Põlev aju

 

Psühhosomaatiliste haiguste juurest Susannah Cahalani raamatu „Põlev aju“ ("Brain on fire") juurde. Kui proovid ja analüüsid ja uuringud midagi ei näita võib tegemist olla psühhosomaatiliste häiretega. Kuid alati on erandeid. Mis minu arvates viib see inimese taas jälle „nokk kinni saba lahti“ juurde. Cahalani puhul muidugi on tegemist äärmusliku erandiga, kuid siiski.

Raamat ei ole just kirjanduslik meistriteos, kuid kirjeldatud haigus on niivõrd haruldane ja hirmuäratav, et see ei oma ka tähtsust. Autor pikib oma kogetud haiguse kirjelduse juurde lihtsas keeles selgitusi diagnooside, analüüside ja raviprotsesside kohta. Lisatud pildid on eestikeelses väljandes muidu üsna kehvakesed. 

Cahalan oli 2009 aastal New York Posti ajakirjanik, kui sattus 24 aastasena hirmuäratavate sümptomitega haiglasse. Ta uskus, et tema korteris on lutikad, mis olid tol ajal New Yorgis laialt levinud. Ta uskus, et isa oli püüdnud teda röövida ja tappa oma naist, kasuema. Ta kuulis, kuidas inimesed temast halvasti rääkisid, kuigi nende suu ei liikunud. Ta uskus, et suudab inimesi ainult oma mõistuse abil vanandada. Erksad värvid tekitasid peapöörituse ja rasvased toidud ajasid iiveldama. Ta ei saanud enam süüa ega magada. Ta ei suutnud oma tööd teha. Ta rääkis seosetult ja vajus katatoonilisse olekusse. Järgnesid krambid ja käte-jalgade tuimus.

Arstid mõtlesid, et tal on mingisugune psühhiaatriline haigus, nagu bipolaarne häire või skisofreenia, ja üks arst seostas tema sümptomeid isegi alkoholi tarbimisega.

Juhuslikult vabanes üks koht New Yorgi ülikooli Langone'i meditsiinikeskuse langetõveosakonnas ja  Susannahi ema sai ta teise krambihoo tekkides sinna viia. Cahalan viibis kuu aega haiglas, kus arstid tegid erinevaid vereanalüüse ja ajuuuringuid, kuid need ei andnud mingit tulemust:

„Tema EEG oli täiesti normaalne, magnetresonantstomograaf oli normaalne, uuring normaalne, veri normaalne. Kõik on normaalne.“

Uuriti nakkushaigusi ja autoimmuunseid haiguseid:

Tegemist ei olnud Lyme tõve, toksoplasmoosi, krüptokokki, tuberkuloosi ega lümforetikuloosiga. Negatiivsed olid autoimmuunhaiguste: Sjörgeni sündroomi, hulgiskleroosi, luupuse ja sklerodermati proovid.

Psühhiaatrid kahtlustasid vaimuhaigust. Samas näitas selgroovedeliku proov suurenenud hulka valgeliblesid.

Ravimeeskond hakkas lootust kaotama. Juhtumisi kutsus üks arstidest appi dr. Souhel Najjari. Neuroloog Najjar oli meisterlikult lahendanud paar salapärast juhtumit ja tal oli sellise arsti maine, kelle poole pöörduda, kui miski muu ei aidanud.

Dr Najjar

Najjar oletas esmalt, et tegemist on viirusliku entsefaliidiga, mille tekitajaks herpesviirus. Kuid siis tuli proov tagasi negatiivsena. Oli veel võimalus, et tegemist on autoimmuunreaktsiooniga – st keha enda immuunsüsteem ründab millegipärast teatud kehaosi.

Seljaajuvedelikus tõusis valgete vereliblede arv mikroliitris 80-le (norm 5). Diagnoosiks pandi „tundmatu põhjusega ajupõletik“. Entsefaliit tähendab kõnekeeles halba aju ehk ajupõletikku, millel võib olla üsna palju põhjuseid.

Dr Najjar palus Calahanil joonistada kellapildi. Ja pilt tuli selline:

See, et ta pani kõik numbrid ühele poole, ignoreerides samal ajal täielikult kella teist poolt, kinnitas Dr Najjari oletust, et Susannah ei põdenud vaimuhaigust ja probleem oli neuroloogiline, mitte psühholoogiline.

Dr Najjar ütles Susannah vanematele, et "tema aju on tema enda keha rünnaku all" ja võttis kasutusele termini "aju põleb" (brain on fire).

Et saada kindlat vastust, tehti aju biopsia.

