Miks rohkem sporti ei aita sul põletada rohkem kaloreid...

Lugesin NewScientist lehel artikleid spordist ja kehakaalust ja tegin ühest kokkuvõtte: 

Ühe tänase kõige enam levinud tervisenõuande taga on lihtne arvestus. Kui kaloreid, mida sa kulutad on rohkem, kui kaloreid, mida sa sööd – siis sinu kaal väheneb. Sestap öeldakse, et liikumine ja toitumine on kaks peamist asjaolu vormis ja terve keha jaoks ning me arvame, et võime oma pidusöögid heaks teha jõusaaliga liitudes või sagedamini jooksujalatseid kasutades. 

Kui sa kunagi oled oma treeningkoormust suurendanud ja samas märganud, kuivõrd vähe aitab see kaasa kaalu kaotusele, oled mõistnud, et tavaline matemaatika siin ei toimi. Lihtne kalorite põletamine ei kajastu kaalul. Seda nimetatakse nn liikumisparadoksiks (exercise paradox).  Veel hiljaaegu seletati seda sellega, et inimesed, kes teevad trenni, nende kõht läheb kiiremini tühjaks ja nad söövad rohkem. 

Kuid nüüdseks on selgunud, et asi on sootuks kummalisem. Suurem treeningkoormus ei põleta kaloreid rohkem, kui väiksem treeningkoormus. Ja hull rabamine jõusaalis ei paista põletavat kaloreid rohkem, kui mõõdukas sport mõnel päeval nädalas ja näiteks treppidest käimine.  

Teadlased kratsivad oma pead ja mõtlevad, kuidas leida lahendus. Ehk uudised ei ole eriti head neile, kes loodavad liigsed toidukorrad spordiga ära kaotada. Aga need, kes on süütunnetest lähtuvalt sportimist intensiivistanud – nemad võivad rahuga võtta vabamalt ja nii tunda ennast paremini. 

See, et treeningu intensiivsusega kalorite põletamisel on midagi teistmoodi, tuli välja Tansaanias. Hadza kogukonna inimesed on kütt-korilased ja elavad nii juba väga kaua aega. Mehed liiguvad  vibude ja nooltega ringi ca 10 km päevas, samal ajal kui naised veedavad tunde liikudes, kaevates metsmugulaid ja korjates marju.  

Herman Pontzer, New Yorgi Hunter Kolledži evolutsiooni antropoloog,  suundus aastaid tagasi Hadzade juurde, et uurida nende ainevahetust. Ta ei lootnud avastada midagi erilist seoses liikumisega: „Alustasime sellest, et leida vastus põhiküsimusele – kui palju kaloreid kulub, et elada kütt-korilasena?“ 

Et selles selgusele jõuda viis Pontzer koos kolleegidega läbi kuldstandardi uuringu, mida teatakse kui topelt markeeritud vee meetodit (doubly labelled water method).

Palju liikuvad hadzad tarbisid ainult veidi rohkem kaloreid, kui tänane lääne inimene, kes istub päevad läbi kontoris ja sõidab igale poole autoga. Mehed ca 2600 kalorit ja naised 1900 kalorit. „See oli täiesti uskumatu“, märkis Pontzer. 

Tansaania hadzad on lääne inimestest kolm korda aktiivsemad aga kulutavad vaid veidi rohkem kaloreid, kui meie.

See avastus seab küsimärgi alla selle nii väga levinud arvamuse, et meie ülekaal on põhjustatud istuvast eluviisist.

Lara Dugas Chicago Loyola Ülikoolist uuris ligi 2000 USAs, Ghanas, Jamaical, Lõuna Aafrikas ja Seišellidel elava inimese liikumist. Selleks, et selgitada välja igapäevased liikumisharjumused, kandsid inimesed 8 päeva aktiivsusmonitore, edaspidi  jälgiti nende kehakaalu teatud arv aastaid. Tulemus? Aktiivsuse tase ei ennustanud ette kehakaalu kaks aastat hiljem. Tegelikult need, kel oli täidetud ametlike soovituste järgi 150 minutit mõõdukat treeningut nädalas, võtsid kaalus rohkem juurde, kui need, kes tegid vähem.

2016 aastal ühendasid Pontzer ja Dugas oma jõud ja analüüsisid põhjalikumalt 300 inimest Dugas uuringust. Tuli välja, et mõõdukalt aktiivsed inimesd kulutasid 200 kalorit rohkem,kui istuva eluvisiiga inimesed ja peale seda 200 kalorit kalorite kulu peatus. Need, kes tegid trenni iga päev ei kulutanud rohkem kaloreid, kui need kes tegid trenni mõned korrad nädalas.   

Paistab, et selle võrduse „kalorid sisse, kalorid välja“ võime panna riiulile. Aga kuidas saab see olla, et rohkem trenni tegevad inimesed ei kuluta rohkem energiat?  

Eelduseks on olnud, et need, kes teevad rohkem trenni, söövad rohkem tekkinud näljast või premeerivad end maiuspaladega. Gaesser märgib: „Sa võid sõõriku ära süüa minutiga. Minutit, mis annab kaloreid võrdleme seda tunni või rohkemaga, mis kulub sellise hulga kalorite kulutamiseks. 

Toidupimedus

Abiks ei ole siin ka see, et trenni tegevad inimesed üldiselt hindavad treenides oma energiakulu üle. Ühes uuringus lasti inimestel joosta jooksulindil ja pärast ära arvata kulutatud kaloritehulk ning võta toidulaualt selles väärtuses toitu. Inimesed arvasid, et nad kulutasid 800 kalorit ja sõid ca 550 kalorit Kuid tegelikult kulutati jooksulindil ca 200 kalorit. 

See võib seletada, miks inimesed, kes teevad rohkem trenni, võtavad kaalus juurde. Kuid see ei selgita seda, kuidas Hadza inimeste aktiivsus saab väheste kaloritega olla väga kõrge. 

On veel üks liikumispardoksi selgitus – meie kehad kompenseerivad kõrgema aktiivsuse treeningu aja sellega, et liiguvad ülejäänud päeva vähem. Osad vihjed tulid hiirtelt. Kui hiired on energiliselt jooksnud mööda ratast, siis nad sel päeval liiguvad vähem, kui tavaliselt. Kalorite hulk, mis vähemast liikumisest  säästetakse võrdub peaaegu täpselt kalorite hulgaga, mis kulutati kõrgema aktiivsuse käigus. 

Tundub, et inimesed teevad elus selliseid väiksemaid mugandusi, kui nad muudavad oma treeningrežiimi, ilma seda teadvustamata. Näiteks rasvunud noorukid, peale rasket hommikust treeningut, vähendavad pärast lõunat oma liikumist ja selle tulemusel on kaloraaž võrdne nende päevadega, kui nad trenni ei teinud. Üks teine uuring rasvunud teismeliste kohta leidis samamoodi, et peale treeningut vähendati aktiivsust treeningule järgneval 6 päeval.   

