Vihmase päeva lugemist toidu- ja aiamaailmast

Ärkan valgel ajal 4 ja 5 vahel. Ja kohe varsti olen väljas, peale rattasõitu on hommikuseks rituaaliks tigude korjamine. Neid on mul tohutult - jagaks kõigiga aga nõudlust pole. 

Sel aastal on lisaks ka hunnikute viisi nälkjaid. 

Tahaks veel oma tigusid kiita ka - nad on imeliselt vastupidavad, söövad absoluutselt kõike ja ääretult kiiresti, ei karda mingeid takistusi (nagu tuhk või okkalised asjad või metall jms). Vapustavad olendid. 

Nii ma siis kõnnin siin aias ringi ja imetlen sekka ka superkudujaid:

Päästan oma kukekekannuseid ja teorohkus viskab mul silme eest mustaks :). 

Tagasi toas - 10.30 - ma olen korjanud tigusid-nälkjaid ja sekka maasikate ümbert umbrohtu üle 3 tunni. Miilline tohutu raiskamine :).

Maasikad, mango ja banaanid lähevad smuutiks. Ei midagi muud - kolm lihtsat asja ja vesi. Ei mingeid umbrohtusid ega ravimtaimi - ma olen neid varakevadel söönud piisavalt. Tigusid korjates sõin mõne noore sparglivarre ja maasikate vahelt leidsin paar väikest maltsakest. 

Järsku olengi tohutult tänulik, et sellest on küll - pole vaja lisada nõgese ega osjapulbrit, spirulinatablette ega avokaadoõli, pole vaja vuristada sellerimahla ega tilgutada eeterlikke õlisid. Ei ole vaja detoxit ega superkoguses vitamiinipotsikuid. Ei  kollageeni ega "häid" rasvhappeid... 

Selline lihtne smuuti maitseb mulle praegu kõige paremini. Kindlasti pole see parem toidust, mis maitseb kõige paremini sinule...

Vihma sajab ...  

Mis siis täna hommikuteemadest pilku köitis:

Loen, et ei maksa unustada, et toit on tihedalt seotud psühholoogiaga:

Inimesetele serveeriti omletti 3 munast. Kogu uurimisgrupile. Aga osadele öeldi, et nende omlett on 2 munast ja osadele öeldi, et 4 munast. Ja need, kes arvasid, et sõid 4 muna omletti - nende kõht läks tühjaks hiljem ja ka hiljem tarbisid nad päeva jooksul vähem kaloreid, kui need, kes sõid enda arvates 2 muna omletti.

https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0195666318316775?via%3Dihub

Peaksin seda laste peal katsetama :) - ütlen, et nad said tegelikult palju rammusamat toitu, kui tegelikult  :).

Jack A. Bobo kirjutab oma artiklis "Taking the fear out of food" (Eemaldades toidust hirmu")

"Pestitsiidid, kemikaalid, vähk - maailm on hirmutav ja meie õhtusöögitaldrikul olev veelgi enam. Või vähemalt selline tunne on tekkinud. Meie toit pole kunagi olnud ohutum, võiks küsida, miks siis tarbijad muretsevad rohkem, kui kunagi varem? Me võiks tuua siia veel ühe paradoksi: ajal, mil tarbijad teavad toitumisest rohkem, kui kunagi varem, on rasvumine kõigi aegade kõrgtasemel.

Alates kummalistest moedieetidest kuni paanikaostudeni on ostetavate toitude ja söödavate toitude osas tehtavad otsused sageli mõjutatud asjadest, mida me ei teadvusta. "Puhta söömise" tõus ja "looduslike"/“naturaalsete“ toitude turundus ei ole pannud meid end turvalisemalt tundma. Selle asemel on need suunad pannud meid hoopis rohkem kartma ja teinud ebakindlaks toiduvalikute suhtes."

 

Varasemalt on blogis palju kirjutatud naturaalsest - ja sellest, et igas asjas on oma hea ja halb. Ja ka kemikaalidest. Teadusmaailma vaatab kogu leiduvat ainest kemikaalina st vesi on kemikaal, vee molekul koosneb vesiniku ja hapnikuaatomitest. Ja siiski see sõna naturaalne käikase välja, et inimestele midagi müüa või neid rahustada.

Alles hiljaaegu märkis William Barr - Trumpi valitsuskabineti justiitsminister - uudisteagentuurile, et ei tavakodanikke ei pritsitud kemikaalidega, vaid piprapihustiga - pipar ei ole kemikaal! :). See avaldus pani meedia kihama.

Etnobotaanik James Wong märkis, et:

Piprapihusti toimeaine on kapsaitsiin. Sama keemiline ärritaja, mida leidub ka tšillides.

See on umbes 1000x kontsentreeritum kui Tabasco kaste.

Need, kes seda eitavad, võiksid proovida Tabasco (0,01% tugevust) silmatilku oma  väidete tõestuseks *.

Kui aga riigi justiitsminister peab naturaalset ohutuks - siis kas pole siin ohumärk. :). 

Pikaaegse koduõppe emana kinnitab see jätkuvalt minu arvamust - koolis "käimine" ja "istumine" ei anna teadmisi.

Jack A.Bobo kirjutab veel:

"COVID-19 pandeemia on pannud inimesed viimase paari kuu jooksul palju mõtlema, kust nende toit pärineb. Tarbijad küsivad: 1) Kes ja kus toitu valmistas? 2) Kes selle valis, töötles ja pakkis? 3) Kuidas see jõudis töötlemismasinasse ja seejärel toidupoodi? Ja lõpuks 4) kes selle riiulitele asetas?

Alati pole lihtne aru saada, mida tarbijad soovivad. Lõppude lõpuks on tarbijaid mitut tüüpi - rikkad ja vaesed, veganid ja Paleo dieedi järgijad. Isegi kui meil on meeles üks tarbija, võib nende soove olla raske dešifreerida. Meie otsuseid suunavad nähtamatud mõjutused jäävad suures osas märkamata.

Nii nagu õpilased otsivad kodutööde tegemiseks otseteid, otsivad meie meeled otseteid otsuste tegemisel. Need otseteed aitavad meil normaalseks jääda, kuid need võivad meid viia ka halbade otsusteni."

