Tõenäoliselt tühiasi vol 3 - terviseärevus

 

Mõned katked veel Casey Guereni raamatust "Its Probably Nothing"

Heaolu tööstuse peamiseks sihtmärgiks on hea sissetulekuga nooremapoolne naine, kes muretseb oma tervise ja keha väljanägemise üle.

Ja holimata sellest, kas me otsime seda terviseinfot teadlikult või mitte, jõuab see paratamatult meieni, kuna kogu meedia annab lakkamatult teada, et meie kehaga on midagi valesti – seda tuleb lakkamatult parandada ja tervist kogu aeg paremaks muuta.

Vahel on kergem osta ja loota imet, kui hakata uurima ja otsima neutraalseid ja tõeseid allikaid.

Milliste tehnikatega heaolutööstus sinuni jõuab:

1) Üleni naturaalne – koosneb väljenditest: „ei sisalda (mingit ainet, mille suhtes on tekitatud hirm või mida sa mitte mingil juhul oma kehasse ei taha)“. „100% või täiesti looduslik“ - Täiesti looduslikud tampoonid, tualettpaber, näopuhastuspadjakesed, hügieenisidemed, niisutajad, puhastusvahendid, aknevastased vahendid, külmetuse ravimid, valuvaigistid jne. Kui on olemas juba väljakujunenud, turvaline ja tõhus lahendus, leiab heaolutööstus loomuliku (naturaalse) lahenduse, mis võib aga võib ka mitte sama hästi toimida – kui üldse toimib –, kuid tõenäoliselt parandab teie enesetunnet, sest see on vaba „neist ainetest“, loomulikult maksab see rohkem.

2) Isikustatud lähenemine – „sinu jaoks tehtud“, käib eriti vitamiinide, toidulisandite, valgupulbrite, juuksehoolduse jms kohta.

3) Loo ise oma tervis  - Siia kuulub kõik, mis annab sulle juhiseid ise diagnoosi panekuks: puudutab see siis seksuaaltervist, naha- ja soolestikuprobleemide diagnoosimine on eriti populaarne – mõtle kõigi nende probiootikumide ja soolestiku tervist „edendavate“ bakterite peale.

4) Du jour  koostisosa - OMG, kas olete CBD-st kuulnud? Aluselisest veest? Aktiveeritud söest? Kurkum? Õunaäädikas? Ingver? Roheliste kohviubade ekstrakt? Probiootikumid? Chaga – must pässik? Kes teab, mis aitab neil sõnadel levida nii suure jõuga, et kõik alates ülemusest kuni juuksuri ja vanatädini on seda järsku kuulnud. Need ained on samas alati olemas olnud ja ... natuke midagi teinud, kuid heaolutööstus korjab need üles, tõstab need pjedestaalile, suunab neile prožektorivalguse, võimendab üksikuid positiivseid külgi, eemaldab kõik negatiivse (mis teeb ainest tavalise) ja paiskab meediasse. Ja sa hakkad nägema selles midagi erilist.

Tohutu müügi masianavärk hakkab tööle, et öelda - sinu keha või tervis võiks olla parem. Ja üldiselt on inimest üsna lihtne veenda, eriti kui oleme juba väsinud, stressis ja pole kursis sellega, mis meie kehas või kehal toimub. Keegi ei saa ette heita, et soovid end paremini tunda. Me kõik tahame end paremini tunda! Ja see on koht, kus tervisetööstus tungib sisse nagu lärmakas ja tüütu sõber. "Tere! Oh, kas sa oled kaalus juurde võtnud? Peaksite proovima Whole30. Ja, kallis, su juuksed näevad veidi nirud välja. Kas olete kuulnud biotiini lisanditest? Kuidas su kakamisega muide läheb? Kas ma rääkisin sulle nendest probiootikumidest, mille sain oma treenerilt? See loomulik CBD nahahooldussari on muutnud mu elu ja mu nahka. Sa peaksid tulema minuga sellele seitsmepäevasele terviseretriidile. See on transformatiivne. Sa näed tõesti väsinud välja..."

Nii on heaolu ja tervisetööstus muutunud sõbraks, kelle varrukast voolab lõputult nõuandeid, soovitusi ja tooteid: osad neist on puhta pask, osad teevad midagi, kuid kõik need lähevad sulle lõppkokkuvõttes üsna palju maksma.

Jennifer Gunter (The Vagina Bible autor) märgib, et heaolutööstusel on hiilgav äristrateegia: „Nad pakuvad: kalleid ravimeetodeid, mis ei tööta, tablette, mida te ei vaja ja mis võivad olla kahjulikud, ja näidustusteta laboriteste. Kuid see, mida nad inimestele mitmel viisil annavad, on võimalus proovida ja tunnustamine. Seetõttu arvan, et on oluline vaadata seda tööstust ja küsida: mida nad pakuvad, millest inimestel ilmselgelt puudu on? Tundub, et vastus ei ole ainult kiired lahendused, vaid ka kaastunne ja empaatia. Võib-olla leidis heaolutööstus just sealt oma aluse. Võib-olla sellepärast on see nii pagana ahvatlev.“

Gueren kirjutab, et heaolutööstus teab sinu kohta 5 fundamentaalset tõde:

1. Meil kõigil on probleeme oma keha ja tervisega, millega tahaksime tegeleda.

2. Soovime lahendusi, mis on lihtsad, mugavad ja diskreetsed.

3. Meil kõigil on mingid nupud kuhu vajutada,  mis mõjutavad meie otsuste tegemist.

4. Paljudele on arsti juures käimine raskendatud kindlustuse puudumise või muude asjaolude tõttu

5. Osadele meeldib häälekalt kuulutada kuidas ja kui palju nad tervisesse panustavad (st erinevatele imerohtudele kulutavad)

Gureni nõuanne tervisetööstusega tegelemiseks: „Omage parajat annust skeptitsismi. Pidage meeles, et päeva lõpuks püüab tervisetööstus teile midagi maha müüa. See on raha teeniv tööstusharu ja see õitseb, sest me kõik oleme oma keha pärast kogu aeg nii pagana mures ja seda paljudel põhjustel.

Keskmiselt saab Gueren umbes 15 meili päevas uute tervisetrendide, toodete ja teenuste kohta. Seal oli palju võõrutusravi, toidulisandeid, mahealternatiive või kalleid protseduure. Nende e-kirjade kohaselt ei ole keegi tegelikult enda parim versioon enne, kui olete ketoosis, noorendanud oma vagiinat ja lisanud CBD-d igasse oma kehaavasse. Nii tegi Gueren peaaegu 10 aastat kohusetundlikult uurimistööd selle kohta, milline heaolu moeröögatus praegu trendis oli, ja lükkas sageli ümber enamiku peamistest väidetest. Teie tupp ei vaja jade-mune, tupeaurutamist, lasereid, lõhnastatud dušši ega jogurtit. Määras lood teadusest või selle puudumisest sellerimahla, toorvee ja CBD nahahoolduse taga. Gueren kirjutab: „Ausalt, ma tõesti tahaksin, et sellerimahl raviks IBS-i sama palju kui iga teine inimene, kuid see lihtsalt ei tee seda. Näib, et neid tooteid müüvad ettevõtted tuginevad peamiselt asjaolule, et te ei tea nende küsimustega seotud teadusest palju, kipute vastuste saamiseks pöörduma Interneti poole ja tõenäoliselt  lõpuks siiski ostate enne, kui arstilt küsite või põhjalikult uurimistööd teete.“

Ärge minge ka selliste väljendite lõksu nagu: „me tegelikult hoolime naistest“, „teaduslikult on tõestatud“, „sul on õigus teada, mida sa oma kehasse paned“

Miks ei võiks lasta sul rahus sellerimahla alla kulistada?! Heaolutrendid võivad mõnikord olla kahjutud, toredad ja rikastavad – isegi kui nende taga pole teadust. Kuid tervisetrendid muutuvad kahjulikuks, kui need ohustavad teie tervist, põhjustades otsest kahju või lükates õige ravi otsimise edasi. Näiteks sellerimahl: selle hommikune joomine ei tee teile otseselt haiget, kuid kui joote seda vererõhu ravimite asemel, võivad sellel olla tõsised tagajärjed.

