Mõeldes järele vol 2

Lugesin Adam Granti raamatut "Think Again". 2022 ilmus see  eesti keeles pealkirjaga "Järelemõtlemise kunst". Kuulasin ära ka kaks TED esinemist.

Raamatu võtan siinkohal kokku:

Psühholoogid on leidnud, et inimene, kes suudab kõige tõenäolisemalt teie meelt muuta, olete teie ise. Saate valida põhjused, mis tunduvad kõige veenvamad, ja teile jääb tunne, et olete ise otsustanud.

Kui keegi muutub vaenulikuks ja kohtlete vaidlust kui sõda, võite kas rünnata või taganeda. Kui aga kohtlete seda tantsuna, on teil veel üks võimalus – võite kõrvale astuda. Mida suuremat viha ja vaenulikkust teine inimene väljendab, seda rohkem uudishimu ja huvi te üles näitate. Kui keegi kaotab kontrolli, on teie rahulikkus tugevuse märk. See võtab neilt emotsionaalse jõu. On väga harv, kui keegi vastab karjudes: „Ma eelistan suhelda karjudes.“

Psühholoogid avastasid juba mitu kümnendit tagasi, et inimesed võivad teiste rühmade vastu vaenulikkust tunda isegi kõige triviaalsematel põhjustel. Igasuguses inimühiskonnas on inimestel soov kuuluvustunde ja staatuse järele. Mingi rühmaga samastumine täidab mõlemat otstarvet: meist saavad hõimu liikmed ja tunneme uhkust, kui meie hõim võidab.

Kui sterotüübid on kord juba kujunenud, on neist nii vaimsetel kui ka sotsiaalsetel põhjustel raske lahti saada. Psühholoog George Kelly pani tähele, et meie uskumused on nagu virtuaalprillid. Kasutame neid, et maailmast aru saada ja enda ümbruses navigeerida. Kui meie arvamust ohustatakse, tekivad prilliklaasidesse mõrad ja nägemine hägustub. On loomulik, et muutume seepeale valvsaks ja muutume eriti vaenulikuks siis, kui püüame kaitsta seisukohti, millest sisimas teame, et need on väärad. Selle asemel, et proovida teistsuguseid prille, hakkame vaimseks kondiväänajaks, pöörame ja keerutame nii kaua, kuni leiame vaatenurga, mis võimaldab oma praegusi seisukohti säilitada.

Sotsiaalselt on veel üks teine põhjus, miks stereotüübid on niivõrd püsivad: me kipume suhtlema inimestega, kes on sama meelt, mistõttu muutuvad need veeldi äärmuslikumaks. Seda nähtust nimetatakse rühmapolarisatsiooniks ja see on ilmenenud sadades katsetes. Polarisatsiooni võimendab mugandumine: vähem tähtsad liikmed sobituvad rühma ja omandavad staatuse tänu sellele, et järgivad rühma kõige prototüüpsemat liiget, kelle seisukohad on enamasti kõige kindlamad.

Isegi kui inimesed ei ole algusest peale valvsad, asuvad nad kiiresti kaitsesse, kui nende hoiakud kahtluse alla seatakse. Nendeni jõudmiseks ei piisa ütlemisest, et nende seisukohad on meelevaldsed. Oluline on panna nad mõtlema kontrafaktuaalselt: aidata neil mõelda sellele, mida nad usuksid, kui elaksid alternatiivses reaalsuses.

See on veenmise puhul tavaline probleem: kui see ei pane meid meelt muutma, võib see uskumuse hoopis tugevamaks muuta. Vastuseis tugevadab psühholoogilist immuunsüsteemi. Seisukoha ümberlükkamine toodab antikehi tulevaste mõjutuskatsete vastu. Meie kindlus oma arvamuse suhtes suureneb ja uudishimu alternatiivsete seisukohtade vastu väheneb. Vastuargumendid meid enam ei üllata ega aja segadusse, sest meil on vastuväited olemas.