Najjar pidas põletiku tekitajaks autoimmuunset entsefaliiti, teine raviarst dr Russo pakkus paraneoplastilist sündroomi. Paraneoplastiline sündroom on vähi, sagedamini kopsu-, rinna- või munasarjavähi, tagajärg. Selle sümptomid: psühhoos, katatoonia jne ei ole tingitud vähist endast, vaid immuunsüsteemi reageerimisest sellele. Kui keha asub kasvaja vastu võitlema, suunab see mõnikord rünnaku tervete kehaosade, näiteks selgroo või peaaju vastu.

Samal ajal hakkas peaajust võetud proovi analüüsima neuroonkoloog dr Josep Dalmau, kellel oli olnud kokkupuude sarnaste sümptomitega ja kes seoses sellega leidis immuunrünnaku NMDA retseptorite vastu ja nimetas haigust NMDA retseptori entsefaliidiks.

NMDA (N-metüül-D-aspartaathape) retseptoreid on igal pool ajus, kuid põhiliselt hipokampuses. Need retseptorid on olulised õppimiseks, meelespidamiseks ja käitumiseks. Kui need muutuvad teovõimetuks, siis on nii vaim kui keha jõuetud.

Cahalan oli 217. inimene, kellel diagnoositi  NMDA retseptori autoimmuunne entsefaliit.

See tähendab, et tema keha immuunsüsteem tekitas antikehi, mis ründasid ajus olevaid NMDA retseptoreid.

See haigus on paljude staadiumitega haigus, mille esinemine ja kulg varieeruvad haiguse jätkudes väga palju. 70% patsientidest algab kõik silmatorkamatult, tavaliste gripisümptomitega: peavalud, palavik, iiveldus. Kusjuures ei ole teada, kas sel ajal on kokkupuude viirusega või on need haiguse enda sümptomid. Paar nädalat hiljem avalduvad psühhiaatrilised probleemid sh ärevus, unetus, hirm, suuruseluulud, ülireligioossus, maania ja paranoia. Nende häirete puhul otsib inimene eelkõige abi psühhiaatrilt. 75% patsientidel esinevad krambid. Edasi areneb keele ja mälu puudulikkus.

Cahalan oli juba jõudnud katatooniastaadiumi, mis on haiguse kõrgpunktiks, millele sageli järgnevad hingamispuudulikkus, kooma ja mõnikord surm.

75% patsientidest paranevad täielikult või jäävad ainult väikesed kõrvaltoimed, invaliidistub üle 20% ja 4% sureb ka kiire diagnoosi korral.

Peaaegu pooltel kordadel vallandab haiguse munasarjakasvaja – teratoom. Ülejäänud kordadel jääb algpõhjus avastamata.

Cahalani puhul märke vähist ei leitud. Järgnes agressiivne ravikuur steroididest, veenisisesest immuunglobuliinist ja plasmaeraldusest. Steroidid vaigistavad põletiku, plasmaeraldus puhastab organismi antikehadest, ja immuunglobuliinravi rahustab ja neutraliseerib antikehasid.

Varsti lubati Cahalan koju. Kulus mitu kuud enne, kui taastus korralik kõne, mälu, lugemis- ja kirjutamisvõime. Kuid lõpuks 7 kuud hiljem suutis Cahalan tööle naasta.

Cahalan usub ka, et tal läks nii hästi seetõttu, et tema perekond ei andnud alla ja uskusid temasse. Isa oma naisega, ema ja kasuisa, vend ja elukaaslane Stephen – nad kõik olid igapäevaselt haiglas toetamas, hoolitsemas, arstidelt infot küsimas.

2015 abiellus Susannah Stepheniga ja neil on kaksikud pojad.

Cahalani seisundit nimetatakse meditsiinis "suureks teesklejaks" (great pretender): häire, mis jäljendab erinevate häirete sümptomeid, ajab arste segadusse ja viib nad eksiteele. "Suur teeskleja" on ka Cahalani järgmise raamatu pealkiri.

Raamatu "Põlev aju" järgi on tehtud ka Netflixi film. Kuid Eesti Netflixist ma seda ei leidnud. 

Naha puhtus vol 3 - nahk ja ekseem

Loen siis huviga edasi James Hamblini raamatut "Clean" 

Immuunvastusega haiguste puhul kasutatakse jätkuvalt agressiivset lähenemist: antibiootikume, immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid, agressiivset puhastamist ja niisutamist.

