Toidu küpsetamine muutis inimese ajalugu. Kas see muutis ka meie mikrobioomi?

Ma olen palju kirjutanud toortoidust ja puuviljadest. Vähem küpsetatud toidust. Toortoidu maailm kas peab töötlemata toitu ebavajalikuks või sarjab küpsetatud toidu kahjulikuks tervisele. 

Kuidas saab siis olla, et küpsetatud toidu sööjad veel surnud pole? Ja kuidas nii mõnigi toortoitlane probleemide käes vaevleb? Eks see tuleb sellest, et igal asjal on oma plussid ja miinused. Nii on seda ka toorel ja küpsetatud toidul. 

Süüdlasi (või abimehi?) tuleb jätkuvalt otsida ka meie mikrobioomist. Meie keha bakterid on meil aidanud metaboliseerida ravimeid, toitu, kahjulike-kasulike aineid jms. Kuna nemad tahavad elada, hoiavad nad ka oma maja püsti :).

Ma olen kirjutanud varasemalt ka sellest, et mitte iga toit ei kõlba toorelt süüa ja ebameeldiva toidu blenderdamine asja sisuliselt ei paranda. Toorelt söödud kartul/maguskartul näiteks ei tapa inimest (nagu närilist), kuid ei anna ka eriti toitaineid, kuna toores tärklis on meie seedimisele raske ülesanne.  Samuti on toores juurikas ühendeid, mis aeglustavad valgu seedimist. Näriliste organismis aga tekib toores maguskartulis olevate ühendite toimel   tsüaniid, mis on näiteks rottidele surmav. Nii et selle toore juurika puhul on küpsetatud versioon meie tervisele ohutum. 

Allpoolt võib lugeda, et kui süüa toorena sellist toitu, mis on meie seedimisele raske, siis me pigem saame sellest kahju, kui kasu. Toores ei tähenda ilmtingimata tervislikku ja parimat. 
Toortoiduks tuleks valida meile meeldiva maitsega puu- ja aedviljad, seemned-pähklid. 
Tugevalt mõrkja ja puise ravimtaime blenderisse panek tundub mulle samuti üsna ohtlik. Ravimtaimedes on tugeva toimega kemikaalid, mis võivad teatud koguses muutuda inimesele toksiliseks.  MEGADOOSID -"head asja hästi palju" ehk "mida rohkem, seda uhkem" - ei ole ravimid ega tervendajad. 

Toortoidu vaimustuses (räägin endast) sai kunagi proovitud leotamise ja fermenteerimise abil palju erinevaid toiduaineid. Idandatud mungoad olid ok, idandatud kikerherned mitte. Toored juurikad teatud koguseni olid ok, liialt toorest tärklist - mis ei kao kuhugi blenderdamisel. Sama käib tooršokolaadi kohta - mida vähem, seda parem. Eks see on erinev, kuivõrd inimeste sisemine seedemeeskond on kohanenud tema toiduga. Metsikud taimed aiast on ok väikestes kogustes. Suures koguses umbrohtudega toormahla või smuutit võib anda kõhulahtisuse. Osad nimetavad seda detoksiks ehk puhastumiseks. Aga seda võib ka nimetada mürgituseks, mis meie tavabakterid kehast välja uhub ja mikrobioomis suure korratuse tekitab.  Umbrohi ei hävine - võib tähendada ka seda, et temas on piisavalt palju looduslikke pestitsiide/herbitsiide, et välja tõrjuda tüütu aednik :)

Toortoidu maailmast jääb vahel kõlama selline väide, et me oleme degenereerunud küpsetatud toidu tõttu ja meie tervise päästaks toortoit. See oleneb väga palju sellest, mida me küpsetatult ja mida me toorelt sööme. Ja kindlasti on küpsetatud toit oluline, et hävitada kahjulikud mikroobid, parasiidid ja sellised keemilised ühendid, mis meie tervist ei toeta. Samuti ei ole meie esivanemad alati ja kogu aeg olnud puuviljade-marjade läheduses ega saanud süüa avokaadot. Küpsetamine tegi mittesöödava toidu inimesele söödavaks ja aitas tal ellu jääda seal, kus toorelt söödavat toitu polnud. Kuid Rachel Carmody märgib ka seda, et need eelised, mida toidu küpsetamine andis meie kaugetele esivanematele, on tänapäeval muutunud. Kunagi andis küpsetatud toit rohkem ja kiiremini kaloreid, mida inimene vajas tugeva füüsilise töö ja liikumise jaoks. Tänapäeval tuuakse töödeldud toit ukse taha ja me saame oma rohked kalorid paigutada ainult kehakaalu kasvamisse. 
Sestap ei ole küpsetatud/toortoit ei hea ega halb, mõlemal on omad eelised ja ikka oleneb kogusest. 

