Paveli (48 aastane) loengut ma tõlkisin
sünkroonis st tema rääkis veidi ja mina kohe tõlkisin. Tegin seda vene keelest
esimest korda ja tuli väga hästi väljaJ.
Ma olen väga tänulik Simonale ja Antol Sügisele, kes olid sealsamas lähedal ja
mind teatud sõnadega välja aitasid. Ja ka paarile kuulajale, kes aitasid
tõlkida küsimusi eesti keelest vene keelde. Tuleb öelda, et selline pingeline
tõlkimine aitab väga hästi loengut kuulataJ,
mõte ja tähelepanu peab kogu aeg olema toimuva juures.
Teadmiste ja uuringute
koha pealt rääkis mulle Paveli naaber (kes oli ka festivalile tulnud) järgmist:
„Las ma räägin sulle Pavelist, ta ise on liiga tagasihoidlik. Pavel on hästi
põhjalik, kui ta loeb mõne akadeemiku raamatu läbi, siis ta kirjutab omale
küsimused välja. Läheb Moskvasse või Sankt Peterburi, paneb ennast akadeemiku
juurde vastuvõtule kirja ja küsitleb akadeemikuid.“
Peale loengut ma
ütlesin Pavelile, et tema loeng oli väga hea ja hoopis teistmoodi kui
ameeriklastel. Pavel ütles, et kui Victoria Boutenko tuli Venemaale ja ta kuulas
Paveli juttu, siis Boutenko ütles Pavelile, et Ameerikas ei ole nii põhjalikke
lektoreid. Ja Pavel lisas, et Ameerikas on pigem emotsionaalsed kõnelejad
selliste hüüdlausetega: teeme ära… tervis…loodus…suurepärane…hakkame pihta…
jms. Eks ta nii enamjaolt olegi, see ei tähenda nüüd, et teisi ei kuulagi. Ikka
kuulame aga väga hea on vahepeal teisest kultuurist, hoopis teise vaatenurga
alt asjale läheneda… Mulle väga meeldis:).
Seni kuniks ma saan
kätte Pavel Sebastjanovitši täpsema loengukonspekti audiosalvestise, panen siia
kirja mõningad huvitavamad märkused:
Pavel siis oma
tavatoitumisega ja tavahaigustega jõudis lõpuks punkti, mida kirjeldas nii: „See,
mida ma peeglist nägin, ei meeldinud mulle enam…“.
Proovis erinevaid
paaste. Kuivpaastu (ei toitu, ei vett) tegi läbi 3,5 ja 8 päevase tsüklina. 8
päevane kuivpaast toimus Karpaatides paastulaagris. Pavel sõnade järg on
kuivpaast selline metsik protsess: 3 päeval tundis ta kuidas seest kõik põleb,
hommikuti Karpaatides käies ja loodust vaadates tekkis tugev ühtsustunne
loodusega. 4-5 päeval heitis ta hommikuti rohule (Karpaatides olevat pehme
rohi, kus on väga vähe putukaid) ja keha oleks nagu joonud seda hommikukastet
endasse. 8 päeval oli aga tunne, et sellest seisundist ei tahagi väljuda. Seetõttu
pidas Pavel kuivpaastu teatud narkootilise mõjuga tegevuseks.
Paastust väljatulekul
kasutab alati porgandimahla.
Veepaastu puhul kasutas
ta vene paastuarsti soovitusi, et välja tuleb paastust tulla siis, kui sülg
hakkab voolama. 21 esimesel veepaastu päeval sõitis ta rongis ja nägi unes, et
on punase laudlinaga kaetud laud, uhked lauanõud ja tema istub seal ja sööb
kana. Ta ärkas üles ja terve paadi oli voolanud süljest märg. Tundus nüüd olevat
õige hetk paast lõpetada. Kana talle aga rahu ei andnud, aeg-ajalt hakkas ta
unes nägema kord kana-kord kala. Lõpuks läks ta turule, ostis ühe stauriidi,
küpsetas selle ja sõi ära – peale seda kadusid kõik taolised unenäod ja kadusid
ka isud. Sarnast soovitust annab ka üks vene paastuarstidest, kes märgib, et
kui teid kummitab mingi kindel isu, siis ostke 1 kilo ja sööge see ära.
