Empaatia vastu vol 1

 

Taas raamatute juurde. Mul oma lugeris on ootamas 9 teadusraamatut, ostunimekirjas veidi üle 60 😎. Häid kirjutisi on niivõrd palju. Peale soolestiku ja ussikeste jms füüsilise on mul riiulil mitmed sotsiaalpsühholoogia valdkonda käsitlevad raamatud. Paul Bloomil ilmus äsja uus raamat „The Sweet Spot“ ja kibelen seda lugema, kuid varasemad Bloomi raamatud on mul samuti lugemata ja nii ma alustasin empaatiat puudutava raamatuga „Against Emphaty“ (empaatia vastu). Ma olen varasemalt kirjutanud Paul Bloomist – kuna osalesin tema poolt läbiviidaval Yale Ülikooli kursusel „Moralities of everyday life“ - https://paikesetoit.blogspot.com/2017/11/igapaevaelu-moraal-vol-i.html, mida ma igati soovitan.

Paul Bloom (s. 24. dets. 1963 Kanadas Quebecis) on Ameerika psühholoog. Ta on Brooks ja Suzanne Ragen Yale'i ülikooli psühholoogia ja kognitiivteaduste professor. Ta uurib, kuidas lapsed ja täiskasvanud mõistavad füüsilist ja sotsiaalset maailma, pöörates erilist tähelepanu keelele, moraalile, religioonile, ilukirjandusele ja kunstile.

Bloom alustab raamatu eessõnas tema tolleaegse elukoha lähedal toimunud massitulistamise kirjeldusega. Tulistamine Sandy Hooki põhikoolis toimus 14. detsembril 2012 USAs Connecticuti osariigis Newtownis, kui 20-aastane Adam Lanza tulistas surnuks 26 inimest, sealhulgas 20 kuue- kuni seitsmeaastast last ja kuus täiskasvanud töötajat. Varem samal päeval, enne kooli sõitmist, tappis  ta Newtowni kodus lasuga oma ema. Kui esmaabi andjad kooli jõudsid, sooritas Lanza enesetapu, tulistades endale pähe. See juhtum on USA ajaloo ohvriterohkeim koolitulistamine.

Bloom kirjutab, et Lanza kohta võib paljugi öelda, kuid teda huvitas see, kuidas juhtum mõjutas teisi, Tema naine tahtis kohe sõita oma laste kooli ja lapsed koju tuua. Nende kool asus hoopis mujal ja lapsed olid juba teismelised, kuid Bloom  mõistis naise tungi. Samal päeval sattus ta kohvikusse, kus nuttis naine – kes ei tundunud ühtegi hukkunut, kuid kellel oli sama vana laps.

Alati on maailmas juhtumeid, mis meid šokeerivad. Lanza juhtum oli erinev, kuna see oli eriti võigas kuritegu, hõlmas lapsi ja toimus kodu lähedal. Pea kõik tuttavad teadsid kedagi, kes Newtownis  elas. Bloomi poeg kandis veel kuid käevõru, mälestamaks ohvreid.

Bloom kirjutab:

„Meie reaktsiooni sellele sündmusele tol ajal ja hiljem mõjutas tugevalt meie empaatiavõime, meie suutlikkus – paljud näevad seda kingitusena – näha maailma läbi teiste silmade ja tunda, mida nad tunnevad. On lihtne mõista, miks nii paljud inimesed peavad empaatiat võimsaks headuse ja moraalsete muutuste jõuks. On lihtne mõista, miks nii paljud usuvad, et empaatia ainus probleem on see, et liiga sageli pole meil seda piisavalt. Ka mina uskusin seda varem. Aga nüüd enam mitte. Empaatial on oma eelised. See võib olla suurepärane naudinguallikas, mis on seotud kunsti, ilukirjanduse ja spordiga, ning see võib olla intiimsuhete väärtuslik aspekt. Ja see võib mõnikord inspireerida meid tegema head. Kuid üldiselt on see halb moraalijuhis. See põhjendab rumalaid otsuseid ja motiveerib sageli ükskõiksust ja julmust. See võib viia irratsionaalsete ja ebaõiglaste poliitiliste otsusteni, see võib söövitada teatud olulisi suhteid, näiteks arsti ja patsiendi vahel, ning halvendada meie sõbraks, vanemaks ja abikaasaks olemist. Ma olen empaatia vastu ja üks selle raamatu eesmärkidest on ka teid selles veenda.“

