Anne Osborne intervjuule juhtusin raseduse kohta materjale uurides. Siin tegemist täiesti puhta puuviljatoiduga st ka rohelist, värskeid juurikaid, pähkleid menüüs ei ole. Aga tegemist ikkagi väga ilusa naisega ja mulle väga meeldisid tema vastused. Ja mida rohkem me teame inimestest, kes teevad midagi teistmoodi - ja on edukad, terved, ilusad, seda rohkem saame tagasi oma julgust - seda enam vähenevad hirmud. Ma loodan, et eriti väheneb hirm nö professionaali ees - kes veenab sind ähvarduste ja kulukortsutusega jätkama vana rada.
Arstikabinetis ei saa kunagi olema näiteks vaktsineerimise ohtlikust puudutav materjal. Paljud on pidanud seda vajalikuks. Et oleks ka ohud välja toodud ja emadele jagataks kätte materjal, mis räägib ohtudest. Oleks õiglane. Kas oleks?
Aga praktiliselt kuidas see toimib - lähete arsti juurde lapsega ja ta ütleb: teate vaktsineerimise tõttu võib teie laps saada puude ja surra ning kui te ei vaktsineeri võib teie laps jääda raskesse haigusesse ja surra. Mis tunne tekiks? See arst on hull? Mida ta räägib? Elu kaks poolt saavad kokku, kas pole. Momendil on muidugi nii, et vaktsiine on ca 0,01% haiguste jaoks ja kui need siis välistada on teie lapsel tõenäosus terveks jääda 0,01% võrra suurem. Ülejäänud 99,98% haigustele on ta ikka vastuvõtlik. Kusjuures vaktsiinid lisavad veel teatud % jääda mingitesse uutesse tüsistustesse. Kuidas sa valiku teed?
Anne Osborne vastas väga ilusti ühele küsimusele ja ma laiendan seda veidi:): Inimesed meie ümber soovivad, et me sööksime samamoodi nagu nemad. Sest, see on mugav ja turvaline. Kui nad hakkavad sööma teistmoodi, siis tuntakse, et turvatunne on häiritud. Miks ta nii teeb, kas ma pean võtma seisukoha, kas ma pean ka nii tegema, - pagan võtaks, ma pean hakkama ise mõtlema. Ma ei taha mõelda, vanamoodi on mõnusam, vanamoodi on mugavam. See ei toimi ju ainult toidu osas - oled sa kunagi mässanud, oled sa kunagi teinud midagi teistmoodi? Oled ehmatanud oma vanemaid? Peaaegu kõik on seda teinud. Midagi teistmoodi, midagi erinevat. Kui sind ümbritsevad inimesed ei taha oma mugavustsoonist välja tulla, ei soovi oma arukust kasutada, siis nad ärrituvad, muutuvad vihaseks ja hakkavad ründama seda erinevust. Mitte et nad sellest midagi teaksid, mitte, et nad aru saaksid - vaid mugavam on erinevused lämmatada, siis on kõik jälle ühtemoodi ja nii mõnus on rahulikult olla - kui keegi sind ei sega:). Kahjuks nii või teisiti ei saa seda rahu olema, sest aegade algusest proovitakse, katsetatakse, minnakse edasi - elu rütmid on omapärased, looduse vastu ei saa:).
Niisiis Anne Osborne üle 40 naine:
Intervjuu on tehtud vist mõned aastad tagasi ja 1991a oli puuviljadega alustamine, seega tänaseks 20 aastat täis
Oled 42 aastane?
Jah
Sa oled olnud tänaseks puuviljatoidul ligi 16 aastat?
Umbes nii. Ma alustasin puuviljadele üleminekut oma esimese raseduse ajal 1991 aastal.
Kas olid enne puuviljatoitu vegetaarlane või vegan või toortoiduga katsetaja?
Ma alustasin vegetaarlusega 1985 aastal, aasta hiljem olin juba vegan ja samal ajal hakkasin menüüst välja jätma töödeldud ja rafineeritud toite.
Mis oli sinu jaoks otsustav asjaolu? Olid sa mõjutatud mõnest raamatust, inimesest või tundusid puuviljad nii ligitõmbavad?