UK Bath Ülikooli toitumis- ja liikumisteadlane James Betts märgib, et me jagame inimesi aktiivseteks ja mitteaktiivseteks ehk istuva eluviisiga inimesteks, kuid pigem on hoopis järjest kasvav arv neid, kes on teatud aja hästi aktiivsed ja siis istuvad ülejäänud päeva. Seega on vale lugeda ainult treeningsaalis kulutatud kaloreid ja jätta ülejäänud päeva kalorid arvestamata: „Hoopis trennist ülejäänud päeva liikumine ja energiakulu võib dikteerida selle, kes jääb saledaks ja kelle kaal tõuseb.“  

Dugas ei ole nõus väitega, et hommikune trenn läheb raisku pärastlõunase laiskuse tõttu: „See ei tundu eriti loogiline, et sa kaotad 500 kalorilise jooksu kasu, kui oled ülejäänud päeva istuv.“ Dugas oli ka üllatunud, kui tema uuringust osavõtjate aktiivsusmonitorid ka hilja õhtul jätkuvalt mõõtusid andsid. Need inimesed töötasid kolmel kohal ja töö oli jalgadel – pannes riiulitele kaupu ja tassides kaste: „Kõik inimesed ei istu alati lihtsalt maha ja ei vedele liikumatult.“ 

See omakorda juhib meid kolmanda liikumisparadoksi osani. Hakkame avastama, kui palju keha kohandub ja aeglustab kalorite põlemist, kui sa teed trenni teatud tasemest rohkem.   

Pontzer ja Dugas uurisid võidujooksu Race Across USA jooksjaid, kus maratonist osalejad jooksevad 140 järjestikusel päeval. Esimesel kuul, osalejate ainevahetus kiirenes tunduvalt, kuid peale seda jäi pidama ja hakkas osadel ka langema. Dugas märgib: „Seega arvamus, et me saame jätkuvalt suurendada kalorite kaotust, ei ole teaduslikult põhjendatud.“  

Veel enam – kalorite kaotus võib olla väga erinev ka nende inimeste osas, kes on hästi sarnased oma keha suuruse, rasva % ja aktiivsuse osas. Üks võib põletada sadu kaloreid rohkem, kui teine. Pontzer märgib: „Me ei tea, miks selline erinevus olemas on ja mis seda põhjustab, kuid see ei ole aktiivsus ise.“ 

Ta arvab, et põhjus võibolla meie baasainevahetuse olemusest – ehk kui palju meie keha kulutab kaloreid ajal, mil me ei ole aktiivsed: „Me räägime energiast, mida kulutame joostes või kõndides või muul viisil aktiivsed olles ja seda on ka vaja teha, kuid ignoreerime seda sisemist olemise värki, mis moodustab suurema osa. Keha kohandub ja tõstab sisemisi asju ümber, et teha ruumi aktiivsusele.“   

See sobib sellega, mida me teame sportlaste kohta, kellel on väga pingelised treeningkavad. Pontzer märgib: „Kui nad treenivad väga palju ja väga kaua, siis nende kehad hävinevad, kuna keha kulutab liiga palju aktiivsuseks ja millegi muu jaoks ei jää praktiliselt midagi järele.“ Seetõttu kannatavad liigselt treenivad inimesed teatud tagajärgede all, nagu vigastused, mis ei taha paraneda, külmatunne, mis ei kao ning naiste puhul katkenud menstruatsioonitsükkel.   

Siin on nüüd raske jätta tegemata selline järeldus – dieet pakub inimestele kalorite arvestamisest kasu saada suurema võimaluse, kui treening. Liikumine omab aga jätkuvalt kohta kaalu kaotamise protsessis: kui kaal kord juba väheneb, siis see võib aidata ära hoida lisakilode tagasitulekut.   TV saate The Biggest Loser osalejate analüüs näitas, et 30 nädalat kestnud võistluse jooksul ei olnud trenni kestus ja kaalukaotus omavahel korrelatsioonis. Kuid 6 aastat hiljem olid need, kes suurendasid füüsilist aktiivsust, võtnud kõige vähem kaalus juurde või suutsid vältida lisakilode tekkimist. 

Ja liikumiseks on palju teisi suurepäraseid põhjuseid. Pontzer räägib, et Hadzad on kolm korda aktiivsemad lääne inimestest ja samas on neil ka suurepäraselt terve süda, neil pole diabeeti, nad ei ole ülekaalus. Nad on oma vananemisprotsessis terved.  

Aktiivsus parandab üleüldist tervist, mobiilsust ja aju tööd ning vähendab paljude krooniliste haiguste riski sh Alzheimer tõve riski. Gaesser ütleb: „Liikumine on tervist edendav tegevus ja on tervikuna palju olulisem, kui lihtsalt kaalu alandamine, sestap ära heida meelt, kui sa ei kaota sporti tehes palju kaalu.“  

Positiivseks pooleks on ka see, et sul ei ole vaja hakata jooksma ultramaratone, et teha heaks oma jõulusöömaaeg. Selle jaoks on võtmeks  ikkagi dieet. Pontzer lisab: „Kui sa soovid jälgida oma kaalu, vaata mida sa sööd.“ Seega jõusaalis käies, jäta hilisem sõõrik söömata. 

Ainevahetuse miiniväli

Keha mängib üsna julma trikki neile, kes soovivad kaalust alla võtta. Niipea, kui teatud ülearune kaal on kadunud, aeglustab keha ainevahetust, mis omakorda võib kiiresti viia hästi tuntud kiire kaotatud kilode tagasitulekuni. Saate The Biggest Loser  14 võistlejat kaotasid keskmiselt 60 kg, kuid 6 aasta pärast olid kõik peale ühe osaliselt kaalust uuesti juurde võtnud. 5 osalejat olid tagasi oma endises kaalus või kaalusid veelgi enam.  See pole veel kõik. Kuna suuremas kaalus olevad inimesed kulutavad tavapäraselt oma elu elades rohkem energiat, siis saates osalejate ainevahetus, kui nad uuesti kaalus juurde võtsid, jäi puhkeasendis loiuks, nagu oleks inimesed jätkuvalt kaalunud vähem.   

Sarnaseid tulemusi on saadud võrreldes samast soost ja sama kaalukategooriaga inimeste gruppe: üks grupp oli oma tavakaalus, teine grupp oli kaalu kaotanud nädal tagasi ja kolmas grupp oli kaalu kaotanud aasta tagasi. Kõigil, kes olid kaalu kaotanud (nii hiljuti, kui aasta tagasi), oli ainevahetus aeglasem, võrreldes nendega, kes olid oma tavapärases kaalus. See omakorda suurendas riski, et kilod võivad tagasi tulla. Nagu oleks keha püüdnud taastada kaalukaotusele eelnenud kaalu. 

Sellele on hea seletus, märgib Herman Pontzer. Keha tahab olla kindel, et meil on varuks küllaldaselt energiat, et otsida toitu ja elada üle kehvemad ajad. Seega, kui dieedi korral toidu hulk väheneb, siis ainevahetus aeglustub, et hoida varusid ja see süsteem paistab jäävat ootele isegi juhul, kui süüakse jälle rohkem ning kaal tõuseb. Pontzer ütleb selle kohta: „Evolutsioon ei püüa anda sulle rannahooaja keha. Sinu keha pingutab väga, et viia sinu igapäevased kulud kooskõlla sinu sissetulekutega.“   

Usukumused meditsiinipraktikas, millest nii patsiendid, kui ka arstid peaksid loobuma

Ei ole just suur ajalehelugeja :), pigem selline, kes talviti vanu ajalehti ahju pannes mõnd lugu vaatama jääb. Nüüd vihmahoo ajal vormistasin omale New York Times lugemisõiguse - esialgu 4 nädalaks (tasuta) ja edaspidi 1 eur nädalas. Mis iseenesest on väga odav võrreldes meie tasuliste lehtedega. New York Times pakub teatud arvu artikleid, mida saab lugeda tasuta igaüks, kuid selle limiidi ma ületasin, kui jälgisin NXIVM saagat.