Oluline on mõista, et kahjulikud ei ole mitte ainult tervisetoodete koostisosad, vaid ka neid ümbritsev sõnum, mis paneb sind uskuma, et saad vajaduse korral sümptomitega ise toime tulla. Ja kui sõnum jõuab inimeseni, kes lihtsalt ei taha arsti juures käia, võib selline turundus olla uskumatult ahvatlev. See püüab samaaegselt pakub murele lahendust ja annab teile loa mitte otsida arstiabi selle asja pärast, mille pärast muretsete.

Aina korrutatud tervisetarkus – söö puu- ja köögivilju, maga piisavalt, olge aktiivne -  see  lihtsalt ei ole seksikas. Samuti pole see paljudele inimestele kättesaadav ega realistlik. Seetõttu lükkame need usaldusväärsed näpunäited tagasi, ignoreerime või unustame ja hakkame selle asemel mõnda „erilist“ pakkumist otsima.

Meile meeldib mõelda, et see uus „lihtne, seksikas ja üllatuslik“ toidulisand on parema tervise võti. Kusjuures siia käib sageli juurde võlulause: "Arstid ei taha, et te sellest imerohust teaksite!"  

Pidevalt korrutatakse ka „kuula oma keha“! Ja see on hea nõuanne, kuid tõsi on ka see, et päris tihti on kehas ilma erilise põhjuseta terve sümptomite kaskaad. Samuti on tõsi see, et oleme sageli ebausaldusväärsed eksperdid. Me unustame asju. Meile jäävad mõnedki asjad valesti meelde. Me ülehindame riski. Meil on palju eelarvamusi. Oleme kiired tõmbama ühendusi punktide vahel, mis ei ole üldsegi mõistlikud, kuid tunduvad sobivat. Me võime olla oma keha eksperdid, kuid sageli ei oska me keha keelt õigetesse sõnadesse panna.

Gueren kasutab 24 tunni meetodit, et panna oma keha sümptomitele „lihtsalt valehäire“ või pöörata suuremat tähelepanu. Kehas toimuvaid protsesse ja nende järgseid valehäireid või kummalisi aistinguid on väga palju. Ja tasub meeles pidada, et tervist ei defineerita kui täielikku vaikust ehk igasuguste sümptomite puudumisena (seda juhtub vast ainult surma korral).

Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete häirete ekspert märgib: „Meie kehad on lärmakad. Nad ajavad kogu aeg siin ja seal omi asju, et säilitada homeostaas, kohanduda ümbritseva temperatuuriga, selle toiduga, mida sööte ja veel saja muu asjaga. See ei tähenda, et oleks probleem. See kõik käib elamise juurde.“

Kui inimene on oma keha osas väga tundlik, tunduvad need keha tavalised reaktsioonid tohutute probleemidena. Ja mida suurem on meie tähelepanu sellele, seda enam see ärevust toidab. Kui me teeme sääsest elevandi, hakkab adrenaliin voolama ja stressireaktsioonid kehas valavad veel rohkem õli tulle.

Gueren soovitab meeles pidada ka seda, et sotsiaalmeedias toimunud jagamiste või laikide arv ei tähenda asja suuremat kvaliteeti või parimat soovitust a la „1,3 miljonit jagamist – ju see peab tõsi olema“, „ju see on õige asi, muidu neid ei näidataks TV saates“ ... Kahjuks see ei ole nii.

Populaarsed on ka toredad tiitlid. Kui MPH (master of public health – rahvatervise spetsialist) tiitliga Yale või Harvardi inimene annab nõu rahvatervise osas, võib see olla suurepärane. Kuid kui sama inimene hakkab andma nõu konkreetse haiguse või diagnoosi kohta – siis see ei ole tema eriala. PhD majanduses või Nobeli preemia füüsikas ei tee inimesest eksperti tervises ja meditsiinis.

On väga harvad juhtumid kui tõelised oma ala eksperdid või teadlased annavad meedia kaudu nõuandeid a la  5 nippi kuidas... või  20 võimalust... ühe või kahe tehtud uuringu põhjal.

Me kõik võime aeg ajalt langeda briljantse turunduse ja reklaami ohvriks. Gueren kirjutab, et viimati jäi  uskuma imelist tselluliidikreemi reklaami (ja ei, see ei toiminud), kuid on oma raha raisanud teiste hea reklaamiga trenditoodete peale nagu jõhvikamahl, probiootikumid, immuunsüsteemi buusterid, erinevad eeterlikud õlid, CBD salvid, söega maskid, mahetampoonid, mahevalgupulber, puhitust vähendavad teed jne (ja ka need ei teinud suurt midagi).

Me võime kõiki neid asju osta ja tarbida, kui need panevad meid ennast hästi tundma, meile meeldib eksperimenteerida, proovida uusi asju. Kuid need ei ravi tõsiseid haiguseid ega hoia neid müstilisel viisil meist eemal.

Internet ei ole loodud sulle andma meelerahu – seda sealt ei leia. Ja mitte seetõttu nagu seal ei oleks hea reputatsiooniga infot. Vaid istudes oma probleemiga ekraani taha ja otsides meeleheitlikult enda jaoks sobivat infot, satume meeletu koguse vastandlike arvamuste ja soovituste merre. Me otsime kindlustunnet universumis, milles kõik on pidevas muutumises.   

Tõenäoliselt tühiasi vol 2 - terviseärevus

Veel Casey Gueren raamatust „It's Probably Nothing“.

Gueren kirjutab, et mäletab nii enda kui teiste poolt sagedasti küsitud küsimusi:

Miks see eritis on pruun? Kui palju urineerimist on liiga palju? Miks nibu juures karvu kasvab? Mis probleem on, kui orgasmini jõudmine võtab aega? Mis on selle valu, selle punni, selle lõhnaga?

Ja meediku vastus reeglina on, et „see on normaalne“.

Selgub, et me kõik oskame väga hästi stressi tekitada tüüpiliste kehamärkide pärast, millel on täiesti healoomuline põhjus – näiteks see, et olete väsinud või stressis või ei joo piisavalt vett. Mõnikord võivad põhjused esineda paarikaupa või on neid veelgi rohkem. Miks me siis sellised oleme? Miks on selline kuristik selle vahel, mida peaksime oma keha kohta teadma, ja selle vahel, mida me tegelikult teame? Miks me satume nii kiiresti paanikasse asjade pärast, mis ei olegi kehas nii olulised? Tõde on see, et paljudel meist on vaid põhiteadmised oma kehast ja selle toimimisest. Seetõttu tõlgendatakse tavalisi harilikke kehafunktsioone – või keha reaktsioonide väikeseid erinevusi – kui midagi hirmutavat ja tõsist.

Olete muretsenud alljärgnevate sümptomite pärast?

Peavalu, kurnatuse, iivelduse, väsimuse, pearingluse, higistamise, külmavärinate, kipituse, sumina, tuikamise, tõmbluste ja loomulikult erinevate valude - peavalu, kõhuvalu, valu rinnus, rinnavalu, tupevalu, jalavalu, küljevalu, seljavalu… või „ebatavalised” muutused - une, söögiisu, roojamise, põie töös, menstruatsioonitsüklis, tähelepanuvõimes, nägemises ...

Nende kõigi pärast on kerge muretsema hakata, sest need kõik võivad olla märgiks tõsisema probleemi puhul. Kuid palju suurem on tõenäosus, et need on lihtsalt kergeks reaktsiooniks tuhandetele asjadele.

Ja sa võid nüüd küsida: „Aga mis siis, kui see kõhuvalu on minu pimesoole lõhkemine? Mis siis, kui see valu rinnus on südameatakk? Kas pole parem karta kui kahetseda?” Muidugi - jah, kui arvate, et midagi on valesti, peaksite alati pöörduma arsti poole. Probleem on selles, et paljud meist seda tegelikult ei tee. Arsti juurde jõudmine on omaette ettevõtmine ja haiglasse või kiirabisse minemine võib olla veelgi hullem – eriti kui teil pole selleks aega, raha, kindlustust, transporti, lapsehoidu ja nii edasi. Enamasti pöördume selle asemel interneti poole.