Võib ju öelda, et ka alternatiivmeditsiin ja imerohutööstus kasutab immuunsüsteemi pärssivaid vahendeid. Kas pole? Kui inimesed vähegi mulle kiidavad  MMS, vitamiini megadoose, õlisegusid, terasid, siis kiitusena öeldakse: tundsin õhtul palavikulaadest tunnet, valu, nohu hakkas tulema, kurk oli valulik jms – võtsin oma (ime)aine sisse ja järgmisel hommikul polnud midagi. Valu, palavik, põletik, nohu-köha on kõik immuunsüsteemi kaitsevahendid. Kui need järsult kaovad, siis peaks ju tegemist olema immuunsüsteemi pärssimisega ehk mahasurumisega. Sestap ole ettevaatlik, et pideva allasurumisega ei tekita omale tugevamat ja tõsisemat haigust. Immuunsüsteem on see, mis palaviku, põletiku jms abil haigusest võitu saab.

Ekseem nahal on juba niivõrd levinud, et sellele ei pöörata enam isegi tähelepanu või peetakse seda lihtsalt tüütuks segajaks. Kuid ekseem võib vägagi häirida inimese igapäevaelu. Sügelemine häirib unerežiimi – kuna sügelemine intensiivistub just öösiti.

Tundub, et ekseem ühendab kõik, mis võib nahaga valesti minna: häiritud barjäärifunktsioon, mikroobide tasakaalustamatus ja immuunrakkude reageeringu võimendumine. Nahabarjääri häirimine pesemise või kratsimisega võib muuta mikroobide populatsiooni. See võib anda hoogu juurde immuunsüsteemile, mis käsib naharakkudel kiiresti vohada ja täita piirkond põletikuliste valkudega (Põletikulise reaktsiooni valk on valk, mille sünteesi kiirus põletikulise protsessi juuresolekul on suurem kui selle katabolismi kiirus). Kõik see muutub põletiku, sügeluse, barjääri lagunemise ja mikroobide tasakaalustamatuse püsivaks tsükliks. "Ja mis siis saab, kui olete ühiskonnana ekseemi tekitanud liigse pesemisega," spekuleerib Skotnicki.

Tundlikkus, allergia, ekseemid viivad aina rohkema puhastamise ja kreemide kasutamiseni. Kui patsiendid jõuavad Skotnicki juurde, on neil lööbed, mis on kestnud juba kuid ja see on viinud inimesed instinktiivselt veel suurema koorimise ja kreemitamiseni. Ja nad tulevad arsti juurde lootusega saada veel üks toode – parem ja efektiivsem. Nad tahavad, et see oleks „naturaalne“  ja „leebe toimega“.  Midagi sarnast mittemillelegi. Kuid arstidel on  väga raske määrata sellisele nahale mittemidagist. Kuna patsiendid tahavad, et neile antaks mingi retsept või vähemalt mingi režiim.

Siinkohal tuleb mulle kohe meelde, kuidas minu 15 aastane tütar koju „loodusliku ja eeterliku õliga“ näopuhastustoote tõi. Arvestades, et ma ei ole laste nahal kasutanud kunagi mingeid kreeme ega seepe. Aga tüdrukule meeldib katsetada indiaanimaalingutega ja see tuleb õhtul kuidagi maha saada. Peale naturaalse puhastajaga pestud nägu oli tal igatahes järgmisel hommikul üleni paistes punane. Selgus varsti, et ta on isalt ja vanaisalt saanud päranduseks atoopilise naha – nahk on hõredam ja laseb kergesti seestpoolt välja vett ja sissepoole kergemini igatsorti ainest, mis võib nahka ärritada. Võin vaid oletada, et elu maal ja intensiivse nahahoolduse puudumine siiani on vanaisa eluaegse sügeleva ekseemi taandanud vaid kergeks ketenduseks suu ümber (talviti) ja vajaduseks jälgida kätele tekkivate kriimustuste ja haavade paranemist. 

View this post on Instagram

A post shared by Jen @theecowell #BeautyScience (@theecowell)

Keemik Jen Novakovich (@theecowell), kes juba kaua kosmeetikatooteid uurib, kirjutas hiljuti oma postituses, et kui ta järjekordselt kuuleb reklaami: „suurepärane, puhta ja terapeutilise kvaliteediga" eeterlik õli teeb seda ja toda, siis:

„Palun ärge pange eeterlikku õli otse oma nahale ega kasutage seda lastel kui „ravib-kõiki-haigusi“ vahendit, ega võtke seda sisse. See EI OLE turvaline. Ja kui te kuskil sellist soovitust näete, kõndige kohe eemale.

Pidevalt kandes eeterliiku õli otse nahale suureneb tõsiselt risk nahaallergia tekkeks. Ärge pange eeterlikku õli vannivette, kuna eeterlik õli ei lahustu vees.