Teaduse ja meditsiiniteemadel kirjutav ajakirjanik Gina Kolata artiklit võib lugeda täismahus siit.  Teemaks 10 meditsiinilist praktikat ja soovitust, mida arstid on aastaid jaganud, kuid mis uuringutega tänaseks ümber lükatud. Ja nendest uskumustest on nüüd vajalik vabaneda nii patsientidel, kui ka arstidel. 

Teadlased leidsid ligi 400 tavapärast meditsiinis kasutatavat praktikat ja teooriat, mille on tugevad uuringud ümber lükanud. Me võime arvata, et arsti juurde minnes saame nõuandeid, mis on teaduslike uuringutega tõendatud. On leitud , et rohkem kui 3000 uuringut, mis on ilmunud 2003-2017 teadusajakirjades Jama ja Lancet ning perioodil 2011-2017 ajakirjas New England Journal of Medicine, mille järel on välja antud nn „medical reversal“ (meditsiiniline pöördumine?) s.o. nö meditsiinile avaldus või korraldus, kui uued tugevad uuringud keeravad väljakujunenud praktika pea peale.   Uuringu üks kavandajaid Dr. Vinay Prasad Oregoni Ülikoolist (Oregon Health and Science University) märgib: „Väga arukad ja heas usus inimesed on neid asju praktiseerinud palju aastaid. Kuid nad eksisid.“ 

Ja siin need 10 väljavalitut on. Ma ei tea, kas Eestis on need kõik samavõrd levinud (meie ju rohkem grillirahavas J, mitte maapähkli sööja ja nukkudest ei olnud ma üldse kuulnudki). Kuid oluline on võibolla sellejuures see, et mõistaksime, patsiendil on vaja ise mõelda ja arutleda ning ka aastaid kasutatud meditsiinipraktika võib osutada valeks. Minu arvates on oluline, et arst oskab seda tunnistada ning suhtuda tähelepanelikult patsienti, kellele mingi raviskeem või antud soovitused ei sobi. 

• Maapähkli allergia võib tekkida hoolimata sellest, kas laps enne 3 eluaastat puutub maapähklitega kokku või mitte. 

Lastearstid on vanematele soovitanud enne 3 eluaaastat maapähkleid mitte anda. Uuringud näitavad, et isegi kui laps on saanud maapähkleid enne 1 eluaastat, ei suurenda see riski allergiale.   

• Kalaõli ei vähenda südamehaiguste riski.

Oomega-3 lisand ei andnud kaitset südamehaiguste vastu.  

• Ginkgo biloba ei kaitse mälukaotuse ja dementsuse vastu.

Suur riiklik uuring, mis avaldati juba aastal 2008 näitas, et lisandil ei ole vastavat mõju. Samas müüakse ginkot jätkuvalt 249 miljoni dollari eest aastas.  Paistab, et sõnum ei ole pärale jõudnud.

• Traumapunkti patsientidel akuutse valu puhul antav ühekordne suukaudne  opioidne valuvaigisti ei ole parem, kui aspiriin või ibuprofeen.

Opiodid on võimsad ravimid. Kuid uuringud näitavad, et ohutumad alternatiivid teevad traumapunkti patsientidega sama.  

• Testosterooni ravi ei aita vanemaealistel meestel mälu säilitada.

 Tugev kliiniline uuring näitas, et testosteroon ei ole suhkrutabletist parem.

• Maja hiirte, prussakate ja tolmulestade vabana hoidmine ei aita astmahoogude vastu.

  2017 aasta uuringud.

• Sammulugejad ja kaloriarvestajad ei aita kaalu langetada. 

Tegelikult on tõsi vastupidine.  Uuring.  

• Põlve meniski vigastus? Kõigepealt proovi füsioteraapiat, hiljem operatsiooni. 

460,000 inimesele tehakse igal aastal  USAs  põlve meniski rebenemisel operatsioon. Tegemist on valuliku traumaga ja patsiendid kardavad, et kui kohe ei opereerita, siis valu tugevneb. Uuringud  keskmise artriidi ja rebenenud meniskiga patsientide puhul näitavad, et 6 kuud teraapiat ühes grupis ja operatsioon teises grupis – mõlematel gruppidel toimus paranemine.

• Kui rasedal naisel tulevad veed enneaegselt ära, siis ei ole vaja sünnitust koheselt esile kutsuda.

Arstid on olnud mures infektsiooni pärast. Uuringud näitasid, et kui ämmaemandad rasedat hoolikalt jälgivad, ei ole infektsiooni risk suurem. Lapsed, kellel on lastud õigel ajal sündida on tervemad, kui need, kes sündisid kohe peale vete äratulekut esikutsutud sünnitusega. 

  

• Elutruu nuku teismelistele tüdrukutele silma alla sättimisega rasedust ära ei hoia.

Ei uskunud alguses, et keegi sellise asja on välja mõelnud ja inimestele 1000 GBP  hinnaga nukke müüb. Aga lugedes rohkem, siis on see üle maailma tuntud – Eestis pole ma kuulnud. Loodetavasti :) Võibolla. 

Ühesõnaga nukud nutavad ja neil on vaja mähkmeid vahetada jms. Idee oli selles, et teismelisi tüdrukuid varase raseduse üle mõtlema panna ja näidata, kui palju tööd lapsega on.  Kuid uuring näitas, et nukuvärk hoopis suurendas rasestumist võrreldes nendega, kellel nukku ei olnud.

Kaotatud bakterid ja antibiootikumide resistentsus

Ma olen oma töötubades rääkinud Martin Blazer mikrobioomi puudutavast raamatust Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues rääkinud, kuid võtsin selle täna hommikul riiulist ja leidsin nii palju allajoonitud kohti, mis on väga huvitavad ja mõtlemapanevad, kuid millest mul ei ole olnud võimalust kirjutada. Blaser oli üks Colorado Boulder Ülikooli „Inimese mikrobioomi“ kursuse lektoritest.

Ja ma ajan siin ikka veel kiusu edasi selle teemaga, kuivõrd „süüdi“ on emad oma laste haigustes ja kuivõrd „õigus“ on teatud meedikutel, kelle enesekindlus arvab täpselt teadvat, kuidas üks laps peab ravitud saama ja kui varmalt tuleb vanematel sellega nõustuda. Antibiootikumide väljakirjutamisega on sarnane olukord. Siin jaguneb see asi muidugi kaheks: ühelt poolt meedikud, kes iga väiksemagi põletiku puhul kirjutavad antibiootikumi (ilma süvenemata, kas tegu on bakteri või viirusega) ja teiselt poolt lapsevanemad, kes nõuavad antibiootikume iga väiksemagi häda puhul. Ehk kui asi jõuab ravimi resistentsuseni ja selle tõttu äärmuslike juhtumiteni, siis tõenäoliselt tuleb see paja ja katla vanasõna mängu...  