Kui vaadata aga toor ja küpsetatud toidu seedimist makrotoitainete seisukohast:

Carmody märgib, et toidu etiketil olevad kaloraaži numbrid ei anna päris täpselt edasi seda, kui palju enam me saame kaloreid küpsetatud toidust. Kui toidu küpsetamisel kaob vesi, siis 100g toorest ja 100g küpsetatud toitu on kaloraažilt väga erinevad. Tundub, et me oleme ka väga mugavaks muutunud selles osas, mis puutub rohkeid kaloreid. Meil on raske süüa palju toorest toitu - ka nii lihtsalt seeduvat, kui puuvili. Sest vaieldamatult on ka keha orienteeritud kokkuhoiule ja väga kiire üleminek küpsetatud toidult toortoidule võib tähendada suuri ebamugavusi.




Soolestiku bakterid reageerivad samade toitude töötlemata ja küpsetatud versioonidele erinevalt.

Vähemalt 250 000 aastat tagasi - võib-olla palju varem – hoidis meie esivanem toidu tükki leegis ja jälgis, kuidas see põleb.

Kuumuse all paisunud keemilised sidemed lagunesid ja paigutusid ümber, vabastades toitaineid ja neutraliseerides toksiine. See, mis oli olnud vaevalt söödav toormaterjal, muutus pehmeks, maitsvaks ja toitvaks. Valmistoitude ajastu oli alanud.

Ehkki selle üle - millal ja kus - veel vaieldakse, oli toidu küpsetamine  vaieldamatult pöördepunktiks. Praeguseks oleme ainus teadaolev liik, kes oma sööki tahtlikult kuumtöötleb ja see muudab põhimõtteliselt seda, kuidas inimkeha oma toitu kogeb.

Kuid inimkeha pole lihtsalt ainult inimene. Iga Homo sapiens'i raku kohta, mis meil on, on vähemalt üks bakteri rakk, sealhulgas triljonid jämesooles elavad bakterid.

Harvardi ülikooli mikrobioloog  Rachel Carmody märgib, et  soolestiku mikrobioomil on suur roll selles, kuidas inimesed toitu seedivad ja metaboliseerivad. Ja kui toidu küpsetamine muudab teatud viisil inimese keha, siis kehtib see ka kehas elavate mikroobide kohta.

Carmody ja tema kolleegide uued uuringud näitavad, et täpselt nii see ongi. Nad on leidnud, et sama toidu toored ja keedetud versioonid mõjutavad selgelt nii inimeste kui ka hiirte soolestiku mikrobioomi, mõjutades nende rakke erinevate toitainetega, aga ka ühenditega, mis võivad pidurdada bakterite kasvu. Ajakirjas Nature Microbiology avaldatud uuringus tuuakse esile toitumise ja mikrobioomi suhte vähe uuritud aspekte ning vihjatakse, et inimeste arenedes toiduvalmistamise kultuuris, toimusid muutused ka nende seedeelundkonna pisielanike hulgas.

Michigani ülikooli antropoloog Alexandra Rosati, kes ise uuringust osa ei võtnud kommenteerib seda nii: „See on tõesti põnev uuring ... [vastamine] üliolulisele küsimusele. Üleminek kuumutatud toidu dieedile oli inimese evolutsioonis oluline muutus. Siin saab nüüd testida seda, kuidas toiduvalmistamine muutis meie keha tööd. ”

Carmody, kes kraadiõppes uuris, kuidas toiduainete töötlemine mõjutas inimese varajast evolutsiooni, ei kavatsenud algselt uurida mikrobioomi. Aastatepikkused uuringud olid selgelt näidanud, et soojendatud toidu koostisosad võivad suurendada kalorite kättesaadavust. Osaliselt seetõttu, et keetmine annab toidule seedeprotsessis edumaa, suurendades saadaolevate toitainete arvu, vähendades samal ajal energiakogust, mida keha kulutab materjali lagudamisele.

