Kiire ja aeglane mõtlemine

 Kuidas siis läks aasta 2021 😎:

Kui liikumine on piiratud, siis tühiste vaidluste ja järjest hullumeelsemate teooriate uskumise/tagaajamise asemel on hea lugeda: õppimiseks, avastamiseks, meelelahutuseks...

Aasta viimane teadusraamat oli Daniel Kahnemani „Kiire ja aeglane mõtlemine“ (kirjastus Tänapäev, 2021).

Kahneman on psühholoog, kes 2002 aastal jagas  Nobeli majanduspreemiat koos Vernon L. Smithiga.

500 leheküljeline suures formaadis raamat, mida oli suhteliselt igav lugeda. Üksikasjalik, täpne, vaieldamatult oma ala tundvalt spetsialistilt, kuid samas kohati pedantne, liiga detailne. Võtsin lugemiseks psühholoogi raamatu, kuid see kisub palju majandusteooriasse. Mulle endale oli ülikooli ajal vaieldamatult kõige tüütum ja igavam aine tõenäosusteooria. Pilk poja gümnaasiumi matemaatikaõpikusse – tänase õppekava tõenäosusteooria ülesannetesse – ja tuleb tõdeda, et see on jätkuvalt antipaatne. Kindlasti pärl aga neile, kes sellest vaimustuvad.

Sestap teine pool sellest raamatust – riskistrateegiad, eredad tõenäosused, trall Bernouilli ümber -  ei olnud minu jaoks. Samuti ei huvita mind, kuidas Iisraeli sõjaväe standartiseeritud teste loodi ja kohaldati.

2021 aasta teadusraamatutest oli see kõige keerukamalt ja und peale ajavamalt kirjutatud. Psühholoogia teemadel eelistan kindlasti Haidti, Bloomi, Granti jt. Kui see oleks esimene teadlase/Nobelisti  poolt kirjutatud raamat, mida kätte võtta, siis jääks see ka viimaseks. Rohkem õpik vastava eriala tudengile, kui teemast huvitatule.

Aga enda jaoks panin kõrvale:

Raamatus kirjutatakse, et meie aju on jagatud kaheks süsteemiks: süsteem 1 - kiireks, intuitiivseks mõtlemiseks ja süsteem 2 – (aeglase) üksikasjaliku, analüütilise mõtlemise jaoks. Mõlemad süsteemid töötavad, kui oleme ärkvel. Süsteem 1 töötab automaatselt ja süsteem 2  on säästurežiimis. Süsteem 1 toodab Süsteemile 2 vihjeid. Muljeid, aimdusi, kavatsusi ja tundeid. Kui Süsteem 2 need heaks kiidab, muutuvad muljed ja aimdused tõekspidamisteks.

Kuidas mõlemad Süsteemid töötavad, näeb hästi läbi alloleva ülesande:

Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar ja kümme senti.

Kurikas maksab üks dollar rohkem kui pall.

Kui palju maksab pall?

Automaatne vastus on 10 senti. Ja ma oleks selle vastuse isegi öelnud, kui ei oleks paar viimast aastat koos oma põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajatega matemaatika eksamiülesandeid lahendanud.

Vastus ei ole 10 senti. Ja see on lihtne, kui pöörata tähelepanu. Kui pall maksaks 10 senti, siis on kogusumma 1.20 (10 senti palli eest ja 1.10 kurika eest). Õige vastus on seega 5 senti.

Süsteemi 2 peamisi funktsioone on jälgida ja kontrollida Süsteemi 1 välja pakutud ideid ja tegevusi.  Süsteem 1 ütles siin automaatselt vastuseks 10 senti ja Süsteem 2 oli selle vale vastuse vaikides heaks kiitnud. Kui aga sa tead, et vastus on vale, hakkab Süsteem 2 korralikult tööle ja arvutab vastuse välja.

Tehes mingit testi – näiteks liiklustesti, ei tea võib olla täpselt kõiki vastuseid. Sel juhul hakatakse kasutama kognitiivset kergust: kui vastus tundub tuttavana, valid selle; kui vastus tundub võõras või ebareaalne, lükkad selle tagasi. Tuttavlikkuse tunnet tekitab Süsteem 1 ja Süsteem 2 toetub sellele muljele ja langetab otsuse: õige või vale.

Veenev sõnum:

Daniel Kahneman sündis 1939

Daniel Kahneman sündis 1947

Mõlemad vastused on valed, kuid eksperimendid näitavad, et tumedalt trükitut usutakse tõenäolisemalt.

Kui kasutate värve, usutakse rohkem erksinist või punast trükki, mitte hägusat rohelist, kollast või kahvatusinist.

Värsistatud aforisme peeti samuti tõesemaks. Nii et tasub luuletada...