 Et ei ole vaja uskuda kõiki neid mõtteid, mis läbi pea käivad. Mõttemaailmas on olemas kõik võimalikud ja võimatud variandid. Meil on vaja neid lakkamatult küsimärgi alla seada. 

"Enamik meist on tuttav eelarvamuste kinnituskalduvusega - vaimse otseteega, mis paneb otsima teavet, mis kinnitaks meie uskumusi ja ignoreeriks või jätaks välja meie veendumustele mittevastavat teavet. Seda kallutatust on teistes kerge näha, kuid märkimisväärselt keeruline on seda ära tunda endas.

Kinnituskalduvused mõjutavad paljusid meie toiduotsuseid. Alates toodetest, mida ostame, kuni kaubamärkideni, mida jälgime, kujundavad need meie ettekujutusi, meeldimisi ja mittemeeldimisi jms.

Lihtne on naerda või endast välja minna, kui sellised kuulsused nagu Gwyneth Paltrow ütlevad asju nagu: "Ma ei usu, et midagi looduslikku võib teile halb olla", kuigi me teame, et nii salmonella kui ka uus koronaviirus on mõlemad "looduslikud". "Naturaalsuse eelarvamus" paneb inimesi uskuma, et „naturaalne“ märgistusega toidud on nii paremad kui ka ohutumad kui sellise sildita toidud.

Sõnad on olulised

Kuidas me räägime toiduasjadest on oluline."

Koroonaviiruse naturaalsusesse paljud muidugi ei usu, kuid siis võite mõelda selle asemele naturaalseid boutlismi, teetanuse, lihasööjabaktereid jms. Kõik puha naturaalne ja kiiresti surmav. 

"COVID-19 pandeemia võib tarbijad panna kartma ostetud toidu ohutuse osas, suurendades hirmu pestitsiidide, säilitusainete ja sünteetiliste koostisosade pärast. Kuid toidukartus mõjutab enamat kui lihtsalt meie ostetud toite; see õõnestab usaldust kogu toidusüsteemi vastu.

Toiduainehirmu fännamise asemel võib pandeemia viia tarbijate arusaamisele toidust parema tervise edendamise vahendina. Uuendades toidu ümber toimuvat vestlust riskide ja eeliste vahel, saaksime suurendada usaldust oma toidu vastu. Eesmärk on aidata inimestel vähem karta ja nautida rohkem toitu, mida nad söövad.

Kui teeme parema töö põllumajandusest rääkimisel, näevad tarbijad põllumajandust pigem meie probleemide lahendusena kui probleemina. Selle narratiivi nihutamisel on oma roll kõigil toiduainete tarneahelas osalejatel. See algab tarbijapsühholoogia parema mõistmisega ja lõpeb nende inimeste parema väärtustamisega, kes kasvatavad, transpordivad, töötlevad, pakendavad ja müüvad toitu, mida me sööme."

Kogu minu üsna metsik aed on naturaalsust täis. Ja õppetunde naturaalsuse hävitava poole kohta. Ma olen muidugi massimõrvar - kõik need teod ja nälkjad, liblikad ja ussikesed,  - ma ei lase sel naturaalsusel aeda üle võtta. :)

Et lähen välja tagasi...

 

Vihase koka monoloog viiruse ümber käivast trallist.

Veel natuke sapilisust? 

Angry Chef ehk Anthony Warner on biokeemiku kraadiga  25 aastat kokaametit pidanud mees. Siit võid lugeda pikemalt, miks siis kokk nii vihane on :).

Sapine, kriitiline, vihane ja äärmiselt täpne. :)

Olen tahtnud varemgi tema artiklitest midagi tõlkida, kuid tema vandesõnade kollektsioon on üsna mahlane ja paratamatult läheb osa tõlkes kaotsi. 

Ise kirjutab ta, et Angry Chef on pühendunud toidumaailmas levivate valede ja naeruväärsuste paljastamisele. "Olen olnud kokk 25 aastat ja minu suur kirg on toit. Siin, kus nii paljud blogijad, kuulsustest peakokkad, ajakirjanikud, toidukirjanikud, toidutootjad omavahel võitlevad üsna rahvarohke turuniši nimel, räägitakse toidust, mida me sööme valesid iga päev. Ja inimesed, kes toidust valesid räägivad, ajavad mind vihaseks. See ajab mind vihaseks, kuna nad kuritarvitavad midagi, mida ma armastan."

Muidu ta väga vihane välja ei näe:

21. märtsi postituses kirjutab The Angry Chef: 

Mulle ei läinud eriti korda, kui heaolu(wellness)tööstus rikastele inimestele kasutut sitta müüs, lihtsalt ironiseerisin kõrvalvaatajana.

Põhjus, miks ma nii palju aega olen pühendanud toitumisalaste müütide ümberlükkamisele on see, et minu arvates esindab dieedikultus tumedamat, sügavamat halba enesetunnet. Kahjustub teadlikkus. Püütakse idealiseerida minevikku. Ekslikult võrdustatakse naturaalne heaga. Teadusareng lükatakse tagasi kodukootud tõe pärast.

Oma blogi kirjutamise aastate jooksul olen kaevunud tohutusse küülikuurgu. Alustades mõnedest 2016. aasta Instagrami „puhastest“ toitujatest koos Goopi ja Meditsiinimeediumiga on minu viha jõudnud nii professorite, toitumisspetsialistide, arstide, psühholoogide, nii veganite kui ka karnivoorideni. Olen ründanud dieeditööstust, toidulisanditööstust, tervisliku toidu tööstust ja lihatööstust. Siin olid need, kes väitsid end olevat tõenduspõhised praktikud, kuid olid huvitatud ainult oma mõttetute dieediraamatute müümisest. Oli lugematu arv närukaelu, kes olid niivõrd ennast täis, et uskuda, et just nemad oskavad toitumisalast teaduskirjandust paremini tõlgendada kui need komiteed, kelle ülesanne oli seda teha. Välja kasvas täiesti uus tööstusharu, millele viskas tuld alla kogu sotsiaalmeedia ringkond, mis pühendus ekspertteadmiste nõrgestamisele. Ja kogu see trall käis ainult toidu  ja tervise ümber. Olin keskkonna teemaga alles alustanud.