Gueren on analüüsinud interneti otsinguandmeid, ja kinnitab, et enamik meist otsib Google'is ikka ja jälle keha sümptomite kohta samu küsimusi. Võite mõelda, et teie brauseri ajalugu on erakordselt ainulaadne, kuid see pole nii. Nii otsib keskmise kuu jooksul 282 000 inimest sõna "tupesügelus", 134 000 inimest otsib Google'is sõna "valu rinnas", 120 000 inimest otsib "mida puhitus tähendab" jne, jne.

Buzzfeedis töötades palus Gueren oma lugejatel aeg ajalt kirjutada, mis oli viimane kehaga seotud küsimus, millele nad vastust otsisid. Mõned näited:

Kas pruun menstruatsiooniveri tähendab, et ma suren? Miks ma olen kogu aeg nii higine? Kuidas valuvaigisti teab, millist valu teie kehas leevendada? Miks on üks mu rindadest suurem kui teine? Kui palju kofeiini on liiga palju kofeiini? Miks ma ei saa puhkusel olles kakada?

Sellised ja paljud teised küsimused ei teki ainult lugejatel, need tekivad tervisajakirjanikel, Wellness tööstuse inimestel jt.

USAs läbiviidud küsitluse järgi kontrollib 79% inimestest oma tervisesümptomeid enne arsti juurde minekut internetist.

Gueren soovib, et talle oleks rohkem ja sagedamini öeldud, et meie kehad on normaalsed, sellised küsimused on normaalsed, meie uudishimu on normaalne.

Samas märgib ta, et meie haridus oma keha funktsioonide, ülesehituse ja sümptomite osas on jäänud puudulikuks. Tuues näiteid erinevatest küsitlustest, milles üle 70% inimestest ei teadnud täpselt, kus asub süda, ei teadnud, kus asub tupp jms.

Meil on tervisealase kirjaoskuse probleem

Kui te pole kunagi tervisealase kirjaoskuse kohta kuulnud, on see okei.  Tervisealane kirjaoskus on määratletud kui "aste, mil määral on inimestel võime hankida, töödelda ja mõista põhilist terviseteavet ja -teenuseid, mis on vajalikud asjakohaste terviseotsuste tegemiseks".

Kus peamiselt sellist kirjaoskust vaja läheb:

Kui sa loed ostetud rohu infolehte, kui sa valid gripirohtu 79 erineva variandi seast, kui sa loed pakendilt kaloritabelit, näed TVs tervisetoodetega seotud reklaami, kui sa saad kätte oma analüüsitulemused, kui sa püüad meelde tuletada, milliseid analüüse mis eluperioodil teha vaja oleks,  kui sa püüad arstile selgitada, mis sulle muret teeb, kui arst ütleb, et sinu vererõhk on pisut kõrge jne.

Ühe hinnangu kohaselt on peaaegu 9 täiskasvanul 10-st raskusi igapäevase terviseteabe kasutamisega – näiteks arstikabinetis, apteegis või meediast saadavate sõnumitega.

Enamikku seaduslikest ja usaldusväärsetest allikatest pärit terviseteavet on tõesti raske mõista. Ja kui millestki on liiga raske aru saada, kipume seda lihtsalt ignoreerima ja hankima oma teabe kusagilt mujalt. Keeruline meditsiiniline sõnava on tervisealase kirjaoskuse osas tõeline probleem. Ja seda kõnepruuki leiate peaaegu kõikjalt – meditsiiniveebisaidilt, retseptipudelilt, arsti kabinetist saadavatest paberitöödest jm.

Rima Rudd, Harvardi Ülikooli tervisealase kirjaoskuse lektor, märgib: „Meditsiin, õendus, rahvatervis, epidemioloogia, üldse kogu teadus – me kõik kasutame teatud määral kõnepruuki, mida oleme koolis õppinud. Ja nii me räägime omavahel ja me ei pruugi rääkida avalikkusega. Seega ei ole meie kirjutised väga sobivad suuremaks avalikuks tarbimiseks. Seda ei mõisteta. See on täis erialaväljendeid. See on täidetud sõnadega, mis pole igapäevaselt laialdaselt kasutusel. See on täis diagramme ja graafikuid, mis pole tavainimesele koheselt arusaadavad.“

Rudd sõnul on asja muutmiseks kaks võimalust: harida avalikkust ja õpetada neile tervisealaseid termineid – mis on pikk tee või muuta tekstid kergemini arusaadavaks, lihtsamaks, pakkudes selgitusi.

Pole ime, et otsime oma küsimustele lihtsamaid, kiiremaid ja vahetumaid vastuseid. Probleem on selles, et seal veebimaailmas on nii palju teavet – iga artikkel, video ja sotsiaalmeedia postitus on järgmisega vastuolus – et enamik inimesi ei tea, keda või mida usaldada.

Meil on ka meediakirjaoskuse probleem.

Nagu tervisealase kirjaoskuse puhul, on ka meediapädevuse sisu kohta raske kokkuvõtlik määratlus teha. Riiklik meediapädevuse hariduse assotsiatsioon (National Association for Media Literacy Education) on selle defineerinud nii: "Meediakirjaoskus on võime pääseda juurde, analüüsida, hinnata, luua ja tegutseda, kasutades kõiki suhtlusvorme."

Mõelge sellele: kuskohast saate suurema osa oma terviseteabest? Arvan, et enamik inimesi, välja arvatud meditsiinitöötajad, saavad enamiku oma tervisesisu meediast. Võib-olla loed ajakirjast toitumis- ja treeningnõuandeid, loed Facebookist uuest terviseuuringust, hoiad end pandeemiaga kursis uudiste kaudu ja kui sul tekib suvaline terviseküsimus, konsulteerid internetist. Seetõttu on meediakirjaoskus teie tervise seisukohalt nii oluline: meid pommitab pidevalt väga palju teavet erinevat tüüpi meediast. Kuid kahetsusväärne reaalsus on see, et mitte kõik info meedias pole korrektne.

Ja siinkohal ei räägi autor ainult võltsterviseuudistest (fake news - mis, on tõesti probleemiks). Ta räägib ka terviseuudistest, mis on lohakalt kokku pandud, kallutatud, halvasti kajastatud, halvasti viidatud allikatega või ei räägi kogu lugu. Ja siinjuures on veel see tervisemeedia, mis lihtsalt üritab teile midagi müüa. "Te peate tõesti arendama terve annuse skeptitsismi asjade suhtes, mida kohtate Interneti-otsingu kaudu või mida keegi teiega sotsiaalmeedia saidil jagab, " ütleb CDC tervisenõustaja Cynthia Baur. "Inimesed peaksid selle sisuga palju vähem nõustuma. Ja seni, kuni inimesed ei hakka veebist leitu jaoks kriitilisemat objektiivi välja töötama, ei tea ma, kuidas on võimalik panna inimesi mitte võtma tõsiselt asju, mis otsingutulemuste esimesel lehel ilmuvad.“

Miks me ei suuda lõpetada oma sümptomite googeldamist isegi siis, kui teame juba paremini

Kui meid vaevavad oma kehaga seoses segadus ja ebakindlus, tahame need tunded kaotada. Seega vaatame ringi, millised tööriistad meie käsutuses on ning sageli on lähim ja lihtsam variant internet. Mõnikord leiame teavet, mis on tõeliselt kasulik ja empaatiline, mis muudab meid vähem murelikuks, vähem hirmuäratavaks ja võimelisemaks oma eluga edasi minema. Probleemi otsimine aitas, mis tähendab, et me teeme seda tõenäoliselt sarnaste probleemide korral uuesti. Muidugi on ka olukordi, mil meie otsingutulemused viivad meid mõnikord veelgi rohkem stressi. Kuid millegipärast ei takista see meid uuesti proovimast ja lootmast teistsugusele tulemusele.