Vene arst Marva Ogonjan
paastumetoodika kaasab taimetee 1tl meega. Sel juhul aitab meega tee säilitada
paastu ajal töövõimet. St veepaastul tekib mingite päevade pärast nõrkus, kuid
kui on meega tee, siis töövõime säilib.
Paar esimest aastat sõi
Pavel hulgaliselt puu- ja aedvilju. Kui tema toortoitumine hakkaks häid
tulemusi andma, läksid toortoidule üle ka tema perekond: vanemad, vend ja naine.
Kuid peale mingit perioodi, vajus pere toortoitumine ära. Seda eelkõige
sotsiaalsetel, ühiskondlikel põhjustel. Peale paari aastat hakkas menüü muutuma
igavaks, siis ostsid nad kuivati ja blenderi ning tegid toortoidu roogasid.
Talvel sõi varasemalt apelsine-mandriine, kuid praegu on hakanud meeldima
kapsas: lillkapsas, brokoli, tavaline kapsas. Talvel sööb rediseid, rõikaid, kapsaid,
tomateid. Õli ei tarbi, soola ei tarbi. Õli ja soola kohta märkis, et kasutada ainult,
kui maitseainet. Pähklite kohta märkis, et talle meeldis väga arahhis
(maapähkel) ja alguses sõi seda iga päev 200-250g. Alguses leotas, hiljem, kui
keha harjus, sõi kuivalt. Mingi aja pärast pähklikogus vähenes. Nüüd iga päev
pähkleid ei söö ja kogus ei ületa enam 100-150 grammi.
Kaalu tõstmise kohta
ütles Pavel, et on kaks võimalust: kas tegeleda spetsiaalse füüsilise
treeninguga või võtt oma menüüsse
küpsetatud aedvili. Toortoitlased sageli kortsutavad kulmu, selle soovituse
peale, kuid Pavel sõnas, et kõige olulisem on see, kas sa peeglisse vaadates
endale meeldid. Ja kui mitte, siis tuleb midagi ette võtta. Samuti märkis ta,
et kui soovitakse ilusaid lihaseid, siis need arvuti taga ei kasva.
Kuidas alustada?
Mõlemal päeval rõhutas Pavel, et toortoit ei ole alustamine vaid lõpetamine.
Kuid ta tõi välja kolm kõige olulisemat aspekti st söö nii nagu sa sööd, kuid
jäta menüüst välja:
2.
Kõik sünteetika sh ka ravimid, tabletid.
3.
Fruktoos – st ERALDATUD, ISOLEERITUD
fruktoos, mida kasutatakse peaaegu kõigis tööstuslikes toodetes: jookides ja
magustoitudes. Fruktoos saadakse maisist ekstraheerimisel. Ja on väga kahjulik
substants, kuna fruktoos suures koguses organismis ei kutsu esile insuliini
tootmist ja läheb edasi maksa (ainult maks on suuteline fruktoosi lagundama),
kus tekib sama reaktsioon, mis piiritusele. St tekivad triglütseriidid (rasvad),
vabaneb ka kusihape ja vabad radikaalid. PUUVILJADES on fruktoos seotud koos
glükoosi ja kiudainega ja sellist reaktsiooni ei teki. Puuviljades on enamjaolt
vesi, fruktoosi vähe – võrreldes sellega, et puuvilju süües saame fruktoosi võibolla
keskmiselt 15 g, tänases tavatoidus tuleb seda päevas ca 55g. Mul ei ole moment
teada vene allikat – ma küsin need allikad Pavelilt üle, kui ta jõuab tagasi
koju. Praegu võib endale asja selgemaks teha siit http://www.health.harvard.edu/blog/is-fructose-bad-for-you-201104262425
Kui te muidugi olete
need kolm asja menüüst välja jätnud, siis ega peale puu- ja aedviljade suurt
enam menüüsse ei jäägiJ.
