Parasiidid või partnerid vol 18 - vastikustunne, immuunsüsteem ja kannibalism

 

Vahetevahel tekib uus haigus. 200 aastat tagasi, hoolimata sellest, et inimesed olid karvadest paljad ja suhteliselt vabad ektoparasiitidest, kandsid nad kollektiivselt endaga sadu patogeene. Neid patogeene oli rohkem, kui näiteks kõigil Põhja Ameerika karnivooridel kokku. Ja see protsess veereb aina edasi. Igal aastal hüppab patogeene peremeeskehadelt meile üle (ja arvesta, et Dunni raamat „The Wild Life of Our Bodies“ ilmus 2011 aastal, mil keegi Covidist midagi ei teadnud).

Mida tihedamaks inimasustus muutus, seda kiiremini ja kergemini patogeenid levisid. Kuna me suutsime neile nii hästi vastu panna, peavad olema mingisugused toimetulekumehhanismid, osad neist võib olla käitumuslikud.

Lihtne variant on kolida, ühest paigast teise või niiskemast kuivemasse kliimasse.

Teine võimalus on muuta seda, kuidas me üksteisega suhtleme. Kui sotsiaalsus ja paigalolek aitab kaasa haiguste levikule, siis seda muutes võime oma tervist toetada.

Võime üksteist sugeda, et parasiite kehalt ära noppida. See pole küll eriti romantiline, kuid seda ei ole ka täid ja kirbud. Rotid, tuvid, ahvid, antiloobid sugevad. Kui tuvisid takistada end sugemast, siis nad lähevad üleni täisid täis. Paljud loomad sugevad ennast või üksteist ja näiteks rottidel kulub sugemise peale 30% ajast. Gibon kulutab 40% saadud kaloritest kirpude otsimisele. Aga me saame sugeda ektoparasiite, kuid mitte malaariat.

Fincher otsis seda, kas me oleme ehk kasvõi alateadlikult kasutamas mingeid käitumistavasid ehk kas me võiks olla sama nutikad kui sipelgad.

2004 aastal märkis Jason Faulkner Briti Columbia Ülikoolist, et hirm võõraste ees – ksenofoobia – võib olla üheks käitumistunnuseks, millega püüame haiguse levikut kontrollida.   Faulkner arutleb, et võimalik, et just seetõttu oleme alati „neid teisi“ sealt teisest kogukonnast või paigast kirjeldanud kui „hirmsate“ ning veel sagedamini „räpastena“.  Võimalik, et ksenofoobia, kui vastikustunne „teiste“ vastu ei omagi muud väärtust, kui meie eemalhoidmine võimalikest haigusetekitajatest.

Mark Schaller ja Damian Murray, kes uurisid samuti ksenofoobiat, tõid välja, et ka introvertsus ja konservatiivsus seksis on samuti käitumistunnused, mis aitavad hoida eemal sotsiaalselt levivaid haiguseid.

2009 aastal oli (sea)gripi H1Ni1 puhang. Mehhikos lõpetasid inimesed kohtudes tervitussuudlused. Nad ei kätelnud võõrastega. Puhangu piirkondadesse tühistati lennud. Inimesed muutusid oma kogukondades ksenofoobiliseks, nad ei tahtnud võõraid. Mitte et pereliikmeid ei oleks enam kallistatud ja musitatud, eemale hoiti võõrastest.

Kerkis esile teooria, et võib olla aju uurib ümbritsevat keskkonda, tehes kindlaks, kui palju haigustekitajaid on ja siis, ilma et meie teadvust üldse asjasse segaks, vastab tõusnud riskile.

Schaller otsustas läbi viia eksperimendi. Ta otsustas ruumis näidata pilte ja videosid: ühele grupile mööblist, aiast jm ohututest asjadest, teisel grupile relvadest, vägivallast ja kolmandale haigustest: köhivatest inimestest, rõugetega lastest jms.

Kas keha vastab alateadvuses sellistele vaatepiltidele. Kas pilt väga haigest inimesest mõjutab meie immuunsüsteemi?

Osalejatelt võeti vereproov, mis näitas, et peale haiguspiltide vaadanute veres oli 23,6% rohkem baktereid ründavaid tsütokiine (IL-6), kui enne piltide vaatamist.