Kuid isegi mõlemad need tegurid koos ei suuda toiduvalmistamise mõju täielikult arvestada. Carmody sõnul oli midagi muud, mis muutis kuumutatud toidud täiesti erinevaks dieedikogemuseks.

Siis tulidki pildile soolestiku bakterid. Jämesoole nö rentnikena puutuvad need bakterid kokku igasuguse toiduga, mis pääseb edasi peensoolest, kus suurem osa toitaineid imendub - see tähendab, et nende toidujäätmed on otseselt seotud meie omadega. Kuid keegi polnud tegelikult väga tähelepanelikult vaadelnud, kuidas soolestiku bakterid reageerisid samadele toitudele toorel ja keedetud kujul.

California Ülikooli mikrobioomiteadlane   Peter Turnbaugh pani  hiired 5 päevasele monodieedile, toites neid ainult lahja loomaliha või maguskartuliga —küpsetatud või toorelt.

Kuigi mulle tundub, et ei liha ega maguskartul pole hiirte eelistatuim toiduvalik – näriline on küll kõigesööja aga ta eelistab seemneid-teri. Carmody põhjendab valikut sellega, et tegemist on väga erinevate makrotoitainelise (valgud, rasvad, süsivesikud) sisaldusega. 

Aastaid tagasi elas siin Mornas ka minu sahvris hiir (või mitu?), kes peale tooršokolaadi kommide leidmist, midagi muud enam ei võtnud (juustuga lõksu ei läinud). Tõenäoliselt sai nende mikrobioom kõvasti kahjustada. 

Kuumutatud või toorelt serveeritud liha andis sarnaseid tulemusi. Hiired võtsid kaalust alla nii toore, hakitud, küpsetatud liha ja küpsetatud hakkliha puhul, kuna omnivooridest hiired ei toitu tavapäraselt ainult lihast.  Kuid kuigi toore maguskartuli kallal olnud hiired sõid rohkem kui nende keedetud kartulit söönud liigikaaslased, kaalusid nad viiepäevase katse lõpus vähem. Nende väljaheidete analüüs näitas ka, et nende bakterikooslused muutusid vähem mitmekesiseks ja neid oli arvuliselt vähem.

Carmody selgitas, et kõik taandub ikkagi toitainete kättesaadavusse. Suur osa mugulates sisalduvatest kaloritest on tärklises, mis kuumuse toimel laguneb, muutudes paremini seeditavaks. Kui süüakse toorest maguskartulit, imendub peensoolest vähem toitaineid, suunates rohkem toitu jämesoolde, kus teatud bakteriliigid saavad tärklisega maiustada. Muud bakterid, kellel puudub mehhanism tärklise metaboliseerimiseks, võivad aga lõpuks nälga jääda. Kuid teadlased avastasid ka,  et keetmata mugulad ei muutnud ainult soolestiku mikroobide igapäevast menüüd: tundus, et need tapsid osaliselt  ka mõned bakterite tüved.


Selles videos räägib Rachel Carmody toore/kuumutatud tärklise, toore/kuumutatud rasva toore/kuumutatud  liha ja valkude seedimisest.

Kui meeskond sõelus välja ainult toorelt maguskartulilt saadavate hiirte väljaheiteid, leidsid nad, et need olid täis kahjustatud bakterirakke, mis meenutasid antibiootikume saanud näriliste väljaheiteid. Leid tuli natuke šokeerivana. Carmody  märgib: "Me olime nagu: Jumal küll. Mis meie maguskartuliga lahti on? ".

Mugulate põhjalik keemiline analüüs näitas üsna selgelt:  maguskartulites olid baktereid tapvaid kemikaalid, mida taim tootis nakkuste ärahoidmiseks (ehk looduslikud pestitsiidid/herbitsiidid/intsektsiidid). Toortoidu dieetides mõjutasid need kuumutundlikud ühendid soolestiku baktereid, röstitud maguskartulit söövatel hiirtel ja nende bakteritel see kahjulik mõju puudus.

