Colin Campbell kirjutab oma raamatus Whole:
Vana
lugu: 6 pimedat meest uurivad elevanti. Igaüks neist katsub elevanti eri kohast:
jalga, saba, kõrva, kõhtu, kihva, lonti. Igaüks neist räägib isemoodi, milline
on elevant.
Just
selline suhtumine iseloomustabki tänapäeva teadust. Kuue pimeda mehe asemel on
60 000 teadlast, kes KÕIK uurivad „elevanti“ erinevatest kohtadest. Ja selles ei olegi iseenesest midagi halba. Igaüks saab
oma uurimisvaldkonnast väga hea ülevaate. Koos saadakse väga detailne pilt
uuritavast. Probleem kerkib esile sel juhul, kui neid erinevaid uuritavaid
punkte hakatakse kirjeldama kui terviklikku tõde. Kui 6 pimedat meest või 60000
teadlast ei jaga üksteisega omi tulemusi
või nad kaotavad silmist peamise eesmärgi – õppida tundma elevanti, kui
tervikut. Üksikosa uurides hakkab igaüks neist uurijatest pidama oma
uurimissuunda olulisimaks ja arvama, et peale nende vaatenurga on kõik teised
ekslikud.
Kui
sa oled reduktsionist (lähened osakese poole pealt), siis usud, et maailmas on kõike võimalik mõista, kui oled
tundma õppinud terviku kõiki üksikosi. Tervikliku lähenemise puhul aga ollakse kindel, et
tervik on suurem, kui tema osade summa.
Ärge saage valesti aru – need ei ole
vastandid. Tänu reduktsiontlikutele uuringutele on tehtud palju hämmastavaid
avastusi. Terviklikkus hõlmab reduktsionismi täpselt sama moodi, nagu tervikus
sisalduvad kõik tema osad.
Vaadates tänast maailma, on
näha, et teaduses võidutseb reduktsionism. Kuid me oleme maksnud selle eest
kõrget hinda – meil puudub võime, me ei oska enam tervikpilti
näha . Teaduslikud faktid suudavad selgitada ainult väikest osa inimese ülimalt
keerulisest emotsioonide süsteemist. Kas faktid eales on suutelised täielikult
selgitama inspiratsiooni, tundeid, mis valdavad meid kuulates muusikat;
imetlust, mis meid valdab tähistaevast vaadates, aukartust teiste inimeste
andekuse ja oskuste ees? Kas on täpne neid emotsioone kirjeldada läbi ensüümide
aktiivsuse, närvide transmissiooni või hormoonide purske. Austria
matemaatik Kurt Gödel demonstreeris läbi oma teoreemi, et mitte ükski terviksüsteem
ei saa olla mõistetud täismahus ja iga süsteem, mida me täielikult mõistame on
tegelikult osake suuremast süsteemist. Ehk teisisõnu: TEADUS EI SAA
KUNAGI TÄIELIKULT SELGITADA UNIVERSUMIT. Ei ole oluline, kui tugevad on
teleskoobid või kui võimsad on arvutid, me ei ole kunagi võimelised
modelleerima täismahus ja ulatuses keemilisi reaktsioone, mis toimuvad siis,
kui me näiteks teeme midagi niivõrd lihtsat, nagu seda on päikeseloojangu
vaatamine. Asi ei ole lihtsalt paremas arvutis või tehnoloogis. See on midagi
taolist, et reaalsus ise trotsib neid uurimispüüdlusi.
Reduktsionism
– on ülimalt kasulik, kuid mida rohkem me teada saame, seda selgemaks saab
asjaolu, et reduktsionism ei ole universumi täielikuks tundamõppimiseks piisav.
Oma
töös näen ma keha suure tervikuna ja protsessi, milles keha seedib toitu
väiksemateks osadeks on tema väiksem tervikkeskus. Toitumine on üks keha
tervikperspektiividest. Sa võid ka taandada seda konseptsiooni nii, et inimene
on väiksem tervikkeskus planeedi Maa biofääris või inimkeha üksik rakk on üks
tervik, milles mitokonder/DNA on omaette väiksem tervikkeskus. Sa võid oma
konseptsiooni laiendada niikaugele, kui teadlikus vähegi võimaldab. Makrokosmilisest
universumist mikrokosmosteni. Iga tervik
sisaldab osi, mis on omaette tervikud. Selles raamatus kirjeldan kolme
süsteemi: geneetika, rakusisene metabolism ja toitumine. Igaüks neist on
omaette äärmiselt keerukas ja komplitseeritud süsteem. Iga üksus meie kehas,
olgu ta füüsiline või metaboolne, on nii tervik kui osa tervikust. Meil tuleb
jagada neid tervikuid osadeks, et saaksime neist lähemalt kõnelda, kuid me ei tohi unustada, et selline jagamine on
omavoliline ja meelevaldne.