1986 aastal proovisin ma toortoitu kui veganluse edumeelsemat varianti. Peale puuviljade sisaldas see tooreid aedvilju, idandeid, pähkli „juustusid” ja rejuvelaci. Ausalt öeldes tundsin ma, et selline dieet ei ole minu jaoks. Ma tegelikult ei ole eriti vaimustatud idudest ega toorestest juurviljadest.1991 aastal, raseduse ajal sattusin Loomakaitse Seltsi koosolekul kuulama kohaliku puuviljatoidulise David Shelley loengut. Ometi keegi, kes säras ja pakatas tervisest ning entusiasmist. Olin koos oma sõpradega kohe sellest võlutud ja sealsamas tänaval otsustasime hakata toituma puuviljadest. Mõned minu sõbrad läksid vegan menüüst üle koheselt puuviljadele. Kuna ma olin rase võtsin endale ülemineku aega. Sõin põhiliselt värskeid puuvilju, kui ka mõningaid küpsetatud aedvilju ja teravilja.
Mis oli eriti suurepärane – meid oli terve grupp, kes vaimustusid puuviljadest. Samuti oli meil võimalus grupina tellida orgaanilisi puuvilju ja me saime kätte tõeliselt maitsvad viljad.
Olid sa enne puuviljadieedile üle minnes kohanud mõnda puuviljatoidulist?
Ei, David Shelley oli esimene
Elasid sel ajal Leicesteris, Inglismaal. Seal on suurepärane puuviljaturg. Loodan, et see aitas sind?
Jah, Leicesteri puuviljaturg oli loomulikult suurepärane, kuigi me saime suure osa puuviljast oma mahevilju telliva grupi käest. Maheviljad on tõeliselt suurepärased.
Leicesteri turult saime suurepäraseid Mali mangosid. Kuna Leicester on multikultuurne koht, siis oli seal ka Aasia ja Lääne India puuvilju.
Kindlasti on imeline, kui sul on ümber oma toetajaskond?
Jah, ma olin selle üle väga õnnelik.
Sa kasvatasid puuviljadel üles poja Camlo ja sinu teine poeg Cappi (4 aastane) kasvab puuvilatoidul. Oled sa kunagi tundnud kellegi poolt survet – et peaksid andma oma lastele muud toitu?
Ei, kuna mõlemal lapsel on olnud täiesti suurepärane tervis. Kui inimesed näevad, kui terved lapsed võivad olla, siis ükskõik mida nad ka ei mõtleks või ütleks – miski ei sa vastu silmnähtavale tegelikkusele.
Mis juhtub, kui neile on pakutud või pakutakse maiustusi, komme, jäätist?
Ei midagi, Cappi ei tunne nende vastu huvi. Talle on pakutud, kuid ma olen märkinud, et ta ei söö neid.
Meil on olnud kodus küpsetatud toitu, kuid Cappi ei ole seda kunagi tahtnud süüa. Ta ütleb mulle: Ema! Me sööme puuvilju.
Oled sa lapse suhtes valvas ja jälgid, et ta ei sööks toitu, mida sa ei soovi?
Ei üldsegi mitte. Cappiga on see küll väga kerge. Kui ta näeb maha kukkunud küpsist, ei korja ta seda üles ega söö seda. Tõenäoliselt on lihtsus selles, et Cappi näeb toiduna just puuvilju.
Ma saan aru, et sinu elukaaslane toetab sinu valikuid, kuid sööb ise küpsetatud vegan toitu. Kas ta on hakanud sööma rohkem puuvilju sinu mõjul?
Minu elukaaslane on väga huvitatud puuviljadest ja puuviljadieedist. Tal on olnud perioode, kus ta ongi olnud puuviljatoidul. Kui kodu on täis suurepäraseid mahlaseid puuvilju, on väga raske neist mööda minna. Igaüks hakkab sel juhul sööma rohkem puuvilju.
Sa elad nüüd Austraalias, naudid sa sealolevat puuviljavalikut?