Kui püüame panna inimest muutuma, võib see olla raske ülesanne. Isegi kui meil on parimad kavatsused, võime kergesti muutuda jutlustajaks kantslis, süüdistuskokkuvõtet tegevaks prokuröriks või kihutuskõnet pidavaks poliitikuks. Kõik me võime langeda „parandamisrefleksi“ ohvriks, nagu Miller ja Rollnick seda nimetavad, soovides probleeme lahendada ja vastuseid pakkuda. Oskuslik motivatsioonivestleja suudab parandamisrefleksile vastu panna. Kuigi inimesed tahavad murtud luude puhul, et arst need parandaks, eelistavad nad peas peituvate probleemide puhul kaasaelamist lahendustele.

Psühholoogias peetakse selle all silmas ettekujutamist, kuidas asjaolud meie elus oleksid võinud teistsuguseks kujuneda. Kui taipame, et meil oleksid vabalt võinud olla hoopis teistsugused stereotüübid, oleksime ehk rohkem valmis oma seisukohti muutma.

Inimesed muutuvad tagasihoidlikumaks, kui nad mõistavad, et teistsugustel asjaoludel oleksid nende uskumused võinud kujuneda teistsugusteks.

Sajandivahetusel loodeti, et internet toob meieni erinevaid seisukohti. Aga kuigi internet lisas arutellu mõned miljardid värsked hääled ja seisukohad, sai sellest ka eksitava ja väärinformatsiooni relv. Alguses tundus lahendus ilmne: on vaja uudisvoogude filtrimullid lõhkuda ja võrgustike kõlakambrid  purustada. Kui saaksime vaid inimestele näidata probleemi teist külge, avaks see nende meeled ja muutuksime informeeritumaks. Kuid ei.

Nüüdseks on teada, et kui tegu on keerukate teemadega, ei piisa teise poole arvamuse nägemisest. Sotsiaalmeediaplatvormid on neid meile näidanud, aga need ei ole meie meelt muutnud. Teadmine, et eksisteerib teine pool, ei ole piisav, et jutlustajad kahtleksid, kas nad on kohtuasja õigel poolel, või poliitikud kahtleksid, kas nad on ajaloo õigel poolel. Vastandliku arvamuse kuulmine ei motiveeri teid tingimata oma seisukohti ümber vaatama; see muudab lihtsamaks oma seisukoha juurde jäämise. Kahe äärmuse esitamine ei ole lahendus, see on osa polarisatsiooniprobleemist.

Siin aitab hoopis asja keerukamaks muutmine: teema kohta esitatakse mitmesuguseid vaatenurki. Inimesed on palju rohkem valmis järele mõtlema, kui esitame need teemad läbi paljude läätsede. Keerukuse nägemine võib liigse enesekindluse tsükli katkestada ja kannustada järelemõtlemise tsüklit. See muudab meid oma teadmiste suhtes tagasihoidlikumaks, paneb oma arvamustes kahtlema ja tekitab piisava uudishimu, et otsiksime puuduvat informatsiooni.

Kõige targema probleem

Grant on oma loengutes andnud üliõpilastele lahendamiseks erinevaid ülesandeid. Ühe ülesande puhul oli vaja vaidlustada mõnd populaarset kommet, edendada ideed, mis oli vastuolus rahvatarkusega, või tunnis õpitud printsiipe kahtluse alla seada. Kui nad projektiga alustasid, märkas Adam Grant üllatuslikku mustrit. Kõige rohkem nägid vaeva viielised õpilased, perfektsionistid. Tuli välja, et kuigi perfektsionistid on koolis tõenäoliselt kaaslastest edukamad, ei saa nad tööl kolleegidest paremaid tulemusi. See on kooskõlas paljudest valdkondadest saadud tõenditega selle kohta, et hinnete põhjal ei saa töösooritust ennustada.

