Mürkidest vabanemise raske tee

Lugesin hiljuti kunagise New Yorgi surmajuhtumite uurija Barbara Butcheri mälestusteraamatut "Mida surnud teavad". Üks juhtum teiste seast köitis tähelepanu ja usun, et selliseid lugusid peaks meeles pidama, kuna umbusaldus peavoolu meditsiini vastu on toonud ka meie Eesti turule hulgaliselt imeravijaid ja kindlasti on neid palju veel tulemas. 150 dollari eest seanss, mis puhastab mürkidest ja toksiinidest, peatab vananemise ja võimaldab uuesti ja puhtalt edasi minna. Kes tänapäeva elurattas ei tahaks oma väsimusest, magamatusest, ületöötamisest tekkinud jõuetusest kiirelt ja ainult raha eest  vabaneda. Keegi pakub alati lahendust, mis ei hõlma oma panust ja vaeva.

Barbara Butcher kirjutab: "Tuttavaks sain end murest murtud keskealise paariga ja võtsin istet, et nende juttu ära kuulata. Härra ja proua Grove olid kiirustanud nädal tagasi Vermontist New Yorki, kui said teada, et nende 38-aastane tütar Leah oli koomasse langenud. Pühendunud vanemad veetsid kõik päevad Bellevues tütre voodi kõrval ning hotellist minnes möödusid meie asutusest. Nähes silti „Kohtumeditsiiniamet“, tuli neile mõte, et võib-olla saaks keegi uurida asjaolusid, mis olid nende tütre surmasuhu viinud.

Leah’d oli vaevanud kerge depressioon ja ta oli hakanud kahtlema, kas ta ikka tahab arvutimüüja stressirohket tööd edasi teha. Ta soovis elult enamat, aga ei teadnud, mida. Sõber oli rääkinud talle „imettegevast“ psühhiaatrist doktor James Wattist East Forty-Sixth Streetil, kes pesevat mürgid ja raskmetallid kehast välja, mis tagavat kerge tunde ja selge pea. Veel manustavat ta veenisisese infusiooni teel medikamente, mis peatavat vananemise. Raskematel juhtudel pakkuvat ta klientidele „taassünnikogemust“. Ta uimastavat patsiente süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasiga, surudes inhalatsioonimaski pekselva, õhku ahmiva, rabeleva ja tõmbleva patsiendi näole. Seejärel toovat ta patsiendi aeglaselt teadvusele, tõkked ja probleemid jäävat aga üska. Ta kordavat seda protseduuri kaks korda nädalas, kuni patsiendil hakkab parem või saab raha otsa.

Leah’l oli olnud mitu seanssi, millest mõni kestis kolm tundi. Ühe protseduuri ajal oli ta muutunud väga rahutuks ja erutatuks ja doktor Watti löönud. Too oli soovitanud, et Leah võtaks järgmisel korral kaasa sõbra, kes teda kinni hoiaks – nii istuski Leah’ kallim viimaste seansside ajal tema jalgadel ja hoidis ta käsi kinni. Arst olevat manustanud Leah’le 60-protsendilist süsinikdioksiidi (tavalises toaõhus on seda alla ühe protsendi), mispeale naine hakanud krampides tõmblema ja rabelema, kuni vajunud lõdvaks.

Watt olevat käskinud Leah’ kallimal tema vererõhku mõõta. Null. Watt ütles: „Mõõtke uuesti.“ Ta ei olevat osanud kunstlikku hingamist teha (nähtavasti ka mitte häirekeskuse numbrit valida) ja oli kuidagi ebalevalt sekeldanud ka siis, kui Leah’ kallim kiirabi kutsus. Leah’ süda oli seiskunud, kiirabitöötajad elustasid teda teel haiglasse. Hapnikupuudus põhjustas ajukahjustuse ja sestpeale oli Leah koomas.

Bellevues nägin kena noort kaamet naist aparaatide keskel, hulk voolikuid külge ühendatud. Naine näis kuidagi tühjaks pigistatuna ning ma teadsin, et ta ei taju mitte mingil moel ümbritsevat. Arstid ütlesid, et ta oli vegetatiivses seisundis, säilinud oli üksnes ajutüve alaosa minimaalne talitlus. Ta polnud suurt muud kui tuksuva südamega elutu keha.

Doktor Hirsch rääkis meie advokaadiga, kelle nõuandel helistasin ringkonnaprokuratuuri. Rääkisin loo ära ning minu käsutusse määrati ringkonna­prokuröri abid Gail Heatherly ja Anne Schwartz. Nad olid niisama vihased nagu mina ja taotlesid luba Watti vastuvõtukabineti läbiotsimiseks. Mina helistasin doktor Wattile ja küsisin viisakalt, kas ta saaks anda infot, mis võiks Leah’d aidata; kas ta räägiks meile, mis juhtus, missuguseid medikamente või gaase ta kasutas. Watt vastas, et „olukorra tõsiduse tõttu“ oli talle soovitatud, et vestluste juures viibiks advokaat. „See sobib,“ laususin ma. „Kas te tuleksite koos advokaadiga kohtumeditsiiniametisse meiega rääkima?“ Pakkusin koguni, et saadan talle auto järele, kuid ta kõhkles. Leah suri mõni päev hiljem.

