad on: mõtted, hirmud, uskumused. Nad suudavad minu meelt ja koos sellega ka närvisüsteemi kaaperdada. Vaatan oma aknast välja ja näen suitsu. Tunnen vasakut rinda ja olen valust teadlik. Need on faktid. Mida ma nende faktidega teen, on see, millest sõltuvad minu kannatused või kannatuste puudumine. See on nii lihtne. Kuid see, et see on lihtne, ei tähenda, et see oleks lihtne. Valude ja süüdistuste rajale minekuks on selline kutse, mis põhineb elus sisseastud radadel. Ja ma ei pea. Me ei pea. Ja see on vau. See on vabadus.

Mul oli kunagi õpetaja, kes ütles: "Pole tähtis, mitu korda te unustate, oluline on vaid see, mida te mäletate." Nii et tulen ikka ja jälle tagasi."  

"Siin on minu meelest veenev vähktõbi, COVID, tulekahjud, poliitiline segadus. Need on nagu peeglid, et saan näha seda, mida olen alati uskunud, et ma pole võinud kahtluse alla seada, sest olen selle võtnud et olla tõsi 1000 aastat. Teisel päeval mõistsin aluskivimite veendumust, et ma pole kindel, et ma kunagi nime panin: ma ei peaks olema rõõmus, et mul oleks piisavalt või et mul oleks piisavalt ja et kui ma olen, siis satun hätta.

Lapsena uskusin, et Jumal hülgas mind. Ma palusin, et mu vanemad oleksid õnnelikud ja nad muutuksid õnnetumaks, vägivaldsemaks, üksildasemaks, mis minu arvates tähendas, et ma ei olnud väärt päästmist ja minuga oli midagi valesti. See veendumus, muide, ei ole mõeldud selleks, et hakata pidama mingit arutelu Jumala üle. See on veendumusest, et tuleb kättemaks, kui luban endale liiga palju head. See on seotud veendumusega, et see universum on vaenulik ja variseb kokku. Nii et vähi ilmnemisel on olemas teatud vundament, mis ütleb: "Näed nüüd? Ma ütlesin sulle. Arvasid, et suudad sellest pääseda, aga vaat ei."

See muster on vaimule nii kuri ja vägivaldne ning see elab minus seni, kuni saan selle kahtluse alla seada. See elab mul kõhus krambina, nagu minu vastuski küsimusele „Seal mäe taga põleb. Sa kaotad oma maja. Kui kaua sa arvasid, et saad oma kodu armastada? Käes on tasumise tund. Viletsus, mitte rõõm, on su teine ​​nimi. " Kuid niipea, kui selle ära tunnen, on vabadus. Niipea, kui ma selle kahtluse alla sean, näen, et see pole tõsi. Ma näen, et minu eest on alati hoolitsetud, ka kõige meeleheitlikumatel hetkedel. Isegi vähi korral. Isegi just sel hetkel, koos tulekahjudega. Ja kui ma seda kogen, mu süda avaneb, maailm ärkab ellu ja ma olen valmis reageerima sellele, mis tähelepanu nõuab (näiteks evakuatsiooniks pakkimine).

Mõtlesin eile õhtul kontrollist ja kontrolli omamisest, mõtiskledes, kuidas need mu elu nüüd läbi mängivad. Vähi diagnoosimise ja raviga ning isegi pärast ravi lõpetamist leidsin, et lähen tagasi otsuste juurde, mille olin juba vastu võtnud, et anda endale kontroll selle üle, mida ma hetkel kogesin. Näiteks valu. Ma ütleksin endale: "Kui sa poleks brahhüteraapiat teinud, kui nad poleks sind kinni pannud kaheksateistkateetriga, mille kaudu sinu rinda saadeti radioaktiivseid seemneid, ei oleks sul nii palju valu. Mida sa ometi mõtlesid?"

Süütunne

"Ma tean, et olen sellest varem kirjutanud, kuid sellest tasub uuesti kirjutada, sest püüdes mitte tunda, mis toimub, mis iganes see ka pole, läheb mõistus hulluks. "Kui ma poleks X-i teinud, siis ma ei tunneks Y-d." See annab illusiooni, et valu või mis iganes Y on, oleks saanud vältida, kui ma oleksin teistsuguse otsuse teinud. Kuid see põhjustab ka ütlematult suuri kannatusi. Ja tagasi lapsepõlve poole liikudes,  oli selline tunne, et kui ma vaid suudaksin ette näha nurga taga asuvat katastroofi, siis saaksin selle ära hoida. Ma saaksin seda kontrollida. Ma suudaksin valu kontrollida. Lapsena on kasulik sellest veendumusest kinni hoida (ellujäämisvahendina), kuid mitte täiskasvanuna. Mitte minu jaoks. Ja ometi on need närviteed nii sisse raiutud, et võin end panna uskuma, et on olemas selliseid asju nagu vead ja ma olen kohe tegemas või juba teinud tohutu vea. Sellised kannatused. See on nagu roti pesa, kust ei tule kiiresti välja. Ainus asi, mida ma teha saan, on end sellelt pidevalt tabada uskumuselt, et on olemas selline asi nagu kontroll - ja et kui ma ainult seda õigesti teeksin, oleks mul see olemas.

Ma lugesin kuskilt, ma ei mäleta, kuskohast, et elu eesmärk on elamine. Mulle meeldib see, sest see hõlmab iga juhtuvat asja: kogemusi, mõtteid, tundeid. Tulekahjusid. Vähki. Linnulaulu. Kõnniteelt prügi korjamist. Valu rindades. Mida ma taipan, neist lugudest, mida ma endale räägin, on see, mida kogen kui "elu".