Ja siis tuli Covid-19, mille põhjustas see kuradi loll värdjaviirus. Tappes tuhandeid, halvates tervishoiusüsteeme, sundides meid oma kodudesse varjuma. Oht, mis võib põhjustada peaaegu piiramatuid kannatusi. Pole ühtegi head varianti. Iga valitud tee on täis laipasid. Need, kes otsustavad selliste asjade üle, peavad nüüd valima, milline halvast on vähim halb. See tähendab, et just praegu kaalub keegi kuskil erinevate elude väärtust, otsustades, kes päästetakse ja kelle peame ohverdama. Mul on igavesti hea meel, et inimene, kes neid õõvastavaid otsuseid teeb, pole mina.

Teised, enamasti ilma kvalifikatsioonita ja kogemusteta amatöörid, näivad aga olevat täiesti veendunud, et nemad saaksid paremini hakkama. Insenerid, majandusteadlased, ajakirjanikud ja tehnoloogiaässad loovad oma graafikuid, teevad oma järeldusi ja näitavad kätte parima tee, ilma et neil oleks päevagi kogemust epidemioloogia alal. "Kas te ei saa aru eksponentsiaalsest kasvust", karjuvad nad, saamatu aru, kui irooniline on neist teisi lollideks kutsuda. Nende kohatu kindlus levitab hirmu, tekitab pahameelt ja õhutab paanikat, mis kõik on loodud nende magamistoa mugavusest. Nende kirjeldamatu ülbuse juured tulenevad globaalsest projektist, mis tahab õõnestada traditsiooniliste teadmiste väärtust. Teabe enneolematu demokratiseerimine, mis määratleb meie tänapäevast ajastut, on jätnud meile põlvkonna, kes pole täiesti võimeline mõistma omaenda rumalust. Tarkused ilma arukuseta on mürgine kombinatsioon. See võib varsti surmavaks osutuda.

Kui see põrgu üle meie langeb, heidab see eredat valgust neile, kes on viimastel aastatel tõde väänanud ja sellega manipuleerinud. Gwyneth Paltrow wellness-pask pole enam naljakas, armas ega vabandatav. Goop'i järeleandmatult reklaamitud „Meditsiinimeedium” on jaganud oma näpunäiteid koroonaviiruse vastu võitlemiseks, kahtlemata sellerimahla, mustikate ja muu sellise prügiga. Meid palutakse uskuda, et neid elutähtsaid tervisenõuandeid annab talle tulevikust pärit kummitus, ehkki kummalisel kombel ei suutnud see näha meie praegust epideemiat. See on kõik pentsik ja lõbus seni, kuni mõni õnnetu tohman hakkab uskuma, et ta on surmava viiruse eest kaitstud, kuna maksis ülehinnatud toidulisandite eest 50 dollarit ja läheb oma vanaemale külla.

Mikrobioomi dieedi  alal edu saavutanud geneetik professor Tim Spector jagas hiljuti oma artiklit, soovitades meil kõigil juua keefiri  ja vältida viiruse vastu võitlemiseks töödeldud toitu. Candida dieedi autor ja madala süsivesikusisalduse (low carb) fanaatik  Zoe Harcombe on kirjutanud laialt jagatud ajaveebi postituse, milles räägitakse viirusest, väites enesekindlalt, et teatatud numbrid on valed. Professor Tim Noakes kordas naeruväärset väidet, et "me ei sulge riike gripi tõttu". Kumbki neist pole selle valdkonna ekspert. Mõlemal on sotsiaalmeedais arvestatav järgijate hulk ja nad arvavad, et nende arvamused on kuulamist väärt. Me võime ainult loota, et Trump ei jälgi neid Twitteris.

Kui viimased aastad on meile midagi õpetanud, siis seda, et asi võib alati halvemaks minna. Rahva hinge edasiseks purustamiseks teatas Channel Four, et naftafirma kannupoiss ja ebaõnnestunud restoranipidaja Jamie Oliver täidavad meie telekavades vajaliku lünga, tõstes äsja töötute restoranitöötajate meeleolu igapäevase Corona Virus Cook-Along'iga. Ei ole midagi paremat, kui multimiljonär, kes jagab näpunäiteid kokkuhoidlikkuse osas. 

Järgmisel nädalal aitab prints Andrew tööintervjuudega. Teisipäeval jagab Elon Musk sotsiaalmeedia kaudu nõu uute sõprade leidmiseks läbi sotsiaalmeedia.

Kümned isehakanud toitumisgurud on viiruse vastu võitlemiseks müünud ​​toidulisandeid, leedrimarjaekstrakte või konsultatsiooni alusel väljastatavaid dieedinõuandeid. Karnivooride ja madala süsivesikusisaldusega dieete pakutakse  laialdaselt välja, kui haigestumist ennetatavad. Veganlust on nimetatud kõigi zoonootiliste haiguste lahenduseks. Kuid positiivse poole pealt on sõnapaari "immuunsuse tugevdamine(immune boosting)" esinemine nüüd suurepärane lakmuspaber avastamaks šarlatane.

Selline pask pole ok. See pole kunagi seda olnud, kuid siis oli maailm teistsugune ja murekohaks ainult madala vöökohaga teksased ja teismelised, kes veetsid liiga kaua aega oma telefonides. Praegu on ülemaailmne kuradi pandeemia ja neile teist, kes on mõne viimase aasta jooksul elatist teeninud müües kogu seda heaolu paska, toiduga seotud süütundeid ja imerohtusid, oleks nüüd tõesti hea aeg oma kuradi putka kinni panna. Las arstid, õed ja tõelised teadlased saavad võimaluse oma hääle kuuldavale tuua. Ärge uputage teavet, mis päästab inimeste elud, selleks, et nii oma pseudoteadused ja valed kuuldavaks teha.

Ja seni, kuni  me selleni jõuame, saavad teie seast need, kes on viimased kümme aastat veetnud ründamaks tänapäevast toidusüsteemi, väites, et pika elueaga töödeldud toidud on kogu kurjuse juured, oma arvamused üle vaadata. Võib-olla oleks praegu oma kuradi suu kinni panemine hea asi. Või äkki võtke ühe minuti, et hinnata tänapäevase toidumaailma süsteemi, mida kõvasti kritiseeritakse, kuid hoiab millegipärast miljonid meist toidetuna.