Järgmisel päeval korraldasime reidi Watti vastuvõtukabinetti ehk ühe magamistoaga korterisse luksuselamus. Hallipäine doktor Watt seisis koridoris, vahutades vihast oma privaatsuse rikkumise pärast. Köök oli labor, tööpindadel olid laiali vere- ja uriiniproovid. Elutuba oli protseduuriruum, kus seisis kuus allalastava seljatoega tugitoooli, igaühe kõrval tilgutistatiiv. Magamistoas olid üheinimesevoodi ja tool, voodi peatsis kuidagimoodi koostatud aparaat, mis nägi välja, nagu oleks teismeline nokitseja selle kokku klopsinud. Plastkasti ühest küljest väljuvad sasisiinid tilguti­voolikud olid koondatud valgesse lõõtsatorusse, mis oli ühendatud musta kummimaskiga. Slidistamata rõhumõõturid olid teibitud kasti teisele küljele, kust ulatusid välja ventiilid, iga ventiil ja numbriketad ühendatud tööstuslike kummivoolikutega, mis keerdusid põrandal hunnikusse. Kõik oli räpane ja vana, nagu oleks Watt oma maagilise taassünnimasina ehitamiseks romulast osi otsinud. Voolikute teised otsad viisid kappi, kust leidsin kuus suurt metallist gaasiballooni, igaühel keevitustarvete firma silt. Hullumeelse teadlase aparaat oli tööstustarvetest kokku pandud.

Uurisin ümberringi vedelevaid medikamente, mida läheb vaja hädaolukorras. Kaalium ja epinefriin olid aegunud juba viis aastat tagasi. Väikesel kärul seisis aspiraator, täis sogast musta vett. Elustamiskäru südameseiskumise puhuks ei olnud. Erakorraliste ravimite karpi allergiliste reaktsioonide jaoks ei olnud. Puhta hapniku varu ei olnud..."

 

Otsisin netiavarustest, mis sai "tublist doktorist" edasi ja leidsin New York Postist  väikese lõigu:

Manhattani arst, kes tappis kogemata ühe oma patsiendi oma „gaasiraviga“, ei lähe vangi – tehtud kokkulepet kritiseerisid eile teravalt ohvri vanemad.

„Osa minust on väga vihane,“ ütles Leah Grove’i ema Lynn ajalehele The Post oma Vermonti kodust pärast seda, kui ta sai teada, et doktor James Watt tunnistas end süüdi kriminaalses hooletuses (tapmises) ja sai vaid sümboolse karistuse.

„Doktor Watt mõrvas meie tütre. Ma tahaksin näha seda meest elu lõpuni trellide taga,“ ütles ta, lisades, et ta ei ole siiski pahane prokuratuuri peale kokkuleppe tegemise pärast.

„See, mida nad saavutasid, oli suur saavutus,“ ütles ta. „Arstil on New Yorgis peaaegu piiramatu voli teha, mida iganes ta tahab.“

73-aastane Watt tunnistas kohtus, et 19. aprillil 2001 põhjustas tema „süsinikdioksiidiravi“ – süsinikdioksiidi, dilämmastikoksiidi ja hapniku segu, mida anti läbi anesteesiaseadme – 38-aastase Leah Grove’i südameseiskumise ja seejärel koomasse langemise. Grove suri 9. mail.

Seade pidi aitama Grove’il leevendada kerget depressiooni.

„Masin, mille ma ehitasin, ei jälginud Leah Grove’i poolt sissehingatavate gaaside kogust,“ ütles arst, tunnistades, et ei teinud piisavalt, et Leah´d pärast juhtunut päästa.

Vanglakaristusest pääsemise vastutasuks lubas Watt, et ei praktiseeri enam kunagi meditsiini.

Huvitavad karistused igal juhul.

Soolestiku tervis vol 11 - candida, lekkiv sool, detoks

Lõpetan selle postitusega - mis läheb juba täiesti jõulumeeleoluga vastakuti - dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatu meie mikrobioomist ja soole tervisest. Kuid mine tea, võib olla on jõul rahulikum, kui tead, et tegelikult ei vaja me soolestiku tervise tarbeks detoksit ega puhastust ega kallist lisandit ega protokolli ega umbmäärast diagnoosi. Ja võid selle asemel kinkida omale midagi südantsoojendavat 💖💖💖

Soolestiku tervisega seotud pseudoteadus ehk luuakse probleem, et müüa toodet

Lekkiv sool - Lekkiv soolestik on populaarne, kuid mõnevõrra ebatäpne termin, mida kasutatakse soolestiku suurenenud läbilaskvuse või materjalide liigse läbimise kirjeldamiseks sooleseina rakkude vahel. Kui soolestiku läbilaskvuse muutus on täheldatav ja mõõdetav füsioloogiline protsess, siis kliinilises praktikas ei tunnistata "lekkivat soolestikku" konkreetseks diagnoositavaks seisundiks.

Eestiski on see populaarne – google annab päris palju eestikeelseid vasteid.

Fundaro kirjutab, et veebis tegutsevad soolestiku tervisegurud, kes väidavad, et nad diagnoosivad ja ravivad lekkivat soolestikku, avaldavad sümptomeid, mis on uskumatult ebamäärased sh aju udu, väsimus ja seedetrakti valu. Ükski neist sümpotmitest ei ole põhjuslikult seotud ega tunnistatud soolestiku läbilaskvuse suurenemise sümptomiteks. Ehk need sümptomid võivad tähendada mida iganes.