Mis siis on antibiootikumi resistentsus ja kuidas sellised bakterid meie kehas kodu sisse seavad?

Bakterid ei tunne mingeid piire - nad liiguvad ühelt teisele ja ei loe, kuivõrd mahe või taimne toituja sa oled. Sinu sõbrad, sinu kogukond, raviasutused, poed, suured rahvaüritused, vesi, mis tuleb looduse ringlusest kastab nii intensiiv- kui ka mahepõldu. Kõik on kõigiga seotud. 

Eesti statistika ütleb küll, et võrreldes teiste riikidega me antibiootikume üleliia palju veel ei tarbi. 2015 aasta statistiline tabel näitab, et 365 resistentsete bakteritega seotud juhtumitest oli surmasid 15. Euroopas kokku 33000 surmajuhtumit. Mis ei ole väike arv. 

Kui vaadata inimesi, kes Eestis antibiootikume tarbivad - siis Eesti on üsna allotsas (kuigi see ei ole päris täielik tabel, siia ei kuulu haiglates kasutatavad antibiootikumid):

Kuid võrreldes loomakarja kasvatamiseks kasutatavaid antibiootikume, siis siin on Eesti juba tublim kasutaja (mida kuradit teevad nad seal Küprosel?):

Ja kuna eestlane sööb liha rohkelt (eestlased on grillirahvas?!?), siis resistentsus võib salamisi hiilides jõuda üsna kaugele. 

Samuti ei saa me ilma antibiootikumideta ravida teatud raskeid infektsioone.  Kindlasti ei ole lahenduseks antibiootikumide asendamine alati nö "looduslike" antibiootikumidega või "sarnase toimega" imerohtudega. Kõik, mis toimib sarnaselt, hävitab elu sarnaselt. Sestap kasutamise mõistlikkus annaks meie keha mikrobioomile hingamisaega. Sellest kuidas oma mikrobioomi toetada on juba varasemalt juttu olnud.

Martin J. Blaser, M.D., on meditsiini- ja mikrobioloogia professor ning New Yorgi Ülikooli Human Microbiome Project direktor. Siia lisandub veel mitmeid ametikohti, projekte ja uuringuid, millest võib igaüks eraldi palju lugemist leida. Prof. Blaser on eriti huvitatud inimkeha bakteritest ja tema tähelepanu on eriti köitnud Campylobacteri liigid ja Helicobacter pylori, mille kaitseks on ta kirjutanud palju artikleid: "Helicobacter Pylori on mao mikrobioomis tavaliselt domineeriv. H. Pylori aitab toota hapet, hormoone ja hoiab immuunsust."

Siin allpool nüüd lõike Martin Blaseri mikrobioomi raamatust:


1850 aastal suri Inglismaal neli igast kümnest lapsest. Surmavad epideemiad varitsesid pimedates, külmades, niisketes, räpastes ruumides, kus puudus kanalisatsioon ja voolav vesi. Koolera, kopsupõletikud, sarlakid, difteeria, tuberkuloos, läkaköha. Täna sureb UKs vähem, kui viis last tuhande kohta (enne esimest eluaastat). Tohutu edasiminek: paranenud hügieen, näriliste kontroll, puhas joogivesi, pastöriseeritud piim, moodsad meditsiinilised protseduurid, vaktsineerimine ja loomulikult ligi 70 aastat antibiootikume. Siiski on hiljuti, paaril viimasel aastakümnel, hoolimata kõigist meie meditsiinilistest saavutustest läinud midagi kohutavalt valesti. Nii mitmel viisil oleme haigemad, kui varem. Pealkirju leiate iga päev. Me kannatame terve rea erinevate kaasaegsete hädade kallal: ülekaal, diabeet, astma, heinapalavik, toiduallergiad, söögitoru refluks ja vähk, tsöliaakia, Crohni tõbi, haavandiline koliit, autism, ekseemid. 

Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt. Hoolimata sellest, et prokarüootidel puudub rakutuum, ei ole nad primitiivsed. Bakteri rakud on terviklikud iseseisvad olevused: nad suudavad hingata, liikuda, süüa, jääkaineid elimineerida, kaitsta end vaenlaste vastu ja loomulikult paljuneda. Bakteriaalne maailm on tohutu ja meie oleme selle kõrval kübeke tolmu. Erinevus E.coli ja Clostridium vahel on palju suurem, kui meie ja maisi vahel. Kui mõtleme viirustele, peame silmas inimestele muret valmistavat grippi, külmetushaigusi, herpest, HIV. Kuid suurem osa viirusi ründab peamiselt bakterite rakke, mitte loomseid rakke nagu meie omad. Viirused ja bakterid on omavahel sõda pidanud miljoneid aastaid ja üritanud üksteist üle kavaldada. On fakt, et bakteriaalsete haiguste puhul püütakse ravida viirusega, mis tapab bakteri.

Bakteriaalse maailma mitmekesisuse vähenemine inimkehas toob kaasa tervise halvenemise.

Kui me räägime džunglist, siis sealse ökosüsteemi jaoks on mitmekesisus kriitilise tähtsusega. Mitmekesisus hõlmab endast puid, liaane, põõsaid, õistaimi, sõnajalgu, vetikaid, linde, roomajaid, imetajaid, putukaid, seeni, ussikesi. Suur mitmekesisus pakub kaitset kõigile ökosüsteemi osadele, kuna nad moodustavad omavahel ainete ja jääkide käitlemise võrgustiku.

YELLOWSTONI RAHVUSPARGI NÄIDE

Me saaksime siin oma metssigade väljasuretamise näidet võrrelda...

Kui 70 aastat tagasi eemaldati Yellowstoni Rahvuspargist hundid, siis kasvas plahvatuslikult põtrade arv. Järsku oli põtradel ohutu olla ja nad said igal pool käia ning maitsta pajusid, mis ääristasid jõe kaldaid. Laululindude ja kobraste – kes ehitasid oma pesi pajudele – arv vähenes. Kui jõed nõrgenesid, siis lahkusid piirkonnast veelinnud. Kui enam ei olnud huntide poolt tapetud korjuseid – vähenes kaarnate, kotkaste, harakate, karude arv. Rohkem põtru tõi läbi võitluse toidu pärast kaasa piisonite vähenemise. Koiotid tulid tagasi ja sõid ära hiired, keda osad linnud ja mägrad jahtisid. Ja nii edasi. Sama toimub inimese mikrobioomiga ja inimese tervisega, kui võtmeelemendid eemaldada.