On
neid, kes ütlevad, et hea küll, me tõepoolest ei tea veel paljut, kuid me
areneme ja mingis punktis, oleme oma reduktsionistliku uurimusega suutelised
aru saama kogu tervikust. Ehk elevandi näite puhul – kui meil oleks miljon
pimedat meest, siis saab elevandi iga üksik osake täiesti läbi uuritud.
Kasutades suurepäraseid tehnoloogilisi võimalusi ja superarvuteid saame kokku
panna tervikpildi.
Ma
veenan teid, see vaatenurk on äärmiselt naiivne – vähemalt selliste
bioloogiliste süsteemide nagu inimkeha puhul.
Võtame näiteks ensüümi – valgu, millel on suur tähtsus inimekeha
normaalses funktsioneerimises. Ensüüm osaleb paljudes reaktsioonides, nagu
toidu seedimine ja rakkude ülesehitus.
Läbi tehnoloogia ja uurimise oleme kindlaks teinud tema keemilise
ülesehituse, suuruse, kuju ja osalise funktsionaalsuse. Kas te arvate, et nende
teadmiste summa annab meile ensüümi? Kaasaegse teaduse vastus on - jah. Teadus näeb ensüümi eraldi üksusena,
tajutavate piiridega ja eesmärgiks on need piirid eristada.
Kui
maailm olekski nii lihtne, et kõiki asju oleks võimalik piiritleda, üksteisest
eraldada, siis tõenäoliselt oleks teadusel võimalik inimkeha superarvutite
abiga ka täielikult tundma õppida. KUID MAAILM ON PALJU KEERUKAM.
On fakt, et
ensüüm ei ole eraldiseisev üksus; see on lahutamatu osake suuremast süsteemist.
See eksisteerib, et teenida süsteemi ja sedasama teeb iga süsteemi komponent.
Kõik osakesed on teineteisega seotud; ükski osa ei ole eraldiseisev. Ja iga osa
mõjutab ja on mõjutatav teiste osade poolt. Ükskõik, millise osakese
eemaldamine muudab tervikut. Lihtsamalt öeldes, inimkehas ei ole kindlaid piire,
mis eraldavad ühte asja teisest. Selle asemel on lõpmatult seoseid ja muutumisi
ning selles pidevalt jätkuvas põhjuste ja tagajärgede kaskaadis muutub
reduktsionistlik prognoos kasutuks.
Piiride
puudumine on oluline, kuna see tähendab et iga „osake“ kehas sisaldab endas
rohkemat, kui on võimalik kindlaks teha teda eraldi uurides. Reduktsionism
vaatab seda osakest eraldatuna süsteemist, mida too teenindab. Millest ensüüm
koosneb, kuidas ta välja näeb, mida ta teeb ja miks ta teeb – kõik see on
suurema süsteemi (inimkeha) funktsioon. Parem või võimsam tehnika ei suuda seda
reaalsust muuta. Ei ole oluline, kui palju pimedaid mehi elevanti uurib või kui
palju tehnikat neid toetab – sellega ei suudeta kunagi aru saada, mida elevant,
kui tervik tähendab.
Ma
soovin sellega öelda, et me vajame teadusringkondades vähem dogmat ja rohkem
avatud meelt, et uurida ja kirjeldada meie maailma. Reduktsionistlik paradigma
on dogma.
Reduktsionistlikule
mõtteviisile toitumises on omane kahesuunalisus – arvatakse, et toidus on
olemas üksik aktiivne komponent ja kui me selle sealt välja sünteesime, siis
tal on ikka täpselt sama efekt.
See mõtteviis on toidulisnaditööstuse alustala.
See baseerub tehno-fantastikale, et me võime kõik oma toitainelised vajadused
katta pillide, pulbrite, kapslitega. Selle tulemusel on lisanditööstus pidevalt
analüüsimas toiduaineid, et leida sealt aina uusi tervist tootvaid aktiivseid
osakesi ja seejärel need eraldada ja sünteesida. Me vaatasime juba, kuidas
ravimimeditsiin eraldab ja isoleerib toimeaineid tervikainetest ja olgu siin
täiesti selge – toidulisnaditööstus ehk „looduslik meditsiin“ teeb täpselt sama.
