Toidu mõju ajule vol 1

 

Raamatute arv ostunimekirjas aina pikeneb, kuid lõpuks püüan läbi lugeda need, mis juba tükk aega riiulil seisnud. Peale raamatu "Hungry Brain" lugemist jäi aja ja toidu suhetest veel ootama  Felice Jacka raamat „Brain Changer: The Good Mental Health Diet“. 

Autor Felice Jacka on toitumispsühhiaatria professor ning Deakini ülikooli Food & Mood Centre (toidu- ja meeleolukeskuse) direktor. Ta on ka Rahvusvahelise Toitumispsühhiaatria Uurimise Seltsi (ISNPR) asutaja ja president ning Austraalia vaimsete häirete ennetamise liidu endine president. Tema poolt läbiviidud uuringute tulemused on olnud väga mõjukad ja teda tunnustatakse laialdaselt kui rahvusvahelist liidrit tekkivas, kuid ümberkujundavas toitumispsühhiaatria uuringute valdkonnas. Tema praegune uurimus keskendub tihedalt seostele toitumise, soolestiku tervise ning vaimse ja aju tervise vahel.

Ta kirjutab enda kohta raamatu sissejuhatuses, et kasvas üles ebatraditsioonilises naturopaatide peres, kus oli tugev uskumus, et sa oled see, mida sa sööd. Vanemad olid vegetaarlased ja ema ei osanud üldse süüa teha. Jacka ema viis aedvilju valmistada: keeta neid seni, kuni olid muutunud ühtlaseks plögaks ja siis valada taldrikule. Nii et noorena Jacka köögivilju ei armastanud.

Noorena ei armastanud ta ka matemaatikat ja soovis oma karjääri seada kunstnikuna. Kuid teismelisena alanud ärevushäired ja haigestumine depressiooni, muutis valikuid ja ta asus õppima psühholooogiat, et mõista oma haiguse tagamaid.

„Selle (psühholoogiaõpingute) väga oluline põhjus oli minu isiklik kogemus ärevuse ja depressiooniga. Pärast seda, kui lapsepõlves oli välja kujunenud ärevushäire – mis ei ole sugugi haruldane –, oli mul teismeeas välja kujunenud üsna tõsine paanikahäire ja hakkasin kogema regulaarseid depressioonihooge. Kahjuks on see paljude inimeste jaoks väga levinud kogemus. Hilistest kahekümnendatest eluaastatest olin aga hakanud treeningule, dieedile ja unele keskendudes taastuma ja hea enesetunne taastus.“

Raamat ise on väga hästi liigendatud, teemad jaotatud lühemateks alapeatükkideks, nii et lugeda on väga lihtne ja mõnus. Peatüki lõpus on peamised pidepunktid uusesti välja toodud.

Lihtsaks tegi raamatu muidugi ka see, et siin on väga palju tuttavat materjali: maailma statistika ülekaalu ja vaimse tervise kohta, ülitöödeldud toidu kalorite osakaal tänases lääne dieedis, aedviljade/puuviljade olulisus jms. Samas on Jacka uurinud erineva toidu mõju ajule ja raamatu lõpupeatükis vastab ja selgitab ta selliseid küsimusi: kas punane liha on ajule halb, kas gluteen ikka on nii halva mõjuga, kuidas mõjuvad ajule piimatooted, kas Paleo on ajule parim, kas peaks vältima kaunvilju jms.

Prof. Felice Jacka

Oma vaimse tervise kohta kirjutab Jacka:

„Nagu paljud teismelised, kannatasin ka mina oma noorukieas depressiooni ja ärevuse all. Paljude noorte jaoks tõstavad need levinud vaimsed häired, eriti depressioon, pead just puberteedieas. Suured bioloogilised muutused koos suurte elumuutustega muudavad selle perioodi vaimse tervise probleemide jaoks eriti ohtlikuks. Tegelikult ilmnevad pooled psüühikahäiretest esmakordselt enne neljateistkümnendat eluaastat. Paljude inimeste jaoks muutuvad need korduvateks ja mõnikord kroonilisteks seisunditeks. Kuigi hea uudis on see, et need haigused kaovad paljudel haigetel lõplikult kahekümnendate eluaastate keskpaigaks, jääb kahetsusväärseks tõsiasi, et depressioon on noorukite seas väga levinud. Siin Austraalias viidi läbi hiljutine ulatuslik nelja- kuni 17-aastaste laste ja noorukite vaimse tervise uuring, mis tõi välja, kui levinud on need häired selles vanuserühmas: peaaegu iga viies 16–17-aastane tüdruk vastab terviseprobleemide osas kliinilise depressiooni kriteeriumidele, samas kui ligikaudu üks kümnest noorest märkis, et on viimase aasta jooksul end kahjustanud. Ärevushäired, mis algavad väga varases eas, olid samuti levinud, mõjutades viimase 12 kuu jooksul ligi 7 protsenti uuringus osalenutest.“

Uuringu üks peamistest leidudest oli, et suurema riskiga on lapsed madala sissetulekuga ja/või madala haridustasemega peredest. 

Jacka märgib:

„Mis siis, kui ma ütleksin teile, et me usume nüüd headele tõenditele tuginedes, et toitumine on muudetav vaimuhaiguste riskitegur? See ei tähenda, et see on vaimuhaiguse ainus põhjus – arvestades riskitegurite keerukust ja nende koostoimet, oleks see kindlasti üle võlli keeramine. Aga kui me tuvastame psüühikahäirete riskiteguri, mida saab muuta, kas me ei peaks siis proovima seda teha? Eriti kui see on miski, mis mõjutab iga päev 100 protsenti elanikkonnast? Suur osa sellest, millest see raamat räägib, on võimalus ennetamiseks.“

Kuidas depression välja näeb ja tundub

Jack ise võrdelb depressiooni Harry Potteri raamatutest pärit dementoritega. Need imesid sinust välja kogu elurõõmu ja jätsid su maha sellisena, et sa ei suutnud tunda mingit rõõmu ka nauditavatest olukordadest.

Igaüks kogeb depressiooni erinevalt, kuid haiguse keskmes on võimetus tunda rõõmu, mida nimetatakse anhedooniaks.