Pavel rääkis, et tema
raamat on kirjutatud toortoidu eufooria seisundis ja suurelt jaolt juba
vananenud. Kuid ta on jätnud oma raamatu üles veebilehele, kuna toortoiduga
alustavad inimesed võibolla vajavad seda emotsionaalse purskega kirjutatud
teksti oma tee alustamisel. Mil moel siis eufoorias? St, et toortoitumise alguses
nähes ja tundes kõike seda positiivset, mis ilmneb tervises, on tahtmine seda
kogu maailmale kuulutada, kõigile rääkida, kõiki veenda. Siis aga toimub teatud kainenemine ja sa
tõmbud tagasi, hakkad tegelema ainult iseendaga. Ja niipea, kui sa tagasi
tõmbud, hakkavad sind ümbritsevad inimesed sinuga toimunud muutusi märkama ja
hindama ning tulevad ise küsima. Pavel on saanud nüüdseks juba mitu ringi
tagasisidet oma raamatule ja seega teab ta lugejate kirjade põhjal, kuidas ja kui
erinevalt toortoit võib mõjuda. Toortoitumist ei ole vaja üle idealiseerida.
Sest on olemas piisavalt inimesi, kes on jätkuvalt terved ka ilma
toortoitumiseta.
Juhtumeid oli vapustavaid:
Üks mees, kellele arstid
51 aastaselt enam elulootust ei andnud. Oli kodus ratastoolis ja vaatas nüri
pilguga enda ette, kui tema seest tuli hääl: „No mis sa ennast ise terveks ei
ravi“. Mess mõtles – no kuidas ma peaks ennast ise terveks ravima. Hääl vastas:
„Aga kuidas sa oma hobuse terveks ravisid?“. Ja mehele tuli meelde, et üks tema
hobustest oli väga haige ja ta nägi, kuidas hobune hakkas metsa poole minema.
Ta läks hobusele järgi ja nägi, et hobune sõi takjaid. Sõi 2 päeva ainult
takjaid ja … sai terveks. Mees otsis takjad ja sõi ainult takjaid … ja sai terveks.
Nüüd on ta 80 aastane ja tervendaja. Korjab takjaid, laseb läbi hakklihamasina,
kogu tema külmkapp on takjaid täis. Igale inimesele, kes tema juurde ravile
tuleb – annab ta takjaid – olenemata diagnoosist. Ja kõik tema patsiendid on
saanud terveks:).
Arstide kohta märkis Pavel,
et tuleb olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik soovituste koha peale. Pavel ütles:
„Te peate väga tähelepanelikult suhtuma näiteks toitumissoovitustesse ja ravimiskeemidesse,
sest see, mida arst teile soovitab on tema
elul põhinev. Seega veidi aja pärast hakkate te välja nägema nagu see arst. See
käib ka muude soovituste kohta. Järgides kellegi soovitusi, hakkate mingi aja
jooksul välja nägema nagu soovituse andja.“
Paveli korraldatud
toortoiduliste arstide telekonverentsil oli kolm toortoidulist arsti. Üks immunoloog
Ukrainast, kes nüüdseks küsib igalt tema juurde tulevalt patsiendilt
kõigepealt: „Mida te sööte?“
Uroloog Moskvast, kes
seletab oma patsientidele: „Teil on kaks võimalust: lühike ja kiire –
tablettide tee. Sel juhul jõuate alati minu juurde tagasi. Ja teine võimalus –
looduslik, naturopaatia tee. See on pikk tee, kuid ainult sel juhul on võimalik
saada terveks:“ Uroloogia puhul märkis see arst, peab olema ka selge, et
uroloogiline ja reproduktiivsüsteem kehas ei ole esmase tähtsusega (st kehale
ei ole nii oluline, et te jääksite rasedaks, palju olulisem on, et süda tuksuks).
Seega, kui te hakkate toortoidu ja elustiiliga ennast ravima, siis
uroloogilised probleemid on keha jaoks viimases järjekorras. Tervenemine võtab
aega.