Praegu peame tänama taevast, et meie põllumehed, autojuhid, logistikud, koristajad, tehase ja kaupluse töötajad tapavad end tööga, et saaksime oma kappe täita. Peaksime suutma hinnata pakutavate tervislike, toitainerikkaste, pika elueaga toitude mitmekesisust ja mõtisklema süsteemi üle, mis täidab taldrikuid ajal, mil kümnetele miljonitele inimestele öeldakse ootamatult, et nad peaksid 14 päeva varusid soetama. Supermarketid ja suured tootjad on vaeva näinud ja aeg-ajalt on riiulid olnud tühjad, kuid värske kraami turud ja orgaaniliste köögiviljade kioskid oleksid mõne tunni jooksul tühjad. Ma arvan, et kui asjad normaliseeruvad, ei võeta toidugurude sagedast vingumist konservide, purgitoitude ja külmutatud toodete üle enam tõsiselt. Tootjaid, hulgi- ja jaemüüjaid, kes meid toidavad, kutsutakse kangelasteks õigustatult. Ja me mõistame #JERF-i  (JERF – just eat real food, e. söö tõelist toitu) sõdalaste mõttetusest.

See on uute kangelaste aeg. See on moodsa maailma väärastunud artefakt, et nii paljud meist jumaldavad loodust ja demoniseerivad kõike, mis on inimese loodud. See viirus ja selle põhjustatud haigus on sama loomulikud kui päikeseloojang. Vahendid, mis meid päästavad, sepistatakse teaduse tipptasemel. Geneetiliselt muundatud taimed hakkavad tootma viiruse antikehi, mis aitavad luua vaktsiine. Uusimad geenide redigeerimise tehnikad, mida meie toidusüsteemides demoniseeritakse ja mille vastu võideldakse, aitavad meid lahendustele lähemale. Süstime õnnelikult asju, mida väidetavad keskkonnaaktivistid ohtlikuks tembeldavad, ja meil on vaja seda teha. See on tehnoloogia, mis annab meile lootust. Meie usk loodusesse ja mineviku jäljendamine tähendaks miljoneid enneaegseid, kuid täiesti loomulikke surmasid.

Mingi aja pärast on raske tagasi vaadata ja öelda, et me kõik võiksime elada nagu meie vanavanemad. 1919. aastal tappis Hispaania gripiepideemia umbes 50 miljonit, rohkem kui mõlemas maailmasõjas. Meie sugulased, kes selles suure pandeemia üle elasid või hukkusid, oleksid kõndinud üle klaasikildude, et saada sama turvalist ja usaldusväärset toidutarvet kui meil täna. Nad oleksid imestanud selle tehnoloogia üle, mis võimaldab testida ja isoleerida, suutmata mõista, et mõni päev pärast haiguse tuvastamist oli viiruse geneetilise koodi iga osa järjestatud. Nii paljudele meist nüüd kättesaadavad raviteenused oleksid tollal päästnud kümneid miljoneid inimelusid.

Meie käsutuses on veel palju enam töövahendeid ja nii palju uusi teadmisi. Paljud saavad sellest pandeemiast parema meditsiinilise ravi ja hoolduse kaudu üle. Teised väldivad haigust, kaitsevahendite ja rahvatervise strateegia hämmastavate edusammude tõttu. Miljonid ei vaja haiglaravi, sest nad on kõik tugevamad, tervemad ja paremini toidetud.

Ehk kui asjad tasakaalustuvad, saavad  teadlased ja spetsialistid, kes aitavad seda uut maailma luua, kangelasteks, keda me imetleme. Peame kindlasti rääkima nende lugusid. Kui kogu see pask saab reaalsuseks, nähakse Instagrami toitumisspetsialiste, peibutavaid dieediraamatute autoreid, elustiilieksperte, toidulisandite müüjaid ja moedieetide taganttõukajaid sellistena, kes nad on; kas liigsetena tõeliste probleemide maailmas või rahaahnete oportunistidena, kes nähes inimeste kannatusi võtavad seda põneva turundusvõimalusena. Maailm saab mäletama neid, kes üritasid meid meie kõige pimedamal ajal ära kasutada, ja unustavad need, kellel polnud midagi pakkuda.

Loodan, et kiire kuulsuse  ihalemise asemel,  kasvavad tänase kriisi lapsed üles tahtes olla osa meeskonnast, kes järgmise pandeemia ajal töötab välja uue ELISA testi või purustab rekordajaga vaktsiinikoodi. Omakasupüüdlike tehnikamiljardäride või Ferrari riskifondide tiirutajate asemel tahavad nad ehk olla inimesed, kes arendavad keerulisi arvutimudeleid, mis võimaldavad meil haiguste levikut paremini jälgida ja prognoosida. Või tahavad nad saada arstideks, õdedeks ja tervishoiutöötajateks, reageerides ohule omakasupüüdmatu kangelaslikkusega. Sellistel aegadel on sellised kangelased teravas kontrastis kuulsustega, kes jagavad oma kaubamärgi edendamiseks nartsissistlikke koduvideoid, või maksudest kõrvale hiilivad miljardärid, kes peidavad oma punkreid, tagades samas, et kõik hetkel kasutuks jäänud töötajad vallandatakse ilma palgata.

Mul ei ole sellesse võitlusse eriti palju pakkuda. Rohkem kui kunagi varem kahetsen ma, et biokeemias kraadi omandamise järel, valisin teise tee. Tean, et paljudel inimestel, kellega ma ülikoolis koos käisin, on oskused ja teadmised, mis aitavad. Ainus hea asi, mida ma saan teha, on soovitada selle blogi lugejatel leida üles need, kellel on tõelised teadmised. Peaksime täielikult ignoreerima kõiki neid idiootidest teoreetikud, kellel on pool teaduskraadi, lõpetama nende jälgimise, kes seda katastroofi poliitiliseks mänguks muudavad, ja panema suu kinni kõigil neil, kes meie kannatusi kasu saamiseks ära kasutavad.