Kas relvadega vägivaldseid pilte vaadanute veretase muutus – stressist lähtuvalt? Ei, üllatuseks ei muutunud nende veres mitte midagi.

Nii et see toimus kiiresti ja alateadlikult. Lähed ruumist välja, näed kedagi köhimas ja juba on sinu immuunsüsteem töös.

Sestap ei ole vaja täna naerda inimeste üle, et nad kardavad köhimist. Selline köhijast eemaletõmbumine ja pahameel on meie keha väga vana alateadlik reaktsioon võimalikele haigustekitajatele. Immuunsüsteemi reaktsioon – immuunsüsteemi, mille ergutamiseks naturalistid on  sadat sorti boosterite ja tugevdajatega turule tulnud. On karta, et kui need tõesti boostivad, siis varsti kõik jooksevad üksteisest kaugemale... 

Sellised inimesed pole siis argpüksid, vaid hoopis ellujääjad. Nemad on loodusega suuremas kontaktis, kui julgelt ja lärmiga igale poole trügijad, kes karjuvad, et nemad usuvad loodust ja loodus hoiab ja kaitseb neid. 

Vastikustunne on arenenud meid kaitsma ja aitab meil luua distantsi nendega, kes võivad olla meile ohtlikud. Meile on vastikud mädanevad haavad, väljaheited, roiskuv toit, tatt ja lima, prügi ja solk, mis kõik võivad olla patogeenide edasikandjad, eriti infektsioonipuhangute korral. Meie meel on muidugi vastikustunnet äratanud ka nende vastu, kes ohtlikud ei ole. Kuid evolutsiooni mõttes on mõtekam teha mõni viga ja tõmbuda eemale rohkematest, kui et vastikust tekib vähe ja kogemata puututakse kokku haigustekitajaga.

Kas me reageerime sarnaselt ka teleris nähtud haigustele, see ei ole teada.

Fincher ja teised käitumusliku immuunsüsteemi ja haiguste uurijad on muutunud veel radikaalsemaks. Nad arutlevad, kas ksenofoobia kõrgema nakkuspuhangutega kohtades viib kultuuriliste piiride teravama väljajoonistumiseni. Kohtades, kus nakkusoht väiksem ja aeglasemini liigub, täheldatakse ka väiksemat indiviidi ja suuremat kollektiivse vajaduse eelistamist. Ehk see omakorda teeb raskemaks demokraatia säilimise ja võib viia suuremaks sõja tõenäosuse.

Viimases kokkuvõtvas peatükis käib Dunn läbi raamatus kirjutatud. Pikalt kirjutab ta parasiite uurinud teadlasest Dickson Despommierist, kes äkki teadusrahadest ilma jäi ja seetõttu õppejõuna tööle pidi minema. Ja kui ta aina rääkis, kui halvasti meil keskkonnaga on, kui palju me oleme liike hävitanud, kui katastroofi äärel on tulevik, kohtas ta üliõpilaste tugevat pahameelt. Noored ei tahtnud kuulata masendavaid lugusid ja seda kuidas nemad noortena on astumas maailma, mis hääbumas.

Despommier leidis ennast koos oma üliõpilastega otsimas viise linna ökoloogiat parandada. Siit sündis terve rida projekte ja analüüse, kuidas kasutada toidu tootmiseks ära erinevad meetodid, katused ja New Yorgis tühjalt seisvad majad. Kokku said nad muljetavaldava koguse toitu, mida sellistel  pindadel kasvatada annab.

Appi tuldi mujalt ülikoolidest. Toronto puhul arvutati välja, et kui koguda ja kasutada ära ka vihmavesi, on kasu 118 miljonit dollarit. Ja erinevate projektide poolt lisandub veel palju enam.

Kuid samuti ütleb Dunn, et tuleb vahet teha, mida me linna tahame. Kui me tahame rohkem loodust – arvestage siis, et rotid, prussakad ja malaaria on kõik loodus. Me soovime tegelikult teatud looduse aspekte: rikkalikust, liigirohkust ja sellest saadavat kasu. See kasu ei ole ainult see, mida näeme oma silmadega. Me vajame sipelgaid, oma  mikroobe ja võib olla mõningaid parasiite. Igal juhul on see elurikkus suurem, kui me seda tavaliselt ette kujutame.