Küsimusele, et kui
toortoiduga on kadunud võime rasestuda, ütles Pavel: Siis minge tavatoidule tagasi.“:) Miks te lähete toortoitule? Kas te
olete rahul? Pavel küsis korra vastu, et : „milleks kaua elada? – Ma ei mõtle
siin, et hakkan kohe surema, vaid rahulolu ja elurõõm on olulisemad kui pikk
iga. Eesmärgiks ei peaks olema eluea pikkus, vaid rahulolu eluga“
Kunagi ühel loengul ta
märkis, et Winston Churchill elas 90 eluaastani ja kui temalt küsiti, mis on
tema pikaealisuse saladus, siis ta vastas:“ Havanna sigarid, hea konjak ja
mitte ainsatki sportlikku treeningut.“ See oli mõeldud naljana – kuid hiljem saatis
üks kuulaja talle täpsemaid fakte. Esimene infarkt oli Curchillil 50 aasta
vanuses, märgitakse, et tema tervis oli nõrk (raske kopsupõletik 1943). Peale
78 eluaastat olnud insulti, olid tal rääkimis- ja käimisraskused. Kuni oma
surmani elas ta ainult tugevate ravimite abil.
Mehelike võimete kohta
vastas Pavel: Et nii nagu oli, nii on ka jäänud“:),
kuid lisas, et kirjade põhjal, mis on kirjutatud: need, kellel olid prostata
või potentsi probleemid, need on saanud toortoidust palju abi.
Küsimusele millist
parasiitide tõrjet olete kasutanud, vastas Pavel, et ei kasuta. Pavel märkis: „Üks
minu toortoiduline sõbranna armastab ennast väga diagnoosida. Iga natukese aja
tagant läheb ja laseb omale mingeid analüüse teha. Iga kord leitakse mõni parasiit
– seejärel teeb ta puhastuse. Peale teatud aega ilma parasiidita, tuleb
parasiit tagasi. Lõpuks lõi ta käega – kui see parasiit peab seal olema, siis
las ta olla.“ Lisas veel, et tuleb aru saada, et nii candida kui parasiidid tulevad
ainult sel juhul, kui on midagi süüa.
Vett lisaks Pavel eriti
ei joo, regulaarselt destilleeritud vee joomist
kasulikuks ei pea. Puu ja aedviljad sisaldavad ca 80% vett, seega tuleb kehasse
piisavalt vett. Juua tuleb siis, kui on
janu.
Liha- ja piimatoodete
kahjulikkusest, eriti, mis puudutab võõraid valke ja baktereid meie kehas,
räägiti põhjalikumalt. Ma ootaks selle ümberkirjutamisega seni, kuni ma saan
täpse sõnastuse.
Laste ja toortoitumise kohta märkis: "Toortoidul lapsed on kuni 8 eluaastani väiksemat kasvu võrreldes toortoitumisega, järgi võtavad kasvus 12-14 eluaastaks, 18-20 on eakaaslastest pikemad, kuid kaal on alati tavatoidulsitega võrreldes väiksem." Pavel märkis, et tema painduvus on paranenud ja tema pikkus, mis oli tavatoidul 173 cm, on nüüd 174cm.
Küsimusele, mis
puudutas teismelisi ja rämpstoitu, vastas Pavel järgnevat: „Kui mina oma
poegadele (22 ja 19 eluaastat) räägin, et kuulge posid, no mida te endale sisse
ajate, siis nemad vastavad: sa vanamees ära õienda siin, kui meie 40 saame,
siis oleme ka toortoitlased.“:)
Iga inimene on
individuaalne, igale sobib oma tee. Kui tekkis küsimus: kui tihti peaks
toortoitlane sööma, vastas Pavel järgmist: „Ma olen kokku puutunu paljude toortoitlastega
ja neil kõigil on oma teooria, kui tihti peab sööma. Üks ütleb, et iga 2 tunni
tagant. Samas minu üks tuttav Moskvast sööb üks kord kahe päeva jooksul ja ta
on selle teaduslikult ära põhjendatud. Teaduslikud põhjenduse on ka kõigil
teistel. Siit ma olengi aru saanud, et neil inimestel on lihtsalt ena jaoks
leitud optimaalne neile sobiv variant. Ja ka teil seisab ees leida omale kõige
sobivam meetod.“
Kui ma elasin Moskvas,
siis minu naabriteks olid kaks 90 aastast vana
naist, kes sõid ainult makarone ja viinereid. Värsket praktiliselt mitte
midagi. Kuid toimisid nii öelda nälja piiril. Kui juua AINULT lehmapiima, siis
keha suudab selle seedimisega hakkama saada. Kuid kui juua piima vorstileivale
peale, siis tekivad probleemid. Nii, et tavatoit toimib normaalselt, kui seda
süüa nö väga vähe ja üksluiselt st ei segata kokku paljusid erinevaid
toiduaineid.