Ärge lisage kogu sellelel tulvale veelgi müra. Ärge väitke, et te olete ekspert valdkondades, kus teil puuduvad teadmised. Lõpetage teesklemine, et teate, milline olukord homme välja näeb. Saage aru, et pole ideaalset rada, on ainult üks, mis on kõige vähem halb. Mõistke, et suuri rahvatervisega seotud otsuseid teevad sinust targemad inimesed, kellel on rohkem teavet. Kõigetipuks saage aru ja hinnake seda, et otsuseid langetavad eksperdid ja teadlased on praegu suurema surve all kui keegi teine.  Kui saaksite paremini teha, ei istuks te kodus ega loeks seda kuradi blogi.

Nii et peske käsi, hoidke distantsi  ja kuulake ametlikest allikatest saadud nõuandeid. See viirus läheb maksma palju elusid.  Just praegu tehakse mõned kõige raskemad otsused, mida üldse on võimalik ette kujutada  ja tasakaalu leidmine on äärmiselt keeruline. Vastuvõetud meetmed võivad hõlpsalt jätta 20% meist tööta ja võib maailma viia sügavamasse majanduslangusse kui ükski varasem neist. Kui see just nii läheb, on see ütlemata suur inimlik kulu.

Tasub meeles pidada, et see pole ainus haiguse epideemia, millest me praegu läbi läheme. AIDS on tapnud alates selle esmakordsest ilmnemisest 32 miljonit inimest, sealhulgas 700 000 aastal 2018. aastal. Kuid kui teil on mugavust ja jõukust, on HIV tänapäeval midagi, millega saate üsna lihtsalt ellu jääda ja normaalselt elada. AIDS tapab enamasti vaeseid, puudustkannatavaid ja kõiki, kelle ebaõiglane maailm haavatavaks teeb. Ehkki viirused ise ei diskrimineeri, ei hooli rikkusest või rassist, siis nende põhjustatud haigused sageli diskrimineerivad vägagi. Sama kehtib ka praeguse viiruse kohta, kui laseme sellel ringi lennelda ebaausas maailmas.

Kui rahulikumad ajad kord tagasi pöörduvad ja mingil hetkel see kindlasti juhtub, peame leidma kaastunnet ja pakkuma hoolitsust neile, kellel nii hästi läinud ei ole. Kui me seda ei tee, ületab suurenenud vaesuse tõttu hukkunute arv viiruse põhjustatu. Need meist, kellel on veel tööd, peaksid veenduma, et hoolitseme nende eest, kellel on halvemini läinud. Need, kellel on rikkust, peaksid seda kasutama abistamiseks, mitte nägema ümberkujundatud maailma kui võimalust veel rikkamaks saada.

Viimastel aastatel on kaastunnet ja empaatiat olnud napilt. Maailm peab need asjad uuesti üles leidma, vastasel juhul muutub see veelgi ebaõiglasemaks kohaks. Peame meeles pidama neid, kes meid kõige pimedamatel päevadel ära kasutasid, aga ka tervitama neid, kes meie kõrval meid kaastunde ja lahkusega toetasid. Peame tagama, et tulevik kuuluks neile, kes seda väärivad.

Mida teha oma eelarvamustega toidusõjas?

Kõigil on oma arvamus ehk igaühel on oma ettekujutus tõest, kuid on veel faktid ...

Pole täiuslikku eluviisi, millel poleks puudusi. Mis on parim loomade heaoluks, pole ilmtingimata hea inimeste tervisele. Meie tervislik ei pruugi tähendada head planeedile. Mis on hea planeedile, ei pruugi tähendada head majandusele.

Toidusõjad on omaette klass: taimetoitlane jääb haigeks, süüdistab selles taimetoitu ja hakkab omnivooriks; omnivoor jääb haigeks, süüdistab selles lihatoitu ja hakkab taimetoitlaseks; taimetoitlane ja omnivoor jäävad haigeks, süüdistavad selles toitu ja hakkavad kas toorlihatoitlaseks või toortaimetoitlaseks; toortoitlased jäävad haigeks, süüdistavad selles toortoitu ja hakkavad .... olenemata sellest, kui palju sa ei muudaks oma toitumist, teatud haigused sellest ei hooli. Loodusel on omad plaanid.

Kõik põhjendavad iseenda näitel oma valikute õigsust. Aga kuidas me leiame üles selle, mis on tõde?

Leonard Mlodinow kirjutab oma raamatus "Subliminal: How Your Unconscious Mind Rules Your Behavior": “Nagu psühholoog Jonathan Haidt ütles, on tõeni jõudmiseks kaks võimalust: teadlase viis ja advokaadi viis.”

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt, kes uurib inimeste moraali ja seda, kuidas me oma otsused teeme, räägib elevandist ja elevandi seljas sõitvast ratsanikust:

Ta märgib: “Kui te tahate muuta inimeste meelt, tuleb teil rääkida nende elevantidega.”
Millist elevanti silmas peetakse? 

Haidt kirjeldab elevanti, kui impulsiivset meelt ja elevandi seljas istujat, kui ratsionaalset meelt ja rada, mida mööda elevant astub on keskkond.

Sageli võivad meie põhjendused ehk meie ratsionaalne meel olla ühel arvamusel aga kuna elevanti on raske teisele teele suunata, siis me sõidame sinna, kuhu elevant läheb. Elevandiajaja tundub olevat juht, sest tema käes on ohjad. Iga kord aga, kui need kaks on lahkarvamusel, millist rada mööda minna, siis 6 tonnine elevant on oma seljas istujast üle. 


Noppeid Haidti raamatust "The Righteous Mind: Why Good People are Divided by Politics and Religion" :

“Kui arvate, et moraalsed mõttekäigud on tõe väljaselgitamiseks vajalikud, peate pidevalt pettudes avastama, kui rumalateks, erapoolikuteks ja ebaloogilisteks muutuvad inimesed, kui nad teiega nõus ei ole.”

Ma olen vaidlustes seda sagedasti kohanud. Ja hoolimata sellest, kui hästi ma oskan põhjendada või tõendeid esitada, ei ole sellest suurt abi. Teine pool muutub täiesti ebaloogiliseks.
Siin on nüüd aga konks - olenemata sellest, et ma oskan hästi tõendeid esitada ja põhjendada, ei tähenda see üldsegi seda, et mina väljendan seda ainumast ja õiget tõde :). 