Hea õppeedukus nõuab tihti vanaaegsete mõtlemisviiside valdamist. Mõjuka karjääri ülesehitamine nõuab aga uutmoodi mõtlemist. Tunnustatud arhitekte hõlmavast uuringust selgus, et kõige loovamate keskmine hinne oli B. Nende puhtalt A-dega lõpetanud kolleegid tahtsid nii kangesti mitte eksida, et nad tihti ei võtnud seda riski, et peavoolu üle järele mõelda. Samasugune muster ilmnes uuringust, mis hõlmas parimaid koolilõpetajaid. „Klassi priimused ei ole tõenäoliselt tuleviku visionäärid,“ selgitab haridusteadlane Karen Arnold. „Nad tavaliselt sobituvad süsteemi, mitte ei korralda seda ümber.“

Suhtekonflikt ja ülesandekonflikt

Kui meeskonnas tekivad varakult mõõdukad ülesandekonfliktid, tekib rohkem originaalseid ideid.

Suhtekonflikt on lammutav osalt seetõttu, et takistab järelemõtlemist. Kui kokkupõrge muutub isiklikuks ja emotsionaalseks, muutume enesekeskseteks oma seisukohtade jutlustajateks, kiuslikeks vastase süüdistajateks või silmaklappidega poliitikuteks, kes eiravad seisukohti, mis tulevad teisest leerist. Ülesandekonflikt võib olla konstruktiivne, kui see toob kaasa mõtete mitmekesisuse ja takistab liigse enesekindluse tsüklisse lõksu jäämist.

Vanemad vaidlevad suletud uste taga, kartes, et konflikt tekitab lastes ärevust või kahjustab kuidagi nende iseloomu. Ometigi näitavad uuringud, et see, kui tihti vanemad tülitsevad, ei mõjuta laste akadeemilist, sotsiaalset ega emotsionaalset arengut. Tähtis on see, kas vaidluses ilmeb lugupidamine teise vastu, mitte vaidluse sagedus. Lapsed, kelle vanemate kokkupõrked on konstruktiivsed, tunnevad algkoolis suuremat emotsionaalset turvatunnet ning tegelikult näitavad järgnevate aastate jooksul üles suuremat abivalmidust ja kaasaelamist oma klassikaaslaste suhtes.

Raamatu lõpus on 30 nõuannet, mis võtavat kirjutatu kokku. Minu jaoks neist olulisemad:

Otsige infot, mis on teie seisukohtadega vastuolus. Põgenege kajakambritest, purustage filtreerivaid mulle, tutvuge aktiivselt ideedega, mis seavad teie eeldused kahtluse alla.

Ärge jääge lõksu lollide mäetippu. Ärge ajage enesekindlust segi kompetentsusega. Dunningi-Krugeri efekt meenutab, et mida paremaks te ennast peate, seda suurem on risk, et ülehindate ennast ja et teie areng peatub.

Rõõmsutage eksimise üle. Ärge kartke enda üle naerda. Kui olete eksinud, võtke seda kui märki, et avastasite midagi uut.

Õppige midagi uut igalt inimeselt, keda kohtate. Küsige inimestelt, mille üle nad on hiljuti järele mõelnud, või rääkige, mille suhtes olete ise viimase aasta jooksul meelt muutnud.

Ehitage vaidlusvõrgustik, mitte ainult tugivõrgustik. Sellest on abi, kui kisakoor teid hõisates innustab, aga vajate ka kriitikuid, kes teis kahtleks.

Mõeldes järele vol 1

 

Ammu on olnud lugemisjärjekorras Adam Granti raamat "Think Again". 2022 ilmus see  eesti keeles pealkirjaga "Järelemõtlemise kunst". 