Kanada bioloog Douglas Larson koos teistega on pannud oma töö kirja raamatus The Urban Cliff Revolution. Ta kirjutab, et me oleme ehitanud omale linna kivist ja mördist majad, kuna need tuletavad meile meelde kaljusid ja koopaid, kus meil oli kunagi hea varju otsida ja ööbida. Ja et ka võililled ja tuvid, mis on meiega praegu linnas, olid just meie seltsilisteks ka koobaste ja kaljude juures. Ja ka paljud teised liigid, kes täna linnas elada suudavad on just sealt pärit.

Võimalusi on linnas roheliselt ellu jääda siin raamatu lõpus pakutud palju ja sestap tulevik ei olegi nii tume, kui esmapilgul näib.

Lähen homme edasi Dan Riskini raamatuga.

Aga selle postituse lõppu tutvustaks hästi lühidalt hiljuti raamatukogust võetud eesti keelde tõlgitud Bill Schutt „Kannibalism. Sa oled see, mida sööd.“

Schutt on bioloog ja tema raamat ei ole niivõrd huvitavalt ja hästi loetavalt kirja pandud, kui eelnevalt loetud teadusraamatud. Aga siin on palju huvitavat materjali. Tekst pakatab teaduslikust terminoloogiast ja ka "hulludest" lugudest.

Schutt kirjutab: „Veel suhteliselt hiljuti peeti kannibalismi loomariigis (küll väikeste eranditega) kõike muud kui normaalseks nähtuseks. Valitses üldine seisukoht, et kui kannibalismi ka esineb, siis on see kas nälja või vangistusest põhjustatud stressi tulemus. Nii lihtne see oligi. Vähemalt nõnda me arvasime.“

Raamat algab konnakullestega, kellest osadest saavad oma venid-õdesid õgivad kannibalid, kuni rituaalse kannibalismi (inimese platsenta söömine) ja Uus Guinea Fore hõimu kannibalismini.

Seda esineb sagedamini kui arvatud ja ka seni herbivoorideks peetud liikide juures. Teada on, et noori isendeid süüakse sagedamini kui täiskasvanuid; emastel esineb seda sagedamini kui isastel; nälg tõstab kannibalismi esinemissagedust; see on tihti seotud üleasustusega, mil hakkab toitu nappima; paljud loomad ei tunne munade ja vastsete staadiumis oma liigikaaslasi ära ja peavad neid lihtsalt toiduks.

Kannibalismi defineeritakse: „Tegevus, mille käigus liigi üks esindaja sööb täielikult või osaliselt ära teise sama liiki isendi. Loomariigis hõlmab see ka raipesöömist ja emahoolitsust, mille käigus süüakse kudesid. Inimeste puhul avardub kannibalismi mõiste pelgalt toitumisvajadustelt rituaalse käitumise, meditsiini ja vaimuhäirete radadele.

Autor küsitleb kannibalismi uurinud teadlasi ja käib ka ühe suure pere ema juures tema platsentat söömas. Platsenta puhul kirjutab ta, et 2010 aastal tehtud uuringu kohaselt vaadati läbi 179 preindustraalse ühiskonna kohta olevad materjalid ja leiti 109 viidet platsenta kasutusele või likvideerimisele. Kõige sagedamini – 15% juhtudest – visati see maha matmata minema (sh visati järve). Matmine oli 9% juhtudest ja 8% riputati see puu otsa. Üksi materjal ei osutanud platsenta söömisele ema või kellegi teise poolt. Tänapäeval on naturalismis platsenta söömine või sellest tehtud kapslite neelamine populaarne, kodulehtedel viidatakse sageli sellele, et loomad söövad oma platsenta ära ning osundatakse Mark Kristali uuringutele (loomadega). Kristal ise on (inim)platsenta söömise osas skeptiline ja ei leia, et loomade puhul oluline sünnitusjärgne toitainepuuduse katmise viis platsenta söömise näol sobiks inimestele. Siit arutleb raamatu autor, et kui varasemates ühiskondades seda kommet ei olnud, siis kas nad mitte ei teadnud midagi, mis meie tänastel platsentofiilidel on kahe silma vahele jäänud.

