Allpool kaldkirjas katkend Prof. T. Colin Campbell raamatust
„WHOLE“ lk 73-74 „Catching a ball“
„Tundub jah, et keha teeb väga palju ja keerulist tööd. Kuid
selleks keha ongi loodud. See on see, mida ta teeb kõige paremini. Keha ei vaja
mingit vahelesegamist oma tööle.
Vaadelgem sellist lihtsat
tegevust nagu pallipüüdmine. Keegi viskab sulle palli ja sina püüad selle
kinni. On sul aimu, kui komplitseeritud see protsess tegelikult on? Esiteks
peavad sinu silmad märkama objekti, identifitseerima selle pallina. Just
pallina, mitte aga vaablaste sülemina või bensiinikanistrina. Seejärel hakkavad
sinu silmad, mis töötavad nagu binokkel, saatma tohutut hulka informatsiooni
sinu ajju, et aidata kindlaks määrata palli kiirus ja suurus. Isegi, kui sa
oled gümnaasiumi matemaatikas (geomeetrias) läbi kukkunud, oskab sinu aju
kalkuleerida paraboolselt. Isegi, kui sa oled põmmpea füüsikas, arvestab sinu
aju välja palli massi, kiirenduse ja raskusjõu. Samal ajal, kui aju kogu seda
infot töötleb, suhtleb ta veel närvidega, et kontrollida sinu käsivart ja
peopesa, tasakaalustab vajadusele sinu selja, kaela ja jalalihased ning ka
parasümpaatilise närvisüsteemi, mille kaudu on võib-olla vajalik keha maha rahustada
peale esialgset pilgu tunnet, et on saabumas mingi lendkeha.
Sinu keha on ülimalt hämmastav
tulemaks toime kogu selle müriaadi sisendite ja väljunditega, mida kõike
orkestreeritakse täiuslikult ajastatuna: sinu käed tõusevad ja peopesad
haaravad pallist kinni. Kuid kujutage ette, kui tuleb keegi ja nõuab, et enne,
kui sa saad palli püüda õigesti, pead
selgeks õppima kogu matemaatika ja füüsika. Mõõtma ja kalkuleerima kiirendust,
parabooli, tuule kiirust jpm. Kooli õppekava ümber „pallipüüdmise“ kasvab;
õpetajad hakkavad vaidlema, milline meetod on parim. Umbes 1% õpilastest
suudavad hiilata selle metoodikaga ja ülejäänud käivad platsil ringi pallirahe
all ning ei suudaks parimagi tahtmise
juures püüda kinni ühtegi palli.
Mil iganes me satume kokku
kultuuriga, kus igaüks suudab kinni püüda, uurivad meie teadlased nende
füsioloogiat. Saadud materjale kasutatakse pallide ja tegevuspoliitika
väljatöötamiseks sihiga püüda paremini…
Keskendumine üksikutele toitainetele,
nende üksikomadustele, nende sisaldusele toidus, nende kogusele kudedes ja
nende bioloogilistele mehhanismidele, on sama, mis kasutada matemaatika ja
füüsikaõpikut pallipüüdmisel. See ei ole loomulik tee ja see teeb toitumise
palju keerulisemaks, kui vaja. Meie kehal on juba kasutada loendamatuid
mehhanisme, mis on paigutatud kõikjale seedimise, imendumise, transpordi ja muudele
metaboolsetele radadele – ei vajata mingit andmebaasi konsultatsiooni. Ja seni,
kuni me vaatleme toitumist üksikaine seisukohast, jääb arusaamine toitumisest
ja heast tervisest meile kättesaamatuks.“
Campbell on terviku poolt toitumises. Ja tervik toimib sarnaselt igal pool mujal. Kuidas ma näen täpselt sama
toimuvat koolis.
Laps elab kodus ja kogukonnas ELU: magab, tõuseb, kõnnib,
jookseb, mängib, käib poes, külas, teatris, festivalidel, näitustel,
sünnipäevadel, matkadel, reisidel, loeb, sööb, peseb, ujub, vaatleb oma
vanemaid tööl-puhkehetkel ja lööb ise kaasa (seda nimetatakse hirmu poolt
mittesotsialiseerumiseks).
