Tõenäoliselt tühiasi vol 2 - terviseärevus

Veel Casey Gueren raamatust „It's Probably Nothing“.

Gueren kirjutab, et mäletab nii enda kui teiste poolt sagedasti küsitud küsimusi:

Miks see eritis on pruun? Kui palju urineerimist on liiga palju? Miks nibu juures karvu kasvab? Mis probleem on, kui orgasmini jõudmine võtab aega? Mis on selle valu, selle punni, selle lõhnaga?

Ja meediku vastus reeglina on, et „see on normaalne“.

Selgub, et me kõik oskame väga hästi stressi tekitada tüüpiliste kehamärkide pärast, millel on täiesti healoomuline põhjus – näiteks see, et olete väsinud või stressis või ei joo piisavalt vett. Mõnikord võivad põhjused esineda paarikaupa või on neid veelgi rohkem. Miks me siis sellised oleme? Miks on selline kuristik selle vahel, mida peaksime oma keha kohta teadma, ja selle vahel, mida me tegelikult teame? Miks me satume nii kiiresti paanikasse asjade pärast, mis ei olegi kehas nii olulised? Tõde on see, et paljudel meist on vaid põhiteadmised oma kehast ja selle toimimisest. Seetõttu tõlgendatakse tavalisi harilikke kehafunktsioone – või keha reaktsioonide väikeseid erinevusi – kui midagi hirmutavat ja tõsist.

Olete muretsenud alljärgnevate sümptomite pärast?

Peavalu, kurnatuse, iivelduse, väsimuse, pearingluse, higistamise, külmavärinate, kipituse, sumina, tuikamise, tõmbluste ja loomulikult erinevate valude - peavalu, kõhuvalu, valu rinnus, rinnavalu, tupevalu, jalavalu, küljevalu, seljavalu… või „ebatavalised” muutused - une, söögiisu, roojamise, põie töös, menstruatsioonitsüklis, tähelepanuvõimes, nägemises ...

Nende kõigi pärast on kerge muretsema hakata, sest need kõik võivad olla märgiks tõsisema probleemi puhul. Kuid palju suurem on tõenäosus, et need on lihtsalt kergeks reaktsiooniks tuhandetele asjadele.

Ja sa võid nüüd küsida: „Aga mis siis, kui see kõhuvalu on minu pimesoole lõhkemine? Mis siis, kui see valu rinnus on südameatakk? Kas pole parem karta kui kahetseda?” Muidugi - jah, kui arvate, et midagi on valesti, peaksite alati pöörduma arsti poole. Probleem on selles, et paljud meist seda tegelikult ei tee. Arsti juurde jõudmine on omaette ettevõtmine ja haiglasse või kiirabisse minemine võib olla veelgi hullem – eriti kui teil pole selleks aega, raha, kindlustust, transporti, lapsehoidu ja nii edasi. Enamasti pöördume selle asemel interneti poole.

Gueren on analüüsinud interneti otsinguandmeid, ja kinnitab, et enamik meist otsib Google'is ikka ja jälle keha sümptomite kohta samu küsimusi. Võite mõelda, et teie brauseri ajalugu on erakordselt ainulaadne, kuid see pole nii. Nii otsib keskmise kuu jooksul 282 000 inimest sõna "tupesügelus", 134 000 inimest otsib Google'is sõna "valu rinnas", 120 000 inimest otsib "mida puhitus tähendab" jne, jne.

Buzzfeedis töötades palus Gueren oma lugejatel aeg ajalt kirjutada, mis oli viimane kehaga seotud küsimus, millele nad vastust otsisid. Mõned näited:

Kas pruun menstruatsiooniveri tähendab, et ma suren? Miks ma olen kogu aeg nii higine? Kuidas valuvaigisti teab, millist valu teie kehas leevendada? Miks on üks mu rindadest suurem kui teine? Kui palju kofeiini on liiga palju kofeiini? Miks ma ei saa puhkusel olles kakada?

Sellised ja paljud teised küsimused ei teki ainult lugejatel, need tekivad tervisajakirjanikel, Wellness tööstuse inimestel jt.

USAs läbiviidud küsitluse järgi kontrollib 79% inimestest oma tervisesümptomeid enne arsti juurde minekut internetist.