Olen elanud Austraalias üle 4 aasta. Jah, ma saan nüüd süüa puuvilju, mis on kasvatatud kohapeal. Inglismaal sain samuti häid puuvilju tänu meie ühistele grupitellimustele, etnilistele gruppidele, kes müüsid oma toodangut, kuid kõik need puuviljad olid sisse toodud. Keskkondlikus mõttes ma muidugi eelistan, et saan tarbida kohalikku toodangut. Samuti on mul nüüd võimalus kasvatada aias oma puuvilja. Cappile meeldib korjata aiast papaiasid, mangosid, banaane. See on võimalus, mida minu vanemal pojal lapsepõlves kunagi ei olnud.
Nüüd, kus sa oled puuviljatoiduline olnud juba nii kaua aega, tunned sa kindlasti teisigi endasuguseid?
Inglismaal elades olin pidevas ühenduses 5-6 puuviljatoidulisega, kes elasid seal lähedal. Me oleme ka nüüd ühenduses. Ja Austraalias olles pean kirjavahetust e-maili ja kirja teel paljude armsate puuviljatoidulistega.
Tundsid sa oma tervises mingeid olulisi muudatusi, kui läksid üle puuviljatoidule?
Jah muidugi. Ma tundsin (tunnen) ennast tõeliselt hästi ja tervena. Olin proovinud makrobiootilist ja toortoidu dieeti, need andsid mulle küll teatud tervise taseme, kuid tõeliselt elava tunde annavad puuviljad.
Eriti hea tunne on monodieedil.
Ja on suurepärane ärgata hommikul ning tunda ennast paremini kui 18 aasatselt.
Kuidas suhtusid sinu vanemad sellesse, et sa oled puuviljatoidul. Kuidas nad ennast tundsid seetõttu, et nende lapselaps ei saa nö tavatoitu?
Minu ema oli lihtsalt fantastiline. Ta oli kõige avatum ja mõistvam inimene, keda ma eales olen kohanud. Kui Camlo oli väike, käis ta poisile ostmas parimaid puuvilju.
Tema toetus mulle oli suur kingitus.
Isa on traditsioonilise mõtlemisega inimene ja ta oleks tahtnud lapsele osta maiustusi ja jäätist.
Mulle tundub, et inimesed tunnevad ennast turvalisemalt ja mugavamalt, kui nende ümber olevad inimesed söövad nendega sama toitu. Kui teised söövad erinevat toitu, tuntakse ennast mingil moel ohustatuna.
Kuid igal juhul minu isa aktsepteerib minu valikuid ja ei paku Cappile küpsetatud toitu või maiustusi.
Mida sa arvad kogu sellest vaidlemisest B12 ja valgu ümber – neid küsimusi küsivad inimesed alati puuviljatoitumise korral?
B12 on lõbus teema. Kaldun arvama, et puuvilja sööjad vajavad vähem B12, kui lihasööjad. B12 puhul on imendumine üks võtmerolle.
Arvan, et puult korjatud viljadel on kogu B12, mida vajame. Samuti ma arvan, et me peame kasvatama ise puuvilju või ise korjama neid.
Valgu puhul ma tean, et juhtumid valgu defitsiidist on nälgimise korral. Mina isiklikult usun, et valgu üledoos on hoopis sagedasem.
Milline on kõige sagedasem sulle esitatav küsimus, kui inimesed saavad teada, et oled puuviljatoiduline?
Kas sa ei söögi leiba?
Kuskohast sa oma valgud saad?
Sinu lemmikpuuvili?
Charentais melon.
Anne on olnud meloni monodieedil 6 kuud järjest. Poolteist kuud ainult meloni söömist ja ta tuli esimeseks 4000 osavõtjaga jalutamismaratonil.
Teisel aastal paastusid sa igal teisel päeval. Kas sa sõid söögipäevadel rohkem kui tavaliselt. Kuidas sa ennast tundsid?
Ma alustasin 01. Jaanuaril 1997 ja toitusin sel viisil (üks päev sõin, teisel mitte) terve aasta. Selle aja jooksul võtsin täismahus osa kolledžiõpingutest, hoolitsesin oma 6 aasatse poja eest ja töötasin massöörina. Ja jälle – tundsin ennast suurepäraselt. Minu hammaste tervis paranes, tundub, et nad olid sellise puhkuse eest tänulikud.