Adam Grant on  Pennsylvania  Ülikooli Whartoni kooli professor, kes  on  spetsialiseerunud organisatsioonipsühholoogiale. Ta on kirjutanud 5 populaarset raamatut, hulgaliselt artikleid ja tema TED kõnelusi (4) saab vadata siit. TED videodel on subtiitreid ligi 40 keeles sh soome ja vene, kuid eesti oma ei leidnud.

"Järelemõtlemise kunst" on igati vapustav raamat, mis näitab, kui vajalik on ümbermõelda-ümberõppida, eksida ja oma eksimusi mitte häbeneda. Adam Grant kirjutab  oma kunagistest ideedest ja arvamustest, mida peab nüüd ekslikeks, toob näiteid edukatest organisatsioonidest (Apple, BlackBerry) ja inimestest, kes on võimelised kergelt loobuma vanadest uskumustest ja ideedest, mis võimaldab kiiresti õppida ja edasi liikuda.

Kuna ma ise olen nii paljud oma uskumused hüljanud ja sageli oma eksimusi üsna valusateks vigadeks pidanud, siis Adam Granti kirjutised sel alal, on palsamiks alati, kui ideedest loobumine päevkorrale tuleb.

Mida ma siit raamatust siis oma jaoks alla kriipsutasin: 

Nii mõeldes kui rääkides esindame sageli kolme erineva elukutse mõtteviisi: jutlustaja, prokuröri või poliitiku oma. Igast neist võtame endale kindla identiteedi ja kasutame erinevaid tööriistu. Meis käivitub jutlustaja režiim, kui meie pühad tõekspidamised on ohus: me peame jutlusi, et kaitsta ja edasi viia oma ideaale. Me siseneme prokuröri režiimi, kui tuvastame teiste inimeste arutluskäigus vigu: esitame argumente, et tõestada, et need on valed, süüdistame ja võidame oma „kohtuasja“. Me lülitume poliitiku režiimile, kui tahame publikut võita: teeme kampaaniat ja lobitööd oma valijate või järgijate heakskiidu nimel.

Adam Grant lisab siia teadlase režiimi. Teadlasena mõtlemine hõlmab enamat kui lihtsalt avatud meelega reageerimist. See tähendab aktiivset avatud mõtlemist. See nõuab põhjuste otsimist, miks me võime eksida – mitte põhjusi, miks meil peab olema õigus – ja õpitu põhjal oma vaated taas kord üle vaadata.

Samamoodi nagu teadlase moodi mõtlemiseks ei pea olema elukutselt teadlane, ei tähenda teadlaseks olemine tingimata, et kasutatakse just oma ameti tööriistu. Teadlastest saavad jutlustajad, kui nad hakkavad oma lemmikteooriat gospeli moel esitama ja suhtuvad läbimõeldud kriitikasse kui pühaduseteotussse. Neist saavad poliitikud, kui nad lasevad oma seisukohti kujundada pigem enda populaarsusel kui täpsusel.

Vaimne võimsus ei ole vaimse osavuse tagatis.

Ükskõik kui võimas on teie aju, kui teil puudub motivatsioon meelt muuta, siis lasete käest palju võimalusi järele mõelda. Uuringud näitavad, et mida parem on teie IQ-testi tulemus, seda tõenäolisemalt satute sterotüüpide küüsi, sest suudate kiiresti seaduspärasusi leida. Hiljutiste katsete tulemused näitavad, et mida nutikam olete, seda vaevalisem võib olla oma uskumuste muutmine.

Head matemaatikatundjad on head hindama statistilisi mustreid ja tulemusi tõlgendavd nad ka täpselt – nii kaua, kuni need kinnitavad teie uskumusi. Kui aga empiiriline muster satub teie ideoloogiaga vastuollu, ei ole matemaatikal põhinevast protsessist enam kasu; pigem muutub see koormavaks. Mida tugevam olete arvudega opereerimisel, seda rohkem ebaõnnestub selliste mustrite analüüsimine, mis on teie seisukohtadega vastuolus.