Ja jumal eest ärge jooge eeterlikku õli. Mürgituskeskuse statistika järgi on mürgitused eeterlike õlidega kasvavas trendis.

Ärge pange eeterlikku õli laste nahale, et neid ravida. See tõstab allergiate riski või halvendab olemasolevaid seisundeid.

Eeterlikud õlid on äärmiselt kontsentreeritud ja te ei puutu looduses kunagi kokku sellise konsentratsiooniga. Äärmiselt oluline on korrektne lahjendamine.

Mida siis oma probleemidega teha? Skotnicki on leidnud teatud lahenduse ja soovitab oma patsientidele toodete „dieeti“ või „paastu“. St kõik nahahooldustooted tuleb ära jätta (või vähemalt nii palju kui võimalik). Seda lähenemist toetab järjest  enam dermatolooge.

Nahk on lõppude lõpuks äärmiselt vastupidav. Võime proovida seda juhtida või katta paiksete toodetega, kuid lõppkokkuvõttes on see loodusjõud, mis reageerib selle alt ja väljast tulevatele pidevatele signaalidele, nagu see on arenenud miljonite aastate jooksul. Nahk püüab säilitada tasakaalu.

Nahk on inimkeha suurim organ. Meil kõigil on piisavalt nahka, et kui selle laiali laotada, kataks see umbes 1,7 ruutmeetrit. Seda võib liigutada mis tahes suunas ning venitada ja nahk tunneb väikseid temperatuuri, rõhu ja niiskuse muutusi. Nahk sisaldab närvikiude, mis võivad meie ajule signaale saata, et tekitada piinavat valu ja ekstaatilist naudingut. Nahk suhtleb maailmaga, kui oleme haiged, väsinud või ärevil või erutunud. Nahk võib lahti rebeneda ja mõne aja pärast taas kokku kasvada. Nahk võib meid surmava ülekuumenemise eest hoida, kastes end vedelikku, mis põhjustab kuumuse kiiremat kiirgust külgnevasse õhku. Nahk pole vähem oluline kui meie süda, selg või aju. Ilma selleta aurustuvad meid moodustavad vedelikud ning välismaailm valgub meisse ja nakatab meid ning me sureme kiiresti.

Seega on naha tervise eest hoolitsemine ülioluline, kuid see hõlmab palju enamat, kui erinevate aineste naha peale määrimine.

Ja kuna nahast tuleb palju juttu, siis enne kui raamatuga edasi lähen, vaataks üle selle, millest nahk on kokku pandud ja kuidas see töötab.

https://www.youtube.com/watch?v=OxPlCkTKhzY 5 minutiline piltlik video naha ehitusest ja ülesannetest

Kas teate, et…

Igal täiskasvanud inimesel on umbes 2 m² nahka;

Naha keskmine kaal on umbes 14 kg, moodustades umbes 20% kogu kehamassist;

Nahk sisaldab umbes 25% kogu keha veevarust;

Ühes ruutsentimeetris sisaldub:

600 000 naharakku

5000 sensoorset rakku

4 meetrit närve

100 higinääret

1 meeter veresooni

15 rasunääret

5 karva

150 000 melanotsüüti

Nahal on kolm põhikihti - epidermis, dermis ja hüpodermis.

Epidermis

Epidermis (marrasnahk) on välimine kiht. See on veekindel barjäär, mis annab nahale tooni. Selle peamised rollid on:

uute naharakkude loomine

nahale värvi andmine

keha väliskeskkonna eest kaitsmine

Inimesed eraldavad iga päev umbes 500 miljonit naharakku. Tegelikult koosnevad epidermise äärepoolseimad osad ca 20-30 kihi osas surnud rakkudest.

Epidermis tekitab oma alumistesse kihtidesse pidevalt uusi rakke. Umbes nelja nädala jooksul jõuavad need rakud pinnale, muutuvad kõvaks ja asendavad surnud rakud.

Keratinotsüüdid on epidermise kõige levinum rakutüüp. Nende ülesanne on toimida tõkkena bakterite, parasiitide, seente, viiruste, kuumuse, ultraviolettkiirte (UV) ja veekao vastu.

Epidermis ei sisalda veresooni. Naha värv tuleneb pigmendist nimega melaniin, mida toodavad melanotsüüdid. Neid leidub epidermis ja need kaitsevad nahka UV -kiirte eest.

Epidermise viis kihti on:

Stratum corneum (sarvkiht)

stratum lucidum

stratum granulosum

stratum spinosum 

stratum germinativum

Õhuke kiudaine riba, mida tuntakse basaalmembraanina, on epidermise ja dermise (pärisnahk) vahel.