Gueren soovib, et talle oleks rohkem ja sagedamini öeldud, et meie kehad on normaalsed, sellised küsimused on normaalsed, meie uudishimu on normaalne.

Samas märgib ta, et meie haridus oma keha funktsioonide, ülesehituse ja sümptomite osas on jäänud puudulikuks. Tuues näiteid erinevatest küsitlustest, milles üle 70% inimestest ei teadnud täpselt, kus asub süda, ei teadnud, kus asub tupp jms.

Meil on tervisealase kirjaoskuse probleem

Kui te pole kunagi tervisealase kirjaoskuse kohta kuulnud, on see okei.  Tervisealane kirjaoskus on määratletud kui "aste, mil määral on inimestel võime hankida, töödelda ja mõista põhilist terviseteavet ja -teenuseid, mis on vajalikud asjakohaste terviseotsuste tegemiseks".

Kus peamiselt sellist kirjaoskust vaja läheb:

Kui sa loed ostetud rohu infolehte, kui sa valid gripirohtu 79 erineva variandi seast, kui sa loed pakendilt kaloritabelit, näed TVs tervisetoodetega seotud reklaami, kui sa saad kätte oma analüüsitulemused, kui sa püüad meelde tuletada, milliseid analüüse mis eluperioodil teha vaja oleks,  kui sa püüad arstile selgitada, mis sulle muret teeb, kui arst ütleb, et sinu vererõhk on pisut kõrge jne.

Ühe hinnangu kohaselt on peaaegu 9 täiskasvanul 10-st raskusi igapäevase terviseteabe kasutamisega – näiteks arstikabinetis, apteegis või meediast saadavate sõnumitega.

Enamikku seaduslikest ja usaldusväärsetest allikatest pärit terviseteavet on tõesti raske mõista. Ja kui millestki on liiga raske aru saada, kipume seda lihtsalt ignoreerima ja hankima oma teabe kusagilt mujalt. Keeruline meditsiiniline sõnava on tervisealase kirjaoskuse osas tõeline probleem. Ja seda kõnepruuki leiate peaaegu kõikjalt – meditsiiniveebisaidilt, retseptipudelilt, arsti kabinetist saadavatest paberitöödest jm.

Rima Rudd, Harvardi Ülikooli tervisealase kirjaoskuse lektor, märgib: „Meditsiin, õendus, rahvatervis, epidemioloogia, üldse kogu teadus – me kõik kasutame teatud määral kõnepruuki, mida oleme koolis õppinud. Ja nii me räägime omavahel ja me ei pruugi rääkida avalikkusega. Seega ei ole meie kirjutised väga sobivad suuremaks avalikuks tarbimiseks. Seda ei mõisteta. See on täis erialaväljendeid. See on täidetud sõnadega, mis pole igapäevaselt laialdaselt kasutusel. See on täis diagramme ja graafikuid, mis pole tavainimesele koheselt arusaadavad.“

Rudd sõnul on asja muutmiseks kaks võimalust: harida avalikkust ja õpetada neile tervisealaseid termineid – mis on pikk tee või muuta tekstid kergemini arusaadavaks, lihtsamaks, pakkudes selgitusi.

Pole ime, et otsime oma küsimustele lihtsamaid, kiiremaid ja vahetumaid vastuseid. Probleem on selles, et seal veebimaailmas on nii palju teavet – iga artikkel, video ja sotsiaalmeedia postitus on järgmisega vastuolus – et enamik inimesi ei tea, keda või mida usaldada.

Meil on ka meediakirjaoskuse probleem.

Nagu tervisealase kirjaoskuse puhul, on ka meediapädevuse sisu kohta raske kokkuvõtlik määratlus teha. Riiklik meediapädevuse hariduse assotsiatsioon (National Association for Media Literacy Education) on selle defineerinud nii: "Meediakirjaoskus on võime pääseda juurde, analüüsida, hinnata, luua ja tegutseda, kasutades kõiki suhtlusvorme."

Mõelge sellele: kuskohast saate suurema osa oma terviseteabest? Arvan, et enamik inimesi, välja arvatud meditsiinitöötajad, saavad enamiku oma tervisesisu meediast. Võib-olla loed ajakirjast toitumis- ja treeningnõuandeid, loed Facebookist uuest terviseuuringust, hoiad end pandeemiaga kursis uudiste kaudu ja kui sul tekib suvaline terviseküsimus, konsulteerid internetist. Seetõttu on meediakirjaoskus teie tervise seisukohalt nii oluline: meid pommitab pidevalt väga palju teavet erinevat tüüpi meediast. Kuid kahetsusväärne reaalsus on see, et mitte kõik info meedias pole korrektne.