Psühholoogias tuuakse esile vähemalt kaks kalduvust, mis sellist mustrit juhivad. Üks on kinnituse otsimine: näeme seda, mida soovime näha. Selline kallutatus mitte üksnes ei takista mõistuse rakendamist, vaid võib õigupoolest muuta mõistuse relvaks tõe vastu. Leiame põhjuse oma usku veelgi tugevamalt jutlustada, olla veelgi kirglikum prokurör ja liuelda oma poliitilise erakonna tõusulainel. Kurb on aga see, et me ei ole tavaliselt teadlikud sellest, milliseid mõtlemisvigu see kaasa toob.

Grant kirjutab, et tema lemmikeelarvamus on „mul puuduvad eelarvamused“, mille puhul inimesed usuvad, et nad on teistest objektiivsemad. Tuleb välja, et arukad inimesed langevad sellesse lõksu lihtsamini. Mida taibukam olete, seda raskem võib olla oma piiratust näha. See, et olete hea mõtleja, võib tähendada, et olete halb ümbermõtleja.

Teadlase režiimis ei luba me oma ideedel ideoloogiateks muutuda. Me ei alusta mitte vastustest või ahendustest, vaid küsimustest ja mõistatustest. Me ei jutlusta intuitsiooni põhjal, vaid õpetame tõendite põhjal. Me ei ole skeptilised ainult teiste inimeste argumentide suhtes, vaid julgeme ka omaenda argumentidega eri meelt olla. Teadlase moodi mõtlemine tähendab rohkemat kui lihtsalt avatud meeltega reageerimist. See tähendab aktiivset avatust. See nõuab, et otsiksime põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla – mitte põhjuseid, miks vanadele uskumustele kindlaks jääda.

Uuesti mõtlemine aitab leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. Sel viisil õpite rohkem ümbritsevatelt inimestelt ja peate vähem kahetsema. Tarkuse tunnus on teadmine, millal on aeg mõned kõige kallimaks peetud tööriistad ja mõned kõige armsamad osad oma identiteedist maha jätta.

Vaimuliku rollis on seisukoha muutmine märk moraalsest nõrkusest; teadlase rollis on see märk intellektuaalsest terviklikkusest. Prokuröri rollis tähendab enda veenda laskmine kaotuse tunnistamist; teadlase rollis on see samm tõe suunas. Poliitiku rollis muudame meelt vastavalt piitsale või präänikule, teadlase rollis teeme seda rangema loogika ja veenvamate andmete põhjal.

Enda kohta kirjutab Grant: „Olen andnud endast oma parima, et kirjutada see raamat teadlase režiimis. Ma olen õpetaja, mitte jutlustaja. Ma vihkan poliitikat ja loodan, et kümmekond aastat õpetajana on välja ravinud igasuguse soovi kuulajatele meeldida, kui see kunagi ka olemas oli. Kuigi olen prokuröri rollis olnud rohkem kui küllalt, olen otsustanud, et kohtusaalis oleksin meelsamini kohtunik.  Ma ei eelda, et nõustute kõigi minu mõtetega. Ma loodan, et teid paneb mõtlema see, kuidas ma mõtlen – ja et siin kirjeldatud uuringud, lood ja ideed aitavad teil ka ise järele mõelda."

Järelemõtlemise protsessi uurides on Grant avastanud, et see on sageli tsükliline. See algab intellektuaalse tagasihoidlikkusega – teame, mida me ei tea. Igaüks peaks suutma teha pika nimekirja valdkondadest, millest ta midagi ei tea. Granti omad on näiteks sellised: kunst, finantsturud, mood, keemia, toit jne.Oma puuduste tunnistamine avab uks kahtlustele. Kui seame oma praeguse arusaamise kahtluse alla, tekib uudishimu, milline informatsioon meil puudub. Otsingud viivad uute avastusteni, mis aitavad meil tagasihoidlikuks jääda, sest kinnitavad veendumust, et meil on veel palju õppida. Kui teadmistes peitud jõud, siis oma teadmiste piiratuse tundmine on tarkus.