Meie mikroobide puhul tekib küsimus: miks nad meid lihtsalt minema ei pühi. Miks meie neid talume? Darwinismi järgi sööb koer-koera (vbl ka eestlane eestlast :). Kuidas meil on õnnestunud säilitada nii pikaajalised püsivad suhted? Tasuta lõunaid tegelikult ei ole. Me kohtame ettevõtlusmaastikul paljusid ellujäämisskeeme – maksupettusi, pangapettusi jne. Kuid, kui petturid alati võidaksid, siis laguneks kogu süsteem koost. Kui me näiteks kõik otsustaksime vedada oma kaabli kõrvalt ja mitte maksta tasulise TV eest. Me näeme koostööd kõikjal looduses: mesilased ja õied; mäletsejad ja nende seedebakterid, termiidid ja nende bakterid, kes aitavad neil seedida puitu – nad on koos eksisteerinud miljoneid aastaid. See näitab, et petturid ei võida alati. Seega on olukorrad, kus pettuse tagasilöök on niivõrd tugev, et seda ei ole mõtet kasutada. Ja selline koostöö toimub meie ja meie mikroobide vahel. Loodusliku valiku tulemusena on meil tegemist peremehega, kes annab pettuse eest tugevaid vastulööke ja mida suurem pettus, seda tugevam vastulöök. Kui peremees sureb, surevad kõik tema asukad. 

Kuulus matemaatik John Nash on kirjutanud, et toimib teatud koostöö fenomen, kus omavahel koostööd tegevad pooled on iseeneslikult valimas neid partnereid, kes ei peta. Ja kui toimub pettus on tulemus palju kehvem, kui koostööd tehes. 

Sestap pea meeles, et koostöö sidemed on meie ja mikroobide vahel väga haprad: ära lõhu neid, tulemused on ebameeldivad, kui mitte öelda kohutavad. 

Nii antibiootikumide liigtarbimise, kui ka keisrilõigetega oleme me sisenenud ohutsooni, kus me ei tea, milline võib järgmine samm olla. Patogeenid nagu riketsia on mikroobid, kes teevad su haigeks. Nad toovad kaasa palaviku, külmavärinad, valu, mis hoiavad sind päevade kaupa voodis. Nad võivad su aeglaselt või kiiresti tappa. Sa võid olla sellise surijana üks tuhandetest. Me nimetame neid tavapäraselt pisikuteks ja 150 aastat oleme otsinud mooduseid, kuidas neid tappa – oleme selleks teinud kõik, mis võimalik. Viimased 70 aastat on meie sõda olnud eriti agressiivne ja antibiootikumid on päästnud miljoneid elusid. Kuid sõjal ei paista tulevat lõppu. Bakterid muteeruvad imelise kiirusega ja on välja arendanud resistentsuse enamiku meie kõige efektiivsemate antibiootikumide vastu. Kuid vaadakem kõigepealt, mille vastu me võitleme. Me tahame väga mõelda, et patogeenid on läbinisti kurjad ja õelad, kuid nad ei ole. Täpselt nagu hundid rahvuspargis – nad on lihtsalt kiskjad ja neil on täita oma roll. Sageli ei püüa patogeen kahjustada oma peremeest – ta püüab lihtsalt ellu jääda. Tekitatud kahju on juhuslik – patogeen püüab lihtsalt oma elu elada. Kuid patogeenide puhul, kes on hästi oma peremehega kohandunud, teenib kahjustus head eesmärki. 

David Quammen – raamatu Spillover autor – kirjutab, et me mõtleme kiskjatest kui suurtest koletistest, kes söövad oma saaki väljaspool meid, kuna patogeenid on väikesed koletised, kes söövad oma saaki seespool. Inuiidid uskusid, et hunt hoiab karja tervena. Terve kari suudab hundid kergelt eemale peletada, kusjuures hundid saavad endale karja nõrgad ja haiged liikmed. Hundid hoiavad karja arvukuse õigel tasemel. Sama on patogeenidega. Maailmas elab 7 miljardit inimest, väga sageli ülerahvastatud kohtades. Suurte rahvamasside hulgas on neid, kes on alatoidetud, nõrgad, ilma juurdepääsuta ravimitele – nad on patogeenidele kergeks saagiks. Ei saa öelda, et inimkarja vähendamine on hea asi, kuid seda on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi. Patogeenid on alati elanud koos meiega. Me kõik kanname enda soolestikus kaasas E.coli baktereid, kuid nad on meile täiesti kahjutud. 

Kuid 2011 aastal sõid inimesed Saksamaal saastunud idusid ja vähemalt kaks E.coli tüve muutsid oma geneetilist materjali, tootes äärmiselt virulentset organismi, mis nakatas rohkem kui 4000 inimest ja kahjustas neist rohkem kui 800 neerusid – osa pöördumatult ja tapsid 50 inimest. 

Ma teadsin, et haiglad on ohtlikud kohad, mida tuleks iga hinna eest vältida: inimesed kukuvad vooditest, neile antakse valed rohud, nad saavad uusi nakkusi. Antibiootikumide aeg saabus koos penitsilliini avastamisega. Järgnesid streptomütsiin, tetratsükliin, erüthromütsiin, chloramphenicol ja isoniazid. Antibiootikumid teevad oma tööd kolmel viisil: Esiteks - rünnates seda masinavärki, mida bakter kasutab oma rakuseinte valmistamiseks. Defektse rakuseinaga bakter sureb. Huvitav on teada, et bakterid sooritavad sel juhul enesetapu – vigane sein toob kaasa bakteri harakiri. Teiseks – inhibeeritakse bakterite valgu tootmine. Kolmandaks – takistatakse bakteril paljunemine.

Antibiootikumid on meie käes nagu tuumapomm. See on valmistatud seente ja teiste bakterite substantsidest. Bakterid on õppinud oma tillukestes tehastes tootma väikeseid pomme, millega ennast kaitsta ja sissetungijaid rünnata. Bakterid on leidnud palju viise, kuidas ennast kaitsta ka antibiootikumide eest, mis ongi toonud kaasa resistentsuse. Aatompommi leidmisega lootsime, et äkki saab sellest imerohi. Et äkki sel juhul ei olegi meil vaja enam sõdida. Kuigi siin on veidi tõtt, ei ole me seda eesmärki saavutanud ja ei saavuta kunagi. Koos antibiootikumiga tulid ka kõrvalnähud: kõhukinnisus ja allergiline lööve. Mõned ravimid tõid kaasa kuulmisnärvi kahjustuse, osasid ei saa anda lastele, kuna see kahjustab nende hambaid, mõni antibiootikum (chloramphenicol) takistas luuüdil toota vereliblesid. Esinesid küll harvad juhtumid, kuid seda antibiootikumi kirjutatakse välja sadadele tuhandetele lastele ka kõige väiksema köha puhul. Antibiootikumide avastamise aastatel olid kõik kindlad, et peale kohe ilmnevate kõrvalnähtude ei esine teisi. Kui allergiat kohe peale võtmist või paar nädalat peale kuuri ei esinenud – tundus olevat kõik korras ja suurepärane. Tegelik hind tuli ilmsiks alles aastate pärast. 