Ja siinkohal ei räägi autor ainult võltsterviseuudistest (fake news - mis, on tõesti probleemiks). Ta räägib ka terviseuudistest, mis on lohakalt kokku pandud, kallutatud, halvasti kajastatud, halvasti viidatud allikatega või ei räägi kogu lugu. Ja siinjuures on veel see tervisemeedia, mis lihtsalt üritab teile midagi müüa. "Te peate tõesti arendama terve annuse skeptitsismi asjade suhtes, mida kohtate Interneti-otsingu kaudu või mida keegi teiega sotsiaalmeedia saidil jagab, " ütleb CDC tervisenõustaja Cynthia Baur. "Inimesed peaksid selle sisuga palju vähem nõustuma. Ja seni, kuni inimesed ei hakka veebist leitu jaoks kriitilisemat objektiivi välja töötama, ei tea ma, kuidas on võimalik panna inimesi mitte võtma tõsiselt asju, mis otsingutulemuste esimesel lehel ilmuvad.“

Miks me ei suuda lõpetada oma sümptomite googeldamist isegi siis, kui teame juba paremini

Kui meid vaevavad oma kehaga seoses segadus ja ebakindlus, tahame need tunded kaotada. Seega vaatame ringi, millised tööriistad meie käsutuses on ning sageli on lähim ja lihtsam variant internet. Mõnikord leiame teavet, mis on tõeliselt kasulik ja empaatiline, mis muudab meid vähem murelikuks, vähem hirmuäratavaks ja võimelisemaks oma eluga edasi minema. Probleemi otsimine aitas, mis tähendab, et me teeme seda tõenäoliselt sarnaste probleemide korral uuesti. Muidugi on ka olukordi, mil meie otsingutulemused viivad meid mõnikord veelgi rohkem stressi. Kuid millegipärast ei takista see meid uuesti proovimast ja lootmast teistsugusele tulemusele.

See on suurepärane näide operantsest tingitusest, psühholoogia põhimõttest, mis selgitab, kuidas meie käitumist võivad mõjutada stiimuli-vastuse mustrid, mis kas tugevdavad või takistavad teatud käitumist. Natuke lihtsamalt öeldes: meie sümptomite guugeldamine sarnaneb hasartmängudega. Operantne tingimine ütleb, et meie käitumist mõjutavad tugevdamine (hea tagajärg, mis muudab meid tõenäolisemaks käitumist kordama) või karistus (halb tagajärg, mis tõukab meid vähem tõenäoliselt käitumist kordama). Nii tugevdused kui ka karistused võivad olla kas positiivsed või negatiivsed – antud juhul see tähendab, et midagi lisatakse (positiivne) või võetakse ära (negatiivne).

Miks me jätkame hasartmänge? See on sama põhjus, miks me oma sümptomeid pidevalt veebist otsime - sest mõnikord me võidame.

Kui te mõnikord võidaksite ja mõnikord kaotaksite, pole teil aimugi, millal kumbki juhtub? Seda nimetaks Skinner muutuva suhtega tugevdamiseks (variable ratio reinforcement): kui saavutate soovitud tulemuse pärast ettearvamatut arvu katseid. Just see ettearvamatus teeb sellest käitumisest loobumise nii raskeks. Tulete pidevalt selle juurde tagasi, sest loodate, et seekord saavutate soovitud tulemuse. Seega sarnaneb meie sümptomite guugeldamine mõnes mõttes hasartmänguga. Mõnikord premeeritakse meid ja suleme sülearvuti enesekindla ja rahulikumana. Muul ajal külastame saiti saidi järel, suurendades oma ärevust koos iga loetud kirjutisega. Kuid seni, kuni see käitumine aeg-ajalt meie ebakindlust leevendab, pöördume selle juurde tagasi ja loodame parimat.