“Sotsiaalpsühholoog Tom Gilovich uurib kummaliste uskumuste kognitiivseid mehhanisme. Ta sõnastab selle lihtsalt nii, et kui tahame midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma saan seda uskuda?” Seejärel otsime (nagu Kuhn ja Perkins leidsid) tõendusmaterjale ja kui leiame isegi ühe väikese pseudotõendi, võime mõtlemise lõpetada. Nüüd on meil luba uskuda. Meil on põhjendus juhuks, kui keegi küsib. Vastupidiselt, kui me ei taha midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma pean seda uskuma?” Siis otsime vastupidiseid tõendeid ja kui leiame kasvõi üheainsa põhjuse kahtlemiseks, võime selle tagasi lükata.”

Seda ma usun teevad kõik. Ja me koondume gruppidesse, kajakambritesse. Kuulame ainult oma hõimu põhjedusi:

“Moraalsed maatriksid seovad inimesi omavahel ja varjavad neid teiste maatriksite sidususe või isegi olemasolu eest. Seetõttu on inimestel väga raske kaaluda võimalust, et moraalse tõe vorme võib tõesti olla rohkem kui üks või rohkem kui üks kehtiv raamistik ühiskonna juhtimiseks või kohtumõistmiseks...”

Ja mida enam sa viibid ainult oma mullis, seda enam võib sellest sõltuvusse sattuda:

“See selgitaks, miks äärmuslikud radikaalid on nii kangekaelsed, suletud mõtteviisiga ja fanaatiliste uskumustega, mis sageli tunduvad veidrad või paranoilised. Nagu rotid, kes ei saa nupu vajutamist lõpetada, ei pruugi ka radikaalid enam imelike asjade uskumist lõpetada. Nende aju on vaimsete väänamistega nii palju mõjutatud, et see laseb soovimatutel tõekspidamistel minna. Äärmuslik ekstremism  võib olla sõna otseses mõttes sõltuvust tekitav.”

Sestap liiga oskuslikud või ägedad vaidlejad ei ole ilmtingimata õige asja eest väljas :).

 “oskuslikud vaidlejad … ei ole otsimas tõde, vaid argumente, mis nende vaateid kinnitaksid.”

Mida siis ette võtta:

“Kui soovite tõesti moraalsetes või poliitilistes küsimustes kellegi meelt muuta, peate asju nägema nii selle inimese kui ka iseenda vaatenurgast. Ja kui näete seda tõepoolest teise inimese moodi - sügavalt ja intuitiivselt -, võite isegi kogeda, et teie meel avaneb vastuseks. Empaatia on õiguse vastumürk, ehkki seda on moraalse lõhe korral väga raske mõista..”

Mind ennast on aidanud kõige enam üks Tamar Haspeli soovitatud abivahend oma eelarvamuste märkamiseks ja selleks on: leidke kõige targem inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda... :). See on olnud ka äärmiselt nauditav teadmiste kogumise viis. 



Tamar Haspel on ajakirjanik, kes on kirjutanud toidu ja teaduse teemadel paarkümmend aastat. Ta kirjutab James Beardi auhinnaga pärjatud Washington Posti veergu "Unearthed", mis hõlmab toiduvarude küsimusi: biotehnoloogiat, pestitsiide, lisaaineid, orgaanilist majandamist, toitumist, toidupoliitikat ja muid teemasid. Ta teeb  kaastööd ka National Geographicule, Discoverile, Cooking Lightile, Edible Cape Codile ja teistele väljaannetele.

Ta kirjutab: "See on minu kui ajakirjaniku prioriteet - kaitsta end oma eelarvamuste eest ja aru saada, mis mul valesti läheb. Olen selle jaoks välja töötanud hunniku strateegiaid ja ma loetleks need siin üles:

1. Tea, et sul on  eelarvamused.

Meil kõigil on neid. Keegi meist pole nii mõistlik, tõenditel põhinev otsustaja, kelleks arvame end olevat. Kui te pole selles veendunud, lugege Jonathan Haidti suurepärast raamatut  „Righteous Mind“.

2. Ole heauskne inimeste suhtes, kes pole sinuga nõus.

Palju on inimestele valetamist ja desinformatsiooni propageerimist, kuid ma arvan, et inimese tunnetuse olemus on selline, et lihtsam on endale selgeks teha midagi, mis on tõde, mitte valetada.

3. Alustage tööd  ühiselt pinnalt.

Me kõik soovime jätkusuutlikku ja tervislikku toiduga varustamist. Me kõik armastame oma lapsi. Me kõik tahame, et maa oleks järgmise põlvkonna jaoks elamiskõlblik.

4. Leidke targeim inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda.

Mulle on suur õnn olla WashingtonPost  kolumnist ja ma saan helistada iga käsitletava teema puhul kõige targematele inimestele ja paluda neil minuga rääkida. Minu esimene kõne on alati inimesele, kes ei näe seda minu moodi.

5. Selgitage välja teise poole tugevaimad küljed.

Nõrku argumente on lihtne ümber lükata. Aga võtke tugevamad küljed. Mu lahkunud isa haaraks ükskõik, mis teemast hoolikalt kinni  ja töötleks seda rahulduse pärast igast võimalikust küljest. Nii me õpime ja leiame üles vead oma argumentides.

6. Kontrollige oma allikaid ja hallake korrektselt oma meediat.

Keda sa kuulad? Millised on nende eelarvamused? Kas olete vaaginud mõlemat poolt? Vältige silode (ei jagata piisavalt teavet, vaid see jääb sekvesteerituks igas süsteemis või alamsüsteemis, jäädes piltlikult konteinerisse, nagu tera on lõksus silopallis) ja kajakambrite (olukord, kus isiku uskumust tugevdab kommunikatsioon ja kordamine suletud süsteemi sees) kasutamist.

7. Kaotage oma  sõnavarast "anti-teadus".

Samuti "teaduse eitamine". Iga inimene on aegade algusest peale uskunud, et teadus toetab nende positsiooni - nad vaatavad lihtsalt erinevaid teadusi. "Antiteadus" = "sa oled idioot" ja see pole see, kust head arutelud alguse saavad.

8. Kontrolli oma poolelt.

Otsige välja teiega nõustuvad inimesed ja laske neil tuua välja probleemid. Kuulame kõik tõenäolisemalt meelsamini oma ideoloogilise leeri inimesi, seega on ülioluline, et kriitika pärineks oma keskkonnast.