Tegelikult leidis hiljutine metaanalüüs, et sellised kaebused nagu kõhulahtisus, gaasid või puhitus ei ole seotud soolestiku läbilaskvuse muutumisega. Soole läbilaskvuse mõõtmised on kasulikud katsetingimustes ja need võivad anda täiendava ülevaate erinevate haigusseisundite patofüsioloogiast. Kliinilist tähtsust piirab aga valideeritud meetodite puudumine, et hinnata, kuidas muutunud soole läbilaskvus mõjutab inimese seedetrakti funktsiooni ja terviklikkust. Samuti ei ole teadaolevaid toimivaid sekkumisi, mis "ravivad"   "lekkivat soolestikku" ja nagu eelnevalt mainitud, võib elustiili muutmine olla parim potentsiaalne ennetamine soolestiku tervise edendamisel.

Raamatu autorite sõnul – kui mingil tervisealasel veebilehel on juttu lekkiva soolestiku diagnoosimisest või ravist teatud lisandite või preparaatidega, siis on see märgiks, et seda lehte ei maksa usaldada.

Puhastus- ja detoks -  väidetavalt müüakse nende nimede all protokolle ja preparaate, et eemaldada kehast toksiine ja paljudel juhtudel aidata kaasa kaalulangusele või soolestiku tervise parandamisele. Mõiste "toksiinid" on halvasti määratletud; detox dieeditööstus kasutab sageli terminit "toksiin", viidates saasteainetele, tehislikele kemikaalidele, töödeldud toidu koostisosadele ja raskmetallidele. Välja arvatud mõned halvasti läbiviidud ja kontrollimata kaubanduslikku detox-dieeti uuringut,  pole tõendeid selle kohta, et ükski kaubanduslik detox-dieet eemaldaks kehast mõne eelnimetatud „toksilise“ aine.

Kuigi puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et mis tahes puhastava või detoks dieedi protokolliga need tulemused saavutataks, määrab ja avaldab murettekitavalt palju praktikuid kliinilisi detox-protseduure.

Inimesel eemaldavad jääkaineid kehast maksa, neerude, seedetrakti, naha ja kopsude ensümaatilised rajad ja eritussüsteemid ja kuigi mõned mainitud ained kehas kogunevad, pole tõendeid selle kohta, et detox-dieet aitaks neid eemaldada. Isegi paastumine ja rasva kadu, mille järgselt teatud hulk neist ühenditest rasvkoest vabanevad, siis ei toimu kehast väljaminekut, vaid pigem ümberjaotumine teistesse kudedesse. Loommudelid illustreerivad mõningaid toidu toitekomponente, mis võivad toetada detoksikatsiooniga seotud ensümaatilisi protsesse. On näidatud, et klorella (vetikate tüüp), seleen, õunhape, sidrunhape, tsitrusviljapektiin, nori, koriander ja rasvaasendaja olestra aitavad kaasa raskmetallide või püsivate orgaaniliste ühendite eemaldamisele (peamiselt hiirtel tehtud uuringutes).

Praeguste tõendite põhjal on kõige mõistlikum viis keha võõrutussüsteemi toetamiseks lihtsalt süüa rohkelt puuvilju, köögivilju, täisteratooteid, ube, linnuliha ja kala, mis sisaldavad ohutus koguses õunhapet, sidrunhapet, pektiini, ja seleeni.

Detox-dieedid ja -puhastused võivad kujutada endast õigustatud terviseriske, sealhulgas toitainete puudust, elektrolüütide tasakaaluhäireid, kõhulahtisust, dehüdratsiooni, söömishäirete tekkimist ja isegi surma. Mõned dieedid hõlmavad pikaajalist paastumist või äärmiselt madalat kaloritarbimist, tahke toidu väljajätmist, lahtistite kasutamist, reguleerimata toidulisandeid, pikemat saunaskäimist ja rangeid toitumisreegleid. Kuigi need võivad viia lühiajalise kaalukaotuseni, kujutavad sellised ohtlikud kaalulangetamise tavad tõsiseid riske nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, ilma märgatavat kasu andmata.

Vähem on rohkem, ütlen ma ikka. Sinu igapäevases toidus on piisavalt ainest, mis toetavad maksa, neere ja seedetrakti.

IgG toidutalumatuse testid - Kuigi terminit "toidutundlikkus" kasutatakse sageli talumatuse või allergia sünonüümina, on need kõik üsna erinevad. Toidutalumatus on seedimine, allergia immuunvahendatud. Toidutundlikkuse terminit võib kasutada katusterminina, mis viitab nii allergiale kui talumatusele või on see siis turundustermin, mis on seotud toidureaktsioonide mõttetute tarbijatestidega.