Teine oluline sümptom, mis on vajalik depressiooni diagnoosiks, kas koos anhedooniaga või eraldi, on "depressiivne meeleolu". Seda juhul, kui on raske depressiooni diagnoos. Teised sümptomid võivad hõlmata püsivat väsimust, keskendumis- ja otsustusraskusi, põhjendamatut süü- ja väärtusetuse tunnet, söögiisu ja unehäireid, kehaliigutuste aeglustumist või agitatsiooni ning surmamõtteid. Mõned neist sümptomitest koos anhedoonia ja/või depressiivse meeleoluga peavad kestma vähemalt kaks nädalat ja põhjustama märkimisväärset stressi või talitlushäireid (teisisõnu mõjutama teie võimet minna tööle, hoolitseda oma tervise, perekonna eest või muu taoline). Jacka kirjutab, et see on tõesti kohutav haigus ja ta ei sooviks seda oma halvimale vaenlasele. Tema enda depressiooniepisoodid viisid ta siis õppima psühholoogiat, et aru saada kohutava haiguse põhjustest ja leidmaks võimalusi, mida teha, et see enam ei korduks.

Ärevushäire kohta kirjutab Jacka:

„Kuid palju ärevust võib sandistada ja avaldada elukvaliteedile väga suurt mõju. Ärevushäireid on palju erinevaid. Väga levinud on foobiad. Enamik inimesi ei armasta ämblikke, madusid ega haisid, kuid kui paaniline hirm nende ees hakkab elu tõsiselt segama, liigitatakse see häireks. Samamoodi on sotsiaalfoobia väga levinud. Sotsiaalse foobiaga inimesed tunnevad, et maailm vaatab nende poole. Nad eemalduvad sotsiaalsest suhtlusest ja see võib jällegi avaldada suurt mõju nende igapäevasele toimimisele. Generaliseerunud ärevushäire mõjutab paljusid inimesi, pannes nad lõputult muretsema peaaegu iga pisiasja pärast. Siis on posttraumaatiline stressihäire (PTSD), mis võib tekkida pärast igasuguseid traumaatilisi sündmusi, ja obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD). PTSD ja OCD võivad olla eriti tõsised ja laastavad. Seda on ka paanikahäire, mille all nii mina kui mu vanim tütar kannatasime aastaid. Ärevushäiretega inimesed väldivad sageli sotsiaalseid olukordi või kardavad kodust lahkuda, mis võib nende elukvaliteeti tõsiselt mõjutada.“

Uuringud vaimse tervise ja toidu seostest

Enne 2009. aastat oli tehtud mitmeid uuringuid – mõned neist olid hea kvaliteediga ja enamik neist mitte nii head – uuriti võimalikke seoseid meie toitumise aspektide, nagu kala või folaadi tarbimine, ja häirete, nagu depressiooni, tekkeriski vahel. Samuti tehti uuringuid, milles uuriti kalaõli või folaadilisandite võimalikku kasulikkust depressiooni ja muude psüühikahäirete korral. Samuti viidi läbi mõned uuringud, mis vaatlesid võimalikku seost meie vere toitainete taseme ja meie psüühikahäirete tekkeriski või meie reaktsiooni vahel nende ravile, näiteks antidepressantidele.

Jack sõnul seisneb selliste uuringute suur probleem, olgu need siis hea või halva kvaliteediga, selles et me ei söö ainult üksikuid toitaineid, nagu folaat, ega toiduaineid nagu kala; me sööme täisväärtuslikku dieeti, kus väga suur hulk erinevaid ühendeid mõjutavad meie tervist väga keerulisel viisil. Ühe näitena leidub folaate paljudes köögiviljades, puuviljades ja salatites ning madalat folaaditarbimist seostatakse paljudes uuringutes kogu maailmas depressiooniga. Kuid taimne toit sisaldab lisaks kõikidele neis sisalduvatele toitekomponentidele, nagu folaat, mineraalid, valgud, rasvhapped, kiudained, süsivesikud ja muu taoline, ka tuhandeid teisi bioaktiivseid ühendeid, nagu karotenoide (leidub oranžis, punases ja rohelised lehtköögiviljad), flavonoide (tees, viinamarjades, punases veinis, tumedas šokolaadis, tsitrusviljades ja marjades), glükosinolaate (ristõielistest köögiviljadest, nagu rooskapsas, kapsas ja spargelkapsas), fütoöstrogeene (sojas, terades, pähklites ja seemnetes), steroole (taimeõlides, pähklites, teraviljas ja mõnedes köögiviljades) ja väävliühendeid (sibul, porrulauk ja küüslauk). Need kõik toimivad väga keerulisel viisil ja me alles hakkame mõistma, mida nad kehas tervise mõjutamiseks teevad.

Jacke selgitab, milline oleks tema silmis inimese füüsilise ja vaimse tervise jaoks ideaalne dieet:

Tema lemmikhommikusöök võib olla kaer (puder), kuhu on lisatud banaani ja millele on lisatud piima, pähkleid, seemneid ja mett. Ta võib valmistada lõunaks tööle kaasavõetava suure salati, mis on segu lehtsalatist, spinatist, kressist, porgandist, värskest punapeedist, seal on tomateid, lisaks sellele purgi tuunikala või võib-olla ricotta juustu, mis on maitsestatud oliiviõli ja balsamico äädikaga, ja viil täistera leiba. Pärastlõunast kõhukorinat võib rahustada mandlite, brasiilia pähklite, kreeka pähklite ja/või india pähklitega koos õunaga. Ja siis võiks õhtusöögiks olla suur taldrik brokolit, lillkapsast, bataadiputru, veidi pruuni riisi ja väike portsjon lahjat steiki, magustoiduks külmutatud mustikaid ja jogurtit. Klaas punast veini. Või võib see olla läätsehautis või supp, mis on täis köögivilju ja täistera otra. Päevas võiks juua teed – musta ja rohelist – ning paar kohvi lehma-, soja- või mandlipiimaga.

Rasvade, kiudainete, valkude, süsivesikute, vitamiinide, mineraalide, polüfenoolide ja paljude muude toiduainete bioaktiivsete osade arv ja mitmekesisus selle inimese dieedis – rääkimata nende väga keerukatest koosmõjudest, mis mõjutavad tema tervist – ei ole võimalik paberile panna mõningate üksikute toitaine mõõtmise ja sellest aru andmise teel. See annaks meile ainult väga väikese ja ilmselt mitte eriti kasuliku osa pildist.

7 valearusaama toidu kohta vol 3: keskkonnad

 

Ega väga pikalt teisi viit toiduga seotud valearusaama ei hakkagi lahti kirjutama. Nagu igal pool mujal, on ka siin asi selles, et ühte selgepiirilist süüdlast ülekaalus ei ole, nagu ei ole ka üht kindlat vitamiini või toiduainet, mis inimese menüü paukselt tervislikuks muudaks. 