Abramowitz süüdistab selles ka kinnituse kallutatust (confirmation bias): "Kui hakkame midagi uskuma, kui hakkame midagi kartma, otsime tõendeid oma hirmude kinnitamiseks." Ta toob näite, kuidas sisestades otsinguribale sõna "kõhuvalu", avaneb võimalike süüdlaste pikk nimekiri, millest paljud on healoomulised ja mõned mitte. Ja siiski otsustame keskenduda kõige hirmutavamale ja tõsisemale. Gueren kirjutab, et ta ise on selle poolest tuntud: „Teen seda isegi siis, kui toimetan mõnd sümptomitega seotud artiklit! Toimetasin kord artiklit põhjustest, miks sa keset ööd palju ärkad, ja olin täiesti kindle, et mul on uneapnoe, kilpnäärmehaigus ja II tüüpi diabeet. Mitte üks neist – vaid kõik! Kui ka teie kipute terviseartikleid lugedes haarama kõige stressirohkema võimaluse, ei tähenda see, et peaksite neid artikleid täielikult vältima. See tähendab lihtsalt seda, et peaksite olema teadlik piirangutest, mis kaasnevad oma sümptomite kohta Internetis konsulteerimisega. Jah, tõenäoliselt saate oma küsimustele vastused, kuid te ei saa igat vastust igale küsimusele. Ja vastused ei ole teie seisundit täielikult arvestavad. Tegelikult on need nõuanded spetsiaalselt loodud kasutamiseks paljudele inimestele.

Kõige tõenäolisem stsenaarium, mis juhtub siis, kui otsite veebis terviseküsimust – olenemata sellest, kas teid huvitab mõni sümptom, uus diagnoos või lihtsalt juhuslik uudishimu. Sisestate midagi üsna üldist – oletame, et „hõrenevad juuksed” – ja saate 2 miljardit otsingutulemust. (eesti keeles sain ma 90300 tulemust)  Suurepärane abi?! Üldsegi mitte ülemäärane ja üle jõu käiv?

Proovite otsingut kitsendada:

Õhukeste juuste põhjused – 7,6 miljonit tulemust

Õhukeste juuste ravi – 19,3 miljonit tulemust (eesti keeles 248000 tulemust)

Õhukesed juuksed 20 eluaastates, abi – 16,5 miljonit tulemust

Internetis saadaolev terviseteabe hulk on põnev, kuid äärmiselt kurnav. Tundub, et kui jätkate seda lõputuna näivat lugemist, kerimist, klõpsamist, leiate vastuse, mida otsite. Kuid Internetis leiduva terviseteabe suurim probleem ei ole mitte kvantiteet, vaid info kvaliteet. Gueren märgib, et kirjutab ise tervisesisu ja on vägagi teadlik sellest, et kõik ei ole nii ilus kui paistab. Kogu veebis avaldatava sisu kvaliteedikontroll on äärmiselt puudulik ja kahetsusväärne reaalsus on see, et reklaam ja muu meediakära üldse on sageli seksikam kui tõde. Keegi, kes nimetab end tervisetreeneriks, kellel on 200 000 jälgijat ja Instagramis sinine linnuke, jõuab oma sisuga tõenäoliselt palju rohkemate inimesteni kui CDC (nö USA Terviseamet). Võimalus sattuda internetis täiesti ebatäpsele terviseteabele on kahjuks väga suur.

Isegi mainekad ja heasoovlikud meediabrändid pakuvad aeg-ajalt klikipealkirju ja pinnapealseid raporteid, mis võivad olla eksitavad või segadusse ajavad – nagu näiteks tarbetult hirmuäratav „7 levinumat sümptomit, mis võivad olla vähi tunnuseks” või „Supergonorröa on siin ja levib kiiresti”. Sellised pealkirjad ei ole mitte ainult tüütud ja vastutustundetud, vaid tekitavad ka segadust ja stressi, mis meil niigi keha suhtes on.

Kirjaniku ja toimetajana teab Gueren, miks neid artikleid tehakse ja miks need pealkirjad heaks kiidetakse. Enamik meediaettevõtteid on kasvava surve all kulusid kärpida, suurendades samal ajal tootmist ja liiklust. Tulemus: haaravad pealkirjad, mis räägivad vaid poole loost, ja lühikesed artiklid, millel puudub vajalik nüanss.

Seetõttu on Guereni arvates netist terviseinfo otsimine sama, mis netist maja ostmine. Esimeseks sammuks hea aga kohapeale minemata ja asja lähemalt uurimata ei tasu sellist suurt ostu teha.