Põhiteadmised toidutalumatusest, allergiatest ja immuunsüsteemist aitavad mõista IgG toidutundlikkuse testide paikapidavust (vaata ka eelmist postitust). On mitmeid erinevaid spetsiifilise aktiivsuse ja asukohaga antikehi, kuid toidutundlikkuse testimise teema jaoks on olulised IgE ja IgG antikehad. IgE antikehad mängivad olulist rolli allergilises reaktsioonis, kuna need aktiveerivad nuumrakke ja basofiile, mille tulemuseks on histamiini tootmine. IgG antikehad on kehas kõige levinumad antikehad, mis aitavad patogeene neutraliseerida, võimaldades immuunrakkudel need ära tunda ja seejärel vajadusel immuunvastust tekitada. Siiski ei mängi nad allergilise reaktsiooni tekitamisel suurt rolli, kuna nad ei aktiveeri nuumrakke ega basofiile. IgG antikeha vastuse olemasolu on iseloomulik terve inimese immuunsüsteemile, mis tuvastab antigeeni. Tegelikult on üks IgG antikeha alatüüp – IgG4 – seotud immuuntolerantsiga antigeeni suhtes. On tõendeid selle kohta, et toidu suurenenud tarbimine toob kaasa kõrgema IgG antikehade taseme, kuid topeltpimedates platseebokontrollitud uuringutes on näidatud, et IgG antikehade tase ei ole korrelatsioonis toiduallergiaga.

IgG toidutundlikkuse testid väidavad, et tuvastavad "toidutundlikkuse" või toidud, mis võivad põhjustada üldlevinud ja häguseid sümptomeid, nagu seedetrakti distress, väsimus või kaalutõus. Kahjuks ei ole need testid kehtivad ega anna toitumise kohta kliiniliselt olulisi juhiseid ning nende testitulemuste järgimine võib põhjustada ebapiisavat toitumist ja psühholoogilist kahju. IgG toidutundlikkuse testid loetlevad üles lihtsalt toidud, mida inimene on mingil hetkel alla neelanud, nii et nende toitude eemaldamine võib juhuslikult eemaldada toidu, mis põhjustas seedetrakti-häireid talumatuse või mitte-IgE-vahendatud allergia tõttu. Seega võivad üksikisikud kogeda sümptomite leevenemist juhuslikult, kuid muude toiduainete jätkuv tarbetu väljajätmine võib kasuteguri nullida ja tekitada rohkem kahju.

Nii Euroopa Allergia- ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia (EAACI) kui ka Ameerika Allergia-, Astma- ja Immunoloogiaakadeemia (AAAAI) on välja andnud töörühma dokumendid ja nende seisukoht on vastu IgG toidutundlikkuse testimisele, kuna need võivad tekitada segadust ja potentsiaalset kahju.

„Isikustatud“ sooletervise protokollid - Põhjalikud väljaheidete analüüsid on teatud ringkondade hiljutine hullus. Nad väidavad, et avastavad mikroobid, mis võivad põhjustada haigusi või ebamääraste sümptomite miljööd, lisaks antakse mõnel juhul ka mikrobioomipõhiseid toitumissoovitusi. Need eelnevad sageli pseudodiagnoosidele "lekkiva soolestiku" või "candida vohamise" korral. Kahjuks on nendel testidel ilmselgelt püsti punane lipp (hoia eemale), sealhulgas asjaolu, et turustajad kehtestavad mikroorganismide "normaalsete" tasemete jaoks oma võrdlusvahemikud (hoolimata teadusliku konsensuse puudumisest), soodustavad füsioloogilisi võimatusi, nagu konkreetsete organismide selektiivne vähendamine, teatavad geenid ilma geeniekspressiooniandmeteta (mis muudab selle praktilises mõttes üsna kasutuks) ning seoste ülehindamine erinevate mikroobide ja haigusseisunditega nii, et inimesed on täiesti segaduses ja jäävad kogu seda legendi uskuma.

Rääkimata sellest, et väljaheite mikrobioom ei näita täielikult soolestiku mikrobioomi. Ükski praegune tehnoloogia ei suuda tuvastada kõiki olemasolevaid mikroobe, kuna puuduvad võrdlusgenoomid või võrdlusmaterjal, mille abil saaksime võrrelda geneetilisi järjestusi identifitseerimise eesmärgil. Teisisõnu, me ei näe kõiki ja me ka ei tea, keda otsida.

Toitumisharjumused võivad mõjutada geeniekspressiooni ja geeniekspressioon võib mõjutada meie seedimist ja toidu imendumist, kuid toitumissoovitusi ei saa praegu soolestiku mikrobioomi põhjal välja töötada, kuna põhjuslikud seosed puuduvad. Teie mikroobsed geenid esindavad pigem teie hiljutisi toitumisharjumusi kui toitumise muutmise kompassi, ja isegi siis on toitumise ja mikroobide vahelised tugevamad seosed suhteliselt nõrgad. Samuti ei viita patogeeni esinemine haiguse esinemisele. Kuigi leidub virulentsemaid nakkuslikke mikroobe, nagu teatud E. Coli või Listeria tüved, mis allaneelamisel põhjustavad toidu kaudu levivaid haigusi, on palju oportunistlikke patogeene, mis eksisteerivad ilma haigusi tekitamata. Nad on olulised elanikud, kellel on tõenäoliselt oluline roll meie immuunsüsteemi arengus, ja kuigi mõnda neist võib seostada teatud haigusseisunditega, on nende kvantifitseerimise kliiniline kasutatavus siiski piiratud. Ilma võimaluseta määrata mikroobide "ideaalset" suhtelist arvukust, kvantifitseerida düsbioosi, määrata organismide elujõulisust või nende tegevust ainult DNA analüüsi põhjal või tuvastada liike tüve tasemel, on kliinilised rakendused piiratud. Kehtivad kliinilised testid võivad olla näidustatud patsientidele, kellel on sümptomid ja tõenäosus nakatuda patogeeniga; enamik neist testidest võivad tuvastada konkreetsed patogeensed liigid, kuid muudel juhtudel on diagnostilise protsessi käigus vaja vereanalüüsi.