Köögis süüa tehes (ja seda nii tavatoidu, kui ka toore toidu puhul) kasutab ema
automaatselt: väga keerulist biokeemiat, füüsikat, matemaatikat, erinevate viljade geograafia, botaanika, bioloogia, zoloogia jpm. Kuid
millegipärast ei ole emal köögis matemaatika-füüsika-keemiaõpikuid, vaid hoopis
kokaraamatud ja üsna palju maitseaineid, toiduaineid. Kui sa oled õunapuu all,
siis selle oksal valmivas õunas näed sa aasta jooksul kogumit geograafiast ja
botaanikast, biololoogiast ja keemiast, füüsikast ja matemaatikast jne. Autosõit,
rongisõit, buss ja tramm, tualetis käimine, rääkimine ja kogu tervikelu elamine
sisaldab pidevalt ja alaliselt omavahel tugevalt läbipõimununa neid aineid,
mida koolis püütaks õpetada eraldi. Maasikapeenralt maasika noppimine ja selle
ära söömine – see on hetk elust, mida sa oskad. Koolis õpid sa seda erinevatest
õpikutest, erineval ajal. Matemaatikas saad näiteks sellise ülesande:
Ja laps ega ka sina ei saa aru,
et tegemist on maasika noppimise ja suhu panemise protsessiga. Matemaatika
ainena on elu lahutamine üksikosadeks. Keemia on fragment sellest maasika
söömisest. Me räägime koolis integreerumisest. Püütakse aineid omavahel
integreerida – siduda üksteisega. Kuid see protsess ei saa kunagi olla täielik.
Miks? Sest sel juhul me peaksime tunnis noppima maasikat, tegema süüa,
mikserdama smuutit, küpsetama, palli mängima, nutma ja naerma, magama ja
ärkama, jooksma ja kukkuma. Aga see on elu ise, mida me oma lapsed kooli õppima
saadame. Ja sestap tulevad koolipingist enamjaolt inimesed, kes oskavad joosta
ja hüpata, kooki teha ja süüa, tantsida ja naerda – kui nad ei oska keemiat ja
füüsikat, matemaatikat ja botaanikat. Elu fragmentidena ei ole võimalik selgeks
teha. Ja kui koolist tuleb välja fragmentaarne geenius st ained on kõik hindega
suurepärane, siis väga sageli ei oska need inimesed joosta ja hüpata, palli
püüda ja küpsetada, matkata ega eksinuna metsast välja tulla. Sest nad võtavad
palliplatsile õpikud kaasa ja üritavad eelnevalt paigutada valemeid pallipüüdmise
protsessi. Üksikaineid kokku kogudes ei ole võimalik seda kokku tervikut. Ükskõik kui palju ei oleks sul inimese tükikesi - inimest sa kokku panna ei suuda - elavat inimest. Ka mitte putukat, õuna ega koera. Sa võid istutada seemne, mille sa oled saanud looduselt. Aga apteegist või tervisepoest saadud pulbrist-pillist-tilgast ei teki tervikut.
Õun on see tervik, millest me
püüame välja sünteesida vitamiinid, mineraalid, superfoodid, jõupulbrid,
tervisejahud – kõik puha looduslik värkJ. Me tahame enam – rohkem. Rohkem tervist. Mida
rohkem tervist seda rohkem selle vastandpoolt. Ära lõhu seda, mida loodus pole
lõhkunud. Ei ole vaja toredast tervikust välja sünteesida „naturaalset“
toiduLISANDIT. Hoolimata sellest, et lisandeid ja tervisepulbreid on palju - on tervikus sadu kordi enam.
Õunaaed on see tervik, värvide gamma - pere- ja
kogukond ehk elu ise – millest me lõigume välja üksikprotsessid, nimetame need
aineteks: geograafia, matemaatika, keemia, bioloogia, füüsika, astronoomia,
kunstiõpetus jne ning saadame lapsed kooli õppima tundma elu??? Aukiri ja medal
tuleks anda igale lapsele kes üksikainetest aru ei saa – ehk ei saa aru lõhutud
tervikust. Laps oskab juba elada – väga hästi. Lase lapsel elada terviklikku elu - see sisaldab sadu aineid ja ainete kombinatsioone, mõõtmatult enam võimalusi, kui ühe kooli ja ka kõige parema kooli ainekava.