Peale seda, kui 1945 aastal lõppes sõda, algas paljude uute asjade aeg: Tupperware, kiirtoidurestoranid, televisioon, laialivalguvad äärelinnad ja loomulikult antibiootikumid – imerohud. Nii arstid, kui patsiendid hakkasid seda pidama KÕIK ühes rohuks: põiehädad – antibiootikum, hambavalu – antibiootikum, akne – antibiootikum, põskkoopapõletik – antibiootikum, kurguvalu, köha – antibiootikum. Ma ei sea kahtluse alla kogu kasu, mis on antibiootikumidega võimalik saavutada kopsupõletiku, meningiidi jt nakkushaiguste puhul. Kuid probleem, mis nende ravimitega teravalt üles kerkib on – lapsed. Lapsed on praegu haavatavamad, kui kunagi varem ja seda viisil, mida me ei ole kunagi varem kogenud. Külmetushaigused. Lapsevanemad teavad väikelaste puhul neid märke: vesine nina, kurguvalu, kõrvavalu jne. Vahel on lastel palavik, vahel mitte. Kolmandaks eluaastaks on 80% lastel olnud vähemalt üks keskkõrvaga seotud infektsioon. Enamikul on külmetushaigused teatud regulaarsusega. KUID? Ülemiste hingamisteede haigused on enamikus põhjustatud viiruste poolt ja seega antibiootikumid on siin kasutud. Vanemad küsivad arstilt sageli antibiootikume, kuid tegelikult ei ole antibiootikumidel selle haiguse üle mingit võimu. Alla 20% põhjustavad bakterid. Neli kõige olulisemat bakteriaalsete infektsioonide põhjustajat: Streptococcus pneumoniae (kopsupõletik), streptococcus pyogenes, staphylococcus aureus ja Haemophilius influenzae (kõrvapõletikud, meningiit). KUID, vahel nad põhjustavad haigusi ja vahel mitte. Need bakterid on sinuga koos elanud juba väga kaua aega – nad on sind koloniseerinud, kuid mitte kahjustanud. Koloniseerimine tähendab, et see bakter elab sinus ja sinu pinnal ja ei tee sulle midagi halba.

EMA JA LAPS 

1950datel aastatel tuli müügile kaks uut ravimit raseduse sümptomite leevendamiseks. Üks oli thalidomide (talidomiid) ja teine diethylstilbestrol (ditüülstilböstrool), teise nimega DES. Neid rohtusid peeti rasedatele ohututeks. Mõlemad on hoiatavad lood sellest, milliseid ohte tõi kaasa miljonite tervete naiste ravimine ülitugevate ravimitega. Kuulsaks sai Ida Saksamaal avastatud ja 1957 aastal tootmisse lastud talidomiid.

Talidomiidist mõjutatud lapsed

Ravim pidi vabastama unetusest ja masendusest ja rasedusaegsest hommikuiiveldusest. Naised olid elevil. Mitte keegi ei seadnus ravimit küsimärgi alla, kuna enamik teadlasi ja arste olid selle heaks kiitnud ja uskusid, et ravim ei läbi platsentat. Kahjuks 1957 ja 1961 aasta vahel kirjutati talidomiidi välja tuhandetele naistele Suurbritannias, Saksamaal, Austraalias jm. 1960 aastal sai Saksamaal seda osta ilma retseptita. On teada, et paarkümmend tuhat last sündis tõsiste defektidega. Kui see lõpuks selgeks sai, ravim keelustati. Teine oli üks östrogeeni vormidest DES, mis arendati välja Oxfordi Ülikoolis 1938. 1941 andis USA loa seda kasutada menopausi sümptomite, imetamise lõpetamise jmt puhul. Ravimil ei paistnud olevat kõrvaltoimeid ja seda kirjutati välja üsna entusiastlikult. Arstid hakkasid seda välja kirjutama hommikuse iivelduse vastu rasedatele. USAs kirjutati seda rohtu välja rohkem kui 3 miljonile naisele.

1971 aastast hakkasid tulema uuringud, millest lähtus, et DES tõstis vähki haigestumise võimalust 40 korda ja DES ga kokkupuutunud beebidel on väiksem võimalus saada lapsi. 

SEE ON ÕPPETUND: LIHTSALT SEETÕTTU, ET KÕIK SEDA TEEVAD, EI TÄHENDA SEE, ET SEE ON OHUTU. 

Seda me tegime tol ammusel ajal. Nüüd sünnitavad naised järjest suuremas mahus keisrilõikega ja saavad seejuures antibiootikume. Milline võib olla selle tulemus? Peggy Lilli, 56 aastane naine, 2 lapse ema. Õpetas meditsiiniõdesid, töötas mitme koha peal, oli aktiivne ja elujõuline inimene. 2010 aasta märtsi lõpus oli tal hambaarasti juures protseduur, mille käigus määrati talle antibiootikum clindamycin (klindamütsiin). Nädala lõpusd tekkis kõhulahtisus. Kuna ta töötas ka lastega, jäi ta koju, arvates, et tegemist on kõhuviirusega. Kuid kõhulahtisus kestis edasi veel 4 päeva. Peale nädalavahetust võttis ühendust arstiga. Seejärel leppis teisipäevaks kokku kohtumise gastroenteroloogiga. Kuid teisipäeva hommikul oli ta arsti juurde minemiseks liiga nõrk, perekond helistas kiirabisse. Kui parameedikud saabusid oli ta juba peaaegu šokis. Haiglas avastas kolonoskoopia infektsiooni Clostridium difficile nimelise bakteri poolt. Seda bakterit leidub vähesel määral tervete inimeste soolestikus ja tavaliselt tegeleb ta oma asjadega. Kuid ta võib teha kohutavat kahju, kui tema võistlev bakter on antibiootikumide poolt minema pühitud. 

Ta levib nagu metsatulekahju ja pooldub iga 12 minuti järel. Ta võidab jämesooles enda kätte juhtpositsiooni tundidega ja ta toodab 2-3 toksiini, mille tulemusena jämesool muutub poorseks nagu röstsai. Kui sinu sool on terve, siis C.diff blokeeritakse teiste bakterite poolt. Kuid võetud antibiootikum hävitas tavabakterid ja tasakaalu. Peggy jämesoole poorsuse tõttu pääsesid fekaaliosakesed sinna, kus tavaliselt on bakterite vaba ala. Tekkis sepsis (potentsiaalselt eluohtlik kogu keha põletik) ja kõrge palavik. Kusjuures tema sepsist raviti uuesti tugevate antibiootikumidega. Kuna sellest ei olnud abi, siis viidi ta operatsiooniruumi, et eemaldada suurem osa tema kahjustunud jämesoolest. Peggy suri haiglas 2 nädalat peale antibiootikumi võtmist ja nädal peale kõhulahtisuse algust. Enamik selliseid juhtumeid toimub haiglas, kuna just siin saab patsient intensiivselt antibiootikume. 2/3 C.diff vohamisega seotud juhtumitele ei ole paranemist. 

Viimase aastakümne jooksul on patsiendid haiglates keskmisest haigemad, kui nad olid seda minevikus. Kemoteraapia on edukam, kuid annab rohkem kõrvaefekte. Inimesed elavad üle järjest raskemaid operatsioone, kuid taastumine võtab kauem aega. Transplantatatsioonid päästavad elusid, kuid nõuavad immuunsupressiivseid rohtusid, mis teevad inimesed vastuvõtlikuks infektsioonidele. Tulemuseks on, et haiglasse paigutatud patsiendid saavad järjest rohkem kõikvõimalikke rohtusid ja sh antibiootikume – sageli samaaegselt ja korduvalt. Just 10 aastat tagasi hakkas järjest enam esinema C.diff infektsiooni, rohkem inimesi suri. Analüüsid näitasid, et C.diff tüves toimusid muutused, mille tulemusena toodeti rohkem toksiini. Samad ülitoksilised kloonid on nii Euroopas, kui ka Ameerikas, osundades, et ühistegur on haigla. St haiglad on väga ohtlikud paigad. Sarnaselt C.diff’ ga toimivad ka MRSA ja CRE. 2006 aastal oli CRE patsiente viis. 2013 aastal oli neid 600. MRSA probleemiga on 80 000 patsienti aastas (maailmas).