Seega puuduvad empiirilised tõendid ja füsioloogiline tõenäosus soolestiku tervise "protokollidel", mis väidetavalt diagnoosivad düsbioosi, eemaldavad spetsiifilisi mikroobe, rikastavad spetsiifilisi mikroobe, ravivad soolestikku või lähtestavad soolestikku. Need võivad tegelikult kahjustada, kui isikud jäävad seda uskuma ja alustavad äärmiselt piiravaid toitumistavasid, mis võivad viia söömispatoloogiate tekkeni.

Candida ja seenhaiguste toksilisus - On teada, et pärmseened koloniseerivad nii suu- kui ka tupeõõnt ning neid tuvastatakse ka kuni ~90% tervete täiskasvanute väljaheiteproovidest (kuid see võib olenevalt tuvastamismeetodist ja proovi kohast olla kuni ~5%). The Human Microbiome Project iseloomustas seente mükobioomi, identifitseerides kolm peamist perekonda: Saccharomyces, Malassezia ja Candida, millest viimane on kõige rikkalikum. Kuigi paljud on väitnud, et pärmseened on inimese seedetrakti põliselanikud, näitavad tõendid, et mõned (või võib-olla enamik) väljaheiteproovides leitud pärmseened on tegelikult need, mis on toiduga või süljega alla neelatud.

On leitud, et dieedi muutmine pärmi sisaldava toidu eemaldamiseks ning harjamise ja hambaniidi kasutamise sageduse suurendamine vähendavad oluliselt teatud pärmseente arvu väljaheites.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei seostata tavalist rafineeritud süsivesikute tarbimist inimestel Candida albicans'i tõusuga ning suhkru lisamine toidule tõstab väljaheites C. albicans'i (ühes uuringus) ainult kõrge suukaudse pärmi kontsentratsiooniga inimestel. Oluline on märkida, et väljaheidete analüüsid ei näita tegelikku soolestiku kolonisatsiooni ja väga tõenäoline, et suukaudsed pärmid neelatakse süljega ilma tervete inimeste soolestikku koloniseerimata.

Peale pärmi sisaldavate toitude tarbimise ei ole teada toitumisharjumusi, mis võiksid eelistatavalt tõsta seedetrakti Candida populatsioone. Kuigi antibiootikumide kasutamine võib bakterite vähenenud konkurentsi tõttu viia seedetrakti Candida populatsioonide taseme tõusuni, ei toeta teaduskirjandus teisi välja pakutud „süüdlasi“, nagu rasestumisvastased tabletid, toidulisaained ja keskkonnasaasteained.

Epidemioloogilised tõendid ei seo Candida haigust seedetrakti häirete või soolebarjääri funktsiooni kahjustusega; sama võib öelda paljude uduste sümptomite kohta, mis on tavaliselt seotud "candida vohamisega", sealhulgas väsimus ja toidu imendumishäired. Soole Candida infektsiooni tõeliseks diagnoosimiseks on vaja endoskoopiat ja histoloogiat ning süsteemne fungeemia nõuab vereanalüüsi.

Siiski on selged epidemioloogilised seosed soole Candida infektsiooni ja IBD, aga ka enneaegsete imikute vahel ning Candida võib mängida rolli ka mõnede IgE-vahendatud allergiliste reaktsioonide patofüsioloogias. Tundub, et Candida aeglustab IBD haavandite paranemisaega ja võib vastsündinute seedetraktis vohada. Puudub selge seos soolestiku Candida populatsioonide ja korduva vulvovaginaalse kandidoosi (pärmseente infektsioonid) vahel, kuna tase väljaheites ei ole seotud aktiivse vaginaalse pärmseene infektsiooni esinemisega.

Puuduvad tõendid selle kohta, et dieet väiksema süsivesikute hulgaga eemaldaks pärmseened seedetraktist, samuti pole see füsioloogiliselt usutav, kuna lihtsad süsivesikud imenduvad peensooles, jättes seal elavatele mikroobidele vähe materjali.

Seenevastased ravimid on aga seeninfektsioonide korral tõhusad ravimeetodid. Nagu probiootikumide peatükis kirjeldati, paraneb antibiootikumidega seotud kõhulahtisus, mis võib olla seotud Candida'ga, huvitaval kombel täiskasvanutel probiootilise pärmi S. boulardii või lastel L. rhamnosus GG abil.

Kokkupuude hallitusega võib nahaga kokkupuutel või sissehingamisel põhjustada pindmisi infektsioone, allergilisi reaktsioone ja (harva) tõsiseid allergilisi haigusi ning allaneelamisel põhjustada seedetrakti haigusi. Väited hallituse toksilisuse kohta, mis on tingitud kokkupuutest mükotoksiinidega (hallituse poolt toodetud kemikaalid), on aga põhjendamatud ja seda ei toeta praegused tõendid või toksikoloogia põhimõtted. Mükotoksiine leidub paljudes toiduainetes ja kuigi need võivad põhjustada haigusi, ei ole uriini mükotoksiinide testimine FDA poolt heaks kiidetud ega kehtiv test, kuna haiguse künniseid ei ole kehtestatud.  