See on suurepärane näide operantsest tingitusest, psühholoogia põhimõttest, mis selgitab, kuidas meie käitumist võivad mõjutada stiimuli-vastuse mustrid, mis kas tugevdavad või takistavad teatud käitumist. Natuke lihtsamalt öeldes: meie sümptomite guugeldamine sarnaneb hasartmängudega. Operantne tingimine ütleb, et meie käitumist mõjutavad tugevdamine (hea tagajärg, mis muudab meid tõenäolisemaks käitumist kordama) või karistus (halb tagajärg, mis tõukab meid vähem tõenäoliselt käitumist kordama). Nii tugevdused kui ka karistused võivad olla kas positiivsed või negatiivsed – antud juhul see tähendab, et midagi lisatakse (positiivne) või võetakse ära (negatiivne).

Miks me jätkame hasartmänge? See on sama põhjus, miks me oma sümptomeid pidevalt veebist otsime - sest mõnikord me võidame.

Kui te mõnikord võidaksite ja mõnikord kaotaksite, pole teil aimugi, millal kumbki juhtub? Seda nimetaks Skinner muutuva suhtega tugevdamiseks (variable ratio reinforcement): kui saavutate soovitud tulemuse pärast ettearvamatut arvu katseid. Just see ettearvamatus teeb sellest käitumisest loobumise nii raskeks. Tulete pidevalt selle juurde tagasi, sest loodate, et seekord saavutate soovitud tulemuse. Seega sarnaneb meie sümptomite guugeldamine mõnes mõttes hasartmänguga. Mõnikord premeeritakse meid ja suleme sülearvuti enesekindla ja rahulikumana. Muul ajal külastame saiti saidi järel, suurendades oma ärevust koos iga loetud kirjutisega. Kuid seni, kuni see käitumine aeg-ajalt meie ebakindlust leevendab, pöördume selle juurde tagasi ja loodame parimat.

Abramowitz süüdistab selles ka kinnituse kallutatust (confirmation bias): "Kui hakkame midagi uskuma, kui hakkame midagi kartma, otsime tõendeid oma hirmude kinnitamiseks." Ta toob näite, kuidas sisestades otsinguribale sõna "kõhuvalu", avaneb võimalike süüdlaste pikk nimekiri, millest paljud on healoomulised ja mõned mitte. Ja siiski otsustame keskenduda kõige hirmutavamale ja tõsisemale. Gueren kirjutab, et ta ise on selle poolest tuntud: „Teen seda isegi siis, kui toimetan mõnd sümptomitega seotud artiklit! Toimetasin kord artiklit põhjustest, miks sa keset ööd palju ärkad, ja olin täiesti kindle, et mul on uneapnoe, kilpnäärmehaigus ja II tüüpi diabeet. Mitte üks neist – vaid kõik! Kui ka teie kipute terviseartikleid lugedes haarama kõige stressirohkema võimaluse, ei tähenda see, et peaksite neid artikleid täielikult vältima. See tähendab lihtsalt seda, et peaksite olema teadlik piirangutest, mis kaasnevad oma sümptomite kohta Internetis konsulteerimisega. Jah, tõenäoliselt saate oma küsimustele vastused, kuid te ei saa igat vastust igale küsimusele. Ja vastused ei ole teie seisundit täielikult arvestavad. Tegelikult on need nõuanded spetsiaalselt loodud kasutamiseks paljudele inimestele.

Kõige tõenäolisem stsenaarium, mis juhtub siis, kui otsite veebis terviseküsimust – olenemata sellest, kas teid huvitab mõni sümptom, uus diagnoos või lihtsalt juhuslik uudishimu. Sisestate midagi üsna üldist – oletame, et „hõrenevad juuksed” – ja saate 2 miljardit otsingutulemust. (eesti keeles sain ma 90300 tulemust)  Suurepärane abi?! Üldsegi mitte ülemäärane ja üle jõu käiv?

Proovite otsingut kitsendada:

Õhukeste juuste põhjused – 7,6 miljonit tulemust

Õhukeste juuste ravi – 19,3 miljonit tulemust (eesti keeles 248000 tulemust)

Õhukesed juuksed 20 eluaastates, abi – 16,5 miljonit tulemust

Internetis saadaolev terviseteabe hulk on põnev, kuid äärmiselt kurnav. Tundub, et kui jätkate seda lõputuna näivat lugemist, kerimist, klõpsamist, leiate vastuse, mida otsite. Kuid Internetis leiduva terviseteabe suurim probleem ei ole mitte kvantiteet, vaid info kvaliteet. Gueren märgib, et kirjutab ise tervisesisu ja on vägagi teadlik sellest, et kõik ei ole nii ilus kui paistab. Kogu veebis avaldatava sisu kvaliteedikontroll on äärmiselt puudulik ja kahetsusväärne reaalsus on see, et reklaam ja muu meediakära üldse on sageli seksikam kui tõde. Keegi, kes nimetab end tervisetreeneriks, kellel on 200 000 jälgijat ja Instagramis sinine linnuke, jõuab oma sisuga tõenäoliselt palju rohkemate inimesteni kui CDC (nö USA Terviseamet). Võimalus sattuda internetis täiesti ebatäpsele terviseteabele on kahjuks väga suur.

Isegi mainekad ja heasoovlikud meediabrändid pakuvad aeg-ajalt klikipealkirju ja pinnapealseid raporteid, mis võivad olla eksitavad või segadusse ajavad – nagu näiteks tarbetult hirmuäratav „7 levinumat sümptomit, mis võivad olla vähi tunnuseks” või „Supergonorröa on siin ja levib kiiresti”. Sellised pealkirjad ei ole mitte ainult tüütud ja vastutustundetud, vaid tekitavad ka segadust ja stressi, mis meil niigi keha suhtes on.

Kirjaniku ja toimetajana teab Gueren, miks neid artikleid tehakse ja miks need pealkirjad heaks kiidetakse. Enamik meediaettevõtteid on kasvava surve all kulusid kärpida, suurendades samal ajal tootmist ja liiklust. Tulemus: haaravad pealkirjad, mis räägivad vaid poole loost, ja lühikesed artiklid, millel puudub vajalik nüanss.

Seetõttu on Guereni arvates netist terviseinfo otsimine sama, mis netist maja ostmine. Esimeseks sammuks hea aga kohapeale minemata ja asja lähemalt uurimata ei tasu sellist suurt ostu teha.

Tõenäoliselt tühiasi vol 1 - terviseärevus

 

Lugesin viimati Casey Gueren raamatut „It's Probably Nothing“.

Casey Gueren on SELFi endine tegevtoimetaja, Buzzfeedi, Women's Healthi ja Cosmopolitani toimetaja ja (tervise)ajakirjanik. Ta on lõpetanud New Brunswickis, New Jerseys asuvas Rutgersi ülikooli ja saanud kraadi ajakirjanduses ja psühholoogias.

Casey Gueren ei ole toitumisteadlane ega professor ning on kirjutanud raamatu nö inimeselt inimesele. Raamat oli paar kuud tagasi soodusmüügis ja kuigi ma olen juba sarnaseid raamatuid lugenud omajagu, siis ometi - kuidas näeb neid teemasid inimene, kes kirjutab meie igapäevaseid terviseuudiseid ja lugusid. Terviseajakirjanikuna usub ta, et olles ümbritsetud "tervist pakkuvate imede" ja klikipeibutuspealkirjadega, on kerge hakata uskuma, et oled oma tervise hooletusse jätnud.

„Kas oled kunagi keset ööd oma MEDITSIINILISI SÜMPTOMEID Google'ist otsinud? Peaaegu kõik on internetist terviseteavet uurinud, kas enda või lähedase või mõlema jaoks. Juurdepääs kvaliteetsele teabele veebis ei tohikski tänapäeval olla ainult väheste privileeg meditsiinis – see on igaühe õigus.“

Casey Gueren kirjeldab sissejuhatuses, kuidas talle helistas arst tema PAP testi tulemuste pärast, lausudes: „Tõenäoliselt ei tähenda see midagi (It´s probably nothing), kuid me peaks seda näitu jälgima...“.