Toon need siinkohal ära:

Rasvumine ei ole tekkinud väikeste sissetulekute tõttu – uurimused näitavad, et kõige vaesemad ei ole mitte kõige ülekaalulisemad. Kõige rohkem rasvumist esineb keskmise sissetulekuga inimeste hulgas.

Raha ei pane inimesi tervislikumalt toituma – on piisavalt odavaid terviktoite: läätsed/herned, porgandid jt juurikad, külmutatud köögiviljad, täistera kaerahelbed/pasta/riis jms. Kuid inimestele meeldivad rasvas praetud toidud ja hamburgerid enam.

Ma ise vaatan, et kui inimestel saab raha rohkem, on nad aldid uskuma dieedi- ja heaolutööstuse turunduspakkumisi – sest kuhu sa raha ikka paned. Võimalus süüa kallimat dieettoitu (suhkruvaba, gluteenivaba, piimavaba, rasvavaba, valguvaba, süsisvesikuvaba, mõistusevaba), toidulisandit, imerohtu, eliksiiri – annaks ju võimaluse raha kauem nautida, tunda ennast paremana – jumalale lähemal. Omajagu on aga neid, kes on maise pidanud selliste valikute tõttu maha jätma.

Eunice Kennedy Shriveri (NIH instituut) vanemteadur Tonja Nansel juhib tähelepanu, et kui kulud oleksid peamiseks takistuseks, eeldaksime, et suurema sissetulekuga rühmad söövad palju paremini kui madalamad. "Erinevus toitumise kvaliteedis ei ole nii suur," ütleb Nansel, kuigi on raske täpselt kindlaks teha, mis erinevus täpselt on, kuna andmed on piiratud, mis põhinevad inimeste võimel meeles pidada, mida nad eile sõid.

«Enamik inimesi eelistab rameni maitset pruunile riisile. Nad eelistavad krõpse lehtkapsale,” räägib Nansel. " Toit ei ole ainult toitumine toitainete pärast. Toit on nauding, miski, mille allikaid väga madala sissetulekuga inimestel on väga vähe, ütleb Nansel. See ei tähenda, et me ei peaks tegelema kuludega poliitika tasandil, lisab ta. "Kui suudame muuta tervisliku toidu taskukohasemaks ja kättesaadavamaks, peaksime seda tegema."

Toidukõrbed ei põhjusta ülekaalu – toidukõrbed on kohad, kus puudub ligipääs hea valikuga toidukauplusele ja mõned aastad tagasi käidigi seda ideed välja, kui rasvumise üht alustala. Kuna eriti USAs tähendab toidupoe puudumine seda, et kerge ligipääs on kiirtoidule: pitsadele, burgeritele jms. Eestis kindlasti sedavõrd levinud kiirtoidu kättesaadavus ei ole, kuid me liigume sinna poole.

Ühesõnaga oli seda võimalik testida ja kui hakati lähemalt uurima – tuli välja nagu alati. Ei, see ei ole rasvumise põhjus.  

"2009. aasta oli toidukõrbete kõrgaeg," ütleb RAND Corporationi vanempoliitikateadur Tamara Dubowitz, kes on seda teemat aastaid uurinud. Keskenduti toidukõrbetele, "sest juurdepääs oli sotsiaalse õigluse probleem. See ei põhinenud tõenditel, sest tõendid tol ajal lihtsalt puudusid. Mõned uuringud näitasid umbkaudset korrelatsiooni, kuid see oli ka kõik.

Mõte, et piirkonnad, kus puudub juurdepääs täisteenindusega supermarketile – ehk toidukõrbed – soodustasid rasvumist, oli teoreetiline, ütleb Dubowitz. Teadlased uurisid tähelepanelikult toidukaupade juurdepääsu seost ülekaalulisusega ning jälgisid muutusi rasvumises ja muudes tervisega seotud tagajärgedes vähese juurdepääsuga linnaosades, kus on uus supermarket.

Selgub, et juurdepääs toidupoodidele ei korreleeru selgelt ülekaalulisusega ja tõenäoliselt ei muuda uus toidupood rasvumise määra. Ja samad tulemused tulid uuring uuringu järel.

2017. aastal tehtud ülevaates jõuti järeldusele: "Täisteenindusega jaemüüja loomise kaudu saavutatud parem juurdepääs toidule iseenesest ei näita kindlaid tõendeid tervisega seotud tulemuste parandamise kohta lühikese aja jooksul."

Ja see tekitab küsimuse. Minge maailma ja rääkige rasvumisest ning toidukõrbete teema kerkib paratamatult – ja ma mõtlen sõna otseses mõttes vältimatult – päevakorda. Toidu kättesaadavust peetakse endiselt laialdaselt ülekaalulisuse peamiseks tõukejõuks, hoolimata asjaolust, et akadeemilistes ringkondades näib olevat juba ammu viimane nael selle teema kirstule löödud. Miks nii?

Sageli areneb vestlus ülekaalulisusest kaheks konkureerivaks narratiiviks: isiklik vastutus vs. rasvumist põhjustav keskkond. Kuigi kõik rahvatervise eksperdid, kellega Haspel räägib, ütlevad, et nad usuvad, et mõlemad mängivad oma rolli, on rasvumist põhjustav keskkond niivõrd mugav teema, millest on raske lahti lasta.

Rebecca Puhl on Connecticuti ülikooli toidupoliitika ja rasvumise keskuse Ruddi keskuse asedirektor. Isiklik käitumine on "üks pusletükk," kirjutab ta. Kuid kui keskendume ainult sellele tükile, siis "pusle ei lahene kunagi". Kuid toidukeskkonnaga tegeledes käsitleme ka isiklikku käitumist, leides viise, kuidas inimestel oleks lihtsam teha paremaid valikuid. Peame keskenduma "strateegiatele ja poliitikatele, mis loovad tervislikumaid vaikeväärtusi ja toetavad kõigi vastutustundlikku käitumist,"

Kuid see võib siiski olla arukas esimene samm. Rasvumise nõel ei pruugi liikuda, kuid Dubowitz leidis, et tema uuritud uus supermarket Pittsburghis oli seotud mitme väiksema muudatusega. Uuringus osalejad väitsid, et söövad veidi paremini – vähem suhkrut, vähem kaloreid. Inimesed tundsid end seal elades paremini. Ükski neist ei olnud otseselt seotud supermarketiga, kuna inimesed, kes seal ei ostnud, teatasid samadest muudatustest kui need, kes seda tegid, kuid see suurendab võimalust, et supermarket võib aidata naabruskonda parandada viisil, mis ulatub kaugemale toidu kättesaadavusest. See loob töökohti ja võib sillutada teed suurematele investeeringutele. See võib muuta ala turvalisemaks.