Turnbaugh märgib: „Need järeldused võivad tõstatada uusi küsimusi toortoidu kohta, mida sageli loetakse tervislikuks alternatiiviks "halbadele" töödeldud toitudele. Ta ütleb, et toortoitudel on kindlasti toiteväärtus, kuid tegelikult on see ikkagi kompromiss: midagi võidab, midagi kaotab.

Siiski ei avalda kuumutamine  ühesugust mõju kõigile taimedele, mida on tohutus variatsioonis. Näiteks tekitasid sarnased katsed vähem tärklist sisaldavate põllukultuuridega, nagu peet ja porgand,  vähem erinevusi toore ja keedetud toidu sööjate mikrobioomis.

Projekti lõpus toitis meeskond väikest rühma inimesi toore või keedetud versioonidega mitmekesisemast toidust, mis sisaldas puuvilju, salateid, pähkleid ja seemneid. Testimine oli lühiajaline - vaid kolm päeva – seega ei eriti mõjutanud kaalu ega üldist heaolu. Kuid ka nii lühike aeg tekitas osalejate bakterikommuunides siiski märgatavaid muutusi.

California Ülikooli mikrobioomiteadlane ja mikrobioloog Gilberto Flores   märgib, et see on põnev uuring. Ma ei ole sellele varem tählepanu pööranud, kuid  jah, toidu küpsetamist võib vaadata, kui toidu eelseedimist ... ja on suurepärane mõelda, et see on aidanud mikrobioomil mitmekesisemaks muutuda.“ 

 “Sa oled see, mida sa sööd.” Kas need sõnad võiksid selgitada ka meie evolutsiooni suunda?

Harvardi Ülikooli primatoloog ja bioloogilise antropoloogia professor Richard Wrangham ütleb selle peale: „Jah.“ ja arutleb oma raamatus selle üle, et toidu kuumutamine mõjutas inimest rohkem kui põllumajandus, liha söömine või tööriistad.   

Wrangham väidab oma uuringutele toetudes, et toidu kuumutamine teeb söömise lihtsamaks ja kiiremaks ning aitab kaloreid kergemini kätte saada. Sestap oli küpsetamine oluline aspekt aju jaoks, kuna aju tarbib neljandiku keha energiast. 

Inimestel jäi aega üle toore sitke toidu mälumisest – mida meie primaatidest sugulased siiani teevad – ja toidu küpsetamine võimaldas pühendada aega teiste asjade arendamiseks: põllumajandus, tööriistad, sotsiaalne võrgustik. Küpsetatud toit on ka pehmem ja keha kulutab selle seedimiseks vähem energiat.   

Kuna tules käinud asjad lagunevad kiiremini, siis arheoloogilisi leide tulest ja küpsetamisest leidub meil ca 800 000 aasta tagant. Wrangham märgib bioloogilisi leide uurides, et ca 1,8 miljonit aastat tagasi kerkib esile Homo erectus  suurema aju ja väiksema seedesüsteemi, lõugade ja hammastega. Just sellised muutused, mida võib seostada pehmema ja energiarikkama küpsetatud toiduga.  Kuigi osad on seostanud Homo erectuse esiletõusu lihasöömisega – „liha tegi ahvist inimese“ – siis Wrangham ütleb, et lihasöömisega ei saa seostada väiksemat lõualuud ja väiksemaid hambaid. Tema arvates lihasöömine lubas australopithecinese  arengut Homo habiliseks (liik, kes on šimpansi suurune, kuid suurema ajuga) pool 0,5 miljonit aastat varem.

Wrangham märgib “Tänapäeval jätkub toidu küpsetamine igas teadaolevas inimkogukonnas. Me oleme bioloogiliselt adapteerunud küpsetatud toitu sööma. Ja see on saanud osaks meist ning muutnud meid igas aspektis: bioloogiliselt, anatoomiliselt, sotsiaalselt.“ 

Carmody lisab, et loomulikult on palju muutunud sellest ajast, kui meie eellased esimest korda juurikaid küpsetasid. Ja kuigi ülejäänud primaadid elavad jätkuvalt tervislikult täiesti toorel dieedil, ei pruugi inimesed seda enam suuta.  