Kas sellise kõne puhul jääb inimene arsti vastusega rahule või hakkab muretsema. Gueren ise kuulub muretsejate hulka:

„See ei olnud esimene ega viimane kord, kui mu terviseärevus mulle paanikat tekitas. Ausalt öeldes ei mäleta ma aega, mil ma ei uurinud iga märki, muhku või tunnet, mõeldes, kas see on "normaalne"… ja samal ajal kartes, et see pole nii. Muhk peas - kasvaja. Peavalu - vähk. Puperdav süda - ilmselgelt midagi saatuslikku.“

Enamikul meist on oma keha ja tervise pärast palju küsimusi ja muresid.

Gueren kirjutab:

„Uskuge mind, ma olen näinud, mida te Google'is otsite. See pole ainult ühe inimese mure. Tänase meditsiinisüsteemi järjekordi ja keerukust arvestades pole ime, et kulutame nii palju aega, raha ja energiat kiirete lahenduste otsimisele. Pole ka ime, et langeme röövelliku heaolutööstuse reklaamitrikkide ohvriks. Nende turundusstrateegiate väited ei toetu tugevale teadusele, vaid tunnetele. On tõesti üsnagi raske orienteeruda terviseteabe ja valeinformatsiooni tulvas, millega meid igast võimalikust küljest  pommitatakse. Võib tunduda võimatuna aru saada, keda tasub siis usaldada, mida uskuda ja kuidas enda eest tegelikult hoolitseda.“

 „Ma ei saa teie tervisemuret ravida, tervishoiusüsteemi parandada ega tervisealast valeinformatsiooni netiavarustest eemaldada. Seda  sellest raamatust ei leia. Aga see, mida ma oma tervisetööstuse nurgakeses olles teha saan, on aidata teil selles kõiges pisut lihtsamalt navigeerida. Saan aidata teil end vähem üksikuna tunda, kui olete oma keha pärast stressis. Saan tõsta nii teie tervisealast uurimisoskust kui ka teie kamarajura detektori võimekust eraldada tühi loba vajalikust infost. Võin anda teile tööriistad viimaste terviseuudiste paremaks mõistmiseks ja nende järgi tegutsemiseks. Loodetavasti suudan kogu selle tarbetult keerulise protsessi terviseküsimuste kohta vastuste leidmiseks muuta veidi lihtsamaks. Selle põhjuseks on asjaolu, et olen olnud otsingumootori mõlemal poolel – paanikas oma probleemide pärast, ning kirjutades ja redigeerides samal ajal väga palju terviseartikleid. Ma tean, kui masendav see infotulv on, ja ma arvan – ma loodan –, et minu kogemus võib aidata.“

Guerenit ennast kimbutab terviseärevus:

„Enamik inimesi, kes minuga koos töötasid või minu artikleid lugesid, ei saanud ilmselt kunagi aru, et ma olen oma tervise pärast sama hirmul, stressis ja segaduses kui nemad oma tervise pärast. Tõenäoliselt rohkemgi, kui aus olla. Vaatamata oma aastatepikkusele terviseteemade käsitlemisele ja ligipääsule parimatele meditsiiniekspertidele, satun ikka aeg-ajalt paanikasse ja sukeldun samadesse naeruväärsetesse otsinguaukudesse nagu paljud teised. Ma loen ikka veel nimekirju võimalikest põhjustest, miks ma olen väsinud ja mõtlen, jah - tõenäoliselt vähk. Ma seostan juhuslikku värinat kehas ikka mingi surmahaigusega, mitte tõenäolisema süüdlase - liigses koguses joodud kofeiiniga.“

Kas autorit võiks nimetada hüpohondrikuks?  Gueren ise on oma terviseärevust uurinud ja leidnud, et hüpohondria ei ole tegelikult enam kliiniliselt tunnustatud haigus. Alustuseks peeti terminit hüpohondrik üsna halvustavaks ja häbimärgistavaks. Kuid see oli ka liiga lai mõiste. Nüüdseks on selle asemel kaks vaimse tervise seisundit: somaatiliste sümptomite häire ja haigus(lik) ärevushäire (ingl.k somatic symptom disorder and illness anxiety disorder). Ma ei ole illness anxiety disorder eesti tõlkes sugugi kindel, kuid eesti keeles googeldamine andis mulle jätkuvalt vasteid ainult hüpohondriale, inimene.ee lehelt leidisin lisaks somatisatsioonihäire (somatisation disorder - ka psüühikast põhjustatud kehalised vaevused). Lihtsamalt öeldes on terviseärevuse taga tegelik tervisehäire ja see ei ole teps mitte naljaasi.

Gueren toob oma raamatus ära terviseärevuse sümptomid:

1) Mure tõsise haiguse põdemise või saamise pärast.

2) Somaatilised sümptomid (sellisteks sümptomiteks võivad olla väsimus, nõrkus, valu, hingamisraskused jm) puuduvad või kui need on olemas, on need ainult nõrga intensiivsusega. Kui esineb mõni muu haigusseisund või on suur oht haigestuda mõnesse haigusseisundisse (nt on olemas tugev perekonna ajalugu), on see mure selgelt liigne või ebaproportsionaalne. Suur ärevus tervise pärast  ja inimene hakkab kergesti muretsema oma isikliku tervisliku seisundi pärast.

3) Isik on ülemääraselt tervisega seotud käitumisega (nt kontrollib korduvalt oma keha haigusnähtude suhtes) või väldib kohanemisvõimet (maladaptive avoidance) - nt väldib arstide vastuvõttu ja haiglaid.

4) Mure haiguse pärast on olnud vähemalt kuus kuud, kuid konkreetne haigus, mida kardetakse, võib selle aja jooksul muutuda. Haigusega seotud muret ei seleta paremini mõni muu psüühikahäire, nagu somaatiliste sümptomite häire, paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, keha düsmorfne häire, obsessiiv-kompulsiivne häire või luululine somaatiline häire.

Ärevust põdevad inimesed on kahte tüüpi: need, kes käivad arsti juurest arsti juurde ja need, kes igati väldivad meedikuid.

Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete häirete ekspert, selgitas Guerenile: „Selle asemel, et arvata, et hüpohondrikud tahavad lihtsalt kogu arstide tähelepanu, siis ei – need on inimesed, kellel on õigustatud mure oma keha ja haiguste pärast. Nad ei mõtle seda asja välja. Nad märkavad kehalisi aistinguid, mille pärast nad on mures. Kehaaistingud ei ei pruugi tähendada, et midagi on valesti, kuid osad inimesed märkavad neid ja reageerivad sellele. Ja neil on katastroofilised hirmud ja uskumused, nagu inimestel, kellel on muid ärevushäireid, nagu paanika, OCD ja muud sellised.“

Abramowitz märgib, et see on ka väga tavaline: „Kuna lõppude lõpuks on meie tervis kõige tähtsam, on see kindlasti midagi, mille pärast on inimestel lihtne muret tunda. Pöörame oma kehale palju tähelepanu, sest oleme oma kehas. Lihtne on reageerida: "Oh ei, mis see nüüd oli?"

Abramowitz ütleb samuti, et raske on hinnata, kui paljudel võiks terviseärevus olla, kuna reeglina ei tule sellised inimesed psühholoogide juurde, vaid pöörduvad arvatava haigusega arstide poole.

Peaaegu kümne aasta jooksul terviseajakirjanikuna on Gueren õppinud järgmist: kõik on natuke hirmul, segaduses ja oma keha pärast stressis. Pole juhus, et üha rohkem ettevõtteid pommitab naisi sõnumiga, et nad peavad maksma raha, et parandada kehas esinevaid kujuteldavaid probleeme  (mõelge: tupelõhnastajad, tselluliit, aeg-ajalt gaasid ja puhitus, orgasmi mittesaamine viie minutiga jne). Ja just seal, kus meditsiin ei näe põhjust sekkuda või on arsti juurde saamise protsess pikaajaline ja/või keeruline on heaolutööstus edukas. Ülemaailmne Wellness tööstus oli 2018. aastal ligi 4,5 triljoni dollari käibega turg.

