Parasiidid või partnerid vol 7 - immuunsüsteemi rahuvalvajad

 

Dunn kirjutab, et aja jooksul on Weinstockil tekkinud arusaam, et soolestik vajab oma arenemisprotsessis parasiite. Ilma parasiitideta kasvab soolestik nagu taim ilma raskusjõuta. Raskusjõud oli kunagi taimede arenguetapil olulise tähtsusega, see aitab neil juured sügaval mullas hoida. Ilma raskusjõuta oleksid puujuured nagu Medusa juuksed igal pool laiali. Ja ka meie immuunsüsteem paistab ei arene korralikult, kui parasiidid täielikult puuduvad.

Keegi ei tea, mis täpselt toimub. Teada on, et kui kõik parasiidid eemaldada, kaldume olema rohkem haiged ja kui mõned tagasi panna, oleme tervemad.

Weinstockil on selle kohta spetsiifilisem arvamus, nagu ka paljudel teistel teadlastel. Mis automaatselt ei tähenda, et see on õige, kuid arvestades seda, mida me hetkel teame – on see võimalik.

Et parasiitide rollist paremini aru saada, vaatame immuunsüsteemi. Keha on kui riik, kus on kaks immunoloogilist relvastatud armeed. Üks võitleb ühte tüüpi vaenlaste, viiruste ja bakteritega; teine tegeleb teist tüüpi vaenlaste, nematoodide ja muude suuremate parasiitidega. Nad töötavad koos, ehkki mida rohkem kulub keha energiat ühele immuunsüsteemi osale, seda vähem on seda võimalik teisele kulutada.

Dunn märgib, et see on immuunsüsteemi hästi pealiskaudne selgitus, kuid aitab lihtsamalt ülevaadet anda.

Need kaks meie immuunsüsteemi osa on eksisteerinud enam kui 200 miljonit aastat. Haidel on need. Oravatel on need. Kaladel on need. Isegi mõnedel putukatel on selliseid osasid. Kõigil on neid, sest loomade suguvõsade pika ajaloo jooksul on iga põlvkond olnud täis parasiite, samuti baktereid ja viirusi. Meie parasiidid olid eeter, milles meie keha end mõtestas. Nende olemasolu on pikka aega olnud sama usaldusväärne kui raskusjõud. Siis see tuli, suur muutus. Inimesed hakkasid elama hoonetes ja kasutama tualettruume ning kõik on muutunud viimase paari põlvkonna jooksul.

Pikka aega mõistsime, et immuunsüsteem tervikuna hõlmab vaid kahte peamist tüüpi kaitsejõude, üks bakterite ja viiruste, teine suuremate parasiitide vastu. Kuid viimase viie aasta jooksul on ilmnenud selles loos probleem. Midagi jäi puudu, kuskil oli veel üks tundmatu. Teadlased avastasid, et kui parasiidid kehasse satuvad, siis immuunsüsteem lõpetas nende ründamise, kuid miks ja kuidas?

Tuleb välja, et me olime täiesti tähelepanuta jätnud immuunsüsteemi põhikomponendi - rahuvalvajad. Mida peaks keha tegema, kui parasiit on end meis kinnitanud ja esialgsed katsed seda välja saada on ebaõnnestunud? Nendega võib jäädagi igavesti võitlema. Seda juhtub ja sel juhul on keha immuunvastusest tingitud probleemid suuremad, kui ussi poolt põhjustatud probleemid. Ehk immuunsüsteemi reaktsioon põhjustab rohkem haigust, kui parasiit. Selles kontekstis võib organismil olla parem tegelikkusele järele anda -  uss on nüüd siin olemas ja keha õpib seda taluma.

Vastus näib viitavat ikka ja jälle ühte punkti - kui parasiit jääb kehas ellu, õpib keha sellega koos elama. Rahuvalverakkude meeskond kutsub parasiidivastased ründajad tagasi. Rahuvalvajad tasakaalustavad immuunvastust. Nad jätavad sellega kehale rohkem energiat, et võidelda kuskil mujal võidetava või virulentse vaenlase vastu.

Weinstock ja teised teadlased arvavad, et rahuvalvajad on nii meie evolutsiooniline lahendus kui ka kaasaegne probleem. Eeldatakse, et rahuvalvajaid toodetakse ainult siis, kui on olukorda, kuhu rahu tuua. Kui parasiite pole, siis rahuvalvajate meeskond nö kärbub ja kaob. Ründemeeskond aga on jätkuvalt ründamas. Ehk immuunsüsteem ründab, mida iganes see võõraks peab. Keha enda reaktsioonid tunduvad süsteemile kahtlased ja ta ründab. Ja rahuvalvajad, mis tavaliselt ründajaid tagasi kutsuvad, ei hakka tööle – need on liiga nõrgad.

Rahuvalvajate poolt kontrollimata võib meie immuunsüsteem meie kehaga lõputult võidelda. See võitlus kestab seni, kuni oleme haiged ja seejärel veel haigemad. Meie nahk läheb kärna. Meie sooled muutuvad põletikuliseks. Meie kopsud vilistavad ja varisevad kokku. See võitleb meie kehadega, kuni ei jää järele ühtegi võitjat.