Toitainete ja kiudainerikkad terviktoidud aitavad meil jätkuvalt hoida tervena oma mikrobioomi. Ja see on eriti tähtis arenenud riikides, kus ülitöödeldud toidud on muutunud normiks. 

https://www.pbs.org/wgbh/nova/article/cooking-gut-microbiome/

https://news.harvard.edu/gazette/story/2009/06/invention-of-cooking-drove-evolution-of-the-human-species-new-book-argues/

https://www.karger.com/Article/Abstract/12770

Ebersi papüürus - iidse Egiptuse meditsiiniraamat aastast 1500 eKr

Kuivõrd oli vanasti rohi rohelisem? Ja kas ikka on seal parem, kus meid ei ole?

 Ebersi Papüürusest lugesin Monash Ülikooli kursusel „The Science of Medicines“ 

Üks  vanematest säilunud meditsiinialastest teostest pärineb Egiptusest. Iidse Egiptuse meditsiinikäsikiri Ebersi Papüürus pärineb aastast 1500 eKr (kuigi arvatakse, et see on ümber kirjutatud varasematest tekstidest) ja on  20 m pikk (110 lehte). Oma nime Ebers sai see dokument Saksa egüptoloogi Georg Moritz Ebersi järgi ( 1872).

Papüürus kirjeldab põhiliselt haiguste ravimist rohtudega, kirurgilist vahelesegamist soovitatakse ainult äärmistel juhtudel. Probleeme kirjeldatakse alates herilase nõelamisest krokodilli hammustuseni ja kõige väiksemast valust kõige hullemani välja. Eraldi peatükk on pühendatud südame ja veresoonkonna anatoomiale, füsioloogiale ja patoloogiale. Väga tähelepanelikult lahatakse seedesüsteemi ja urinaartrakti. Sünnitusabi ja günekoloogia probleemid on samuti lahatud. Ja ka naha, hammaste, kõrvade ning eriti silmade kohta leiab kõikvõimalikke tähelepanekuid.

Palju on juttu kosmeetikast, seega leiab siit retsepte kortsude eemaldamiseks, sileda näonaha tarbeks, sünnimärkide eemaldamiseks, juuste ja kulmude värvimiseks, juuste kasvuks, kõõrdsilmsuse korrigeerimiseks.

Siit võib noppida soovitusi skorpionide ja sisalike tapmiseks, rottide eemalehoidmiseks aidast, kirpude ja täide peletamiseks, nutva beebi rahustamiseks ja ka vajalikku vastsündinu tuleviku ennustamiseks, halva hingeõhuga toimetulekuks, rohtu higistavatele jalgadele. Ühesõnaga selline kokkuvõtlik meditsiini ja esmaabi käsiraamat.

Lugenud läbi erinevate seisundite kirjeldused, püüdsid arstid anda vanale kirjapildile kaasaegsemat sõnastust ja siit võime ära tunda ka paljusid tänaseid tegijad:

Depressioon

Dementsus

Diabeet

Peavalu

Migreen

Peapööritus

Kõhukinnisus

Kõhulahtisus

Seedehäired

Koolikud

Düsenteeria

Hemorroidid

Meleena ehk veriroe

Pärasoole põletik

Alakõhu kasvajad ja põletikud

Paelussid

Ümarussid

Guinea ussid

Polüuuria

Eesnäärme suurenemine

Tsüstiit

Kivid

Valu ja nõrkus südames

Healoomulised kasvajad

Halvaloomulised kasvajad

Näärmete tursed

Ateroom

Südamerütmihäired

Maksahaigused

Ekseemid

Lipoom ehk rasvkasvaja

Nahakasvajad

Kiilaspäisus

Impetiigo

Sügelised

Alopeetsia

Põletused

Haavad

Gangreen

Menstruatsioonihäired

Amenorröa

Rindade haigused

Sünnitusabi

Emaka allavajumine

Naissuguorganite haavandid ja haigused

Kurtus

Hammaste probleemid

Keele haigused

Silmahaigused

Pimedus

Kalasioon

Ektroopion

Katarakt

Vähk

Leukoom

Ja nimekiri jätkub veelgi...

Rohtudeks pakub Ebersi Papüürus salve, plaastreid, mähiseid; ainest sissehinagmiseks, kuristamiseks; pastille ja pille, lõhnaaineid, raviküünlaid, klistiiri.  Mõnede probleemide lahendused on äärmiselt lihtsad ja pakutakse vaid üht mähist, kuni järjest keerukamate seisunditeni jõudes on nö ravitaldrikul 37 erinevat koostisosa.

Vedelikest kasutatakse kolme põhilist: õlut, vett ja piima. Iga neist võib olla mitmetes eri vormides: värske piim, hapupiim, riknenud piim, keedetud piim, lehma piim, naise piim, naise-kes-on- sünnitanud-poja piim, plaatani piim; allikavesi, soolane vesi, linaseemne vesi, Taevane vihmavesi,  Natroni vesi ...

Kasutatakse erinevates vormides leiba, kastoorõli, oliiviõli, petrooleumi, mürri, vaske, pliid, pärmi, vaha, väävlit, mett. Väga sagedalt mainitakse savi (ooker) kasutamist.

Erinevate taimede ja puude kõikvõimalikud osad: koor, marjad, lehed, õied, viljad, okkad – karusõrg (acanthus), aloe, balsam, oder, koriander, mais, seeder, kurk, krookus, datlid, tsüperoos (cyperus), viinamarjad, viigimarjad, kadakamarjad, mooniseemned, linaseemned, sibul, küüslauk, salat, palmipuu, piparmündi õied, safran, arbuus, nisu, pajupuu, sinep, lagrits jne.

Ja nagu vanas Hiinaski kasutati ka Egiptuses kõikvõimalike loomade/lindude ( lõvi, jõehobu, krokodill, hiir, hani, roomajad, raisakotkas, tuvi, part, hani, gasell, kits, okassiga, siga, kass, koer, skorpion, konn jne) kõikvõimalike osi: silmad, karvad, hambad, kabjad, sarved, aju, veri, maks, põrn, soolestik, suguelundid, väljaheited, munad, saba, tiivad jne

Mingil hetkel neid retsepte lugedes tuli mul mõte, et kindlasti on keegi seda kõike ka tänapäeval püüdnud ära kasutada. Tõepoolest leiab googeldades ühe ja teise retsepti või taime või mineraali esiletoomist ning aukohale tõstmist. Väidetakse, et just seda kasutasid egiptlased kõige enam. See on taaskord see imerohi J.

Mis siis põhjustas haiguse egiptlaste arvates? Mitte siis ülitöödeldud toit – kuna seda polnud J, mitte liikumisvaegus – sest lennukid ei lennanud ja autod ei sõitnud ja internetti polnud J ... Võimalik, et haigus alustas siis ja alustab ka täna oma teed kahe kõrva vahelt, kuna märgitakse:

Haiguse puhul on oluline kõigepealt kehast välja ajada kuri vaim (evil spirit), mis on esmane haiguse põhjustaja. Ja seejärel tervendada keha ravimiga.

Olulised on  sõnad  – ravimi valmistamise ajaks ja ravimi võtmiseks on erinevad palved (või mantrad), mis on seotud peamiselt Isisega, kuid ka Ra ja Osirisega. 

Ravimisegud ise on huvitavad ja kuigi on palju datlite, sibulate ja marjade kasutamist, siis silma jäävad ikka need põnevamad koostisosad. Raamatu tõlkija märgib:

 Ükski Ebersi Papüüruse 800 ravimist (teised allikad märgivad  retseptide arvuks 700) ei ole ühtegi vastavat ravimit võtnud haigetest tapnud. Mis on imelik. Kuid veel kummalisem on, et need rohud ei tapnud ühtki parasiiti, kes olid ennast iidse egiptlase seedesüsteemi sisse seadnud. Et need ravimid ei mõjunud näitab seda, et parasiitide jaoks on välja töötatud eraldi retseptid.

Näiteks ümarusside vastu kasutati nii lihtsat retsepti: granaatõunapuu juure koor ja vesi, kui ka palju eksootilisemat: päraku seisundi parandamiseks - sibulajahu (1/32), hiire saba (1/32), mesi (1/4) ja vesi (1/3) J. Kodus ärge järele tehke J. Kuidas see hiire saba täpselt rohu sisse käib, ei tea J. Ja ei tea ka täpseid sõnu, mis ravimi valmimiseks ja sissevõtmiseks  lausutakse J.