9. Jõua üle pooli lahutava silla.

Püüdke suhelda mõistlike inimestega, kes pole teiega nõus. Jälgige neid sotsiaalmeedias. Jagage nende postitusi ka siis, kui te pole nõus aga arvate, et see on mõistlik mõte. 

10. Ole lahke.

Ja mitte ainult sellepärast, et nii me peaksime teisi kohtlema. Vaid ka sellepärast, et see on hea sulle. See aitab teil hoida ära enda nö kinnimatmist ja annab teile ruumi oma arvamusi muuta.

ÜLESTUNNISTUS: Ma ei tee seda kõike alati nii hästi, kui peaks

Ebapuhas inimene leiab "väe" lisanditurult.

Mõnikord paneb lihtne lause kauaks mõtlema - MD Jon Hislop märkis mõni aeg tagasi ühes oma postituses, et öeldakse jah - ma ei usalda arstidelt või teadlastelt saadud informatsiooni ... aga vaat oma juuksurilt kuuldut ma usun. :)

Eks nii olegi. Ja mida aeg edasi, seda rohkem "juuksureid" haiguste ennetamise ja raviga tegeleb. Soovitatavalt on vaja kõik ravimid kõrvale jätta nende toksilisuse pärast ja asemele saab hulgaliselt lõhnavaid ja kaunikujulisi kapsleid "puhaste looduslike" abivahenditega. 

Mulle on loodus õpetanud sama, mida kirjutab oma raamatus "The Vagina Bible" dr Jennifer Gunter - naise vagiina on isepuhastuv, loomulik ja looduslik, "ebapuhta" naise müüti kannavad edasi ühiskonna patriarhaasest ajaloost pärinevad uskumused. 

Loodustooteid müüvate "juuksurite" väited, et naine vajab enda puhastamiseks (väekaks saamiseks) seda, toda ja kolmandat toodet või ühte või teist rituaali - ei sobitu loodusega eriti kokku.

Lugesin, et on olemas mõiste „biohäkker“ (ingl.k bio hacker) - keegi, kes üritab siis võtta  ravimeid ja toidulisandeid oma elu pikendamiseks ja parendamiseks, selle asemel et jõusaalis ja köögis lihtsalt kõvasti tööd teha. :)

Alan Levinovitz, kes õpetab James Madisoni Ülikoolis Hiina filosoofiat, religooni ja teadust kirjutab oma artiklis:  

Järgmisel nädalal debüteeriv uus Netflixi sari  Gwyneth Paltrowi hea tervise kaubamärgist Goop püüab juba praegu pealkirju. Inimeste tervise asjatundjad, kes on väsinud selgitamaks  kohviklistiiride  ja vaginaalse aurutamise ebatervislikkust, valmistuvad uue Goop poolt tuleva pseudoteaduse tulvaga. 

Goop on religioosne, mitte teaduslik. Eestiski on samaväärseid religioosseid liikumisi: meditsiinimeedium, eeterlikud õlid, MMS, kanep, koralliklubi jpm. Lõppkokkuvõttes lubavad nad kõik, nagu Goop puhtust: füüsilist, moraalset ja vaimset. Tutvuge Goop või mõne teise populaarse toidulisandite ja imerohtude veebisaidiga ja saate varsti teada, et tavalise inimese elu on sügavalt ebapuhas (sinkjasmust ja räpane :) ). Tavaline toit, rõivad, parfüümid, kosmeetika - kõik mürgised meie kehale, meie lastele ja planeedile. Hirmu täis lugeja imestab: mis on puhta elu elamise võti? Kuidas vältida enda ja maailma rüvetamist?

Goopi ärimudeli vastus:  kulutada palju raha. Erinevalt tavalistest luksustoodetest on Goopi detoxid, kosmeetika, kristallid ja rõivad pakendatud “iidsesse tarkusesse” ja kergesse altruismi. Pole vaja muretseda süsinikujalajälgede pärast, mille on jätnud teie imporditud itaalia nahast saapad või teie Goopi kureeritud talve suusapuhkused: Paltrowi arukas preesterlus müüb järeleandmisi, mis need patud ära pesevad. Ostud, nagu kallihinnalised palved, annavad jõudu teie ja Maa tervendamiseks.

Teadaolevalt oli Goopi esimene lõhn nimega “Church” (tlk. Church - kirik). 50 ml seda parfüümi maksab 165 dollarit (Chaneli nr 5 hind on 105 dollarit) ja Church lõhnaga küünal maksab 72 dollarit. Miks? Kui erinevalt puhastamata tootjatelt tulevad küünlad on toksiine tekitavad, siis Goopi lõhnadel on nii öelda “ravivad omadused”, kuna need koosnevad “haruldastest looduslikest elementidest, millel on kütkestamise, tervendamise ja muundamise jõud”.

Üli-looduslik on äärmiselt oluline. Goopi „kirikus“ nimetatakse pühadus ümber loomulikkuseks ja Jumalat tuntakse Emakese Loodusena. Pakutav iidne tarkus segatakse ebamääraselt kokku vaimse looduseühendusega. Nagu lõhnaained, on ka kõik müügiks mõeldud „looduslik“; mujal müüdavaid tooteid, mida teile pidevalt meelde tuletatakse, ei ole: „Need teist, kes on rohkem lugenud, teavad, et meie keha, lapsed ja keskkond püüavad võimalikult hästi hakkama saada,“ on neile iseloomulik ajaveebi postitus. Tüüpiline ebaloomulik elustiil - loe: ebapüha - rüvetab kõik, mida see puudutab. Looduslikult elamine on ainus viis, kuidas te saate terved olla ja hästi hakkama saada.

Ja ärge saage valesti aru: odavalt ei saa teil hästi olla ega hästi minna. Goopi kaubamärgi mootori paneb liikuma eeldus, et looduslik puhtus on kallis. Vaesed inimesed ei saa endale seda head lubada. Veetke mõni hetk Goopi (või mõnel muul tervisetööstuse) saidil ja saate kiiresti aru, et püüdluseks on seatud mitte ainult ilu ega kvaliteet. See on vastupidiselt ülejäänud maailmale tarkus ja kavatsuste puhtus. Nagu ettevõte seda oma missioonisõnumis ütleb:

„Me usume, et pisiasjad loevad, et hea toit on armastuse ja heaolu alus, et vaim / keha / hing on lahutamatult seotud ja meil on rohkem kontrolli oma tervise üle, kui arvata oskame."

