Ma tuleks taaskord toidu juurde ... Kohalik toit? Me oleme
kohandunud „kohaliku“ toiduga, kuigi see ei tähenda, et me oleme unustanud
selle toidu, mis meile loomupäraselt sobib. Ka meie nn kohalik toit – kartul,
lehm, siga jms – on kohandunud siinse eluga. Mitte ei pärine siit. Kohandumine
ei tähenda, et siinsele toidule ei meeldiks elada soojemas kliimas :). Inimene võib paljuga
kohaneda, mis ei tähenda, et see talle pikas perspektiivis sobiks. Me võime aga ei pea elama ainult sellest.
Erinevatel toitumiskursustel
kuuled peaasjalikult ühte ja sama, erinevates vormides, kuid Hongkongi Ülikooli
Gastronoomia kursus oli üllataja. Mitte ainult seetõttu, et gastronoomia ei
keskendugi toidumaailma pisosakestele (vitamiinidele, mineraalidele, valkudele
jne), vaid toidu ja inimese vahelistele suhetele. Iga nädal tuli vaatluse alla erinev
meel: nägemismeel, haistmismeel, maitsmismeel, kuulmismeel, kompimismeel.
Igalühel eraldi ja kokku tervikuna on neil kõigil panustada sellesse, kuidas
toit meisse ja meie toitu suhtume. Samas oli kursus põhjalik ka üksikasjades,
eriti mis puudutas seedimisprotsessi hormoone. Ja see on ka kursus, mida
tahaksin enda jaoks meelde jätmiseks ja aru saamiseks kõige enam eesti keelde
konspekteerida.
Kuulmismeel tundus eriti
põnev, sest mis peaks olema kuulmisel meile toidu kohta öelda? Selgub, et üsna
palju. Ja kuulmisega seotud uuring oli ka elevust tekitav. Kõigepealt võeti
taldrik kolme krõpsuga ja iga krõpsu söömise juurde lasti sööjale
kõrvaklappidest erinevat heli. Peale krõpsude söömist paluti järjestada,
milline krõps kõige enam meeldis. Kellelegi ei öeldud, mis heliga on tegemist.
Helid olid: 1) kontide
murdmise heli, 2) krõpsu söömise heli, 3) kitse rohu mälumise heli
Inimestele meeldis kõige enam
krõps, millega kaasnes krõpsu söömise heli. Ainult üks katses osalejatest
seadis esimeseks kontide murdmise heli. Kitse rohu söömise heliga krõps jäi
alati viimaseks. Kuulmise nö hinnang söödavale toidule mõjutab kogu tervikut
ehk seda, kuidas keha toitu vastu võtab ja seda töötleb.
Veel üks katse rääkis
nägemismeele ja toidu suhtest. Esimene asi, mida silm näeb on toidu VÄRV. Edasi
tulevad kuju jms. Sestap näidati katses, et kui me segame ühesugustesse
veeklaasidesse erineva koguse toiduvärvi, siis hea valguse korral me näeme ka
seda erinevust ja meie valik on erinev.
Kui aga valgus on vilets ja me ei
erista toone või värve, siis me võime kergelt teha vale valiku ja meid on sel
viisil võimalik ära petta. Värvidest ja toidueelistustest tuleb edaspidi pikemalt juttu.
Ja nii see toimubki poes, kus
jogurtid, jäätised, kommid, koogid, alkohol jne säravad meile vastu puuvilja
piltidega, puuvilja värvides, puuvilja lõhnas ja maitses – ainult sellle all on
tugev, kontsentreeritud toit, mida meil tuleks süüa palju-palju vähem, kui me
tänapäeval sööme. Eriti kerge on petta puhast, rikkumata meelte kombinatsiooni –
lapsi. Täiskasvanu ei julge enam usaldada oma meeli, tema usaldab pigem
artiklit, eksperti, üldist moevoolu :)
Tänases infokülluses ja ÕIGE toitumise esindajate omavahelise vaidlemise juures olen tihti kasutanud oma töötoas võimalust, et sulgeda kõik raamatud ja õpetajate jutud OMA PEAS. Mis jääb järele? Tulebki välja, et üsna palju. Nii haistmine, kui kuulmine, nägemine ja maitsmine, kompimine ja ikka ka intuitsioon.
Kui rääkida toidu nautimisest, siis kuidas me
üldse defineerime, kas toit on hea või halb? Ja millised on vastavad
parameetrid? Kui toit on meie ees ja me
haakame sööma, jõuavad meie kehasse erinevad kemikaalid. See protsess omakorda
käivitab terve buketi füsioloogilisi reaktsioone sh hormoonsüsteemi oma.
Hormoonide regulatsioon määrab selle, kuidas me ennast tundma hakkame ja kas me
tahame veel või saame küllastatuse.
Esmalt valime omale toidu selle järgi, kuidas
see välja näeb, maitseb ja lõhnab. Siin on palju sensoorset sisendit. Kuidas see
sensoorne sisend meie poolt vastu võetakse ning kuidas see muudab toidu
kvaliteeti? On veel ka spetsiifiline sensoorne küllastus, kui me ikka ja jälle
sööme ühte ja sama toitu. Kuidas me ennast tunneme? Kas me tüdineme sellisest
toidust, kuigi tegemist on meie lemmikuga? Me suudame ka aina süüa ja süüa, kui
tunneme, et meie kõht on ammugi täis.
On teatud faktorid, mis mõjutavad meie toidu
kvaliteedi tunnetamist. Väga palju mängib süües rolli meid ümbritsev atmosfäär
– tajume toitu paremana, kui oleme väga romantilises restoranis või sööme koos
lähedaste inimestega. Olenevalt sellest, millises tujus me sööme, muutub ka
toidu maitse.
Mõju avaldab ka see, milline on menüüs toidu
nimi ("kodune pirukas", "vanaema pannkoogid" jne). Kui see tuletab sulle midagi meelde, siis see muudab sinu taju toidu
kvaliteedist. Meil kõigil on oma isiklikud kogemused ja reageeringud teatud
kindlatele maitsetele-lõhnadele.
See kõik kokku mõjutab seda, kas võtame selle
toidu vastu hea või halvana.
Me võiks endilt ka küsida – miks me tahame
toitu? Bioloogina ütleksin, et tahame toitaineid. Me sööme toitu. Millist?
Aedvilju? Puuvilju? Need on magusad toiduained, nii aed-, kui ka puuviljad
muudetakse meis energiaks. Saame mineraale, vitamiine, aminohappeid, glükoosi.
Kuid samas, kui me iga päev sööme, siis see ei toimu lihtsalt toitainete
vajadusest. Me sööme, sest me oleme näljased. Kui me oleme näljased, siis me
sööme. Ja isegi juhul, kui me ei ole näljased, siis me ikkagi sööme, kuna meile
meeldib süüa. Miski, mis meeldib meile nii väga, et me ei saa lõpetada selle
söömist. Seda nimetame ihaluseks – sõltuvusisudeks.
Selleks, et mõista, kuidas toit meie poolt kehas vastu võetakse, tuleb läbi käia kõik süsteemid.
Järgneb ...
Järgneb ...