Ma ei arva, et söögipäevadel sõin rohkem kui tavaliselt, küll ma sõin hommikuti varem kui muidu. Tundsin ennast väga hästi ja väga selge peaga. Ma võitsin sel ajal ka ühe kirjutamisvõistluse, mis näitab et minu mõistus oli selge ja töövõimeline
Sõin sel perioodil mahlaseid puuvilju ja avokaadosid.
Sul tõenäoliselt ei ole isusid teiste toitud järele, peale puuviljade. Kas sa üldse oled isutanud mõne muu toidu järele? Kui jah, siis milliste toitude järele?
Esimest korda täielikule puuviljatoidule üle minnes, peale üleminekuperioodi, ma ikka tihti igatsesin teisi taimetoite. Ma nägin nende toitude maitset väga selgelt unes. Igatsesin kaunvilju ja aedvilju mõned kuud.
Peale mitmeid aastaid puuviljatoitu tundsin järsku tugevat igatsust munade järele. Ma ei olnud selleks ajaks mune söönud ca 10 aastat. See igatsus oli nii tugev, et kui ma ei oleks olnud eetiliselt munade söömise vastu – siis ma oleks ka mõned söönud. Umbes 36 tunni pärast läks see isu üle ja ei ole enam kunagi tagasi tulnud. Tundub, et mingid vanad mälestused munadest kerkisid üles ja seejärel need elimineeriti.
Peale aastaid puuviljatoitumist on palju eliminatsioone toimunud, keha muutub puhtamaks ja ei igatse enam vanade küpsetatud toitude järele.
Puuviljad on kergelt muutunud minu osaks ja ma ei näe enda jaoks enam teisi toite.
Mida sa tavaliselt sööd? Too üks oma tavaline päev näiteks?
Kui ma olen mondieedil, siis ma söön päev läbi ainult ühte puuvilja. Kui ma ei ole, siis ma söön ainult ühte puuvilja korraga, ma ei sega neid omavahel.
Ütleme nüüd, kui ma elan Austraalias söön hommikul mango või 250 g litšisid.
Hilishommikul avokaado
Värske apelsinimahla lõuna ajal.
Pealelõunasel ajal veel mahlseid puuvilju – olenevalt, mida saada on: mango. Litši, arbuus, passioni vili, värsked viigimarjad, sapotille või jackfruit.
Hilisel pärastlõunal võib-olla veel üks avokaado või puuvili.
Ma ei ole harjunud sööma pähkleid-seemneid, eelistan avokaadot. Ja ma ei söö eriti ka kuivatatud puuvilju, tunnen et nad kuivatavad mind. Kuid olen kindel, et kui värskeid puuvilju ei ole saadaval, siis on kuivatatud kvaliteetsed puuviljad kasulikud.
Austraalias on õnneks värsked puuviljad saadaval aasta läbi.
Sulle tundub see menüü sobivat. Kas sul on veel arenguruumi? Kuidas sa näed ennast toituvat 10 aasat pärast?
Ma kasvatan või korjan ise kõik puuviljad mida söön. Ma tõesti usun, et kodus kasvatatud või loodusest korjatud metsikuid vilju ei tohiks alahinnata. 10 aasta pärast loodan elada kesk metsikut puuvilja paradiisi.
Ma tean, et paljudel puuviljatoidulistel mon olnud probleeme hammastega. Kuidas on sinuga, kas sinu hambad on terved? Kui jah, siis mis on sinu arvates tervete hammaste saladus?
Praegu on hambad ok. Ma olen jäänud ilma ühest hambast sellset ajast peale, kui ma jäin puuviljatoidule.
Ma usun, et hambad, nagu kõik teisedki elusad organid on eliminatsiooni kanalid. Ja kui toit on väga puhas, siis on kõik organid puhtad. Kui hammastes on võõrad täidised, siis need võib keha püüda välja heita, kui võõrorganismi.
Arvan, et kvaliteetne puuvili annab kvaliteetse keha ja ka kvaliteetsed hambad.
Metsikust loodusest korjatu, kodus kasvatatu, orgaaniline puuvili on vitaalsuse, tervisliku keha aluskivi.