Viimase kümnendi jooksul on Gueren näinud, kuidas paljud inimesed, tundes et nende arstid eiravad nende kaebusi, soovivad oma tervise eest hoolitsemise oma kätesse võtta. Nagu turumajanduses ikka, leidis heaolutööstus vajakajäämised ja üsna pea olime CBD õli jms müüjatel pihus. Kahtlemata on teatud heaolu propageerivatel ettevõtetel positiivne mõju, kuid on ka ettevõtteid, kes saavad suurt kasumit müües alusetuid väiteid ja mittetoimivaid tooteid.  Parimal juhul on need asjad raha raiskamine – nagu enamik toidulisandeid ja CBD latte’d –, kuid halvimal juhul võivad need tegelikult olla kahjulikud – näiteks tupe aurutamine või loputamine lõhnastatud dušiga, mis võib suurendada vaagnapõletiku riski.

Kuidas on sõnaga „normaalne“, sest seda sõna kuuleme ja ütleme palju, kui räägime oma kehast ja tervisest. Enamik terviseartikleid, mida kirjutatakse ja loetakse, on vastuseks sellele närivale küsimusele, mis nii paljudel meist ühel hetkel on olnud: kas see asi minu kehal või kehas on "normaalne"?  Kas ma olen "normaalne?

On selge, et selle küsimuse endaga pole midagi valesti. Lõppude lõpuks pommitatakse meid pidevalt sõnumiga, et meie kehaga on alati midagi korrast ära. Sa ei maga piisavalt või magad liiga palju. Sa sööd liiga palju liha või ei saa piisavalt valku. Midagi teie kehal ei tohiks nii välja näha, tunda ega lõhnata. Pole ime, et mõtleme väga palju sellest, mis on "normaalne". Kuid on oluline mõista, et meie kinnisidee omada "normaalset" keha on sügavalt juurdunud. Ehkki kehast ja tervisest rääkides võib olla tavaline kasutada sõna „normaalne“, püsib sellises keelekasutuses levinud veendumus, et keha omamiseks on õige ja vale viis. Seda veendumust on keeruline eirata, sest peaaegu kõik ühiskonnas peavad teatud kehasid ja tervislikke seisundeid teistest "paremateks".

Nii püüab Gueren oma raamatus teha ühe asja täiesti selgeks: teie keha ei ole ebanormaalne ka siis, kui teil on mõni krooniline seisund või vaegus. Meie ühiskond on paljude arvates üles ehitatud ainult selleks, et majutada inimesi, kelle keha ja tervis mahuvad väga kitsasse kontseptsiooni. Selle ja meie tervishoiusüsteemi tõrgete tõttu võib kroonilise haiguse või vaeguse diagnoosi saamine olla hirmutav.

Kuid ükski diagnoos ei määra, kas olete "normaalne" või mitte. See ei määratle teie väärtust,  teie saavutusi ega teie õigust austusele, väärikusele ja iseseisvusele. Diagnoos räägib teile sageli eesolevast teest – ja see tee võib olla konarlik ja sillutatud diskrimineerimsiega, mis muudavad kvaliteetse hoolduse peaaegu võimatuks. See võib olla hoopis teistsugune tee, kui see, mida eeldasite. Kuid see on tee, mis on katki ja vajab parandamist. See tee ei ole sina. Sinu keha on normaalne, sest kõik kehad on normaalsed.

Olenevalt kontekstist võib sõna "normaalne" tähendada tervet, tavalist, tüüpilist, kahjutut või mitte muretsemist. Kuid sõna "normaalne" võib kasutada ka järeldamaks, et midagi enamat või vähemat on ebanormaalne, ebaloomulik, ebasoovitav või muul viisil ebaharilik. Ja neid kirjeldusi ei tohiks kunagi kasutada inimese või keha kirjeldamiseks.

Nähtamatud naised

Koos Marçal raamatuga „Leiutades maailma“, tõin kaasa ka Caroline Criado Perezi „Nähtamatud naised“ (kirjastus Tänapäev 2021, 381 lk, tõlkinud Epp Aarelaid).

Kui ma juhuslikust kohast raamatu lahti tegin, jäi pilk peale sellele lõigule: „Ei ole olmas naist, kes ei tööta. On ainult naine, kellele tema töö eeest ei maksta. Maailmas teevad 75% tasustamata tööst naised, ning kulutavad sellele kolm kuni 6 tundi päevas, võrreldes meeste keskmiselt  30 minuti kuni 2 tunniga.“ (lk. 73)

Perezi raamat ei ole nii lihtne lugemine nagu „Leiutades maailma“, kuigi ka siin on tähelepanu keskmes naine. Tegemist on väga sisutiheda teosega, kus tuuakse ära palju fakte ja rohkelt viiteid naisi puudutavate  tööde ning uurimuste kohta kõikjal maailmas. Nii et pigem akadeemiline lugemine.

CAROLINE CRIADO PEREZ on ühiskonnaaktivist ja ajakirjanik, kes muuseas 2017. aastal tegi edukalt kampaaniat selle nimel, et Briti pangatähtedel oleks Jane Austeni kujutis, pärast seda, kui Inglismaa Pank teatas, et kavatseb kaotada Elizabeth Fry portree Winston Churchilli kasuks.  

Oma raamatus uurib Criado Perez tänase maailma erinevaid elemente, mis näivad olevat juba loodud naistega vähem arvestavalt: transpordisüsteemid, meditsiiniseadmed ja ravi, maksustruktuurid, tarbekaubad, isegi nutitelefonid ja hääletuvastustehnoloogiad.  

Caroline Criado Perez märgib ühes intervjuus: 

„Esimest korda puutusin meditsiinimaailma soolise lõhega kokku 2014. aastal, kui kirjutasin oma esimest raamatut. Ma olin lihtsalt šokeeritud, et selline probleem on 21. sajandil, et arstid panid naistele valesti diagnoosi, sest meie südameinfarkti sümptomid ei sarnane meeste omadega. Ja et naised surid tõenäolisemalt ja said tõenäolisemalt valediagnoosi. Umbes samal ajal sain ka teada, et me ei kipu naissoost inimesi ega loomi ega rakke meditsiinilistesse uuringutesse kaasama ning selle tulemuseks on naistele meditsiinis vähem tõhus ravi ja rohkem kõrvaltoimeid.“

Iseenesest võiks kunagi ju pikemalt blogis kirjutada ka sellest, kuivõrd alternatiivmeditsiinis naistele valediagnoose pannakse ja üledoose määratakse. Sest ka alternatiivi praktikad ja lisandid-tilgad-terad on toodetud ja loodud meeste poolt. Ja need ei toimi naistele samamoodi. Siin ei teha uuringuid hoopiski. Kontroll puudub täielikult. Seda enam, et alternatiivmeditsiini poole peal on sügavalt sisse juurdunud iidsem naisi hukkamõistev (ebapuhas, must, räpane) liin, mis kirjutab naistele aina puhastusi, detokseid, paaste jms. Ja samas on pea kogu see turg suunatud naisele - kes peaks olema noorem, saledam, tervem.

Edasi teemasse süvenedes, seda rohkem sai Perez teada andmelünkadest tehnoloogias ja autode ohutusdisainis ... ja isegi andmelünkadest pagulaspoliitikas. Ja lõpuks oli lihtsalt nii palju teavet, et ainus viis selle kajastamiseks oli kirjutada raamat.

"Juba ammu on teada, et naised (iseäranis alla 55 aastased) paranevad südameoperatsioonidest halvemini kui mehed. 2016 aasta uuringust selgus, et selle põhjuseks on asjaolu, et naised haiglast koju pöördudes asuvad kohe tagasi oma hooldajarolli, samas kui meestel on sagedamini keegi, kes nende eest hoolitseb. Ning samuti paranevad vallalised naised südameinfarktist paremini kui abielunaised - Michigani Ülikooli uuringu järgi tekitab abikaasa naisele juurde seitse lisatundi kodutöid nädalas. 

Kui naine ja mees kooselu alustavad, suureneb naise kodutööle pühendatav aeg, samas kui meeste oma väheneb, sõltumata sellest, kas nad käivad tööl või mitte."