Teaduslik mõtlemine eelistab tagasihoidlikkust uhkusele, kahtlust veendumusele, uudishimu lõplikule tõele. Kui teadlase reziimist väljume, laguneb ümbermõtlemise tsükkel ja asendub liigse enesekindluse tsükliga. Kui jutlustame, ei näe me lünki oma teadmistes: usume, et oleme tõe juba leidnud. Uhkus toidab veendumust, mitte kahtlust ja see muudab meid prokurörideks.

Teadmiste needus peitub selles, et need sulgevad meie meeled sellele, mida me ei tea. Heade otsuste tegemine sõltub oskusest – ja tahtmisest – oma meeled avada. Grant ütleb, et ta on üsna kindel, et meie elus on järelemõtlemisest saamas üha tähtsam harjumus.  

Teoreetiliselt on enesekindlus ja kompetentsus omavahel seotud. Praktikas aga need tihti lahknevad. Metauuring, mis hõlmas rohkem kui 100 000 inimest käsitlevat 95 uuringut, näitas, et naised tavaliselt alahindavad oma liidrioskusi, mehed aga ülehindavad.

Tunneme kiire edu üle uhkust ja see tekitab väärarusaama oma meisterlikkusest. See käivitab liigse enesekindluse tsükli, mis ei lase meil oma teadmistes kahelda ega tunda uudishimu selle vastu, mida me ei tea. Jääme lõksu algaja ekslike eelduste mulli ja oleme teadmatuses omaenda teadmatusest.

Kuidas suhtuvad eksimisse tunnustatud eksperdid?

Adam Grant leidis ühe Nobeli preemia saanud teadlase ja kaks maailma tippude hulka kuuluvat valimistulemuste ennustajat. Nad mitte üksnes ei tunne ennast mugavalt, kui nad eksivad, vaid paistavad sellest õigupoolest vaimustuses olevat. Nad saavad meile õpetada, kuidas olla väärikam ja leplikum neil hetkedel, kui avastame, et meie uskumused ei pruugi tõele vastata. Eesmärk ei ole sagedamini eksida. Eesmärk on tunnistada, et me kõik eksime sagedamini, kui tahaksime endale tunnistada, ja mida enam me seda eitame, seda sügavama augu endale kaevame.

Meie valearvamused elavad filtreeritavas kaitsemullis, kus tunneme uhkust selle üle, et näeme ainult seda infot, mis toetab meie veendumusi. Meie uskumused lukustuvad kõlakambrites, kus kuuleme ainult inimesi, kes neid võimendavad ja kinnitavad. Kuigi nii tekkinud kindlus võib näida läbistamatu, on üha rohkem eksperte, kes on otsustanud sellest läbi murda.

Nobeli preemia saanud psühholoog Daniel Kahnemani ei huvita jutlustamine, süüdistamine ega politikaanlus. Ta on teadlane, kes on pühendunud tõele. Kui Grant temalt küsis, kuidas tal õnnestub selles rollis püsida, vastas ta, et ei lase uskumustel saada osaks oma identiteedist. “Ma muudan meelt nii kiiresti, et see ajab mu kaastöölised hulluks,“ selgitas ta. „mu kiindumus oma ideede vastu on ajutine. Ma ei tunne nende vastu tingimusteta armastust.“

Et eksimisest rõõmu tunda, peame lahti laskma. Eriti kasulik on kaht tüüpi lahtilaskmine: oleviku lahtisidumine minevikust ja arvamuse lahtisidumine oma identiteedist.

Bridgewateri asutaja Ray Dalio ütles: „Kui sa ei vaata endale tagasi ega mõtle: „Vau, kui loll ma aasta tagasi olin,“ siis on selge, et sa viimase aastaga palju ei õppinud.