USA-s on ca 2 miljonit antibiootikumi resistentsust puudutavat juhtumit aastas. Ca 23000 sureb. 

Dr Tom Frieden hoiatas, et see juhtub siis, kui „mikroobid kavaldavad üle meie kõige paremad antibiootikumid“ ja „me seisame vastakuti antibiootikumide liigtarbimise katastroofiliste tagajärgedega“. 

SALMONELLA 

Patogeenid on alati elanud koos meiega, kuid nende levimine on sõltunud teatud tingimustest. Mis juhtub, kui inimene kaotab oma mikrobioloogilise mitmekesisuse? Salmonella põhjustab haigust nii inimesel, kui ka hiirel. Kui võtame terve hiire, siis on vaja 100000 organismi, et hiirt nakatada. Kuid kui see hiir on eelnevalt saanud antibiootikume, vajab hiir haigestumiseks ainult 3 organismi. Ja see ei ole enam 10-20 kordne vahe, vaid 30000 kordne vahe. 1985 aastal oli Chicagos tohutu Salmonella puhang. 160000 inimest haigestus, osad surid. Otsiti allikat: tavajuhul on selleks vesi või piim. Kahtlused langesid piimale. Paari päeva jooksul saigi selgeks, et põhjustajaks oli piim, mida osteti poeketist „Supermarket A“. Kogu poe piim tuli ühest tohtust piimafarmist, kus toodeti 4,5 miljonit liitrit piima nädalas. Haigestunute ja piima tarbinute seas tehti küsitlus antibiootikumide tarbimise kohta ja need, kes olid eelnevalt tarbinud antibiootikume – nende nakatumine oli 5x kõrgem. 

2001 aastal osales Martin Blasert Rootsi teadlase dr Lars Engstrand uuringus, „kuidas antibiootikumid mõjutavad indikaator baktereid inimese soolestikus ja nahal“. Peamine küsimus oli, kui pikka aega säilivad kehas antibiootikumi-resistentsed organismid. Tulemus oli kainestav – resistentne E.fecalis oli leitav 3 aastat hiljem ja resistentne S.epidermidis 4 aastat hiljem.

Ebersi papüürus - iidse Egiptuse meditsiiniraamat aastast 1500 eKr

Kuivõrd oli vanasti rohi rohelisem? Ja kas ikka on seal parem, kus meid ei ole?

 Ebersi Papüürusest lugesin Monash Ülikooli kursusel „The Science of Medicines“ 

Üks  vanematest säilunud meditsiinialastest teostest pärineb Egiptusest. Iidse Egiptuse meditsiinikäsikiri Ebersi Papüürus pärineb aastast 1500 eKr (kuigi arvatakse, et see on ümber kirjutatud varasematest tekstidest) ja on  20 m pikk (110 lehte). Oma nime Ebers sai see dokument Saksa egüptoloogi Georg Moritz Ebersi järgi ( 1872).

Papüürus kirjeldab põhiliselt haiguste ravimist rohtudega, kirurgilist vahelesegamist soovitatakse ainult äärmistel juhtudel. Probleeme kirjeldatakse alates herilase nõelamisest krokodilli hammustuseni ja kõige väiksemast valust kõige hullemani välja. Eraldi peatükk on pühendatud südame ja veresoonkonna anatoomiale, füsioloogiale ja patoloogiale. Väga tähelepanelikult lahatakse seedesüsteemi ja urinaartrakti. Sünnitusabi ja günekoloogia probleemid on samuti lahatud. Ja ka naha, hammaste, kõrvade ning eriti silmade kohta leiab kõikvõimalikke tähelepanekuid.

Palju on juttu kosmeetikast, seega leiab siit retsepte kortsude eemaldamiseks, sileda näonaha tarbeks, sünnimärkide eemaldamiseks, juuste ja kulmude värvimiseks, juuste kasvuks, kõõrdsilmsuse korrigeerimiseks.

Siit võib noppida soovitusi skorpionide ja sisalike tapmiseks, rottide eemalehoidmiseks aidast, kirpude ja täide peletamiseks, nutva beebi rahustamiseks ja ka vajalikku vastsündinu tuleviku ennustamiseks, halva hingeõhuga toimetulekuks, rohtu higistavatele jalgadele. Ühesõnaga selline kokkuvõtlik meditsiini ja esmaabi käsiraamat.

Lugenud läbi erinevate seisundite kirjeldused, püüdsid arstid anda vanale kirjapildile kaasaegsemat sõnastust ja siit võime ära tunda ka paljusid tänaseid tegijad:

Depressioon

Dementsus

Diabeet

Peavalu

Migreen

Peapööritus

Kõhukinnisus

Kõhulahtisus

Seedehäired

Koolikud

Düsenteeria

Hemorroidid

Meleena ehk veriroe

Pärasoole põletik

Alakõhu kasvajad ja põletikud

Paelussid

Ümarussid

Guinea ussid

Polüuuria

Eesnäärme suurenemine

Tsüstiit

Kivid

Valu ja nõrkus südames

Healoomulised kasvajad

Halvaloomulised kasvajad

Näärmete tursed

Ateroom

Südamerütmihäired

Maksahaigused

Ekseemid

Lipoom ehk rasvkasvaja

Nahakasvajad

Kiilaspäisus

Impetiigo

Sügelised

Alopeetsia

Põletused

Haavad

Gangreen

Menstruatsioonihäired

Amenorröa

Rindade haigused

Sünnitusabi

Emaka allavajumine

Naissuguorganite haavandid ja haigused

Kurtus

Hammaste probleemid

Keele haigused

Silmahaigused

Pimedus

Kalasioon

Ektroopion

Katarakt

Vähk

Leukoom

Ja nimekiri jätkub veelgi...

Rohtudeks pakub Ebersi Papüürus salve, plaastreid, mähiseid; ainest sissehinagmiseks, kuristamiseks; pastille ja pille, lõhnaaineid, raviküünlaid, klistiiri.  Mõnede probleemide lahendused on äärmiselt lihtsad ja pakutakse vaid üht mähist, kuni järjest keerukamate seisunditeni jõudes on nö ravitaldrikul 37 erinevat koostisosa.

Vedelikest kasutatakse kolme põhilist: õlut, vett ja piima. Iga neist võib olla mitmetes eri vormides: värske piim, hapupiim, riknenud piim, keedetud piim, lehma piim, naise piim, naise-kes-on- sünnitanud-poja piim, plaatani piim; allikavesi, soolane vesi, linaseemne vesi, Taevane vihmavesi,  Natroni vesi ...

Kasutatakse erinevates vormides leiba, kastoorõli, oliiviõli, petrooleumi, mürri, vaske, pliid, pärmi, vaha, väävlit, mett. Väga sagedalt mainitakse savi (ooker) kasutamist.