Raamatus puudutatakse väga palju erinevaid valdkondi, erinevates riikides toimuvat, et teatud peamisi punkte on raske välja tuua – materjali on lihtsalt nii palju.

Perezi sõnul näitab suur osa meessugu erapoolikust - nad lihtsalt unustavad naisi arvesse võtta, kuna enamjaolt on tegemist meeste poole kaldu meeskondadega, siis lihtsalt unustatakse naiste olemasolu. See juhtub kogu aeg kogemata. Ja siis tuleb välja, et keegi ei teagi, millised on naiste vajadused.

"Töökoha kulude hüvitamise tavad põhinevad eeldusel, et töötajal on kodus naine, kes kodu ja laste eest hoolitseb. Selle töö eest pole vaja maksta, sest see on naiste töö, naine aga selle eest palka ei saa."

Tehnoloogilise poole pealt märgib Perez, et kindlasti on tehnoloogia areng naisi aidanud. See on vähendanud aega, mille naised peavad kulutama teatud asjadele. Üks näide, millest raamatus räägitakse, on ahjud. Enamik naisi madala sissetulekuga riikides valmistab endiselt süüa kolme kiviga ahjuga, mis eraldab uskumatult mürgiseid aure. Nii et tänapäevastes kodudes olevad ahjud on naiste abistamisel täiesti uskumatud, kui rääkida nii tervisekoormusest kui ka ajakulust, mida nad vähendavad.

Me võime laulda kiidulaule vanemapuhkusele aga:

"Naiste tasustamata töö koormus ei alga ega lõpe vastsündinuga ning traditsioonilised töökohad on kujunenud müütilise koormamata töötaja järgi. Ta (vaikimis on tegu mehega) ei pea muretsema laste ega eakate sugulaste eest hoolitsemise, toidu valmistamise, koristamise, arstil käimise, toidukaupade ostmise, marraskil põlvede tohterdamise, koolikiusamiste, kodutööde, vannitamiste ega uneaja pärast, ja kõike seda iga päev taas otsast alustama.Tema elu saab hõlpsalt jagada kaheks osaks: töö- ja puhkeajaks. Ent töökohad, mis on rajatud eeldusele, et töötaja saab iga päev viibida paigas ja aegadel, mis vähimalgi määral ei sõltu koolide, lasteaedade, arstipraksiste ja toidukaupluste asukohast ega lahtiolekuaegadest, naistele lihtsalt ei sobi. Ega ole ka sobima kujundatud."

Kohati oligi lugemine masendav – kui see puudutas näiteks avalike tualettide asukohti, kuhu Indias tuleks naisel minna keskmiselt 58 m. Öösel aga varitsevad teede ääres mehed ja toimub palju kallaletunge.

Kui vaadata tänast Läänt, siis suur osa sellest maailmast loodi teatud tüüpi inimesi silmas pidades: inimene kaalub umbes 68kg, on umbes 1,78 m pikk ning, mis kõige tähtsam, on meessoost. Näotuvastusprogrammid on loodud mehe näo tuvastamiseks. Mobiiltelefonid on valmistatud nii, et need mahuksid suuremasse peopessa. Autod on loodud avarii korral kaitsma just mehe keha.

Perez märgib: "Kõik alates arhitektuurist kuni autoohutuse ja ravimiteni on loodud ideega, et keskmine mees esindab keskmist inimest ning mõnikord kirjeldatakse naisi kui segavat tegurit."

Perez jälgib seda suhtumist kuni neljanda sajandini eKr, kui Aristoteles kirjutas raamatus "Loomade põlvkonnast", et inimeste järglased "peaksid" olema isased, ja kirjeldas naise keha kui kõrvalekallet. Renessansiaegsed meditsiinilised illustratsioonid käsitlesid meeste kehasid kui peamist inimese keha, jättes naised kõrvale kui normist kõrvalekalded.

Meeste jaoks mõeldud maailma kujundamine ei tekita mitte ainult ebamugavusi, vaid seab ka naised ohtu, ütleb Perez. Aastakümneid testiti autode ohutust, kasutades avariimannekeeni, mis põhines keskmise mehe kehal, mis oli nii pikem kui ka raskem kui keskmine naine. See tähendab, et naised saavad õnnetuses suurema tõenäosusega vigastusi: õnnetusse sattunud naisel on 47 protsenti suurem tõenäosus raskelt vigastada ja 17 protsenti suurem tõenäosus surra.

Siis on büroohoonete keskkonnasäästlikkus. Tööruumide temperatuurid on seatud tavaliselt 1960. aastatel välja töötatud valemi järgi, mis põhineb meeste ainevahetuse kiirusel. See jätab naistele tunde, nagu nad töötaksid Arktikas. Ja arhitektuuriliselt eraldavad kontorid ja muud avalikud ruumid meeste ja naiste tualettruumidele üldiselt sama palju põrandapinda, märkis pr Criado Perez, kuigi naistel kulub vannitoas käimine kuni 2,3 korda kauem, eriti kui neil on menstruatsioon.  

Ma kirjutasin Gunteri raamatut „The Menopause Manifesto“ tutvustades samuti, et ajalooliselt on naised olnud ravimite  kliinilistes uuringutes alaesindatud.

Naiste väljajätmine uuringutest võib tähendada naiste kehale ohtlike ravimite väljatöötamist, kuna meeste ja naiste rakud reageerivad ravile erinevalt. See võib tähendada ka naiste tervise jaoks kasutamata jäänud võimalusi. Üks uurimus, mida Perez uuris, näitas, et kui nii mees- kui ka naiserakud puutuvad viiruse tõrjumiseks kokku östrogeeniga, on ravi tõhus naistele, kuid mitte meestele.

"Me ei tea, kui palju ravimeid jääb kasutamata, mis võisid naistele mõjuda - need jäetakse kõrvale, kuna enamik uuringuid on meesosalejatega," märgib Perez.  

Rootsi riikliku maantee- ja transpordiuuringute instituudi liiklusohutuse teadusdirektor Astrid Linder, kes uurib soo- ja avariimannekeeni, ütles, et naiste suurem esindatus inseneride seas võib aidata tasakaalustada mõningaid alateadlikke eelarvamusi tootearendusprotsessides.

"See tuletaks meile laua ümber istudes meelde, et oleme erineva kuju ja vormiga," ütles dr Linder. "Seda on lihtsam unustada, kui ruumis pole ühtegi naist."

Maailma leiutades vol 2 - "tüdrukuaastad" ja emake Maa

 

Lähen edasi Marçal raamatuga „Leiutades maailma“, millest leidsin üldse palju huvitavat aga kaks asja: „tüdrukuaastad“ ja emakese Maa osa kliimamuutuses on need, mis eriti rabasid.

Marçal ise on huvitatud informaatika valdkonnast, sest tema ema on programmeerija. Tarkvaraarenduses kusjuures domineerisid varem naised. Sündinud 1980. aastate alguses, olid kõik ta ema juhid naised. Selleks ajaks, kui ema pensionile läks, olid kõikjal mehed.

1946 aastal peeti Pennsylvania ülikoolis ajalukku läinud kui Moore loengud. See oli esimene arvutiteemaline avalik loeng. Lektor dr.  George Stibitz oli terve teise maailmasõja aja ehitanud analoog- ja digiarvuteid.

Stibitz esitas küsimuse. „Mis on arvutusmasina väärtus?“ ja vastas ise: „Arvuti töö maht on võrdne 4-10 tüdrukuaastaga!“ Mida selle all mõeldi?

„Kui masin amortiseerub kolme aastaga, maksaks see aastas 4000 dollarit. „Tüdruk“ aga maksaks 2000 dollarit ja neid oleks vaja umbes kolm.“

Tüdrukuaastate puhul toimuski arvestamine sarnaselt sellega, mida oleme harjunud kuulma hobujõudude puhul. Asi selles, et enne arvuteid oli arvutiteks naised. Ehk enne kui arvutist sai masin, oli see amet. Alates 1860-1900 aastani oli arvutamine üks väheseid teaduslikke karjääre, mida peeti naiste jaoks sobivaks. 19. Sajandil oli valitsustel, ülikoolidel jm teadusasutustel suuri andmehulki, mida töödelda. Alguses tegid seda tööd noored mehed, kuid siis avastati, et naisi palgates saab kõvasti kokku hoida – naistele maksti poole vähem. Tegu oli ametiga, mida keegi teine ei tahtnud. Ainuüksi Pennsyvania Ülikool palkas 200 naist arvutajatest. Paljudel seda ametit täitvatel naistel oli kraad matemaatikas, kuid mingit tunnustust nad selle eest ei saanud.