Tõendid toidule juurdepääsu kohta ei tähenda, et supermarketid ei omaks tähtsust või et me peaksime lõpetama püüdluse tagada, et kõigil oleks tervislikumale toidule juurdepääs. See tähendab lihtsalt, et me peaksime lõpetama nendest rääkimise kui lahendusest rasvumise epideemiale. On täiesti mõistlik toetada toidu kättesaadavust. Inimeste harjumuste ja toitumise muutumiseks on vajalik toidu kättesaadavus. Kuid see ei ole selgelt ainus asi, mida vajatakse.

Dieetkoola ei ole süüdi ülekaaluepideemias – eks tõepoolest dieetlimonaadid üksi ei suuda palju ära teha. Üldse on töödeldud toidu puhul häid valikuid: kaerahelbed, leib ja kehvi valikuid: suure kalorsusega küpsetised. Ka töödeldud toit ise ei põhjusta rasvumist. Kevin Hall poolt läbiviidud uuring terviktoidu ja töödeldud toidu osas näitas, et töödeldud toitu süües, kiputakse kuni 500kcal rohkem sööma. Tajumata energiahulka. 

Riiklike põllumajandustoetuste ümberjagamine ei tee tervislikke toite odavamaks ega kaloririkast kiirtoitu kalliks.

Toidupoliitika teemalises vestluses läbib mõte, et täisväärtuslik toit on kallis ja rämpstoit odav, kuna selle põhjustab põllumajandustoetuste süsteem. Kuid sellel ideel on üks väga suur probleem. See on vale.

Jah, rämpstoidu koostisosad saavad palju rohkem toetusraha kui puu- ja köögiviljad. Kuid siin on oluline tõsiasi jäetud tähelepanuta: puu- ja köögivilja on oma olemuselt palju kallim kasvatada kui teravilja ja see erinevus vähendab toetuste tasemete erinevust.

Toore brokoli portsjon (1 tass, tükeldatud) maksab kasvatamiseks 14 (dollari)senti. Sama suur portsjon paprikat maksab 9 senti. Tass maasikaid maksab 32 senti; murakad 74 senti.  

 Pidage meeles, et see on nende kasvatamise ja koristamise hind. Neid tuleb ka tarnida ja ladustada (ja hoida kogu aeg külmas) ning kõik toiduahela osad annavad hinnale juurde. Selleks ajaks, kui nad teieni jõuavad, on need teistest kallimad.

Vaatame nüüd toorainekultuure. Twinkiesi esimene koostisosa on nisu ja 1-untsine portsjon sellest (piisab leivaviilu valmistamiseks) maksab umbes 0,5 senti. Twinkies neljas koostisosa on maisisiirup ja ka maisi tuleb 0,5 senti portsjoni kohta.

Sama palju maksavad läätsed, kuigi Twinkies neid ei sisalda. Kui maksate terve sendi, võite saada untsi kaera või poole tassi jagu kartulit. Poolteist penni annab sulle untsi riisi või maapähkleid. Kuna need põllukultuurid ei vaja jahutamist ja neil on madal veesisaldus (mis tähendab, et nad kaaluvad vähem), on ladustamine ja saatmine palju odavamad.

USA põllumajandusministeerium nimetab puu- ja köögivilju põhjusega "erikultuurideks". Nad on teraviljadest ja kaunviljadest täiesti erinevad ained - palju kallimad. Köögiviljad maksavad vähemalt 10 korda rohkem kui teravilja kasvatamine (ja seda portsjoni kohta; kui vaatlete seda kalorite järgi ja erinevus veelgi suurem).

Nüüd kaaluge toetuste mõju. Kui võtta kolm suurimat toidukultuuri maisi, soja ja nisu - moodustasid 2016. aasta toetused umbes 10 protsenti saagi väärtusest.

Supermarketite eksperdi Phil Lemperti sõnul on töödeldud toiduainete (nt Twinkies) toidu koostisosade tegelik hind kuskil 15 protsendi ligi, mis tähendab, et subsiidiumid moodustavad umbes sendi – võib-olla poolteist senti – 99-sendistest Twinkiest. Ja porgandid? 10-protsendine toetus saagi väärtusest oleks umbes 3 senti naela kohta.

Seega, kui me suunaksime oma subsiidiumid ümber tarbekaupadelt puu- ja juurviljadele, maksaksid Twinkies senti või kaks rohkem ja porgandid mõni sent vähem – eeldusel, et need toetused kanduvad edasi tarbijatele, mitte ei kao lihtsalt toiduahelasse.

Ja see on väike muutus. Davise California ülikooli majandusteadlased Daniel Sumner ja Julian Alston on siin palju tööd teinud ning Sumneri sõnul on subsiidiumid muutnud maisi ja soja "veidi odavamaks". Alstoni hinnangul saame toetustele omistada vaid 8–14 lisakalorit päevas.

Võtke see (maisisiirupiga magustatud) limonaad. Igas purgis on ainult umbes poole sendi väärtuses maisi (1,6 protsenti jaehinnast). Isegi kui eeldame, et poleks toetust, maksaks mais ca kaks korda rohkem – tõuseb hind purgi kohta vaid poole sendi võrra. Kas pool senti oleks midagi muutnud?

Haspel kutsub üles kõiki osapooli osalema:

Arstid, teadlased ja rahvatervise kogukond ütlevad meile, et kaalulangus on võimalik – isegi lihtne – kui me ainult sööksime teatud kindlal viisil. Keegi ei vaidlegi selle konkreetse viisiga, kuid ärgem näägutagem. Enamasti me ju teame, mida mitte süüa, aga kuidas me peaksime seda tegema, kui kogu see kraam on meie näo ees 24/7? Ehk meile tuuakse seda koju igal kellaajal, see on vaateakendel, piltreklaami topitakse postkasti, pakkumised: osta 2, saad 3 pealkauba on kõikjal, töökohas/koolis pakutav jne.

See ei ole teadmise probleem, see on tegemise probleem. See ei ole toitumisprobleem, see on keskkondade probleem. Ja tänane tavalist keskkonda hävitav pandeemia on tegelikult suurepärane võimalus sissejuurdunut uueks ümber kujundada.