Fore hõimu kannibalismist on kirjutatud palju seoses sellest tekkinud haigusega. Siit edasi ka Creutzfeldt-Jakobi tõve tekkepõhjused ja levik. Omamoodi üsna õõvastav lugemine. Forede enda seisukoht oli, et parem söögu mind peale surma ära armastav perekond, mitte tõugud. Kuid nad ei saanud seda kaua viljeleda, kuna käsnjas entsefalopaatia – haigusest haaratud ajukude näeb käsna moodi välja – hakkas neid tapma. Kohalikud tundsid haigust kuru ehk värisemishaiguse nime all. 

Naha puhtus vol 5 - kuskohast tuleb vastikustunne

 

Kuna uute naharakkude tekkimise protsessis, lükatakse surnud naharakud kogu aeg ülespoole, siis koorivate toodete eesmärk on eemaldada see välimine surnud rakkude kiht ja paljastada uuemad rakud maailmale, ehkki surnud rakud eemalduvad ka loomuliku protsessina. Kogu uute rakkude tekke-vanade mahakoorumise tsükkel kestab umbes kuu aega ja selle eesmärk on naha pinna pidev uuendamine/taastamine.

Läbi epidermise ja dermise kulgeb närvivõrgustik, mis suudab tuvastada isegi käige väikseimaid muutusi meie keskkonnas, tajudes sääse kaalu või erinevust 25-kraadise ja 28-kraadise kontori vahel. See võrgustik on läbipõimunud mikroskoopiliste veresoontega, mis laienevad keha jahutamiseks treeningu ja stressi ajal ning mis panevad meid punastama. Samuti on olemas folliikulid. Need loovad meie kehakarvad, mis võimaldasid varasemalt  inimesel liikuda külmemasse kliimasse ja mille jaoks on nüüd tohutu turg - eemaldamiseks, lühendamiseks, kontuurimiseks ja värvimiseks vastavalt normidele, mis näitavad, kuidas ja kuhu inimesed sotsiaalses hierarhias sobituvad.

Nahk sisaldab ka kolme tüüpi näärmeid, mis eritavad õlisid ja muid ühendeid. Põhilised higinäärmed (tuntud kui ekriinsed näärmed) eritavad keha jahutamiseks vett. Rasunäärmed eritavad õlist rasu, mis õlitab  nahka - nii et me ei kuivaks ja ei praguneks, ja ei laseks sisse haigustekitajaid mikroobe.

Vähem ilmselge põhjusega on apokriinsed higinäärmed, mis arenevad puberteedieas, eriti kaenlaaluste ja kubeme ümbruses. Nad lisavad oma õliseid eritisi, mis paljudele inimestele tunduvad liigsed - isegi julmad. Need on näärmed, mida püüame higistamisvastaste ainetega blokeerida, ja mille olemasoluga paljud meist võitlevad suurema aja oma elust. Need näärmed aga on seotud meie naha veel ühe olulise osa säilitamisega, mille kohta võiks isegi öelda, et see moodustab naha neljanda kihi: triljonid mikroobid, mis elavad meis ja meie peal. Õhku lenduvad kemikaalid, mis põhjustavad meie keha lõhna, on meie nahal, eriti kaenlaalustes ja kubemes, leiduvate bakterite saadus. Bakterid toituvad nahal olevatest õlidest.

Mikroobide kogukond saab mõjutatud mitte ainult nahaõlidest, vaid ka näiteks higistamisel nahale erituva uureast, piimhappest ja naatriumist.

Hiljuti on välja tulnud, et higi sisaldab ka antimikroobsete omadustega peptiide, nagu dermidiin, katelitsidiin ja laktoferriin. Tundub, et neil ühenditel on teatud osa mikroobide tasakaalu säilitamisel ja taastamisel. Kui tunnete end higistamise tõttu halvasti, võite selgitada ümbritsevatele inimestele, et teie keha võtab lihtsalt osa keerulisest ja salapärasest biokeemilisest balletist.