"Me usume, et iga valik loeb."

Heast elust saab igas mõttes luksuskaup.

Oma peatselt ilmuvas raamatus „Natural” kirjeldab  Alan Levinovitz seda kui „pühitsetud tarbimist”, mis muudab kallite looduslike toodete kasutamise rituaali omamoodi sakramendiks. Puhtus on tingimata klassi funktsioon. Nagu kastisüsteem, määrab ka teie sotsiaalmajanduslik staatus teie koha vaimses hierarhias - ja teie laste vaimses hierarhias: “Beebid sünnivad saastununa”, hoiatab Goopi postitus raseduseelse detoksi olulisuse kohta. Kui soovite eostada saastumata lapsi, peaksite tegema „lihtsaid eelsammud“, näiteks „isikliku hoolduse rütmi puhastamine ja võimalikult orgaaniliste söömine“.

Mis mind isiklikult rabas oli smuuti - hiljaaegu ilmus Goop poodi smuuti koostisosade komplekt maksumusega 200 dollarit. Retsepti kuuluvad: mandlipiim, mandlivõi, kooksrasv, maca, kordiseps, ho shou wu ja vanilla mushroom (seen) valgupulber.
See koostis tõstab kõik ihukarvad püsti ja ka väljanägemiselt on selline jook ääretult eemaltõukav. Mul sõnu selle kommenteerimsieks ei olegi ... Aga Washington Post ajakirjanik ostis need koostisosad, valmistas joogi, lasi kommenteerida arstil ja pakkus teistelegi. Ja kel võimalik saab ise vaadata siit

Ettevaatusabinõud, mida peaksite võtma enne, kui  Dr. Googlega nõu peate.

See pseudospiritaalsus on sama ekslik ja ohtlik kui selle müümiseks kasutatud pseudoteadus. Iga mõistliku meetme korral on Goopi “luksusliku heaolu” kruiisil osalejate pillav elustiil Emakese Looduse jaoks palju halvem kui nende vaesemate vendade-õdede oma, isegi kui viimased ei saa endale lubada “puhast ilu”. Me saame enda ees seisvaid keskkonnakriise leevendada palju tõenäolisemalt ühistransporti kasutades - või veelgi parem, toetades poliitikuid, kes eelistavad puhtamat energiat ja säästvat linnaplaneerimist - mitte ostes Goop Health tervisekonverentsilt (1000 dollarit päev) Phyto-Pigmentsi ülimalt loodusliku ripsmetuši, B-12 süstid ja “eriliselt laaditud kinkekoti”).

Ja kuigi raha eest saab tõepoolest heaolu osta, ei tule see mitte loodusliku headuse alkeemilise jõu kaudu, vaid pigem võimalusega endale tervishoiuteenuseid pakkuda, elada kaugemal maanteedest ja tehastest ning nautida vabadust igapäevastest (vaesus)probleemidest. Goop juhib tähelepanu süsteemsetelt probleemidelt kõrvale ja nimetab halva enesetunde ekslike individuaalsete valikute tagajärjeks, mida saab parandada #goopdetoxi ja meditatsiooniga. Kas sa oled haige? Kas loodusmaailm on ohus? Sulle öeldakse, et see ei ole katkine süsteem, vaid halvasti tasakaalustatud tšakrad ja tavatooted.

Muidugi tundub Goop ekspertide jaoks tsitadellina. New York Times Magazine 2018. aasta pealkiri - “Kuidas Goop’s vihkajad aitasid Gwyneth Paltrowi ettevõtte väärtusel tõusta 250 miljoni dollarini” - viitab sellele, et kritiseerivad artiklid võivad olla vastupidise mõjuga ehk pigem kahjulikud. Goop ise on selle positsiooni uhkelt omaks võtnud ja kriitikute kriitikud küsivad, et milleks pöörata tähelepanu sellele, mis muidu haaraks endaga vaid ühe protsendi?

Kuid Goop ei ole midagi väga erilist; see on lihtsalt Netflixi jaoks valmis versioon praegustest uskumustest. Paltrow ei leiutanud klassitsistliku, pühitsetud tarbimist: samasugust looduse kummardamist võib leida ka sellest reaalsesse ellu toodud Diagoni põiktänavast (Harry Potter), Whole Foods toidulisandite riiulitelt. (Whole Foods kuulub Amazonile, mille tegevjuhi Jeff Bezose omanduses on The Washington Post.) See on põhjus, miks inimesed arvavad, et mahetoit on päästja ja tavatoit on surmav (“Scary GMO Apples Hit Stores” loeb Goopi pealkirjadest). See selgitab, miks jõukate Los Angelese koolide lapsevanemad valivad „loomuliku“ immuunsuse, mille tulemuseks on, et vaktsineerimise määr võrdub nüüd Lõuna-Sudaani lastega omaga. Mis kõige hullem - see sõltub eeldusest, et parim elu - nii füüsiliselt kui ka eetiliselt - on kättesaadav ainult rikastele ning et meie ja meie planeedi heaolu tagavad peamiselt inimesed, kes teevad looduslikke oste, mitte aga kogukonnad hooliva tegevuskavaga. Goop on sümptom tõsiasjast, et need uskumused on laialt levinud ja vaikimine kogu selle valeinfo osas, ei tee asja paremaks.

Kui tahame tõesti ennast puhastada, peaksime astuma lihtsa sammu ja võõrutama ennast sellest valereligiooni maailmast, ükskõik kus see ka ei asuks. Ja esimesena sobib pöörata selg just ettevõttele (Goop),  mis väidab, et üdini loodusliku 72 dollarilise Church lõhnalise küünla põletamine teeb sinu elu vooruslikumaks.

Ma võiks ka lisada sellele, et loodus ei tee vahet kas sinu kapipealne on kalleid potsikuid täis või mitte - sa saad olla terve ilma nendeta ja võid olla haige hoolimata neist. 

Parimad ilu ja tervistooted on jätkuvalt siin: