Lugedes: miks tänased päevase kaloraaži kalkulaatorid ei vasta tegelikkusele.

Kes armastab tänase ilmaga aias taimede vahel ringi sebida?

Kahjuks see ei ole Sille. Need on minu aia teod. Tuttav hakkas vaidelma, et teod selllise ilmaga ringi ei lase. Tema teod mitte aga minu omad on iga ilmaga harjunud: 

Ja nad ei jaluta niisama, minu kevadlilledele on vaja ikka päris maa ligidelt ots peale teha...

Sestap ma lihtsalt sulen silmad selle hävingu ees ja loen edasi H. Pontzeri raamatut "Burn" (vaata eelmisi postitusi)...

Kui me võtame ette tabelid erinevate sporditegevustega, tundub asi lihtne. Kõige tavalisem matemaatika – arvuta oma BMR (põhiainevahetus), liida juurde päevaste tegevuste kolaorid. Kuigi nii seda ongi tehtud, on tulemus täiesti vale.

Vale seetõttu, et inimkeha ei ole lihtsalt masin. Meie ainevahetus on äärmiselt dünaamiline, pika aja jooksul välja arenenud. Päeva kalorikulu ei ole lihtsalt mingite osade summa.

Teadus on arenenud sel suunal visalt. Me oskame hästi mõõta erinevate tegevuste või toitude kaloraaži. Sellega algas töö juba 1900ndate alguses. Kuid keegi pole siiani mõõtnud inimese päevas kulutatud kaloraaži summat. Ja seda lihtsalt seetõttu, et seda ei osatud teha. Mõõdeti BMR kaloreid. Samas teadsid kõik, et BMR kalorid on ainult osa päevasest kulust. Kui aga midagi ei osata teha, siis hakatakse oletama.  WHO toitumisteadlased, võttes aluseks laboris tuvastatud erinevate füüsiliste liikumiste kaloraaži, panid kokku nn päevase raamistiku. Kõigepealt arvutatakse vastavalt isiku soole, vanusele, kasvule ja kaalule vastav BMR, seejärel vaadatakse, mida inimene päev läbi teeb: palju magab, palju ja kuidas liigub jne. Nii leitakse PAR (physical activity ratio ehk füüsilise aktiivsuse koefitsent), midagi MET sarnast (MET osas vaata varasemaid postitusi). Näiteks, kui inimene magab 12 tundi (1 PAR) ja teeb 12 tundi kergeid majapidamistöid (2.0 PAR), siis keskmine kulu ööpäevas tuleb 1,5 PAR ehk poolteist BMR. Korruta see 1,5 oma BMR tasemega ja saad päevase kalorikulu. Sellist meetodit, mis kasutusel tänagi, võime nimetada tehasemeetodiks. Seda kasutab jätkuvalt WHO ja ka kõik teised sh Eesti Toitumisinstituudi toitumisprogramm. Ehk neid järgides võid hästi kaalust juurde võtta. 

Meie TAI programm on iseenesest väga hea, eelmisel kevadel lisasin huvi pärast menüü koostisele ka need aktiivsused: kaevamised, rattasõidud, kõndimised, aiatööd jms. Vastuseks sain muljetavaldava päevakaloraaži. Minu telefoni terviseprogramm ütleb mulle 10 km rattasõidu lõppedes, palju ma kulutasin ja mitu grillkanakoiba ma süüa võin. 😃 Kahjuks (mitte koiva, vaid kaloraaži pärast) on see lihtsalt ekslik.

Aastakümneid peale sellise tehasemeetodi väljatöötamist on see täna jäänud selleks, mis ta on – heaks oletuseks.

Samas on see nii laialdaselt kasutuses – iga toitumisspetsialist ja arst õpib seda koolis ning sellised arvutused võib lihtsalt leida igast kaalulangetamise programmist.

Midagi taolist:

Kahjuks ei ole see nii lihtne, vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Asi on selles, et teie päevase füüsilise liikumise tase ei oma peaaegu mingit mõju päeva jooksul kulutatud kaloritele.

Veel üks suur viga, mida kalorite päevanormide arvutamisel tehti:  kui me tahame teada, kui palju inimesed päevas söövad, siis lihtsalt küsime neilt! Tundub hästi mõistlik (te ju kindlasti mäletate, mida eile sõite, eks ole 😜). Ja nii saab väheste pingutustega koguda andmeid miljonitelt inimestelt. Muidu pole ideel nagu vigagi aga see taandub inimese aususele ja eneseteadlikkusele. Nii tuli välja, et inimestel on kohutavalt halb mälu selles osas, mida nad sõid. Ehk kui te annate inimesele küsitluslehe nende dieedi kohta, siis vastused ei ole tõsiseltvõetavad. See on sama hea, kui küsida inimestelt, kas neil on olnud mõne Hollywoodi staari suhtes patuseid mõteid – väga palju jäetakse välja ütlemata.

Hiljutises uuringus 324 mehe ja naisega 5 riigist selgus, et 29% osas jäeti tegelikult söödud toit raporteerimata. Ehk praktiliselt jäeti teavitamata tervelt üks söögikord. Sestap on kasutud sellised toitumisuuringud, kus inimestel palutakse saata vastused küsimustele.

1990 aastal tegi FDA, toetudes inimeste küsitlusele, toitumisprogrammi. Küsitluste järgi raporteerisid naised toidu söömist 1600-2200 kcal päevas ja mehed 2000-3000 kcal päevas. See tegi inimeste keskmiseks kuskil 2000-2500 kcal vahel. Et mitte ergutada inimesi liialt sööma, ümmardati päevaseks kalorivajaduseks 2000 kcal. Ja see number kinnistus igal pool. Et nüüd te teate, kuidas selline number tekkis, kui mõtlete, et inimese päevane kalorivajadus on ca 2000 kcal.

Tänaste uuringusuundade mõistmiseks tuleks minna tagasi 1940ndate juurde, mil toitumisteadlane Nathan Lifson alustas oma uuringuid. See algab asjaolust, et meie keha on üks suur bassein (65% kehast on vesi) või õigemini järv, omades sisse- ja väljavoolu. Kõikvõimalike keerukamate biokeemiliste liikumiste huvline saab raamatust täpsemalt lugeda. Oluline on siin arusaam, et vesinik lahkub kehast ainult koos veega, hapnik aga nii veega, kui ka CO₂ koostises (ja ainevahetust saab mõõta hapnik sisse/CO₂ välja). Sellega jõuti kahekordselt märgistatud veeni (doubly labelled water) – selle kohta saab samuti hästi põhjalikult lugeda raamatust. See on efektiivne, kuid väga kallis meetod, nii et igapäevaselt tavalised toitumisnõustajad seda kasutada ei saa.

Kui palju kaloreid siis päevas kulub? See oleneb ... aga mitte nendest faktoritest, mida me tavaliselt arvame.

Esimene ja kõige suurem päevase kaloraažihulga määraja on keha suurus. Suurmad inimsed on tehtud rohkematest rakkudest ja rohkem rakke vajab rohkem energiat. Eelnevalt sai kirjutatud, kui palju tarbivad kaloreid erinevad organid. Rasvkude tarbib väga vähe energiat võrreldes lihastega. Ja kuna naistel on rasvkoe hulk suurem, siis naised põletavad päevas vähem kaloreid.

Kahekordselt märgistatud vee meetodiga uuriti paljude erinevate inimeste ainevahetust alates lastest vanuriteni, saledatest ülekaalulisteni. 63,5 kg (140 naela) kaaluv naine kulutab ca 2300 kcal päevas, 72,5 kg kaaluv mees ca 3000 kcal päevas. Laste kehad põletavad rohkem kaloreid, kui täiskasvanute omad. Iga lapsekeha kilo põletab ca 70 kcal päevas. See number väheneb konstantselt lapse kasvades ja kuskil 20 aastates põletab inimkeha kilo ca 30 kcal päevas.

Samas ei saa võrrelda oma kehakaalu kilole kuluvat energiat kellegi teise samas kaalus olevaga, kuna päris nii need asjad ei tööta. Väiksemad kasvu inimessd põletavad kaloreid rohkem, kui suurt kasvu inimesed. Niimoodi lihtalt toimib bioloogia .

Ja on väga palju variatsioone ainevahetuse kiiruses, isegi siis, kui me arvestame keha suurust ja sugu. See võib kergesti olla paarsada kalorit üles või allapoole. Jutud „kiirest“ ja „aeglasest“ ainevahetusest ei ole kuulujutud, selline on reaalsus.

Kõik päeva osakesed: aktiivsus, immuunsus, kasv ja puhkus suhestuvad üksteisega ja mõjutavad üksteist dünaamilisel ja komplekssel moel. Päevane energiakulu ei ole tema osade summa.

Liikide, indiviidide, populatsioonide vahel esineb tohutu ainevahetuse mitmekesisus. Miks inimesed põletavad 2500-3000 kalorit, miks mõned kulutavad oma suurusest hoolimata vähem ja mõned rohkem? Kuidas ainevahetus mõjutab tervist ja eluea pikkust? Ja kuidas meie elustiil, igapäevane rutiin ja aktiivsus mõjutab ainevahetust ja energiakulu?

Ja jõuangi peatükini: Kuidas inimestest arenesid kõige kenamad, vormisolevamad ja rasvasemad ahvid. 😂😂😂

Mary Cain: olin kiireim tüdruk Ameerikas, kuni ühinesin Nike Oregon projektiga

Jätkuvalt sellest piirist hea ja halva vahel, millest ei tasu üle minna ... hetkel, mil aina hea poole minnes avastad, et oled sattunud ennast hävitavale teele. 

Kokkuvõtvalt Mary Caini New York Times artiklist:

Mary Caini meessoost treenerid olid veendunud, et ta peab olema „saledam ja saledam ning veel saledam”. Treener määras tema ideaalkaaluks 51kg. Siis hakkas tema keha lagunema.

17 aastasena oli Mary Cain juba rekordeid purustav fenomen: põlvkonna kiireim tüdruk ja noorim USA kergejõustiklane maailmameistrivõistluste meeskonnas. 2013. aastal hakkas koos temaga tööle Nike’s Oregon Project, mida juhis selle staar - treener Alberto Salazar.

Siis varises kõik kokku. Tema kukkumine oli sama suurejooneline kui tema tõus ja ta jagas seda lugu esimest korda allolevas videoklipis.

Selle asemel, et saada tüdrukute spordis piiramatu potentsiaali sümboliks, sai Cainist järjekordne silmapaistev noor kergejõustiklane, kellele tõmbas kriipsu peale võida-iga-hinna-eest kultuur. Tüdrukutest, nagu Cain, saab kahjustatud kaup ja nad kaovad areenilt. Me kuuleme harva, mis nendega juhtus. Me lihtsalt liigume edasi.

Probleem on väga levinud ja see on näiteks mõjutanud veel üht kuulat naissportlast - iluuisutajat Gracie Goldi. Gold, nagu ka Cain, oli piisavalt andekas, et võita järgmisel olümpial kuldmedal. Ja nagu Cain, sattus ka Gold süsteemi, kus ta oli sunnitud aina enam salenema ja kõhnuma. Nii arenes Goldil välja toitumishäire, mille tagajärjel hakaksid kujunema enesetapu mõtted.

Nike on viimastel kuudel saanud kõvasti kriitikat Salazari dopingusüüdistuste tõttu. Nüüd on ta neljaks aastaks spordiga tegelemsie keelu ja tema eliit Nike meeskond on laiali lammutatud. Oktoobris astus tagasi Nike tegevjuht. (Meilitsi eitas Salazar paljusid Caini väiteid ja ütles, et toetas tema tervist ja heaolu.)

Salazari loonud kultuur on aga  alles.

Sama programmiga kuni 2011. aastani Salazari käe all treeninud olümpiajooksja Kara Goucher ütles, et koges sarnast keskkonda ja  meeskonnakaaslased kaalusid end kogu aeg.

“Kui treenite sellises programmis, tuletatakse teile pidevalt meelde, kui õnnelik sa oled, et saad siin olla, kuidas paljud teised tahaksid olla sinua asemel, ja siis tekibki see imelik tunne: “Noh, siis ei saa ma ju siit lahkuda. Kes ma oleksin ilma selleta? Kui keegi soovitab midagi, mida te ei soovi teha, olgu see siis kaalulangus või ravimid, mõtlete - Kas see ongi see, mida on vaja teha? Võib-olla nii ongi ja ma ei taha sellest ilma jääda.” Teie karjäär on ju nii lühike. Oled meeleheitel. Tahaksid oma karjäärist võtta maksimaalse, kuid pole kindel, mis hinnaga. ”

Ta ütles, et pärast seda, kui abitreener oli valmistanud väikeseid toduportsjone, pidi ta sageli oma korteris rohkem sööma, kartes samal ajal, et treener kuuleb, kuidas ta energibatoonidelt pabereid rebib.

Suur osa sellest probleemist on see, et naisi ja tüdrukuid sunnitakse täitma sportlikke norme, mis põhinevad meeste ja poiste arengul. Kui proovite tüdruku sobitada poisi arengukõveraga, on tema kehal oht laguneda. Nii juhtus ka Cainiga.

Oma videos ta märgib, et treeningumeeskond koosnes ainult meestest, samal ajal ei olnud siin ei spordipsühholoogi ega sertifitseeritud toitumisspetsialisti. Kõik, mida öeldi – selleks, et saada paremaks, tuleb kaalust rohkem alla võtta.

Pärast kuudepikkust dieeti ja pettumust leidis Cain, et maailma parima meeskonnaga treenimise hind on osteoporoos või isegi viljatus. Ta kaotas mensesed kolmeks aastaks ja murdis sel ajal viis luud.  

"Ameerika armastab imelisi lapsepõlve lugusid ja ootab innukalt selle loo ärakasutamist, eriti kui see puudutab tüdrukuid," ütles Lauren Fleshman, kes jooksis Nike meeskonnas 2012. aastani. "Kui teil on selliseid häid tüdrukuid, tüdrukuid kes oskavad suurepäraselt juhiseid järgida, leiate süsteemi, millel on hea meel neid enda juurde võtta. Ja nii hakkab vohama kuritarvitamine. ”

07.11. avaldas Nike selle avalduse:

Need on sügavalt murettekitavad väited, mida ei Mary ega tema vanemad pole varem tõstatanud. Mary soovis Oregoni projekti ja Alberto meeskonnaga taasliituda alles selle aasta aprillis ega olnud nimetatud protsessi osana neid muresid tõstatanud. Võtame väiteid äärmiselt tõsiselt ja alustame viivitamatut uurimist, et endistest Oregoni projekti sportlastest kuulda võtta. Nike soovib sportlase alati asetada keskmesse kõiges, mida teeme ja need väited on meie väärtustega täiesti vastuolus.

08.11. vastas Mary Cain Nike avaldusele:

Aastaid oli maailmas ainus asi, mida ma tahtsin, Alberto Salazari heakskiit. Ma ikka armastasin teda. Alberto oli mulle nagu isa või isegi Jumala moodi.

Eelmise aasta kevadel ütlesin Albertole, et tahan temaga jälle koostööd teha - ainult temaga, sest kui laseme inimestel meid emotsionaalselt murda, ihkame me nende heakskiitu enam kui midagi muud.

Olin vägivaldse süsteemi, vägivaldse mehe ohver. Mind piinas pidevalt konflikt - tahtsin temast vaba olla ja tahtsin minna tagasi vanade aegade juurde, mil  olin tema lemmik.

Eelmisel kuul, pärast dopingusüüdistust, mis viis keelu kehtestamiseni, tundsin seda kiiret ja järsku vabanemist. See aitas mul mõista, et see süsteem pole O.K. Sellepärast otsustasin nüüd rääkida.

Inimesed ei peaks kunagi kartma avalikustada. Loodetavasti keskendub see Nike'i uurimine Alberto loonud kultuurile. Nike'il on võimalus teha muudatusi ja kaitsta oma sportlasi.

Miks rohkem sporti ei aita sul põletada rohkem kaloreid...

Lugesin NewScientist lehel artikleid spordist ja kehakaalust ja tegin ühest kokkuvõtte: 

Ühe tänase kõige enam levinud tervisenõuande taga on lihtne arvestus. Kui kaloreid, mida sa kulutad on rohkem, kui kaloreid, mida sa sööd – siis sinu kaal väheneb. Sestap öeldakse, et liikumine ja toitumine on kaks peamist asjaolu vormis ja terve keha jaoks ning me arvame, et võime oma pidusöögid heaks teha jõusaaliga liitudes või sagedamini jooksujalatseid kasutades. 

Kui sa kunagi oled oma treeningkoormust suurendanud ja samas märganud, kuivõrd vähe aitab see kaasa kaalu kaotusele, oled mõistnud, et tavaline matemaatika siin ei toimi. Lihtne kalorite põletamine ei kajastu kaalul. Seda nimetatakse nn liikumisparadoksiks (exercise paradox).  Veel hiljaaegu seletati seda sellega, et inimesed, kes teevad trenni, nende kõht läheb kiiremini tühjaks ja nad söövad rohkem. 

Kuid nüüdseks on selgunud, et asi on sootuks kummalisem. Suurem treeningkoormus ei põleta kaloreid rohkem, kui väiksem treeningkoormus. Ja hull rabamine jõusaalis ei paista põletavat kaloreid rohkem, kui mõõdukas sport mõnel päeval nädalas ja näiteks treppidest käimine.  

Teadlased kratsivad oma pead ja mõtlevad, kuidas leida lahendus. Ehk uudised ei ole eriti head neile, kes loodavad liigsed toidukorrad spordiga ära kaotada. Aga need, kes on süütunnetest lähtuvalt sportimist intensiivistanud – nemad võivad rahuga võtta vabamalt ja nii tunda ennast paremini. 

See, et treeningu intensiivsusega kalorite põletamisel on midagi teistmoodi, tuli välja Tansaanias. Hadza kogukonna inimesed on kütt-korilased ja elavad nii juba väga kaua aega. Mehed liiguvad  vibude ja nooltega ringi ca 10 km päevas, samal ajal kui naised veedavad tunde liikudes, kaevates metsmugulaid ja korjates marju.  

Herman Pontzer, New Yorgi Hunter Kolledži evolutsiooni antropoloog,  suundus aastaid tagasi Hadzade juurde, et uurida nende ainevahetust. Ta ei lootnud avastada midagi erilist seoses liikumisega: „Alustasime sellest, et leida vastus põhiküsimusele – kui palju kaloreid kulub, et elada kütt-korilasena?“ 

Et selles selgusele jõuda viis Pontzer koos kolleegidega läbi kuldstandardi uuringu, mida teatakse kui topelt markeeritud vee meetodit (doubly labelled water method).

Palju liikuvad hadzad tarbisid ainult veidi rohkem kaloreid, kui tänane lääne inimene, kes istub päevad läbi kontoris ja sõidab igale poole autoga. Mehed ca 2600 kalorit ja naised 1900 kalorit. „See oli täiesti uskumatu“, märkis Pontzer. 

Tansaania hadzad on lääne inimestest kolm korda aktiivsemad aga kulutavad vaid veidi rohkem kaloreid, kui meie.

See avastus seab küsimärgi alla selle nii väga levinud arvamuse, et meie ülekaal on põhjustatud istuvast eluviisist.

Lara Dugas Chicago Loyola Ülikoolist uuris ligi 2000 USAs, Ghanas, Jamaical, Lõuna Aafrikas ja Seišellidel elava inimese liikumist. Selleks, et selgitada välja igapäevased liikumisharjumused, kandsid inimesed 8 päeva aktiivsusmonitore, edaspidi  jälgiti nende kehakaalu teatud arv aastaid. Tulemus? Aktiivsuse tase ei ennustanud ette kehakaalu kaks aastat hiljem. Tegelikult need, kel oli täidetud ametlike soovituste järgi 150 minutit mõõdukat treeningut nädalas, võtsid kaalus rohkem juurde, kui need, kes tegid vähem.

2016 aastal ühendasid Pontzer ja Dugas oma jõud ja analüüsisid põhjalikumalt 300 inimest Dugas uuringust. Tuli välja, et mõõdukalt aktiivsed inimesd kulutasid 200 kalorit rohkem,kui istuva eluvisiiga inimesed ja peale seda 200 kalorit kalorite kulu peatus. Need, kes tegid trenni iga päev ei kulutanud rohkem kaloreid, kui need kes tegid trenni mõned korrad nädalas.   

Paistab, et selle võrduse „kalorid sisse, kalorid välja“ võime panna riiulile. Aga kuidas saab see olla, et rohkem trenni tegevad inimesed ei kuluta rohkem energiat?  

Eelduseks on olnud, et need, kes teevad rohkem trenni, söövad rohkem tekkinud näljast või premeerivad end maiuspaladega. Gaesser märgib: „Sa võid sõõriku ära süüa minutiga. Minutit, mis annab kaloreid võrdleme seda tunni või rohkemaga, mis kulub sellise hulga kalorite kulutamiseks. 

Toidupimedus

Abiks ei ole siin ka see, et trenni tegevad inimesed üldiselt hindavad treenides oma energiakulu üle. Ühes uuringus lasti inimestel joosta jooksulindil ja pärast ära arvata kulutatud kaloritehulk ning võta toidulaualt selles väärtuses toitu. Inimesed arvasid, et nad kulutasid 800 kalorit ja sõid ca 550 kalorit Kuid tegelikult kulutati jooksulindil ca 200 kalorit. 

See võib seletada, miks inimesed, kes teevad rohkem trenni, võtavad kaalus juurde. Kuid see ei selgita seda, kuidas Hadza inimeste aktiivsus saab väheste kaloritega olla väga kõrge. 

On veel üks liikumispardoksi selgitus – meie kehad kompenseerivad kõrgema aktiivsuse treeningu aja sellega, et liiguvad ülejäänud päeva vähem. Osad vihjed tulid hiirtelt. Kui hiired on energiliselt jooksnud mööda ratast, siis nad sel päeval liiguvad vähem, kui tavaliselt. Kalorite hulk, mis vähemast liikumisest  säästetakse võrdub peaaegu täpselt kalorite hulgaga, mis kulutati kõrgema aktiivsuse käigus. 

Tundub, et inimesed teevad elus selliseid väiksemaid mugandusi, kui nad muudavad oma treeningrežiimi, ilma seda teadvustamata. Näiteks rasvunud noorukid, peale rasket hommikust treeningut, vähendavad pärast lõunat oma liikumist ja selle tulemusel on kaloraaž võrdne nende päevadega, kui nad trenni ei teinud. Üks teine uuring rasvunud teismeliste kohta leidis samamoodi, et peale treeningut vähendati aktiivsust treeningule järgneval 6 päeval.   

UK Bath Ülikooli toitumis- ja liikumisteadlane James Betts märgib, et me jagame inimesi aktiivseteks ja mitteaktiivseteks ehk istuva eluviisiga inimesteks, kuid pigem on hoopis järjest kasvav arv neid, kes on teatud aja hästi aktiivsed ja siis istuvad ülejäänud päeva. Seega on vale lugeda ainult treeningsaalis kulutatud kaloreid ja jätta ülejäänud päeva kalorid arvestamata: „Hoopis trennist ülejäänud päeva liikumine ja energiakulu võib dikteerida selle, kes jääb saledaks ja kelle kaal tõuseb.“  

Dugas ei ole nõus väitega, et hommikune trenn läheb raisku pärastlõunase laiskuse tõttu: „See ei tundu eriti loogiline, et sa kaotad 500 kalorilise jooksu kasu, kui oled ülejäänud päeva istuv.“ Dugas oli ka üllatunud, kui tema uuringust osavõtjate aktiivsusmonitorid ka hilja õhtul jätkuvalt mõõtusid andsid. Need inimesed töötasid kolmel kohal ja töö oli jalgadel – pannes riiulitele kaupu ja tassides kaste: „Kõik inimesed ei istu alati lihtsalt maha ja ei vedele liikumatult.“ 

See omakorda juhib meid kolmanda liikumisparadoksi osani. Hakkame avastama, kui palju keha kohandub ja aeglustab kalorite põlemist, kui sa teed trenni teatud tasemest rohkem.   

Pontzer ja Dugas uurisid võidujooksu Race Across USA jooksjaid, kus maratonist osalejad jooksevad 140 järjestikusel päeval. Esimesel kuul, osalejate ainevahetus kiirenes tunduvalt, kuid peale seda jäi pidama ja hakkas osadel ka langema. Dugas märgib: „Seega arvamus, et me saame jätkuvalt suurendada kalorite kaotust, ei ole teaduslikult põhjendatud.“  

Veel enam – kalorite kaotus võib olla väga erinev ka nende inimeste osas, kes on hästi sarnased oma keha suuruse, rasva % ja aktiivsuse osas. Üks võib põletada sadu kaloreid rohkem, kui teine. Pontzer märgib: „Me ei tea, miks selline erinevus olemas on ja mis seda põhjustab, kuid see ei ole aktiivsus ise.“ 

Ta arvab, et põhjus võibolla meie baasainevahetuse olemusest – ehk kui palju meie keha kulutab kaloreid ajal, mil me ei ole aktiivsed: „Me räägime energiast, mida kulutame joostes või kõndides või muul viisil aktiivsed olles ja seda on ka vaja teha, kuid ignoreerime seda sisemist olemise värki, mis moodustab suurema osa. Keha kohandub ja tõstab sisemisi asju ümber, et teha ruumi aktiivsusele.“   

See sobib sellega, mida me teame sportlaste kohta, kellel on väga pingelised treeningkavad. Pontzer märgib: „Kui nad treenivad väga palju ja väga kaua, siis nende kehad hävinevad, kuna keha kulutab liiga palju aktiivsuseks ja millegi muu jaoks ei jää praktiliselt midagi järele.“ Seetõttu kannatavad liigselt treenivad inimesed teatud tagajärgede all, nagu vigastused, mis ei taha paraneda, külmatunne, mis ei kao ning naiste puhul katkenud menstruatsioonitsükkel.   