Erinevate taimede ja puude kõikvõimalikud osad: koor, marjad, lehed, õied, viljad, okkad – karusõrg (acanthus), aloe, balsam, oder, koriander, mais, seeder, kurk, krookus, datlid, tsüperoos (cyperus), viinamarjad, viigimarjad, kadakamarjad, mooniseemned, linaseemned, sibul, küüslauk, salat, palmipuu, piparmündi õied, safran, arbuus, nisu, pajupuu, sinep, lagrits jne.

Ja nagu vanas Hiinaski kasutati ka Egiptuses kõikvõimalike loomade/lindude ( lõvi, jõehobu, krokodill, hiir, hani, roomajad, raisakotkas, tuvi, part, hani, gasell, kits, okassiga, siga, kass, koer, skorpion, konn jne) kõikvõimalike osi: silmad, karvad, hambad, kabjad, sarved, aju, veri, maks, põrn, soolestik, suguelundid, väljaheited, munad, saba, tiivad jne

Mingil hetkel neid retsepte lugedes tuli mul mõte, et kindlasti on keegi seda kõike ka tänapäeval püüdnud ära kasutada. Tõepoolest leiab googeldades ühe ja teise retsepti või taime või mineraali esiletoomist ning aukohale tõstmist. Väidetakse, et just seda kasutasid egiptlased kõige enam. See on taaskord see imerohi J.

Mis siis põhjustas haiguse egiptlaste arvates? Mitte siis ülitöödeldud toit – kuna seda polnud J, mitte liikumisvaegus – sest lennukid ei lennanud ja autod ei sõitnud ja internetti polnud J ... Võimalik, et haigus alustas siis ja alustab ka täna oma teed kahe kõrva vahelt, kuna märgitakse:

Haiguse puhul on oluline kõigepealt kehast välja ajada kuri vaim (evil spirit), mis on esmane haiguse põhjustaja. Ja seejärel tervendada keha ravimiga.

Olulised on  sõnad  – ravimi valmistamise ajaks ja ravimi võtmiseks on erinevad palved (või mantrad), mis on seotud peamiselt Isisega, kuid ka Ra ja Osirisega. 

Ravimisegud ise on huvitavad ja kuigi on palju datlite, sibulate ja marjade kasutamist, siis silma jäävad ikka need põnevamad koostisosad. Raamatu tõlkija märgib:

 Ükski Ebersi Papüüruse 800 ravimist (teised allikad märgivad  retseptide arvuks 700) ei ole ühtegi vastavat ravimit võtnud haigetest tapnud. Mis on imelik. Kuid veel kummalisem on, et need rohud ei tapnud ühtki parasiiti, kes olid ennast iidse egiptlase seedesüsteemi sisse seadnud. Et need ravimid ei mõjunud näitab seda, et parasiitide jaoks on välja töötatud eraldi retseptid.

Näiteks ümarusside vastu kasutati nii lihtsat retsepti: granaatõunapuu juure koor ja vesi, kui ka palju eksootilisemat: päraku seisundi parandamiseks - sibulajahu (1/32), hiire saba (1/32), mesi (1/4) ja vesi (1/3) J. Kodus ärge järele tehke J. Kuidas see hiire saba täpselt rohu sisse käib, ei tea J. Ja ei tea ka täpseid sõnu, mis ravimi valmimiseks ja sissevõtmiseks  lausutakse J.

Seedesüsteem saab päris palju tähelepanu, retsepte jagub erinevaid nii seedimatuse, kõhukinnisuse, kui ka lahtisuse vastu.

Kõhukinnisuse jaoks algab ravi samuti lihtsate vahenditega nagu: roheline sibul ja vesi või siis roheline sibul, mida keedetakse magusas õlles. Veel on datlijahust taigna valmistamine ja selle küpsetamine kõvaks koorikuks, mis kastetakse oliiviõlisse ja süüakse soojalt. Mis ei tundugi nii paha J.

Kiilaspäisuse vastu aitab segu lõvirasvast, jõehoburasvast, kassirasvast, krokodillirasvast, maorasvast, egiptuse kitserasvast. Meie kandis raske saada J.

Kasvajate kohta on nii ravimeid, kui ka ütlemine: „Ei saa midagi teha“ (do thou nothing there against).

Surma enda jaoks on meeldiv rohi: pool sibulat ja õllevaht. Kuidas kasutada, ei leidnudJ

Papüüruse tõlkija Cyril P. Bryan märgib veel: Pakub üsna palju lohutust, et iidsed egiptlased, suurepärased nagu nad olid,  jäid kimpu samade vaevustega, mis meid siin valgustunud 20. sajandilgi muretsema panevad: peavalu, seljavalu, varbavalu ja isegi kortsud. Ja mitte ainult need, kirjeldatakse igasugu valusid, kehaliikmetes, liigestes, värisevaid käsi ja teisi ihuliikmeid.

Naistehaigustele on ruumi 4-5 lehe jagu: siia mahuvad menstruatsioonihäired, imetamise probleemid, rinna ja suguelundite haigused, abordirohud, ja erinevaid soovitusi imetavatele emadele. Prognoos vastsündinu esimeseks päevaks:

Kui laps nutab „ni“, siis ta jääb elama

Kui ta nutab „ba“, siis ta sureb

Menstruatsiooni reguleeritakse küüslaugu ja veini kombinatsiooniga.

Abordi esilekutsumiseks segatakse datlid, sibulad ja karusõrg (acanthus).

Mitmeid erinevaid retsepte on sünnituse esilekutsumiseks, kergendamiseks ja kiirendamiseks.

Nahahaigused. Tavalise sügelemise puhuks segati kokku sibul, mesi ja õlu. Reite sügelemise vastu aitas retsept sibulast, kuivatatud ubadest, meresoolast, hapupiimast, punasest natronist (red natron). Natron nimetus iidses Egiptuses oli üks muumiate mumifitseerimise ainestest ja võis tähendada erinevaid komponente nagu: naatriumkloriid, naatriumsulfaat, naatriukarbonaat,  naatriumbikarbonaat. Sool võis pärineda nii Natron järve orust, kui ka teistest kuivanud järvede sängidest.

Kui naistehaigused võtsid enda alla 4-5 lehte, siis silmahaiguste retsepte on 9 lehte. Kõikvõimalikud silmahädada alates kataraktist, põletikest, kartsinoomist kuni pimeduseni välja. Silmaretseptides kasutatakse ka esimest korda poja-sünnitanud-ema piima. Sama piima leiab ka ninasalvi koostisest.

Kirjeldatakse närvisüsteemi ja põhjalikumalt ka südameveresoonkonda.

Haiguste diagnoosimisest sel iidsel ajal: on huvitavad väljendid haiguste ja haigete kohta nagu: „patsient, kes ei olnud Niilusesse hüppamise seisundis“, „patsiendi kõht oli nõrk, nagu naine pärast sünnitust“ ja kasvaja kohta „oli paisunud nagu naise rind“.

Kasvajate diagnoosimisest on erinevates kehaosades kirjutatud ja enamikku neist ravitakse erinevate retseptidega. Ja mõnel korral ka noaga. Vaid ühe kohta öeldakse: See on jumal Khensu (ka Xensu ja Khonsu) kasvaja. Selle vastu ei tee midagi. Khensu kasvaja kirjeldust on peetud Kaposi sarkoomi (naha, lümfisõlmede jt teiste organite vähk) kirjelduseks.

Khensu oli iidse egiptuse Kuujumal.