Eks siis näis, kui hästi raamat sellega toime tuleb. Ma muidugi natuke juba tean mõnede artiklite põhjal, mida siin välja tuuakse ning kuhu tee viib. Empaatia vastu olemine ei tähenda mitte sugugi  kaastunde puudumist ega julmust. Pigem vastupidi. Aga nagu igal asjal on oma teine pool, nii ei ole ka empaatia üks üdini positiivne ideaalne tunne. See oleneb!

Ja kohe loengi edasi – Bloom kirjutab:

„See on radikaalne seisukoht, kuid see pole ka nii radikaalne. See ei ole üks neist kummalistest psühhopaatiat toetavatest raamatutest. Empaatia vastane argument ei seisne selles, et peaksime olema isekad ja ebamoraalsed. Vastupidi. See on see, et kui tahame olla head ja hoolivad inimesed, kui tahame maailma paremaks muuta, siis on meil parem ilma empaatiata. Või hoolikamalt öeldes on meil teatud mõttes parem ilma empaatiata. Mõned inimesed kasutavad empaatiat kõigele heale viidates, moraali, lahkuse ja kaastunde sünonüümina. Ja paljud üleskutsed, mida inimesed empaatia suurendamiseks esitavad, väljendavad lihtsalt arvamust, et oleks parem, kui oleksime üksteise vastu kenamad. Olen sellega nõus!“

Ja veel:

„Teised arvavad, et empaatia on teiste inimeste mõistmine, nende pähe sisenemine ja nende mõtlemise väljaselgitamine. Ma ei ole ka selles mõttes empaatia vastu. Sotsiaalne intelligentsus on nagu igasugune intelligentsus ja seda saab kasutada moraalse tegevuse vahendina. Kuid me näeme, et selline "kognitiivne empaatia" on headuse jõuna ülehinnatud.“

Bloom märgib, et selline võime – arvata täpselt ära teiste soove ja motivatsiooni – on eduka psühhopaadi märgiks ja seda võib ära kasutada julmuse ja ekspluateerimise kohaldamiseks.

Kohe meenub mulle endale sõbranna vägivaldne suhe(endine), kus mees lakkamatult surus naise kõige armsamate asjade peale. Maakodu, eelmisest suhtest lapsed, pereliikmed, sõbrad, riietumisstiil jm – kõik sai negatiivse, patuse, hukkamõistva värvingu. Kõik, mis oli armas naisele – seda loeti välja tema silmadest ja seda tapeti eriti jõhkral moel.

Nii et jah, seda silmist lugemist, seda üdini arusaamist saab kasutada absoluutselt valel moel. Kuigi märgitakse, et nartsissisti iseloomustab empaatia täielik puudumine, siis võib olla, et see pole päris täpne. Nartsissist pigem mõistab ülihästi ja oskab siis eriti valusasti nuppudele vajutada. Aga sellest tuleb hiljem veel juttu.

Bloom kirjutab:

„Empaatia mõiste, mis mind kõige enam huvitab, on tunne, mida sa usud, et teised inimesed tunnevad – kogeda seda, mida nad kogevad. Nii kasutab terminit enamik psühholooge ja filosoofe. Kuid ma peaksin rõhutama, et miski ei sõltu sõnast endast. Kui soovite seda kasutada laiemalt, viidates meie võimele hoolida, armastada ja jagada headust, või kitsamalt, viidata võimele mõista teisi, on see hea. Teie jaoks ei ole ma empaatia vastu.“

„Või võite lihtsalt terminoloogia täielikult unustada ja mõelda sellest raamatust kui moraali ja moraalipsühholoogia arutelust, mis uurib, mida on vaja, et olla hea inimene. Mõte, mida ma uurin, seisneb selles, et tunne, mida sa arvad, et teised tunnevad – kuidas keegi seda ka ei nimetaks – erineb kaastundest, lahke olemisest ja ennekõike heast olemisest. Moraalsest seisukohast on meil ilma selleta parem.“

Kindlasti on igaüks kunagi mõelnud, et kui pereliige või tuttav või sõber oleks empaatilisem – ehk tunneks paremini, kuidas mina tunnen – siis nad mõistaksid mind paremini ja oleksid kohelnud mind paremini.