Toidulisanditest puudutavad raamatu autorid kollageeni/glutamiini, õunaäädikat, jahvatataud puu- ja aedviljapulbreid ja seedeensüüme. Ükski neist ei tee mikrobioomiga imet.

https://www.theuebc.com.au/wp-content/uploads/2019/07/1.-Gab-Fundaro-Microbiome.pdf

Fundaro kirjutab, et hiljuti on mõned fitnesskuulsused soolestiku tervise toetamiseks populariseerinud kollageeni, struktuurvalgu või tinglikult asendamatu aminohappe glutamiini lisamist. Kuigi uued tõendid toetavad kollageeni lisamise võimalikku kasutamist osteoartriidiga seotud liigesevalu vähendamiseks ning naha elastsuse ja haavade paranemise suurendamiseks, puuduvad praegused uuringud, mis uuriksid kollageenilisandi (või luupuljongi) mõju seedetrakti funktsioonile või soolestiku mikrobioomile.

Puuduvad tõendid selle kohta, et kollageeni lisamisel võib olla positiivne või negatiivne mõju, kuigi on tõenäoline, et kollageenivalgus leiduvad peptiidid seeditakse sarnaselt teiste valkudega, vabastades aminohappeid imendumiseks või (piiratud määral) kääritamine mõne bakteriliigi poolt. Võib-olla on see alusetu väide tekkinud seetõttu, et soolestiku epiteelirakke toetavas lamina proprias leidub mitut tüüpi kollageeni. Kuid nagu toiduvalgud ei asetu sissesöömisel koheselt  skeletilihastesse, ei jõua ka toidu kollageen otseselt lamina proprias asuvasse kollageeni.  

Kollageeni madala biosaadavuse ja asendamatute aminohapete puudumise tõttu ei ole see sobiv asendus täistoidule ega treeningujärgsetele valgukokteile.

Ja kõige-kõige kokkuvõtteks – mida siis sa oma soolestiku mikrobioomi jaoks teha saad.

Võite astuda samme, et toetada oma mikrobioomi mitmekesisust ja vastupidavust, toetades samal ajal oma tervist ja pikaealisust, kaaluge järgmist:

• energiabilansis püsimine (ärge sööge rohkem kui kulutate), et vältida kardiometaboolsete haiguste teket

• regulaarne mõõduka intensiivsusega aeroobne treening piisava puhke- ja taastumisajaga

• rohke köögiviljade, puuviljade ja täisteratoodete sisaldusega toidu tarbimine, mis varustavad teid fermenteeruvate kiudude, polüfenoolide ja antioksüdantidega. Siia kuuluvad:

- kõik kiulised- ja tärkliserikkad (juur-) köögiviljad

- kõik puuviljad, eriti marjad

- täisteratooted, oad, läätsed

• piisava hulga loomse ja taimse päritoluga oomega-3 rasvhapete tarbimine

- rasvane kala

- pähklid, seemned, avokaado

- oliiviõli ja rapsiõli

• kogu toidurasvade tarbimise piiramine kuni <40% kalorite rasvast ja <10% kaloritest küllastunud rasvast

• madala rasvasisaldusega fermenteeritud piimatoodete lisamine

- jogurt ja keefir

• tüvespetsiifiline probiootikumide lisamine ainult vastavalt vajadusele konkreetsete vaevuste korral

 Lihtne on oma tervist toetada ja palju odavam, kui osta kokku kollageeni ja muid toidulisandeid, ahastada detoks programmide kõrge hinna või IgG testide tulemuste pärast.

Naudi oma jõululauda ja tee rahaga midagi otsarbekamat!!!

Kaunist jõuluaega 💖💖💖

Lugedes - inimkeha BMR ja elundite energiakulu

Jätkan sealt, kus eelmine kord poolei jäi... https://paikesetoit.blogspot.com/2021/04/lugedes-energia-antioksudandid-ja-keto.html

Kõndimise kalorikulu kasvab kiiruse tõustes käimisele omase mehaanika tõttu. Tõuseme ja langeme koos iga sammuga, raskuskese kulgeb kõndides teeraja trajektoori järgi. Seda üles-alla liikumist on kiiremini liikudes raskem teha. Jooksule üleminekul muutuvad meie jalad jäigast toest vetruvateks ja toimub samm-sammult põrkumine. Iga sammuga toimub jätkuvalt tõus ja langus, kuid jooksu mehaanika tulemuseks on kindel kulu ja kiiruse suhe. Rattasõidu ja ujumise puhul toimub keha läbilükkamine õhust/veest. Toimub energiakadu takistusega võideldes, mida kiiremini liigute, seda suuremaks takistus muutub.

Üllatuslikult on treeningul ja liikumise tehnikal kuludele tagasihoidlik mõju. Eliitjooksjate uuringud näitavad erinevaid tulemusi; mõned on leidnud, et treenitud sportlased põletavad miili kohta vähem energiat, kuid teised ei näita mingit erinevust.  Osades uuringutes, mis näitavad erinevaid tulemusi, on erinevus väga väike (1-4%). Selline erinevus võib olla oluline medalivõitluses, kus mängu tulevad murdosa sekundist. Kuid spordihuvilise jaoks vahet ei ole.