See on raske. Probleem pole ainult pitsades ja sõõrikutes; see on üldlevinud. Sõõrik võib meile tuua rõõmu, kuid me ei peaks igal pool, kuhu läheme, selle kiusatusega vastakuti seisma. Peame loobuma ideest, et inimesed, kes soovivad kaalust alla võtta, saavad meie loodud toidukeskkonnas edukad olla. Muidugi, mõned saavad, kuid enamik lihtsalt ei saa. Kui me ühiskonnana tahame teha kaalukaotuse võimalikuks, peame tegema hulgimuutuse.

Toidukeskkonna muutmine, nagu palju muudki, saab alguse kodust. Nüüd, kui rohkem meist sööb kodus, on see meie suur võimalus. Saa paremaks kokaks. Ja võib-olla on kõige lihtsam asi, mida saate teha, normaliseerida oma ettekujutust portsjonist. Kontrolli alt väljunud portsjonite suurused on muutnud ülesöömise lihtsaks; murra sellest välja ja saa aimu, kuidas võiksid tegelikud portsjonid välja näha.

Nii et arstid ja teadlased, tundub üsna selge, et on mõttetu inimestele pidevalt öelda, mida mitte süüa. See lihtsalt tekitab inimesed läbikukkumise ja frustratsioonitunde.

Tööandjad, kas olete küsinud oma töötajatelt, mida nad toidu osas sooviksid? 2019. aasta Ühendkuningriigis läbiviidud uuring näitas, et 95 protsenti inimestest ei soovi kontorikooki sagedamini kui kord nädalas. Samamoodi, Little League (korraldab kohalikke noorte pesapalli- ja softball mänge kogu USAs ja mujal maailmas), võib-olla räägid vanematega, kas pärast mänge on vaja pakkuda suurel hulgal kaloririkkaid suupisteid. Jaemüüjad, kas on tõesti vaja, et lastega vanemad peaksid kassa lähedal kokku puutuma eraldi kommilettidega? Restoranipidajad, kas te kaaluksite poole portsjoni võimalusi?

Ajakirjanikud on osa probleemist. Haspel märgib, et ta kirjutas aastaid dieetidest ja kaalulangetusest viisil, mis oli kasutu ja tõenäoliselt isegi kahjulik. Probleem on selles, et kaalulangetuslood, millele inimesed nii meelsasti klõpsavad, ja tõesed kaalulangetamise lood on üksteist välistavad. Kuid iga uuringu kajastamine, nagu õpetaks see midagi uut, ja iga dieedi kajastamine, nagu seekord oleks meil võti, tekitab inimestes segadust ja jõuetust.

Naise tervis vol 23 - keharasv, kehakaal, dieet

 

Thebe märgib, et on ise alati muretsenud ülekaalu tekkimise pärast ja et on pea võimatu mitte muretseda, arvestades tänase meedia panust. Meedia näitab sulle pidevalt, milline peab üks terve ja heas vormis inimene välja nägema.  Thebe üteb enda kohta, et pole kunagi olnud kaalusõltlane, kuid on kogenud teatud keha düsmorfiat (keha düsmorfiline häire tähendab, et inimesel on kindel kuvand ideaalkehast ning ta võib näha oma keha juures vigu, mida seal tegelikult pole.) Ja kuigi Thebe sõnul ei ole ta kunagi teisi naisi hinnanud ega hukka mõistnud nende kehakuju või suuruse järgi, oli ometi ta kriitilisem oma keha suhtes.

Tõenäoliselt on nii paljudega ja siit kerkib esile küsimus: „Miks naised niivõrd häbenevad keharasva ja kuidas me saaksime seda muuta?

Mäletate, mida kirjutas Pontzer meie keharasvast:

Inimkeha rasvaprotsent ütleb meile, et see on arenenud käsikäes meie kiireneva ainevahetusega – pakkudes kaitset selle eest, kui satume aega-kohta, kus toitu napib. Nii, et see rasv, millest eriti dieedimaailm ja meie kõik tahame lahti saada – on arenenud meid toetama. Rasv on hea energiareservuaar. Kui  kiire ainevahetuse puhul ei tule toitu peale, siis meie keha mingi aja jooksul sureb.

Mida siis suur Loodus meie kehade jaoks plaaninud on?

„Miljoneid aastaid kestnud evolutsioon ei kujundanud meie ainevahetusmootoreid selleks, et tagada mereranda sobiv bikiinikeha, hoida meid vormis või isegi ilmtingimata tervetena. Selle asemel on meie ainevahetus astunud Darwini direktiivi järgi, et tagada ellujäämine ja paljunemine. Selle asemel, et meid trimmida (nagu tugitooliinseneri ainevahetusmudel pakub), on meie kiirem ainevahetus viinud arenenud tendentsini varundada rohkem rasva kui ükski teine ahviline.“

Tänases kultuuris me võime käia näitustel vaatamas vanema aja maale kurvikatest naistest, kuid nüüdne ühiskond vaatab rasva kui vaenlast. 

Tänapäeva naine, kui tema kehakaal peaks tõusma, näeb oma keha mässajana. Keharasva demoniseerimine võib ohustada nii meie vaimset kui ka füüsilist tervist. Tegelikult käib see ka toidurasva kohta - tänased toidud on rikkad lisatud rasvast/õlist, kuid kahjulik on liigne rasv, mitte rasv ise.

Kui sa arvad, et keha kogu aeg töötab sinu vastu ja seda on vaja jõuga suruda mingitesse raamidesse, siis on oht, et sa ei suuda leppida täiesti naturaalsete protsessidega, mida su keha läbib. Kui sa näed oma keha partneri, mitte vaenlasena, siis teadvustad, et keha protsessid on loomulik asjade areng ja on nii käinud juba väga kaua aega.

Keharasv ei ole midagi mürgist ega toksilist, mille igast grammist tuleb lahti saada, vaid teatud osa keharasva on tervena olemiseks hädavajalik. Ja keharasva protsendi alandamine alla 10% ei pruugi olla üldse tervislik.

 

Nahaalune rasv on mõeldud kaitsma sind kukkumist ja vigastuste eest ning andma sulle energiat.

Rasvkude toodab sulle vähesel määral östrogeeni.

Menopaus on raske periood – midagi taassünni taolist. Ja taassünd  tähendab, et meil tekib keharasva natuke rohkem – see on üks vanusega kaasnevaid aspekte.  Jättes aga meeleheite selja taha ja õppides elama oma uues kehas, saame tunda palju rohkem elurõõmu.