Ja MÕJU EI OLE EFEKTIIVSEM RAVIMITÖÖSTUSE TOODANGUST. Veel enam –
toidulisandid, nagu ka nende ravimitest vennad võivad põhjustada suurt kahju.
Teil
võib olla raske alla neelata teadmist, et toidulisandid on ebaefektiivsed ja
kahjustavad. Toidulisanditööstus on ravimitööstusest veel agaram oma tooteid
reklaamima. Mis teile öeldakse – toidulisandid on naturaalsed; need on samad ained,
mis teie toiduski. Ja nii te leiate lisandireklaame joogaajakirjades ning
tervisepoodides. Sinu terapeut võib sulle oma kontoris soovitada ja isegi müüa
mõningaid tabletikesi. Sa võid leida, et oled sotsiaalselt, poliitiliselt ja
isegi vaimselt toidulisnaditööstusega seotud. KUID EI OLE MIDAGI NATURAALSET
ISOLEERITUD TOITAINETE MANUSTAMISES. Ja oluline ei ole mitte see, kas teile see
lisanditurg meeldib või mitte – oluline on, et need vitamiinid ja lisandid
mõjutavad negatiivselt teie tervist pikemas perspektiivis.
Tänaseks
on nii palju näiteid selle kohta, kuivõrd läbikukkunud on isoleeritud
vitamiinid. Paljudel juhtudel on neil isolaatidel kehas vastupidine toime.
Mõned uuringud võivad näidata nende
lisandite lühiajalist positiivse efekti. Kuid suur osa uuringuid, mida
vaadeldakse kogumis, ei näita regulaarsel lisanditarbimisel mingit positiivset mõju
inimese tervisele. Teadlased on kaua ja kõvasti otsinud, kulutanud hulga raha,
et tõendada reduktsionistlik (toidulisandite kasulikkus) vaatenurk vähi,
südamehaiguste ja üldise suremuse juures. Kuid kõige paremad uuringud näitavad,
et lisanditarbimine ei too kasu, vaid põhjustab ka kahju.
Sarnaselt
E vitamiiniga on oomega-3 meie kehas olulise tähtsusega. On kome liiki
oomega-3: ALA, DHA ja EPA (kuigi DHA ei loeta asendamatuks rasvhappeks, kui
oomega3 ja 6 suhe on õige).
Oomega-3
rasvhapped on kaasaegse toitumismaailma praegused lemmikud. Et olla kindel
nende piisavuses soovitab meedia meil tarbida kala, eriti rasvast kala nagu
anšoovis, heeringas, lõhe, sardiinid ja tuunikala. Loomulikult soovitatakse
meile ka toidulisandeid. Lisanditootjad müüvad meile oomega-3 peamiselt kalaõli
kapslitena. Nad keskenduvad peamiselt toote puhtusele ja toovad välja kala tugeva saastatuse.
WebMed läheb isegi niikaugele, et hoiatab oma lehel rasedaid ja lapsi, et need ei tarbiks ühtegi kasvanduse ja paljusid looduslike kalu.
Kui
kokku võeti 89 teaduslikku uuringut, siis nende summa summarum tulemusena
leiti, et „oomega-3 rasvad EI OMA mingit selget efekti vähi või südamehaiguste
suremuse osas“ Väga suures uuringus, kus ligi 200 000 isikut vaadeldi 15
aastat ja jälgiti oomega-3 juurdevõtmist nii kala kui kapslite näol, siis
tulemus oli, et suurnenud oomega-3 rasva kogus suurendas ka 2 tüübi
diabeeti.. Mida suurem oli oomega-3
manustamine, seda rohkem diabeeti. Selles uuringus esines peaaegu 10 000
diabeedi juhtumit. Kas siis varasem väike uuring, mis väitis vastupidist oli
vale? Kuidas selgitada neid vastupidiseid tulemeid? Kui te aga vaatate neid
uuringuid lähemalt, siis vastuolu ei ole. Varasem uuring oli lühiajaline ja
jälgis ainult diabeedi biomarkereid. Lühiajalised uuringud üldse on väga
tugevalt isoleeritud elust ehk keeruliste juhtumite merest. Kuna lisandi
tootjad saavad sellest väga hästi aru, siis nad ei ootagi uuringu pikemaajalisi
tulemeid. Lühiajaline piiratud uuring annab võimaluse meid veenda oma toodete
efektiivsuses.