Seedesüsteem saab päris palju tähelepanu, retsepte jagub erinevaid nii seedimatuse, kõhukinnisuse, kui ka lahtisuse vastu.

Kõhukinnisuse jaoks algab ravi samuti lihtsate vahenditega nagu: roheline sibul ja vesi või siis roheline sibul, mida keedetakse magusas õlles. Veel on datlijahust taigna valmistamine ja selle küpsetamine kõvaks koorikuks, mis kastetakse oliiviõlisse ja süüakse soojalt. Mis ei tundugi nii paha J.

Kiilaspäisuse vastu aitab segu lõvirasvast, jõehoburasvast, kassirasvast, krokodillirasvast, maorasvast, egiptuse kitserasvast. Meie kandis raske saada J.

Kasvajate kohta on nii ravimeid, kui ka ütlemine: „Ei saa midagi teha“ (do thou nothing there against).

Surma enda jaoks on meeldiv rohi: pool sibulat ja õllevaht. Kuidas kasutada, ei leidnudJ

Papüüruse tõlkija Cyril P. Bryan märgib veel: Pakub üsna palju lohutust, et iidsed egiptlased, suurepärased nagu nad olid,  jäid kimpu samade vaevustega, mis meid siin valgustunud 20. sajandilgi muretsema panevad: peavalu, seljavalu, varbavalu ja isegi kortsud. Ja mitte ainult need, kirjeldatakse igasugu valusid, kehaliikmetes, liigestes, värisevaid käsi ja teisi ihuliikmeid.

Naistehaigustele on ruumi 4-5 lehe jagu: siia mahuvad menstruatsioonihäired, imetamise probleemid, rinna ja suguelundite haigused, abordirohud, ja erinevaid soovitusi imetavatele emadele. Prognoos vastsündinu esimeseks päevaks:

Kui laps nutab „ni“, siis ta jääb elama

Kui ta nutab „ba“, siis ta sureb

Menstruatsiooni reguleeritakse küüslaugu ja veini kombinatsiooniga.

Abordi esilekutsumiseks segatakse datlid, sibulad ja karusõrg (acanthus).

Mitmeid erinevaid retsepte on sünnituse esilekutsumiseks, kergendamiseks ja kiirendamiseks.

Nahahaigused. Tavalise sügelemise puhuks segati kokku sibul, mesi ja õlu. Reite sügelemise vastu aitas retsept sibulast, kuivatatud ubadest, meresoolast, hapupiimast, punasest natronist (red natron). Natron nimetus iidses Egiptuses oli üks muumiate mumifitseerimise ainestest ja võis tähendada erinevaid komponente nagu: naatriumkloriid, naatriumsulfaat, naatriukarbonaat,  naatriumbikarbonaat. Sool võis pärineda nii Natron järve orust, kui ka teistest kuivanud järvede sängidest.

Kui naistehaigused võtsid enda alla 4-5 lehte, siis silmahaiguste retsepte on 9 lehte. Kõikvõimalikud silmahädada alates kataraktist, põletikest, kartsinoomist kuni pimeduseni välja. Silmaretseptides kasutatakse ka esimest korda poja-sünnitanud-ema piima. Sama piima leiab ka ninasalvi koostisest.

Kirjeldatakse närvisüsteemi ja põhjalikumalt ka südameveresoonkonda.

Haiguste diagnoosimisest sel iidsel ajal: on huvitavad väljendid haiguste ja haigete kohta nagu: „patsient, kes ei olnud Niilusesse hüppamise seisundis“, „patsiendi kõht oli nõrk, nagu naine pärast sünnitust“ ja kasvaja kohta „oli paisunud nagu naise rind“.

Kasvajate diagnoosimisest on erinevates kehaosades kirjutatud ja enamikku neist ravitakse erinevate retseptidega. Ja mõnel korral ka noaga. Vaid ühe kohta öeldakse: See on jumal Khensu (ka Xensu ja Khonsu) kasvaja. Selle vastu ei tee midagi. Khensu kasvaja kirjeldust on peetud Kaposi sarkoomi (naha, lümfisõlmede jt teiste organite vähk) kirjelduseks.

Khensu oli iidse egiptuse Kuujumal.