Leia üles oma keha see koht, kus on tervis, kusjuures see ei pruugi kattuda selle kaaluga, mida tänane ühiskond välja reklaamib või mida pead ideaalseks. Pigem terve, kui ülisale. Positiivne ja toetav suhtumine iseendasse aitab stressi vähendada ja probleemidega toime tulla.  

Läheme alguspunktist – teatud kogus rasva on tervislik ja vajalik. Järgmine punkt on, et liigselt rasva ei ole tervisele hea. Kui sul on vaja kaalust alla võtta, siis kuidas teha seda nii, et leppida veidi suurema iseendaga ja samas võtta omaks head toitumistavad.

Menopausiaegne kaalulangus nõuab keskendumist neljale teemale: toit, jõutreening, stressi majandamine ja vastupidavus.

Me ei vaja rasvavaba keha, vaid tervet keha tervisliku rasvaprotsendiga.

„Meie ühiskonnas eeldame alati, et igaüks üritab sihikindlalt kaalust alla võtta. Ja ainus elu eesmärk on kõigil muutuda aina väiksemaks. Tegelikkus on paljuski teistmoodi ning vestlus võib muutuda uskumatult ebamugavaks, kui õnnitlete või imetlete kaalulanguse puhul kedagi, kes kaotab kaalu raske haiguse või stressi tõttu. Mitte iga kaalukaotus pole triumf ega planeeritud - pea seda meeles! Sestap ärgem kommenteerigem teiste kehasid ja kaalu. 

Ka mitte iga kaalutõus pole halb ega negatiivne tulemus. Keegi võib olla hoopis paranemas ja sisse elamas oma uude "tervislikumasse" kehasse. See pole kaotus. Esimene mõte kaalutõusu kohta ei peaks olema negatiivne. Oleme nii harjunud, et meile öeldakse kogu aeg, et on vaja kaalust alla võtta ning midagi muud ei tule meile üldse pähegi.“ (Shana Minei Spence, MS, RDN, CDN)

Nii nagu toidumaailmas ja dieedikultuuris tervikuna on ka menopausi perioodi kohta tohutult segiläbi informatsiooni. Faktilist ja ulmet ning nende erinevaid segusid. Kuidas vahet teha ja kuidas leida seda õiget?

Just eile jäi pilk peale dr Mark Hymani postitusel –

Mark Hyman müüb hulgaliselt toidulisandeid ja kribab kirjutada dieediraamatuid – esimene märk sellest, et tema tervissoovitusi ei tasu tõsiselt võtta. 

Hyman reklaamib ennast naturaalse ja loomuliku tervise edendajana, soovitab süüa töötlemata toitu ja siis tervet hunnikut tema poolt müüdavaid toidulisandeid - naturaalne, mis? Antud postituses soovitab menopausi sümptomite jaoks hulgaliselt lisandeid, mis "aitavad tasakaalustada östrogeeni" - ei, need ei aita. Need aitavad tühjendada rahakotti. 

Dieedikultuuri aastakasum  on 70+  miljardit dollarit. See on süsteem, mis paneb inimesi pidevalt tagasi pöörduma ja aina ostma. Süsteem, mis varjab ennast selliste nimedega nagu „elustiil“, „muutus“, „puhastus/detox“, „võõrutus“. Enamik neist standarditest, mille järgi me ühiskonnas joondume, põhinevad õhkõrnadel ideaalidel ja eurotsentrilistel standarditel. Luuakse arvamus, et kui proovime piisavalt palju (ja kulutame piisavalt raha), võime kõik välja näha nagu teatud välja reklaamitud ideaal. Kuna loodus on väga mitmekülgne, siis paneb selline tee inimesi „ebaõnnestuma“.

Kõrvalpõikena: loen Liane Moriarty romaani „Üheksa võhivõõrast“, 9 erinevast inimesest, kes on tulnud tervisekeskusesse oma keha ja vaimu uuendama. Üks neist on menopausiealine Frances.

 „Frances teadis, et ta võiks kõhnem olla, ja noorena oli ta tõesti palju kõhnem, aga üldiselt oli ta oma kehaga rahul, seni kuni see talle valu ei teinud, ja teda tüütas see, kuidas naised kaaluteemadel jahvatasid, nagu oleks see üks elu suuri müsteeriume. Hiljutised kaalulangetajad, kes jutlustasid tuliselt meetodist, mis oli neile mõjunud, kõhnad naised, kes nimetasid ennast paksuks, keskmised naised, kes nimetasid ennast rasvunuks, need, kes tahtsid et ta nende pillava enesepõlgusega ühineks.“

Ja ka noorematest: 

„Tervenduskeskus. Jooga ja kuumaveeallikad. Ben ei saanud sellest aru. Kuid Jessica oli öelnud, et nad peavad midagi dramaatilist ette võtma ja siis saavad asjad korda. Naine ütles, et oma abielu päästmiseks peavad nad vaimu ja keha mürkidest vabastama. Nad pidid mahesalatit sööma ja „paarinõustamise“ läbi tegema. Sellest tõotas kujuneda 10 päeva puhast piina...

...Nüüd langetas naine liiga palju elulisi otsuseid, mis põhinesid kuulsuste tegudel või sellel, mida nende tegudest teada anti.“

Kuid milline võiks naise jaoks olla see õige keharasva protsent ja kas ainuüksi väljanägemise järgi või kodukaalul seistes saab selle paika panna?

 

Lugedes ainevahetusest (18): karnivooridest veganiteni - kui pikalt me midagi söönud oleme

 

Dunning-Kruger efekt

Eelmises postituses tuli juttu, et hüpotalamus juhib ja hoiab kindalt ohjes meie ainevahetust. Aga meie tänases keskkonnas on mitmeid asju, mis ajavad  hüpotalamuse segadusse  ja selle reaktsioon paneb meid sööma rohkem kaloreid, kui me kulutame. Siit kerkibki üles küsimus – kuidas erinevad meie tänased toidud nendest, mida meie keha on loodud sööma ja kuidas need toidud meie ülekaaluliseks teevad? Kui me läheksime tagasi oma esivanemate dieedi juurde, siis me kindlasti oleksime terved?

Siin on probleem selles, et ei ole võimalik päris kindlalt öelda, mida paleoliitikumi inimesed täpselt sõid. Antropoloogid ei taha välja käia mingeid absoluutseid tõdesid – seda  ka seetõttu, et mitte anda kütust juurde erinevate dieetide fanaatilistele esindajatele. Enamik neist, kes internetis kirjutavad:  „...kindlad allikad väidavad ... meie esivanemate dieet on...,“ teavad sellest teemast kõige vähem.