Kuna
läbi mikrofoni vaadates ei ole võimalik näha suuremat pilti. See, mida sa näed,
on täielikult kontekstist väljarebitud väike osake suuremast tõest. Ning see,
kellel on tugevam mikrofon – antud juhul siis piima- ja lihatööstusel – on ka
kõige suurem mõju.
Ma
olen kindel, et kui mulle anda piisavalt aega ja raha suudan ma reduktsionislikult
viisil tõendada Coca-Cola, Snickersi jms kasulikkuse. Näiteks võtan Sahara
kõrbes janusse surevad inimesed ja hakkan uurima Coca mõju. Kasutan sadu
erinevaid biomarkeierid, kuid tulemsues toon esile vaid par tükki – need, mis
mulle on kasulikud.
Reduktsionistliku
maailmavaate tulemusena ei usu me pea keegi enam, et toit iseenesest oamks
mingit tähtsust. Ainult toitained omavad. Seda uskumust näitavad sildid
toidupakenditel.
Mõrad
reduktsionistlikus vaatenurgas:
Kõik
inimesed sh teadlased räägivad toitumisest, õpivad toitumist, müüvad toitumist,
praktiseerivad toitumist läbi spetsiifiliste toitainete ning eriti läbi
spetsiifiliste koguste. Me keskendume kogustele - vitamiinide, mineraalide,
rasvhapete, kalorite kogustele. Alates
kaalujälgijatest kuni Zone dieedini välja usume, et mida täpsemalt me
kontrollime endasse pandava toitaine kogust, seda enam oleme suutelised kontrollima
tulemit ehk tervist.
Kahjuks,
ei vasta see tõele. Kas te istute? Ei ole peaaegu mingit otsest seost suhu
pandava toitainete koguse ja oma eesmärgile jõudva toitaine koguse vahel ehk
biosaadavuse osas. Näiteks, kui te tarbite 100mg C vitamiini ühel toidukorral
ja 500mg C vitamiini teisel toidukorral, siis see ei tähenda, et teise
toidukorraga saadate oma kudedesse 5x rohkem vitamiini. Reduktsionistile on see
oomulikult halb uudis. Sest see tähendab, et me
ei tea mitte kunagi ette, kui palju toitainet süüa, sest me ei saa
teada, kui palju keha seda utiliseerib. Reduktsionisti õudusunenägu!
Teiselt
poolt, on see väga hea uudis. Me ei tea imenduva ja vastu võetava toitaine
kogust seetõttu, et keha otsustab igal hetkel, kui palju tal SELLEL PRAEGUSEL
MOMENDIL ON VAJA. Keha on arukas, intelligetne. Näiteks karotenoidide A vitamiiniks sünteesimine on sama
koguse puhul erinev 8x. Raua omandatavus
kõigub lausa 3x kuni 19x erinevuseni. St keha võtab rauda toidust vaid niipalju,
kui ta vajab. Sellised erinevused käivad IGA TOITAINE KOHTA.
Siit
järeldub, et toiainete andmebaasid ei olegi nii kasulikud, kui me oleme
arvanud.
RIU HAI LIU ja õunauuring:
Professor
Liu pärineb Hiinast, oma akadeemilise karjääri on ta teinud USA-s. Prof. Liul
on teadmsied nii Hiina meditsiini, kui kaasaegse biokeemia poole pealt. Uuring oli alljärgnev:
Uurimisgrupp
kontrollis õuna antioküdandi efekti. 100g värskes õunas mõõdeti C vitamiini
laadse anoküdandi aktiivsus ekvivalenti, mis võrdus 1500mg C vitamiiniga.
Seejärel analüüsiti õuna keemiliselt ja leiti, et 100g õunas on ainult 5,7 mg C
vitamiini.
Kas
te näete, mida teeb tervik meie elus. 5,7 mg annab õuna C vitamiini koguseks
mõni arvutiprogramm ja selle peale kaagutavad kõik spetsialistid (sõna kaagutab ei ole Campbelli raamatus:)): OI SEDA ON
VÄHE. Kas pole? Kuid elu ei toimigi nii, et 5,7mg jääbki selleks koguseks
ni õunas kui sinu sees. 5,7mg avaldus antioksüdandi aktiivsusena 263x suuremana, võmsamana,
elusamana. Tabletil sellist võimet ei ole. Kuna õunas on veel palju, väga palju
teisi ühendeid, mis kõik omavahel seotuna toimivad meis palju tugevamana.