Moosese illusioon:

„Kui palju igast liigist loomi viis Mooses laevale?“

Inimeste arv, kes tabavad ära, et midagi on valesti, on nii väike, et seda nähtust nimetatakse „Moosese illusiooniks“ . Miks? Sest Mooses ei viinud ühtegi looma laevale, Noa viis.

Kindluse eelistamine kahtlusele

Süsteem 1 ei ole aldis kahtlema. See surub mitmetähenduslikkuse maha ja konstrueerib spontaanselt võimalikult sidusaid lugusid. Kui sõnumit kohe ümber ei lükata, levivad selle esile mananud assotsiatsioonid edasi, nagu oleks sõnum õige.

Mis teeb siis võimalikuks inimestele igasugu soga müümise terviseime pähe....

Varsti saan hakata lugema Adam Granti raamatut "Think again" ja sealt on pärit allolev püramiid:

Kättesaadavus

Hinnanguid surmapõhjuste kohta moonutab meediakajastus. Kajastus ise on kallutatud uudsuse ja südantlõhestavuse suunas. Meedia üksnes ei kujunda seda, mis avalikust huvitab, vaid avalikkuse huvi kujundab ka meediat.

Näiteks peeti küsitlustes tornaadot sagedasemaks tapjaks kui astmat, kuigi viimane põhjustab 20 korda rohkem surmajuhtumeid. Tornaadosid kajastab meedia lihtsalt palju enam.

Alari hirm

Alari juhtum illustreerib üht peamist piirangut meie mõtlemise (mind) võimes tegeleda väikeste ohtudega: me kas eirame neid täielikult või omistame neile liiga suure kaalu: vahepealseid võimalusi ei eksisteeri. Sunstein võttis selle mustri kirjeldamiseks kasutusele fraasi „tõenäosuse eiramine“.

Alar on kemikaal, mida pihustati õuntele nende kasvu reguleerimiseks ja välimuse parandamiseks. Hirm algas ajakirjanduses ilmunud lugudega, mille kohaselt tohututes kogustes tarbitult põhjustas kemikaal rottidel ja hiirtel vähkkasvajat. Lood mõistagi hirmutasid üldsust ning see hirm õhutas uusi meedialugusid.

Õunatööstus kannatas suuri kahjusid ja õunatooted muutusid hirmuobjektiks. Kuran ja Sunstein tsiteerivad üht inimest, kes helistas, et „küsida, kas on ohutum kallata õunamahl kraanikausist alla või viia see ohtlike jäätmete kogumispunkti.“  -  praegu toimub minu arust midagi taolist vastupidiselt – pelgus vaktsiini ees paneb sisse ajama selliseid kemikaale, mida rottidele isegi väikeses koguse ei anta.

Tootja võttiski kemikaali tootmisest maha, FDA keelustas selle. Hilisemad uuringud kinnitasid, et aine kujutab endast väga väikest ohtu.

Regressioon keskmise suunas

Kahneman pakub selle selgitamiseks üht väljamõeldud ajalehe pealkirja:

Energiajooki saanud depressioonis laste olukord paranes kolme kuu jooksul oluliselt.

Iseenesest vastab see ka tõele: kui anda rühmale depressioonis lastele mõnda aega energiajooki, ilmutaksid nad kliiniliselt märgatavat paranemist. Samuti vastab tõele, et paranemismärke ilmutavad depressioonis lapsed, kes seisavad mõnda aega pea peal või kallistavad päevas kakskümmend minutit kassi. Enamik sääraste pealkirjade lugejaid järeldab automaatselt, et paranemise põhjustas energiajook või kassi kallistamine, kuid see järeldus on täiesti õigustamatu. Miks?

Depressioonis lapsed on äärmuslik grupp, nad on depressiivsemad kui enamik teisi lapsi – ja äärmuslikud rühmad regresseeruvad aja jooksul. St et depressioonis laste seisund läheb aja jooksul paremaks, isegi kui nad ei kallista kasse ega joo Red Bulli. Järeldamaks, et energiajook – või mõni teine ravivahend – on efektiivne, tuleb seda ravi saavate patsientide rühma võrrelda „kontrollgrupiga“, kes ravi ei saa (või, veel parem, kes saavad platseebot).