Selline nähtus, kus endas absoluutselt kindlad inimesed valjuhäälselt oma õigsust kuulutavad nimetatakse Dunning-Kruger efektiks.

1999 aastal tulid Cornelli psühholoogid David Dunnig ja Justin Kruger välja hüpoteesiga, miks ebakompetnentsed inimesed on nii tüütud: nende äärmine ebakompetentsus ei lase neil näha, kui ebakompetentsed nad on.   

Selle hüpoteesi testimiseks lasid nad üliõpilastel teha loogika, grammatika ja naljast arusaamise teste. Seejärel palusid neil ise ennast hinnata – arvata, kui hästi neil oli läinud. Nagu arvata võiski – need, kes teadsid kõige vähem, pidasid ennast ekspertideks.

Õppides pidevalt uusi asju, olen ebakompetentsuse künkal olnud palju kordi 😃, oluline on sinna mitte jääda ☝.

Tänastes tulistes vaidlustes dieetide ümber, paistab kõige enam tähelepanu äratavat see, kelle hääl kõige valjem. Paleo dieedi evangelistid omavad raudset veendumust ja kinnistunud vaateid inimloomuse ja evolutsiooni kohta: „Inimesed on sündinud liha sööma ja punkt.“ Nad promovad suure rasva- ja madala süsivsikusisaldusega dieete, mis viivad keha ketogeneesi (varasemad postitused) ja väidavad, et inimesed on söönud ainult piisoneid, mitte marju. Paleo toetajad – karnivoorid lükkavad tagasi iga väite vegetaarsete ja (hoidku jumal selle eest) vegan dieetide tervislikkusest, nimetades taimedel põhineva toitumise või rasva vähendamis nõuandeid soovitusi korporatiivseks propagandaks. Nende teooria järgi ei söö ükski endast lugupidav kütt-korilane tärkliselist, süsivesikurikast toitu ja absoluutselt välistatud on, et nad sööksid suhkrut.

Veganid võivad olla täpselt sama tüütud. H. Pontzer kirjutab, et kui ta elas Broolynis ja sõitis metrooga tööle, käis mööda rongi ülienergiline ja endast väljas naine, kes käis inimestel järgi ja jagas pamflette, mis selgitasid, kuidas inimene on loodud sööma taimi. „Vaadake meie hambaid,“ karjus ta, „liha mädaneb meie taimetoidulistes sooltes“. 

Jättes ekstreemsed esinejad välja (unusta ka populaarne aga mitte faktidel põhinev „Game Changers“), saab rahulikult uurida neid andmeid, mis on meil olemas. Selleks on kolm päris kindlat andmete kogumit:

Arheoloogilised ja fossiilide andmed

Täna tsivilisatsioonist eemalolevad kütt-korilaste kogukonnad

Inimgenoomi uurimine

Meeldib see või mitte, kõigist neist suundadest osutavad faktid sellele, et inimene on arenenud oportunistlikuks omnivooriks.

Kunagi ammu ei oleks see mulle kohe mitte meeldinud. Tõenäoliselt seetõttu, et on ju vaja süüa "naturaalselt". Nüüd ma võin öelda seda, et kui on valitud taimetoitlus – kas siis loomade ja keskkonna heaolu pärast või seetõttu, et selline toitumisviis annab hea enesetunde ja tervise – ei peaks oluline olema, kas inimene on minevikus söönud sõnnikut, piisoneid või kookospähkleid. Oluline on, kuidas sa ennast täna oma toitumisviisiga tunned. Probleem tekibki ainult juhul, kui sinu toitumisviis peab olema kõige õigem – ehk teistest parem. Iseenesest on suurepärane, et me oleme osanud rasketes tingimustes ellu jääda, seedides igasugu toitu. Ja et täna on inimesed võimelised olema terved väga erinevaid  toitumisviise esindades.

Arheoloogilised ja fossiilide andmed

 

Esimesel 4-5 miljonil aastal hominiidide arengus – näitab hammaste ehitus – on olnud tugevalt taimse toidu osakaal.

2-4 miljoni aasta tagune leid näitab väga suuri purihambaid  tihke emailiga, mis viitab juurikate söömisele. Kuid ei saa kindlalt öelda, kui suur oli juurikate osakaal. Kuigi meie tänanae armastus kartulite jt juurikate vastu näitab, et selline mugulaarmastus on meie liigile omane.

2,5 miljonit aastat tagasi näitavad väljakaevamiste uurimine, et dieet on liikumas kütt-korilaste menüü poole. Loomaluudelt on leitud kivitööriistade jäetud jälgi.

1,8 miljonit aastat tagasi Dmanisi (varasemad postitused) väljakaevamised ja uuringud näitavad, et söödi ka antiloope ja teisi loomi.

400 000 aastat tagasi söödi loomi regulaarselt. No ja nii ta edasi neandertaallasteni läheb. Nende  luudest on juba leitud  isotoopallkiri (loomade luudes, kes söövad teisi loomi, on suurenenud isotoop Lämmastik 15 tase, mis kontsentreerub toiduahelat pidi üles liikudes.) Loomade söömine tõi kaasa suurema kalorite arvu. Taandus vajadus nii suurte purihammaste ja soolestiku järele. Täna on meie seedesüsteem 40% võrra ja maks 10% võrra väiksem, kui vegetaarlastest ahvidel. Selline vähenemine vabastas ca 240 kcal, mille keha suunas aju suurenemisse ja muudesse süsteemidesse.

Siiski on siiani Paleo ringkondades levinud valearusaam, et meie esivanematest kütt-korilased pidasid ainult jahti. Asi on selles, et pinnasekihtides säiluvad luud ja küttimiseks vajalikud tööriistad palju kauem, kui taimne toit. Küttimiseks kasutati kivikilde, mis ei mädane ega kõdune. Samas võime ka praegu Hadzade juures näha, et vajalike juurikate kättesaamiseks vajatakse ainult terava otsaga puutokki. Nii et kuigi fossiilid ei näita taimse toidu leide, siis näitavad kõik märgid tänaste kütt-korilaste juures, et dieet on pikka aega olnud tasakaalus piisava taimse toiduga.