Siin on nüüd raske jätta tegemata selline järeldus – dieet pakub inimestele kalorite arvestamisest kasu saada suurema võimaluse, kui treening. Liikumine omab aga jätkuvalt kohta kaalu kaotamise protsessis: kui kaal kord juba väheneb, siis see võib aidata ära hoida lisakilode tagasitulekut.   TV saate The Biggest Loser osalejate analüüs näitas, et 30 nädalat kestnud võistluse jooksul ei olnud trenni kestus ja kaalukaotus omavahel korrelatsioonis. Kuid 6 aastat hiljem olid need, kes suurendasid füüsilist aktiivsust, võtnud kõige vähem kaalus juurde või suutsid vältida lisakilode tekkimist. 

Ja liikumiseks on palju teisi suurepäraseid põhjuseid. Pontzer räägib, et Hadzad on kolm korda aktiivsemad lääne inimestest ja samas on neil ka suurepäraselt terve süda, neil pole diabeeti, nad ei ole ülekaalus. Nad on oma vananemisprotsessis terved.  

Aktiivsus parandab üleüldist tervist, mobiilsust ja aju tööd ning vähendab paljude krooniliste haiguste riski sh Alzheimer tõve riski. Gaesser ütleb: „Liikumine on tervist edendav tegevus ja on tervikuna palju olulisem, kui lihtsalt kaalu alandamine, sestap ära heida meelt, kui sa ei kaota sporti tehes palju kaalu.“  

Positiivseks pooleks on ka see, et sul ei ole vaja hakata jooksma ultramaratone, et teha heaks oma jõulusöömaaeg. Selle jaoks on võtmeks  ikkagi dieet. Pontzer lisab: „Kui sa soovid jälgida oma kaalu, vaata mida sa sööd.“ Seega jõusaalis käies, jäta hilisem sõõrik söömata. 

Ainevahetuse miiniväli

Keha mängib üsna julma trikki neile, kes soovivad kaalust alla võtta. Niipea, kui teatud ülearune kaal on kadunud, aeglustab keha ainevahetust, mis omakorda võib kiiresti viia hästi tuntud kiire kaotatud kilode tagasitulekuni. Saate The Biggest Loser  14 võistlejat kaotasid keskmiselt 60 kg, kuid 6 aasta pärast olid kõik peale ühe osaliselt kaalust uuesti juurde võtnud. 5 osalejat olid tagasi oma endises kaalus või kaalusid veelgi enam.  See pole veel kõik. Kuna suuremas kaalus olevad inimesed kulutavad tavapäraselt oma elu elades rohkem energiat, siis saates osalejate ainevahetus, kui nad uuesti kaalus juurde võtsid, jäi puhkeasendis loiuks, nagu oleks inimesed jätkuvalt kaalunud vähem.   

Sarnaseid tulemusi on saadud võrreldes samast soost ja sama kaalukategooriaga inimeste gruppe: üks grupp oli oma tavakaalus, teine grupp oli kaalu kaotanud nädal tagasi ja kolmas grupp oli kaalu kaotanud aasta tagasi. Kõigil, kes olid kaalu kaotanud (nii hiljuti, kui aasta tagasi), oli ainevahetus aeglasem, võrreldes nendega, kes olid oma tavapärases kaalus. See omakorda suurendas riski, et kilod võivad tagasi tulla. Nagu oleks keha püüdnud taastada kaalukaotusele eelnenud kaalu. 

Sellele on hea seletus, märgib Herman Pontzer. Keha tahab olla kindel, et meil on varuks küllaldaselt energiat, et otsida toitu ja elada üle kehvemad ajad. Seega, kui dieedi korral toidu hulk väheneb, siis ainevahetus aeglustub, et hoida varusid ja see süsteem paistab jäävat ootele isegi juhul, kui süüakse jälle rohkem ning kaal tõuseb. Pontzer ütleb selle kohta: „Evolutsioon ei püüa anda sulle rannahooaja keha. Sinu keha pingutab väga, et viia sinu igapäevased kulud kooskõlla sinu sissetulekutega.“