Pestitsiidide, tooreste
viljade, kemikaalide kohta ütles Pavel: „Tuleb aru saada, et alati on kõige
parem süüa oma kasvatatud vilju, kuid kui neid ei ole, on poest saadav piisav.
Üks uuring, kus analüüsiti 12000 toiduainet keemia sisalduse suhtes näitas, et
number üks mürgistusega on ookeanikala, teisel kohal kanaliha, veidi ruumi ja
siis kõik ülejäänud lihad, siis tuleb suur-suur vahe ja alles siis tulevad aed
ja puuviljad. Kui teie menüüst on väljas transrasvad ja sünteetika, siis pestitsiidid
puu- ja aedviljadel ei ole tervist mõjutavad.“
Allergia on loomse
valgu kehasse panemise tagajärg. Haigus on keha reaktsioon toidule. Üks naine
sünnitas lapse ja lapse 2 eluaastal avastasid arstid, et maks ei tööta. Oli vaja
doonorit. Esimese sobivuse doonor oli ema. Ema analüüsimisel leiti aga, et emal
on hepatiit (maksahaigus). St ema ei teadnud sea, ei tundnud aga raseduse ajal
ema haigused mõjutavad last tugevalt ja laps sündis kahjustatud maksaga. Ka
laste vähid on ema kehade tugeva saastatuse tagajärg.
Räägitakse, et inimene
peaks sööma valku, mis on ehituselt talle sarnasem. Seega parim toit inimesele
oleks inimene? Kaelkirjak peaks sööma kaelkirjakut, elevant elevanti, lõvi lõvi,
kits kitse? Kuid loomariigis ei süüa liigikaaslasi. Elevant saab oma massi
rohust, lõvi rohusööjast loomast.
Piimatoodete kohta
küsiti ja vastus oli järgmine: piimatooted ei ole head, piimatoodete
väljajätmine on koheselt tervises positiivseid tulemeid andev. Kui tegemist on
loomuliku kõva juustuga st juust on naturaalselt paari aasta jooksul muutunud kõvaks
ja kollaseks, siis seal tootes on valk täiesti lagundatud ja see on rohkem
mikrobioloogiline toode. Või on järgnevalt ohutu – kuna see on puhas rasv.
Ma kirjutan kunagi
pikemalt sellest loomse valgu kehas käitumisest, kui ma saan kontrollida audio
pealt üle.
Vaktsineerimine –
kahjustav, ei soovita.
Teaduse poole pealt tõi
ta näite, et uued suunad avaldatakse ja saavad laiemale rahvahulgale teatavask
40-60 aasta pärast. Näiteks kuulus vene teadlane Ugolev(ma kindlasti täpsustan
teadlase infot, vene keeles http://livelymeal.ru/teoriya-ugolev/), kes kirjutas toidust, loomsest valgust jne rääkis oma
uurimustest ja tööst 1960 aastatel. Ülikoolide arstiteaduskonna õpikutesse
ilmus see tekst 2003 aastal. St et 2020 ja edasi hakkab see jõudma arsti teadmistesse. Seega, kui te jõuate oma otsimistega otse värskete teaduslike allikateni, siis saate ka aru, miks teised ja eriti arstid seda ei pruugi teada.
Ei ole võimalik nö parandada mikrofloorat või krendada selle muutusi - mikrofloora ongi sinu toit. St, kui sa hakkad sööma teisiti, on kohe ka teine sinu mikrofloora. Bakterid liiguvad kehas vabalt, enamik bakteried, mis piimadoodetega tuleb ei ole meile sobilikud/omased bakterid.
Teeseen - seni kuni seda juua, seni on need baketerid meie organismis. Kui järgi jätta, nad kaovad.
Mida sa ka ei usuks: teeseent, šungiiti jne - sinu usk annab sellele jõu.
Vitamiin B12 - vitamiini B12 peaülesandeid on kudede taastamine. Seetõttu on teda lihasööjatel suures koguses, kuna nende koed kahjustuvad kõige enam ja nad vajavad pidevat taastamist. Bakterioloogia on toortoidulisel korras ja seega B12 piisavalt.