Inimkehale on õun vastuvõetav toit – see on inmtoit ja seega ka väike kogus
annab suure tulemuse.
Dr.
Jeanelle Boyer summeeris dr. Liu töö koos teiste samalaadsetega ja leidis, e
tõunas on palju C vitamiini laadsedi komponente.
Palju, väga palju kirjutab veel Campbell oma raamatus. Lodoetavasti ilmub see eesti keeles varem, kui 10 aasta pärast.
Rasvast tulebki sul teada seda, mida ütleb Jeff Novick oma loengutes:
hea rasv on RASV
halb rasv on RASV
oomega 3 on RASV
kookosrasv on RASV
oliiviõli on RASV
oomega 6 on RASV
küllastumata rasvad on RASV
oomega 9 on RASV
oomega 4,75 on RASV
kanepiõli on RASV
linaõli on RASV
või on RASV
Ei oma tähtsust, kes on nad tootnud ja kui "kvaliteetne" see on. Eraldisi ei ole tervik ja sina ei vaja eraldist. Tervise joks mitte. Naudingu jaoks - soovi korral. Julge siis öelda, et vajad hetkelist naudingut, selles ei ole ju midagi hullu. Asi selels, et nauding purgis ja kapslis ei müü nii hästi, tervis müüb paremini.
Kui oled kindel, et vajad suurt energiat läbi rasva, siis on alati olemas avokaado. Kuna võiks olla see suur vajadus - kui Michael Arnstein (Frutiarian) ja Grant Campbell (Raw Aussi Athlete) jooksevad 12 tundi ja rohkem järjest, jooksevad ultramaratone mägedes, ja ei vaja lisarasva, siis on raske leida veel suuremat koormust.
Olege
mureta, reduktsionist avastab varsti kõik ained ja sünteesib sulle purki – kuid toimimise
mehanismi, terviku struktuuri ta purki panna ei saa, sest sel juhul peaks ta
müüma sulle õuna ennastJ.
Reduktsionismi
iseloomustab vägagi hästi asjaolu, et isolaadile ehk purgitootele on ALATI
olemas positiivsed ja negatiivsed uuringud. ALATI. Kui sina ei tea, siis sa ei
ole otsinud. Positiivsed on sageli lühiajalised ja negatiivsed on pikaajalised. Kuid see ei pruugi alati nii olla. Nii, et kui sa tarbid eraldisena multivitamiine, vitamiinijooke – sh ka kõiki
neid „naturaalseid“ mustika, puuvilja jm imemahlasid, mis on sünteetiliste
lisanditega täiendatud, tablette, kapsleid, siis pikemas perspektiivis teevad
nad sulle kahju. Sest saad jääd vaegusesse – terviktoidu vaegusesse.
Kuna
iga neist toidu aktiivsetest komponentidest, mis arvatakse olevat tervist
toetav on seda ainult teatud määral. Sama aegselt toodab ta ka kahjulikke
aineid. Mida enam võtad sa kasulikku ehk head eraldist, seda suurem on
kahjuliku ehk halva kõrvalprodukti kogus. Mis on õige kogus – õige kogus on
ainult inimesele sobivas naturaalses terviktoidus. Ümbritestuna teistest ainetest, antakse kehale ainult niipalju kui keha vajab, sest liigne doos toodaks juba haigust.
Vitamiin,
ensüüm, oomega-3 ei ole aine, mida saab eraldada – vitamiin on PROTSESS. Sa ei
saa panna protsessi purki ja seejärel omale sisse võtta. Foto ei ole tegelik
elu – see on moment, liikumatu jäädvustus, mida ei anna enam uuesti ellu
äratada.
Oomega-3
kapsli tarbimisega on sama, mis lasta öisesse taevasse ilutulestiku rakett. See lööb korraks
heledalt särama ja varjutab valgusega ka tähed, kuid seejärel tuleb susinal maa
peale tagasi. Tähtedel sama valgust ja sära ei ole anda, kuid nad ei kao –
vahel on nad lihtsalt pilvede taga peidus.
Kordan veel Esselstyni ja Campbelli lauset - ärge laske ennast petta poodide terviselettidest. Ainuke terviselett poes on värske puu- ja aedviljalett.