Siit kandub seesama üle poliitikasse ja rahvustesse ja rassidesse. Mõeldakse, et kui mehed oleksid empaatilisemad – oleks vähem koduvägivalda. Kui valged oleksid empaatilisemad – oleks vähem rassivihkamist. Kui natsid oleksid olnud empaatilisemad, poleks olnud Holokausti jne, jne.

Bloom kirjutab:

„Ma arvan, et see kõik on vale. Probleemid, millega me ühiskonnana ja üksikisikutena silmitsi seisame, on harva tingitud empaatia puudumisest. Tegelikult on need sageli tingitud hoopis liiga paljust. See ei ole ainult rünnak empaatia vastu. Siin on laiem tegevuskava. Tahan põhjendada teadliku, arutleva arutlemise väärtust igapäevaelus, väites, et peaksime püüdma kasutada oma pead, mitte südant. Teeme seda juba palju, kuid peaksime rohkem pingutama.“

Kui nüüd mõelda, et kuidas siis süda kõrvale jätta – see ju puhta armastus, siis just hiljaaegu kirjutasin blogis raamatust „Kuidas emake Loodus sind tappa püüab“. On ju paljudel uskumus, et looduse eesmärk on aina meid elus hoida ja ravida ja jalgele tõsta – ehk puhas armastus. Sestap me armastame nii tohutult iga kauba peale kirjutatud sõna „naturaalne/looduslik“ ja arvame, et iga maast-puult-merest korjatud aines – ükskõik kui vastik või maitsetu – on imerohi. Ja et ellujäämine on asi, mis tasub looduse kätesse usaldada. Siiski ei maksa seda teha pimesi, vaid tuleb kasutada ka oma pead, et teha vahet, mis tapab, mis toidab.  

Bloom kirjutab:

„Kuid ma kirjutasin raamatu, mida te käes hoiate, sest usun, et meie emotsionaalne olemus on üle müüdud. Meil on kõhutunded, kuid meil on ka võime neist üle astuda, mõelda läbi probleemid, sealhulgas moraaliprobleemid, ja teha järeldusi, mis võivad meid üllatada. Ma arvan, et siin toimub tegelik tegevus. See teeb meist eriliselt inimese ja see annab meile potentsiaali olla üksteise vastu paremad, luua maailm, kus on vähem kannatusi ning rohkem õitsengut ja õnne. Näiteks pole midagi loomulikumat kui see, et me eelistame oma sõpru ja perekonda. Keegi ei saa kahelda, et hoolime lähedastest palju rohkem kui võõrastest. Suguluse mõju väljendub lauses “Veri on paksem kui vesi”, samas kui vastastikune tõmbejõud võeti kenasti kokku toostis, mille õppisin lapsepõlves ühelt oma lemmiksugulaselt:

Here´s to those who wish us well.

All the rest can go to hell.

 

Oleme seega emotsionaalsed olendid, kuid me oleme ka ratsionaalsed olendid, kellel on võime teha ratsionaalseid otsuseid. Me võime oma kirgi alistada ja kõrvale lükata ning me peaksimegi seda sageli tegema. Seda on kergem näha selliste tunnete puhul nagu viha ja vihkamine – on selge, et need võivad meid eksiteele viia, et meil läheb paremini, kui nad meid ei valitse ja kui suudame neist mööda hiilida. Kuid see oleks tõesti ratsionaalsuse kasuks, kui näidata, et see kehtib ka millegi pealtnäha positiivse kohta nagu empaatia. See on üks põhjusi, miks ma selle raamatu kirjutasin. Argumenteerin siin kolme asja üle. Esiteks kujundab meie moraalseid otsuseid ja tegusid võimsalt empaatiajõud. Teiseks muudab see sageli maailma hullemaks. Ja kolmandaks, me suudame teha paremini.“