Kas sa arvad, et oled innustanud enda eeskujul teisi inimesi sööma rohkem puuvilju?
Ükskord kohtasin ma Londonis David Wolfe loengu ajal ühta väga kaunist ja vitaalset naist, kes ütles mulle, et ta hakkas toortoiduliseks peale artikli lugemist Camlost ja minust. See ilmus ajakirjas „Best”.
See oli hea tunne. Ma loodan, et mida rohkem meid puuviljatoidulisi on, seda rohkem saab meid olema.
Camlo, sinu vanem poeg, otsustas iseseisvalt, et ta hakkab sööma ka teisi toite peale puuviljade ning momendil katsetab küpsetatud toitudega. Kas sa räägiksid veidi sellest, kuidas see algas ja kas sa oled märganud mingeid muutusi tema tervises. Kuidas sa ennast tema puhul tunned? Kas sa arvad, et temast saab kunagi jälle puuviljatoiduline.
Camlo on momendil täiesti hea tervise juures ja ka praegu sööb väga palju puuvilju. Ajast mil ta sööb küpsetatud toitu, on ta lisanud oma kehale veidi rasvkudet.
Ta on ikka veel armas hing ja arvan, et toit on ainult üks osa, kuigi oluline osa sellest, mis teeb meid terveks ja õnnelikuks inimeseks.
Ma usun ka, et Camlo hindab ilu ja tervist, mida puuviljatoit talle on toonud ja ühel päeval oleks suurepärane, kui ta on tagasi puuviljade juures.
Camlo soovib süüa teisi toite ning tundub, et see on seotud eakaaslaste survega – sooviga olla teiste sarnane. Austraalias on taimetoitlasi vähe, puuviljatoidulisi veel vähem
On oluline, et ta teeks ise oma otsused, keegi ei saa kedagi teist sundida puuviljatoiduliseks. Mina olen oma tee valinud ja Camlo peab valima oma ning ma respekteerin seda. Ma valmistan kodus ainult vegan toitu ja siin on eetilised piirid
Kuidas sa arvad, kas sinu noorem poeg Cappi tunneb ennast hästi puuviljatoidul? Milline puuvili meeldib talle kõige enam?
Cappi on ilus, terve ja energiline puuviljapoiss! Proovi teda kinni püüda! Jackfruit ja Durian on tema lemmikud.
Mis olid tema esimesed puuviljad peale rinnapiima?
Mulberid olid esimesed ja ka avokaado ja sapote.
Kas Camlo või Cappi põdesid tavapäraseid lastehaigusi? Kuidas oli nende tervis kasvades puuviljadel?
Nad ei põdenud mitte ühtegi „laste”haigust – ei tuulerõugeid, mumpsi, leetreid. Seda hoolimata sellest, et nad puutusid kokku omavanuste lastega, kes põdesid neid haigusi. Isiklikult olen arvamusel, et kui inimese immuunsussüsteem töötab korralikult, siis haigustel ei ole kehas materjali millest kinni hakata ja haigus ei saa areneda.
Minu lapsed on suurepärase tervise ja energiaga ja väga paljud inimesed on seda ka ära märkinud.
Ka Camlo (17) on momendil hea tervisega, hoolimata sellest, et ta sööb küpsetatud toitu. Esimesed 14 aasat elas ja kasvas ta puuviljadel.
Kuidas sa ennast tunned, kui inimesed ütlevad sulle, et oled hull ja et mitte keegi ei saa elada ainult puuviljadel?
Elu on liiga lühike, et muretseda liigselt selle pärast, mida teised mõtlevad. Otsustades „normaalse mõistusega” inimeste järgi, peaksin ammu juba surnud olema!
Ja lõpuks, mida sa ütleksid julgustuseks neile, kes liiguvad puuviljatoitumise poole?
Lihtsalt proovi seda enda pärast ja tunneta kui hea see on! Sa võid lugeda läbi tohutu hulga raamatuid ja kõik need teiste „lood”, kuid mitte midagi ei saa sinu enda elukogemuse vastu.
Pilte
http://www.myspace.com/fruitbatanne/photos/2005533#%7B%22ImageId%22%3A1612548%7D
Koduleht
http://www.fruitgod.com/