Ajakirjanik Kathryn Schulz märgib: „Kuigi vähestest tõenditest piisab, et järeldusi teeksime, piisab neist harva selleks, et neid järeldusi muudaksime.“

Just seetõttu on parimad ennustajad (poliitikas, majanduses jms) suurepärased: nad olid valmis järele mõtlema. Nad vaidlustasid ideid enne nende omaksvõtmist ja nad olid valmis neid ka pärast omaksvõtmist kahtluse alla seadma. Nad otsisid pidevalt uut informatsiooni ja paremaid tõendeid – eriti ümberlükkavaid tõendeid.

Tarkust näitab oskus mitte uskuda iga mõtet, mis sulle pähe tuleb. Miski ei saa tõeks pelgalt seetõttu, et sa ise seda usud.

Kui oleme ebakindlad, naerame teiste üle. Kui eksimine ei tekita meis ebamugavust, ei karda me enda üle nalja visata. Enda üle naermine tuletab meelde, et kuigi võtame oma otsuseid tõsiselt, ei pea me iseennast liiga tõsiselt võtma. Uuringud näitavad, et mida sagedamini me enda üle nalja viskame, seda õnnelikumad tavaliselt oleme.

Eksimine ei ole alati rõõmustav. Vigade omaksvõtmise teekonnal on palju valusaid hetki ja me saame nende hetkedega paremini hakkama, kui peame meeles, et need on edu saavutamiseks hädavajalikud.

Üks asi on oma ekslikkust ise tunnistada, teine asi on see teistele üles tunnistada. Isegi kui suudame oma sisemise diktaatori kukutada, on meil oht väliselt naeruväärseks muutuda.  

Psühholoogid aga väidavad, et oma ekslikkuse tunnistamine ei jäta meist vähem kompetentset muljet. See näitab ausust ja õppimisvalmidust. Kuigi teadlased usuvad, et kui nad tunnistavad, et nende katset ei õnnestunud korrata, kahjustab see nende mainet, on asi tegelikult vastupidi: neid hinnatakse kõrgemalt.

Kui avastame, et meil ei pruugi olla õigus, on tavapärane kaitsereaktsioon, et „mul on õigus oma arvamusele“.  Grant sõnastab selle veidi ümber: jah, meil on õigus arvamusele, mis on meie enda peas. Kui aga soovime neid valjult väljendada, on meil minu arvates kohustus neid toetada loogika ja faktidega, jagada oma arutluskäiku teistega ning meelt muuta, kui ilmevad paremad tõendid.

Adam Grant kirjutab: „Lapsepõlves õpetas mu karate sensei, et võitlust ei tohi kunagi alustada nii, et ei ole valmis lõpuks üksi võitlusväljale jääma. Sama lähenemist kasutasin väitluses pere ja sõpradega: arvasin, et võidu võti peitus selles, et läksin lahingusse vettpidava loogika ja täpsete andmetega. Aga mida ägedamalt ründasin, seda ägedamat vastupanu osutas mu vastane. Olin täielikult keksendunud sllele, et veenda neid minuga nõustuma ja oma seisukohti muutma, aga minu käitumine oli jutlustaja ja prokuröri oma. Kuigi need hoiakud aitasid mind mõnikord oma seisukohti järjekindlalt kaitsta, pöörasin tihti kuulajad lõpuks enda vastu. Ma ei tulnud võitjaks.“

Hea väitlus ei ole sõda. See ei ole isegi köievedu, kus kõvasti sikutades võid vastase oma poolele tirida. See sarnaneb rohkem tantsuga, millele pole seatud koreograafiat, ja teil tuleb kokkulepe saavutada partneriga, kes on plaaninud hoopis teisi samme teha. Kui juhite liiga tugevalt, avaldab partner vastupanu. Kui kohandate aga oma liigutused partneri omadega, ja panete teda tegema sedasama, saavutate kindlamini ühise rütmi.