Ja arvutid ei tulnud lihtsalt tüdrukute asemele – tüdrukud ka enamjaolt programmeerisid need.   Ja nad olid selles väga head. 1960ndatel hakkas aga kuvand muutuma. Programmeerimine tähendas endiselt sama tööd aga valdkond omandas suurema tähtsuse.

Paljudele meesjuhtidele sai selgeks, et see on arvatavasti väga oluline ning seega ei saa seda jätta naiste kätte. Poisse õpetati kodeerima, naistele tehti ülesandeks nad välja õpetada. Mehed nimelt sobivat paremini juhtideks. Nii polnudki kummaline, et naised hakkasid sellelt alalt massiliselt lahkuma. 1964 aastal asutas noor Briti ettevõtja Stephanie Shirley ettevõtte, mis pakkus naissoost programmeerijatele võimalust töötada kodust. Ta soovis ära kasutada talente, kes olid tööstusharust kõrvale lükatud.

Shirley ettevõte Freelance Programmers sai niivõrd edukaks, et 1990ndatel börsile minnes, oli selle väärtus 2,3 miljardit naela.

2010ndatel arvasime, et loome inimesesarnased robotid ja lootsime, et üsna pea on kõik automatiseeritud ja masinad saavad kõigist paremaks. Aga asi ei olnudki nii lihtne. Me pole veel loonud masinaid, mis oleksid nagu inimesed. Selle asemel organiseerime inimesi, et nad oleksid nagu masinad – ja nimetame seda innovatsiooniks.

On legendid ja pärimused sellised nagu nad on, kuid viikingite jumalad ei tahunud inimest kirvega puunotist. Inimene pole hüdrauliline kuju ega arvuti. Me kõik oleme tulnud sipeldes ja karjudes välja veripunasest emakast.

Kuigi meie ehitatud masin võib võita Garry Kasparovit males, ei suuda ta võita Serena Williamsit tennises. Viimane väljendab teistsugust intelligentsuse vormi – kehalist intelligentsust. Ja paljudel juhtudel teeb just see vorm meist inimesed, kuigi paljudel on seda raske tunnistada. Just kehalist intelligentsust hindame vähem – see on rohkem naiste osa – kuid just seda ei suuda arvutid asendada. Ehk lihtsam on automatiseerida Kasparovi kui Serena Williamsi intelligentsust.

Need, kes töötavad inimestega, teenivad vähem, kui need kes töötavad numbrite või masinatega. Kui aga masinad võtavad enamiku numbritega seotud töödest üle ja meie automootorid saab välja printida teatud 3d printeriga, kas siis inimestega töötajate staatus tõuseb?

Feministid on kaua rõhutanud, et hoolitsemise ja hooldamisega seotud alad peaksid olema rohkem väärtustatud. Nende arvates ei ole õige, et ämmaemand teenib vaid veerandi sellest mis pankur. OECD (36 liikmesriiki) riikides töötab tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 20 miljonit naist, võrreldes 6,3 miljoni mehega. Enamjaolt on naised sektori sees madalamalt tasustatud ametikohtadel.

Sajandeid oleme loodusest mõelnud kui naisest – meie emake Maa – selline tume, tabamatu, hirmutav, etteaimamatu, niiske ja samas üsk, millest tuleb elu. Mehe ülesanne on looduse üle kontrolli haaramine ja viljade lõikamine, tõusta loodusest kõrgemale ja see allutada. Kontroll tuleb haarata kasvõi vägivallaga – naisnõidu põletades püüti taastada kontrolli looduse ja ka elu üle.

Marçal kirjutab, et olla tõeline mees tähendab looduse valitsemist – mitte teha kompromisse selle heaolu nimel. Oleme võtnud pähe idee, et teatud tüüpi bensiini tarbiv elustiil on mehelik ja tõstnud selle teistest väärtustest kõrgemale. Ja kui tuleb välja, et selline patriarhaalne elustiil pole jätkusuutlik, saame aru, et me ei suuda sellest loobuda.

Paljuski kardetakse, et kui fossiilsed kütused kaovad, kaob sellega ka mehelikkus ja just seetõttu omandab kõik väga eksistentsiaalse tähenduse. Paljud mehed, kes eitavad kliimamuutust, põlgavad kliimaliikumise peamisi naisfiguure intensiivsusega, mis on kaugel juhuslikkusest.

 Marçal kirjutab:

 „„Emake loodus“ ütleme me, ja see kõlab muidugi kenasti. Aga mida tähendab „ema“ patriarhaalses ühiskonnas? Ema on keegi, kellelt oodatakse endast kõige andmist ilma kurtmata, keegi, kellel ei ole isiklike vajadusi ja kes elab ainult teistele.“

Ehk ema on meile inimene, kes hoolitseb meie eest ja armastab tingimusteta – ükskõik kuidas meie käitume. Ja selline arusaam emast on viimane asi, millega planeeti praegusel hetkel võrrelda.

Arvamus, et Maa eksisteerib ainult meie jaoks on üsna sarnane beebi arusaamisega, et ema eksisteerib ainult tema jaoks. Tal pole beebist erinevaid vajadusi ega isiklikke õigusi. Meie ühiskond eeldab, et naine teeb igasugu hooldustööd tasuta, ilma virinata ja nõudmisteta. Naine ja loodus on meile üks, mis tähendab et mõlemal on samasugune hoolitsemiskohustus.

Me tahame oma planeeti omada, imetleda ja soovime, et ta meie eest hoolitseks. Me ei taha tema keerukust aktsepteerida, tahame teda kontrollida ja saada seda, mida meil vaja. Mis tähendab, et tegemist ei ole terve suhtega.

Meie miljardärid tahavad lennata kosmosesse leidmaks koloniseerimiseks uut planeeti, mis on seotud uskumusega, et kui patriarh on oma praeguse mudeli tühjaks pigistanud, hangib ta endale lihtsalt noorema. Marçal ütleb selle peale, et tegelikult nii daame ei kohelda.

Raamatus viidatakse teadusaajakirjaniku Charles C. Manni raamatule „The wizard and the prophet“ – mida tahaks samuti lugeda. Manni järgi on viimase kümnendi keskkonnadebatt olnud võlurite ja prohvetite vaheline võitlus. Ühel pool viimsepäeva prohvetid, kes ütlevad, et kui me tagasi ei tõmba, ei kaitse, ei peata tarbimist – muutub Maa elamiskõlbmatuks. Teisel pool on võlurid, kes näevad lahendusena innovatsiooni ja tehnoloogia arengut. On aeg leiutada ja küll siis tuleb pääsemine.

Prohvet aga peab innovatsiooni peamiseks häda põhjuseks ja ütleb, et meil tuleb rahulduda lihtsama  looduslikuma eluga. Võlurid vaidlevad vastu – et selline elamisviis on võimalik ainult keskmisest jõukamale valgele Lääne elanikule ja määrab enamiku maailma vaeseid uskumatusse viletsusse.

Mann ütleb, et võluri ja prohveti vastasseis ei ole hea ja kurja vaheline võitlus, vaid kahe erineva hea elu kontseptsiooni vastasseis.

Marçal pakub, et lahendus on kuskil vahepeal – meil tuleb nii leiutada kui ka reformida oma eluviisi. Ja need on omavahel seotud: alles siis, kui käitumine muutub jätkusuutlikumaks, tekib nõudlus rohelisemate toodete järele ja ainult siis tulevad leiutised selles valdkonnas järele.

Ja veel üks raamat, mida eile-täna lugesin on Caroline Criado Perezi „Nähtamatud naised“.