Iseenesest just see koht panigi mõtlema. Olen pikka aega eelistanud "vähem on rohkem" ja nüüd juba varsti kaks aastakümmet ei ole tarbinud rohtusid ega vitamiine ega imerohtu ega eliksiire. Ütleme, et on vedanud siiani. Ja külmetused on olnud piisavalt kergeloomulised ja valud ning kukkumiste traumad lühiajalised. Regressioon keskmise suunas - ehk kui sul on halb, siis peale halvenemise tipu saavutamist lähebki paremaks - võtad sa midagi või mitte. Mis ei käi raskete krooniliste haiguste kohta (kuigi ka siin on juhtumeid, kus haigus regresseerub), kuid selliste hooajaliste akuutsete tõbede/väiksemate traumade osas on see täpne. Mil iganes puutun kokku inimesega, kes ütleb, et näed - tuli külmetus või tuli seen või tuli paha olemine - võtsin seda imerohtu, võtsin seda tilgakest, võtsin seda ja toda ning järgmine päev oli juba parem ja ülejärgmine päev oli täitsa hea. Järelikult see mõjus ja ongi õige asi. Mina saan siis öelda, et jah, mul ka oli paha ja tuli külmetus jne ning ma ei võtnud ei seda, toda ega kolmandat ja järgmisel päeval oli juba parem ja ülejärgmisel päeval täitsa hästi. Ja nii ei saa ma kiita ühtegi imerohtu ega vitamiini megadoosi ega muidu huvitavate nimedega kangeid kemikaale - sest ka ilma nendeta saavad asjad korda. 

Tagantjärele tarkus

Tagantjärele tarkus on iseäranis karm nende suhtes, kes teevad otsuseid teiste kasuks – arstid, finantsnõustajad, treenerid, tegevjuhid, sotsiaaltöötajad, diplomaadid, poliitikud. Kaldume süüdistama otsustajaid heade otsuste eest, mis andsid halva tulemuse ja tunnustama neid liiga vähe edukate sammude eest, mis mõjuvad enesestmõistetavatena alles pärast seda, kui fakt on aset leidnud. Tegemist on selge veaga tulemuse hindamisel. Kui tulemus on halb, süüdistavad kliendid sageli oma esindajaid, et nad seda ette ei näinud – unustades, et see oli kirjutatud nähtamatu tindiga, mis muutus loetavaks alles hiljem. Sammud, mis tundusid ette vaadates läbimõeldud, võivad tagantjärele tunduda vastutustundetult ettevaatamatud.

Mis toetab illusioone

Valiidsuse ja oskuse illusioone toetab võimas professionaalne kultuur. Me teame, et inimesed võivad säilitada vankumatu usu igasse, kui tahes absurdsesse väitesse, kui seda toetab samamoodi mõtlev kogukond.

Suur hulk finantsmaailma esindajaid peab ennast kuuluvaks väheste äravalitute hulka, kes suudavad teha seda, milleks teised nende arvates võimelised ei ole.

Jep. Mitte ainult finantsmaailmas....

Maailm on keeruline

Esimene õppetund on see, et ennustusvead on vältimatud, sest maailm ongi ennustamatu. Teine õppetund on see, et kõrget subjektiivset kindlust ei saa täpsuse indikaatorina usaldada (ebakindlus võib olla informatiivsem).

Just! Ebakindlus: tuleks teha veel uuringuid, me ei tea täpselt, see pole kindel... on tänases maailmas palju õigem ja tõele vastavam suhtumine kui netimüüjate: vot see on nii ja see on naa ja midagi rohkem te teha ei saa. See topsik viib 100% sinult kõik sinu vead ja seda ostma ilmtingimata pead!

Eksperdi intuitsioon – millal võib usaldada

Professionaalsed vastuolud toovad teadlastes välja kõige halvema. Vahel avaldatakse teadusajakirjades mõttevahetusi, mis algavad kellegi kriitikaga kellegi teise uurimistöö aadressil, millele järgneb vastus ja uus vastuväide. Kahneman märgib, et on selliseid asju pidanud alati ajaraiskamiseks. Eriti siis, kui algne kriitika on teravalt sõnastatud. Kahneman nimetab seda sarkasmiks algajatele ja edasijõudnutele. Vastused võtavad hammustavast kriitikast haruharva midagi omaks ja on peaaegu kuuldamatu, et kritiseerija hiljem tunnistaks, et tema arvustus oli mõeldamatu või mingil moel ekslik.

Kahneman ei arva, et intuitsioon on alati ekslik, kuid ta väidab, et on olemas niivõrd palju pseudoeksperte, kellel pole aimugi, et nad ei tea, mida teevad ja et üldreeglina on subjektiivne kindlus petlikult suur.

Me oleme endas kindlad, kui lugu, mida me endale räägime, tuleb pähe kergesti, ilma vastuolude ja konkureeriva stsenaariumita. Kuid kergus ja sidusus ei taga, et kindlaks peetud veendumus ka tõele vastab.

Ehk see, kui kindlad inimesed oma arvamustes on, ei ütle midagi usaldusväärset nende intuitsioonide valiidsuse kohta. Ärge usaldage kellegi, kaasa arvatud iseenda – otsust selle kohta, mil määral te peaksite nende otsustusi usaldama.

Jään jätkuvalt psühholoogia lainele ka järgmise raamatuga...