Täpselt nagu meie soolestikus elunevad bakterid, nii ka nahal elunevad bakterid reeglina meile haigusi ei põhjusta. Pigem on neil kaitsev funktsioon ja kõik mida me teeme või ei tee mõjutab ka naha mikrobioomi.

Enda puhastamisel muudame vähemalt ajutiselt bakterite populatsioone - kas eemaldades need või muutes neile kättesaadavaid ressursse. Isegi kui me ei kasuta koorivaid tooteid vms, mille kohta öeldakse, et need on „antimikroobsed”, mõjutab igasugune nahale kantud kehatoode teatud määral keskkonda, milles mikroobid kasvavad. Seebid ja kokkutõmbavad ained, mille eesmärk on muuta meid kuivemaks ja vähem õliseks, eemaldavad ka rasu, millest mikroobid toituvad. Kuna teadlastel ja arstidel puudus varasemalt tehnoloogia nende mikroobide arvu või tähtsuse täielikuks mõistmiseks, siis on väga vähe teada, mida need täpselt seal teevad. Kuid kuna uued uuringud selgitavad järjest enam mikroobide ja naha koosmõju, on see väljakutse kauaaegsetele uskumustele selle kohta, mis on hea ja mis halb.

Nahka lähemalt uurides tuli välja, et meie kõigi nahal elab lest nimega Demodex. Lestad on teistest mikroobidest suuremad – nähtavad vaid suuendusklaasiga. Suuruse järjekorras ongi suurimad meie nahal lestad, siis seened, siis bakterid, arhed, algloomad ja veel palju pisemad viirused.

Esimene mõte oli kõigil, vuih lestad – neist tuleks kohe lahti saada. Kuid tuli välja, et need lestad on sinul, minul, temal ehk meil kõigil.

On üsna häiriv, kui inimene kipub teadma oma lestadest, kuid tegelikult on palju hullem, kui neid ei oleks. Kui midagi on iseloomulik 100 protsendile inimestest, on see üsna lähedal „normaalse” määratlusele. Need peaksid samas olemas olema mingil kindlal eesmärgil? Michelle Trautwein, California Teaduste Akadeemia dipteroloogia (kärbeste uurimine) õppetoolist ja uuringu kaasautor, näeb lestades omamoodi eksistentsiaalset ilu: "Nad on inimeseks olemise universaalne osa."

Selle saladuse lahendamine, miks meil need on, on põhjus, miks selline putukabioloog nagu Trautwein teeb praegu koostööd dermatoloogide ja ökoloogidega, selgitades laiemaid tõdesid meie kohta. Esiteks: meie, inimesed, ei ole bioloogiliselt iseseisvad organismid, vaid oleme kaetud ja ümbritsetud teiste organismidega, millele toetume. Trautwein ütleb, et lestad võivad tegelikult toituda meie surnud naharakkudest - muutes meie naha mikroobid kõige loomulikumaks koorijaks. See tähendaks, et need võivad vähendada meie kodudes tolmu kogust, mis koosneb osaliselt naharakkudest.

Ja ometi, kui näeksite apteegis või Instagrammis toodet, mis lubas teid näolestadest vabastada, kas oleksite huvitatud?

Kuigi meil kõigil on need lestad olemas, võib liigne tihedus tekitada probleeme. Uuringud näitavad lestade liigse arvukuse ja rosaatsea vahelist seost. Paljud mikroobidega seotud haigused mitte ainult nahal vaid ka mujal kehas  on reeglina seotud just õige vahekorraga, mitte konkreetse mikroobi endaga. Midagi taolist, et inimene ei sünni teist kahjustama aga teatud juhtudel võib see toimuda.

See paistab elus tegelikult iga asjaga olevat. Parasjagu päikest on hea, ilma päikeseta pole meid kauaks ja liigse päikese käes me lihtsalt kuivame. Vihm on hea, ilma vihmata ei ole midagi teha ja liigsesse vihma võib uppuda...

On huvitavaid erialasid maailmas.

London School of Hygiene and Tropical Medicine (Hügieeni ja troopilise meditsiini kool) professor Valerie Curtis on ametilt disgustoloog (disgust – vastikus).