Praegune uusim tehnoloogia võimaldab uurida väljakaevatud kolpade hambakatu vahele jäänud toidutükikesi.  Leideni Ülikoolis on hoolikalt uuritud Euroopa ja Lähis Ida kolpade kivistunud hambakattu. Peaaegu kõikide uuritavate objektide puhul leiti terade ja tärkliste jääke. Nii et neandertaallased võisid olla suured kütid, kuid nad tasakaalustasid oma toitu süsivesikurikaste terade, tärkliserikaste juurte, puuviljade ja pähklitega. Seega oleksid meie esivanemad Paleoliitikumi ajast oleksid väga üllatunud, et tänase Paleo liikumise esindajad püüavad eitada tärklise ja teravilja osa nende dieedis.

Jordaaniast leitud 14400 aasta vanune leib

Isegi jahu ja leib on palju vanemad, kui senini arvatud. Jordaanias leiti väljakaevamistel iidne ahi, milles 14000 aasta vanused leivajäägid. Tuhandeid aastaid enne, kui väidetavalt algas põllumajandus.

On teada ka, et aborigeenide kogukonnad Austraalias  tegid metsikutest teradest leiba ammu enne seda, kui Eurooplased kultuurse teravilja sisse tõid.

Mis puudutab tsivilisatsioonist eemalolevaid kogukondi, siis nende dieedid sõltuvad suuresti sellest, mis laiuskraadil nad elavad. Võib leida nii lihakeskseid, kui taimekeskseid dieete ja kõike, mis mahub sinna vahele. Ühesõnaga on „naturaalne“ inimese dieet väga variatsioonirikas. Tõesti väga külmas kliimas  (50° ekvaatorist) süüakse väga palju liha. Samas on arktilises vöötmes sageli terve kogukond töötanud koos selle nimel, et saada kokku natukenegi taimset toitu. Näiteks on otsitud näriliste pesasid, kuna närilised koguvad omale taimevarusid. Miks arktilised grupid palju liha sõid? Sest muud ei olnud saadaval, söödi seda, mis on.

Seevastu tänased Hadza, Tsimane ja Shuar inimeste dieet koosneb 65% süsivesikutest (USAs on see alla 50%). Samuti on nende toit suhteliselt madala rasvasisaldusega, vähem kui 20% kaloritest tuleb rasvast. Kui jätta põhjakogukonnad välja, siis ei ole tõendeid ühestki suure rasvasisaldusega kütt-korilaste dieedist.

Tänane Paleoliikumine soovitab 30% valku, 20% süsivesikuid ja 50% rasva. Palju Paleo ja Keto dieedi eestkõnelejad lükkavad rasvaprotsenti veelgi suuremaks. Populaarne autor David Perlmutter kirjutab oma raamatus, ilma ühtegi tõendit esitamata, et meie esivanemate dieet sisaldas 75% rasva ja 5% süsivesikuid. Miks Paleo liikumine sellist asja väidab?

Põhjus on Murdock´i Atlases. 1990 algatas Paleo liikumise Colorado Ülikooli professor Loren Cordain, kes osundas kütt-korilaste puuduvatele südamehaigustele. Cordain ei olnud antropoloog, vaid spordifüsioloog. Sestap ta ei läinud kütt-korilaste dieete uurima. Selle asemel kasutas ta Murdock´i Atlases olnud kokkuvõtteid kütt-korilaste kohta. Nad lugesid sealt välja üsna meelevaldsed rasva, valgu ja süsivesiku protsendid ja järeldasid, et  kunagiste kütt-korilaste menüü koosnes 55% ulatuses loomsest toidust. Cordain kirjutas nendele andmetele ülipopulaarse raamatu The Paleo Diet ja liikumine oligi alguse saanud.

Murdocki andmetes oli mitmeid ebatäpsusi. Ta ei andnud oma kokkuvõtetes rasvade-valkude-süsivesikute kohta protsente, vaid dieedihinde 0-9 olenevalt sellest, palju erinevaid toite dieedis esines. Kuni 1900 aastateni ei arvestatud kütt-korilaste dieedist kirjutades naiste panusest. St kõik toit, mida koju tõid naised, jäeti arvestamata. Välja oli jäetud ka mesi, mis kütt-korilaste menüüst moodustab suure osa. 

Cordain omakorda võttis aritmeetilise keskmise, mitte ei arvestanud suuri erinevusi erinevate laiuskraadide elanike dieetide vahel. Kui võtta lihtsalt aritmeetiline keskmine ja selle põhjal järeldada, et see keskmine on ainus ja õige „naturaalne“ inimtoit, ülejäänud kõik põhjustavad haigusi, siis me võime ka öelda, et võttes keskmise inimeste kehapikkusest – on see ainus ja õige kehapikkus ja kõik ülejäänud pikkused on patoloogilised.

Pontzer märgib, et kõik kütt-korilaste kogukonnad alates suure lihasisaldusega dieetidest kuni suure taimetoidu sisaldusega dieetideni on ühtviisi terved. Inimesed saavad täna terved olla paljusid erinevaid dieete süües ja nii on see olnud ka minevikus. Ei ole olemas ühtset kindlat Paleo dieeti.

Doktor ja biokeemik Stephen Phinney, kes on madala süsivesikusisaldusega dieetide eestkõneleja toob sageli näiteks Aafrika masaid, Põhja Ameerika piisoniküttidest indiaanlasi (Plains Indians) ja Arktika inuiite. Need kogukonnad on samas Paleo kuvandi kõige kehvemad näited. Masaid on karjakasvatajad – mitte kütid. Ja nad on vana kogukond aga mitte nii vana. Arheoloogilised uuringud näitavad, et karjakasvatus tekkis vähem kui 10 000 aastat tagasi.  Aafrikas on seda olnud ca 6500 aastat. Sama käib piisoniküttidest indiaanlaste kohta ja arktika kogukonnad on veidi nooremad ca 8000 aastat. 2,5 miljoni aastase inimajaloo skaalal on nad vastsündinud.

Ja ka sellised väikesed kogukonnad, kes söövad vähese rasvasisladusega dieete – nagu Hadzad, Tsimaned, Shuarid jt – paistavad silma väga hea südame tervise poolest. Seda ka kogukonna vanimate liikmete hulgas.

Kolmest põhjusest kaks – arheoloogilised kaevamised ja fossiilid ning tänaste kütt-korilaste kogukondade uuringud näitavad, et inimesed on söönud seinast seina dieete. Aga mida näitab geneetika? Laktoosi lagundamine ja talumatus – kuidas ja millal on see inimkeha osaks saanud.

Masaid annavad võimaluse headeks geneetika uuringuteks. Karjakasvatajad tarbivad piima ja piim on ka masaide dieedi oluline osa. Suurem osa piima kaloritest tuleb piimasuhkrust – laktoosist.