Sel nädalal juhtus nii: meie naabri koera sõi ära koiott. Minu pereliige suri kõhunäärmevähki. Bay piirkonnas põlevad uued tulekahjud. Ilma maskita pole õhk hingatav. Covidi juhtumid lähevad jälle üles. Arst soovitas mul veel ühe operatsiooni teha. Maksudeklaratsiooni tagastused selgusid. Uudised. Uudised. Ja kuna elu eesmärk on elada, siis see kõik sobib siia."

"Minu sõber Sally töötab nii vähihaigete kui ka inimestega, kes on suremas. Ta ütles mulle hiljuti, et üks asi, mida vähist paranevad inimesed talle ütlevad, on see, et nad tahavad elada nii, nagu nad hakkasid elama, kui arvasid, et võivad varsti surra. Nad tahavad meeles pidada, mida nad armastavad. Nad tahavad meeles pidada, mis on nende jaoks kõige olulisem. Nad tahavad pidevalt näha läbi nende silmade, mis näevad kõikjal ja kõiges imesid. Ja nad ütlevad talle, et nii lihtne on unustada, seda nägemist, seda tunnet, kui neil on hea. Ja see oli varem ka minu kogemus: olles sattunud suurematesse autoõnnetustesse, kaotanud oma raha, olles peaaegu CT-skaneerimise käigus anafülaktilise šoki tõttu surnud, tulin neist kogemustest välja sooviga maad suudelda, sooviga mõista kui imeline on hommik, sooviga kuulata muusikat sõbra häälega. Ja siis unustaksin. Kuid siis tuli vähk ja midagi nihkus. See ei olnud ainult vähk; oli arusaamine, et kui see võib juhtuda, võib kõik juhtuda. Ma ei olnud immuunne. Ma polnud eriline. Ja siis saabus muidugi pandeemia. Ja siis tulekahjud, suits, võimetus õues hingata. Ja kuidagi, nii keeruline kui see ka pole, on kõik need asjad nagu kellad, mis tuletavad mulle meelde, et tule tagasi, tule tagasi selle keha, hetke, selle elu juurde.

Ma tean, ma tean, ma olen varem süütundest ja vähist kirjutanud, kuid kuna süütunne tekib pidevalt nii mitmel kujul, tahtsin sellest uuesti kirjutada. Kui mu rinnas diagnoositi esmakordselt vähk ja pärast šokki, läbisin erinevaid süüdistamisperioode: mina ise (mida ma selle põhjustamiseks tegin?), Minu kirurg (kes ei tundunud asjas sees olev ega pakkunud palju juhiseid) , minu ajalugu toiduga (suhkur, suhkur ja see, et ma ei söönud tõelist valku enne 30. eluaastat). Ja iga kord, iga kord tundus see kohutav. See ei aidanud kuidagi, see hoidis mind mõtted pöörlevas rattas. See sulges mu südame. Wham."

 

"Mingil päeval jõudis mulle kohale, et enda (või kellegi teise) süüdistamine on nagu sundimine. Samamoodi, nagu emotsionaalne söömine võtab fookuse kõrvale tegelikult toimuvast (kurb, lootusetu, vihane, rõõmus, õnnelik, üksildane) ja paneb selle toitu. Kui tunnen end mingi olukorra või suhtluse pärast kurvana - oletame, et sõber on öelnud midagi, mis minu meelest on haavatav - ja hakkan kohe süüdistama selles mis juhtus iseennast, ei saa ma kunagi tunda ei tema öeldut ega selle mõju. Tundub, et nii emotsionaalse söömise kui ka süüdistamise korral sulgub mu süda ja lõpuks tunnen, et mul endal on halb olla. Süüdistamine (ja sundimine) on nagu liiva viskamine selgelt tajumise, tundmise, mõtlemise ratastesse.

Kuna varem oli enesesüüdistamine minu lemmikajaviide, siis viimasel ajal olen märganud oma keha kokkuvarisemist - kõht läheb krampi, süda sulgub, tunnen, et olen kahe sentimeetri pikkune - ning seejärel pöördun tagasi ja küsin endalt peas keerleva loo kohta. "Sa tegid valesti" ilmub alati ühel või teisel kujul. Ja siis ma peatun. Ma lihtsalt lõpetan süüdistamise, nagu astuksin lõksust välja. Ja ma küsin endalt, mida ma tunneksin, kui ma ei süüdistaks ennast (või kedagi teist, sest see muutub kiiresti kellegi teise süüdistamiseks. Süü on süü ja kui olen valmis ennast süüdistama, saab sama lihtsalt süüdistada kedagi teist). Süüdistamisega on see, et kui see toimiks, tunneksime seda tehes kõik ennast paremini, kuid me ei tunne. Just nagu toiduga. Kui see muudaks midagi kauem kui viieks minutiks paremaks, tunneksime end alati hästi süües seda toitu, mida igatseme. Või sõime siis, kui meil polnud nälga. Kuid ei. On okei tunda kogu tunnete spektrit. Omada südameid, mis on  haavatavad, avatud, tahtmas ja mitte vaigistada neid süüdistamise või jäätisega.

Foto on kaastundejumalannast Kuan Yinist. Ja mina. Tuletades endale meelde, et kaastunne ja lahkus on alati siin, taustal, ootamas märkamist."