Tema tööks on näidata inimestele pilte halvaks läinud toidust, parasiitidest, keha eritistest jms ja seejärel paneb kirja nende reaktsioonid. Sellise tegevuse taga on püüd saada täpsemalt teada, miks inimesed tahavad nii väga puhtad olla.

Kui ta oma pilte inimestele näitab, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune, hoolimata soost ja vanusest.

Küsides restoranis inimestelt, miks nad valisid teatud toidu, siis vastatakse, et see tundus kena (pildil). Kui aga „miks“ küsimusi edasi esitatakse, siis koorub välja terve hulk erinevaid asjaolusid ja põhjuseid, miks inimesed mingit toitu söövad ja mingit mitte.

Val Curtis märgib, et küsides oma piltide kohta ei jõuta kaugemale vastusest „vastik“: mustus on vastik, sopp on vastik, riknenud toit on vastik. Seega hakkas teadlane uurima, mis neis vastikutes asjades on ühist.

Langenud juuksekarv sarnaneb ümarussiga, võimalik seetõttu võib restoranis taldrikust leitud juuksekarv osasid inimesi niivõrd ärritada, et nad ei tule siia enam kunagi sööma ja neavad valjult restorani ja koka maapõhja. Ümaruss aga on seotud 30 erineva infektsioonhaigusega.

Curtis ütleb, et kõige ohtlikum asi, mida me igapäevaselt võime teha – on kontakt teise inimesega. Teine inimene võib endaga kaasas kanda sind haigeks tegevat mikroobi. Sestap on meil välja arenenud vastikustunne haavast voolavate eritiste, mäda, okse, väljaheite vastu. Sest just need on potentsiaalsed infektsiooniohu allikad ja sestap vastikustunde teke on kaitsemehhanism.

Elu on pidev pinge kahe vajaduse vahel: olla teistele inimestele lähedal ja  kaitsta end teiste inimeste eest.

Me ei ole looduses ainsad, kes püüavad vältida haiget, halvasti lõhnavat, parasiitidega kaetud isendit. Homaarid, sipelgad ja mesilased teevad sama.

Tundub ka, et kõik selgroogsed praktiseerivad hügieeni. Kõikjal looduses võib kohata tegevust haiguse vältimiseks.

Akadeemiliselt tähendab “hügieen” käitumist haiguste vältimiseks. Inimeste jaoks tähendab see selliseid asju nagu käte pesemine, köha, aevastamise ja lahtiste haavade katmine ning väljaheidete korrapärane kõrvaldamine. Esmased instinktid haiguste vältimiseks tekitavad aga ka olemasolevaid diskrimineerivaid tavasid ja toetavad neid. Curtis selgitab, et isegi tänapäeval võivad inimeste ebatüüpilised ilmingud - olgu need siis lonkamine või asümmeetria või suurus, mis on mõne standardhälbega keskmisest kõrgemad või madalamad - siiski põhjustada saastumise ja enesekaitsega seotud evolutsioonilisi vastumeelsusi.

Varem võisid paistes inimesed kanda näiteks selliseid haigusi nagu filariaas - sääskede poolt levinud ussipõletik, mis põhjustab kehaosade turset ja naha paksenemist - ning seega kujutada endast ohtu. Mõned sellised instinktid võivad endiselt avalduda vastumeelsustena. Normaalsest vahemikust liiga kaugele kõrvalekaldumisel - välimuse, lõhna või heli poolest - on jätkuvalt sotsiaalsed tagajärjed, isegi kui enamik neist evolutsioonilistest märkidest on nüüd ebaolulised.

Aju kardab siiani infektsioone, mida tänapäeval enam karta ei ole vaja. Kuid see impulss näha välja mittevastikult on viinud meid palju kaugemale vajalikust kätepesust.

Valdav enamus sellest, mida jõukate riikide inimesed praegu hügieeniks peavad, on tegelikult Curtise arvates abstraktse puhtuseidee järgimine. Erinevalt hügieenist ei tähenda „puhas” olemine ainult haiguste vältimist. "See, mille jaoks enamik inimesi hügieenitooteid ostab, ei ole kasu tervisele," ütleb ta. "See paneb sind hea välja nägema.“