Kuidas on udupeene varustusega – keha vastu liibuvad treeningriided, triibud jooksukingadel jms?

Treeningtehnika ja varustuse osa on samuti tühine. Capelli ja tema kolleegide ujumisenergeetika uuringus teatavad nad sarnastest kuludest (miili kohta) vabatehnikas, seliliujumises või liblikas ujuvate sportlaste puhul (rinnuliujumine oli märgatavalt kulukam). Ilmselt saab ujuda peaaegu igas stiilis ja see mõjutab ühe otsa kulukust vähe. Sama kehtib ka jooksmise kohta. Internet on täis nüansirikkaid ja huvitavaid näpunäiteid, kuidas joostes käsi hoida, kuid enamasti on see kasutu, vähemalt energeetika osas. Võib joosta käed rinnal risti, üleval pea kohal, selja taga kinni hoides – kõik need mõjutavad kalorite kulu ca 3-13%. Uusi Nike Vaporfly jalanõusid (250 dollarit) reklaamitakse lubadusega, et need vähendavad 4% jooksukulusid. 68kg jooksva inimese kohta teeb see 4 kcal kokkuhoidu 1,6 km kohta –niipalju kaloreid annab 1 M&M komm.

Ühesõnaga on liikumise kalorikulu tõeliselt madal. Ja siinkohal ei ole see üleskutse vähem liikuda (et mis siis liikuda, kui vähe kasu), kuna liikumine annab kehale palju muud head. Välja tuleb pigem see asjaolu, et pärast tugevat trenni ei saa ennast "premeerida" tordiga ja ei toimi valem, et mida rohkem trenni, seda rohkem võib süüa. Väga kaloririkkad töödeldud toiduained on on need, mida süüa väikeses koguses või harva.

 Mõelgem tüüpilisele 68-kilosele täiskasvanule. Isegi kui ta kõnnib soovitatud 10 000 sammu päevas (umbes viis miili), on see ainult umbes 250 kcal - umbes sama palju kaloreid kui 590 ml limonaadipudel (240 kcal) või pool Big Maci (270 kcal). Ühe trepi (umbes 10 astet) ronimine põletab umbes 3,5 kcal, vähem energiat kui nad saavad ühest M&M-ist. Šokolaadiglasuuriga sõõrikus olevate kalorite kulutamiseks (340 kcal) peate jooksma umbes 5,6 km ja McDonaldsi suure piimakokteili (840 kcal) ekvivalendi põletamiseks rohkem kui 12 km. Ekstreemsemate ürituste jaoks on kulud muidugi suuremad. 68kg sportlane põletab maratoni jooksul umbes 2690 kcal. Ironmani triatlon (2,4 miili ujumine, 70,1 miili ratas, 26,2 miili jooks) põletab umbes 8000 kcal, eeldades, et rattasõidu keskmine kiirus on 25 (miili/tunnis) ja kiire ujumine. 100 miili ultramaratoni läbimine põletab umbes 16 500 kcal. 13,6 kg seljakotiga Apalatši rajal matkamine põletab umbes 140 000 kcal.  

Liikumine on meie põhivajaduste kalorikulu kõrval üsnagi väike. Põhiainevahetuse kiirus ehk BMR (basal metabolic rate) on kõige paremini määratletud: see on energiakulu määr, mida mõõdetakse varahommikul, kui inimene lamab, on ärkvel, kuid rahulik, tühja kõhuga (viimase kuue tunni jooksul pole toitu), mugav temperatuur. Kui üks või mitu neist kriteeriumidest ei ole täidetud, nimetatakse mõõtmist tavaliselt puhkerežiimiks vms.  Põhiainevahetuse kiirus (nagu ka selle paljud variandid) on energia, mida teie keha põletab, kui ta ei tee füüsilist tööd, ei seedi ühtegi toitu ega tee tööd sooja hoidmiseks. Parim viis sellele mõelda on teie organite energiakulu kokkuvõte, kui nad oma erinevaid ülesandeid täidavad. Mida suurem olete, seda suuremad on teie elundid ja seda rohkem tööd nad iga päev teevad. Seetõttu pole üllatav, et BMR (kcal päevas) suureneb koos kehakaaluga (naelades) järgmiselt:

Imikud (0–3 aastat): BMR = 27 × Kaal - 30

Lapsed (3 aastat kuni puberteedini): BMR = 10 × Kaal + 511

Naised: BMR = 5 × Kaal + 607

Mehed: BMR = 7 × Kaal + 551

68kg ehk150 naela kaaluva naise BMR=5x150+607= 1357kcal

Kui suurem osa teie kehakaalust on rasv, langeb teie BMR tõenäoliselt ennustatud väärtusest madalamale. Kui suurem osa teie kaalust on lihas kude, satute tõenäoliselt kõrgemale. See on üks põhjus, miks inimesed märkavad vananedes oma ainevahetust "aeglustumas": me kipume vanemasse ikka jõudes jõudes lihaseid rasvade vastu vahetama. Isegi lihaskudede sees on päevas põletatud kalorite hulk väga erinev. Mõni teie elundid on metaboolselt üsna vaiksed. Teised põletavad iga päev piisavalt energiat, mis kuluks ca 5km jooksu tegemiseks. Erinevate elundite suuruse individuaalne varieerumine, eriti lihaste ja elundite massi suhe, võib avaldada BMR-ile märgatavat mõju. Suurimad organid on reeglina väiksemad kulutajad.

Lihased, nahk, rasv ja luustik -  Tüüpilise USA täiskasvanu puhul moodustab lihas 42 protsenti kehakaalust, kuid kulutavad ainult 16 protsenti BMR-ist, umbes 280 kcal päevas. Teie nahk kaalub ca 5 kg, kuid põletab ainult 30 kcal päevas; teie luustik kaalub natuke rohkem, kuid põleb veelgi vähem. Rasvarakud on aktiivsemad, kui arvata oskate. Nad toodavad hormoone ning toimetavad glükoosi ja lipiidide liiklust, et säilitada keha energiavarustust. Sellegipoolest põletab iga 0,5 kg rasva ainult umbes 2 kcal päevas, kokku umbes 85 kcal päevas tüüpilise 68kg täiskasvanu puhul, kelle keharasv on 30 protsenti.

Süda ja kopsud - teie süda on lihast koosnev pump, millel on oma elektrisüsteem. Iga löögi korral pumpab süda aordi kaudu kehasse umbes 70 ml verd. See on umbes viis liitrit minutis, peaaegu kogu teie veri. Ja seda puhkeolekus! Treeningu ajal võib südame väljund kergesti kolmekordistuda. Hämmastaval kombel tehakse kogu see töö väga madalte kulude juures, umbes 2 kalorit löögi kohta Mitte kilokalorid, vaid 2 kalorit (0,002 kcal). Puhkeaqsendis teeb süda 60 lööki minutis ja kulutab ca 8 kcal tunnis. Kopsud on kaks korda suuremad, kuid kulutavad ainult 80 kcal päevas.

Neerud – on keha koristusjaamaks. Väsimatud, hädavajalikud ja täielikult alahinnatud. Peale selle, et neerud hoiavad normis keha veesisalduse, filtreerivad nad päevas 180 liitrit verd ja peavad kontrollima kõikvõimalike jääkainete eemaldamist. Miljonid nefronid puhastavad igat veretilgakest 30 korda päevas, pumbates sooli ja muid molekule sisse ja välja, et hoida häid asju ja elimineerida mittevajalikku. Ja ometi jõuab igast meediakanalist ja poeletist teieni valjuhäälne terror – osta „toksiine välutav puhastuskuur“ – inimesed kulutavad asjatult raha ja aega (peamiselt tualetist allauhtuvale ainesele). Enamik sellest kraamist annab neerudele kõvasti tööd juurde, mitte ei kergenda seda. Lase neerudel teha oma tööd – pealegi tasuta. Nii kaaluvad neerud vaid 200 g, kuid kulutavad 140kcal päevas – muljetavaldava 9% BMR-st.

Maks – vaieldamatu kangelane meie kehas. 1,5 kg kaaluv elund on osaline praktiliselt kõigis meie elu alalhoidvates protsessides. Siin hoitakse peamisi glükogeeni varusid ja maks toodab glükoosist glükogeeni ja glükogeenist glükoosi. Maks lagundab kasutamata külomikronid ja varundab rasva jne, jne. Veel lagundab maks hästi paljusid jääkaineid (toksiine) – aga äkki ikka ostaks selle detox pulbri, tilga, teeks mahlapuhastust ... Maks kulutab 300 kcal päevas, mis on ca 20% BMR-st.

Seedetrakt – kaalub veidi üle kilo ja kulutab 12 kcal tunnis tühja kõhu korral puhkeasendis. Seedimishoos kulutatakse ca 10% kalorihulgast. Keskmine täiskasvanu seedetrakt kulutab 250-300 kcal päevas. Ei oe veel hästi teada, kui palju kaloreid kulutavad meis elavad triljonid bakterid. Hetkel on oletatud, et bakterite energiakulu on ca 16% BMR-st, see tähendaks, et pea kogu seedetrakti tegevus oleks bakterite energiakulu.

Aju – jagab maksaga „kõige suurem kulutaja“ kohta. Kaaludes ca 1,3 kg, kulutab aju ca 300 kcal päevas ja see on 20% BMR-st. Selline kõrge kulu on andnud meile suurema aju. Aju on omaette primadonna ja tarbib puhtalt glükoosi (kuid on suuteline ka ketoone põletama). Siin o huvitav see, et mõttetöö eriti kaloreid ei kuluta. Tippmaletajate uurimisel on selgunud, et nende pingsate matšide ajal on BMR tõusnud vaid 4 kcal võrra (tunnis). Ja kuigi mõttetöö ei nõua eriti kaloreid, on suur kulutaja õppimine. Neuronite töö, uute teede (sünapside) loomine on  kulukas tegevus. Christopher Kuzawa meeskonna töö on näidanud, et lastel vanuses 3-7 aastat on ajutöö 60% BMR-st. See on kolm korda kõrgem, kui täiskasvanul. Ja kui aju vajab sel ajal niivõrd palju energiat, on muu keha kasv pärsitud.

Allikas. H. Pontzer "Burn"