Siinkohal on kaks arvamust: Weinstock arvab, et kui ta usse patsientide kehasse viis, hakkas nende keha tootma rahuvalvajaid, mis säilitasid rahu, takistades immuunsüsteemil usside ründamist. Ja kindlasti põhjustavad kidaussid (hookworms - kidausside munad on nakatunud inimese väljaheites. Kui nakatunud isik roojab õues (põõsaste lähedal, aias või põllul) või kui nakatunud inimese väljaheiteid kasutatakse väetisena, ladestuvad munad mulda. Seejärel võivad nad valmida ja kooruda, vabastades vastsed (ebaküpsed ussid). Vastsed küpsevad vormi, mis võib tungida läbi inimeste naha. Kidaussi nakatub peamiselt saastunud pinnasel paljajalu kõndides. Üht tüüpi kidaussi Ancylostoma duodenale saab edastada ka vastsete allaneelamise kaudu) oma probleeme, millest levinum on tõsisema infektsiooni korral vere kaotus ja aneemia.

Kuid üldiselt tunduvad need probleemid olevat minimaalsed nii üldises mõttes kui ka igavesti ussiga võitlemise kulude suhtes. Kui uss on hästi kinnitunud ja keha jätkab selle vastu võitlemist, raiskab keha energiat. Ja nii võib juhtuda, et rahuvalvajad pakuvad mehhanismi, mille abil soolestik tunnistab nö lüüasaamist ja samal ajal takistavad immuunsüsteemi pikaajalist rünnakut soolestikule. Rahuvalvajad hoiavad rahu. Ussid vallandavad omal moel selle rahu. See võib nii olla.

Teine variant, mis raamatu kirjutanud Dunnile endale meeldib: juba kaua aega on teatud, et parasiidid inimese soolestikus toodavad ise aineid, mis immuunsüsteemi maha surub. Parasiidid teevad seda, tootes aineid, mis matkib inimkeha enda poolt toodetavat. Umbes midagi sellist, et „halloo, siin on kõik hästi, pole vaja rünnata“.  On täiesti võimalik, et meie keha on arenenud sõltuma neist toodetavatest ühenditest, vähemalt teatud kogusest. Ja mitte et keha oleks neid vajanud kohe algusest peale. Kuid võib-olla on kehas arenenud tugevam immuunreaktsioon (rünnak), teades, et osa tema rünnakuvõimsusest surutakse maha. Ehk kui parasiidid on kohal, on immuunvastus „normaalne“, kui mitte, siis liiga tugev.

Võib ju täitsa olla ja kohe tuleb meelde kogu see krempel, mis hetkel on nii meil Eestis kui ka mujal eriti populaarane: boosti oma immuunsüsteemi, tugevda oma immuunsust ... olete siis kindel, et on piisavalt parasiite 😏 rahu hoidmas...naturalismi viimaste aastate saavutus on ju ka see, et iga haiguse põhjuseks parasiite pakutakse ja hästi palju parasiidivastast tõrjet tehakse. Mitte et inimene peaks kubisema parasiitidest - liiast on alati halb, kuid palju tehakse hetkel rutiinset, peaaegu igapäevast/nädalast puhastuskuuri. Covid on muuhulgas toonud palju imeravimi pakkujaid ja üks populaarsem naturalismi variant on hetkel Ivermektiin - parasiidirohi. Võetaks taaskord lehmale sobivaid doose. Kas tuleks nüüd eeldada, et autoimmuunhaiguste arv hakkab tõusma? Eks näis...

Peale Weinstocki on ka teadlasi, kes on pakkunud põhjuseks hügieenihüpoteesi – et keha vajab teatud kogustes „mustust“, et normaalselt funktsioneerida.

Tundub, et tähelepanu ei pöörata veel aga sellele, et mitte ainult meie immuunsüsteem ei arenenud sõltuma teiste liikide olemasolust. Vaid ka meie soolestiku kuju, ensüümid, mida me suus toodame, ja isegi meie nägemine, aju ja ka kultuur.

Kui teie immuunsüsteem ei ole teid õnnistanud allergiate, diabeedi, Crohni tõve või muude probleemidega, on teil olnud hea õnn, head geenid, hea ussike või kõik eelmainitud asjaolud kokku. Kuid paljudel on nende immuunsüsteemid pöördunud lõpuks nende eneste vastu. Kui teie oma seda teeks, on küsimus selles, mida peaksite tegema. Kas saaksite omale ussikese otsida ning  kas peaksite seda tegema?

Miljonid inimesed kannatavad autoimmuunhaiguste all. Ja paljud on niivõrd kehvas seisus, et neil ei ole kannatust oodata teaduse järele, mis alles arutleb, kuidas võiks turvaliselt paremaks minna. Dunn annab raamatus ülevaate kahest inimesest, kes iseseisvalt parasiitidest abi otsima hakkasid.

Debora Wade põdes Crohni tõbe. Ta oli juba lugenud Weinstocki töödest parasiitidega. Ta oli kõike lugenud ja kõike proovinud. Juba 20 aastat kõndis ta ringi teadmata, kuna on vaja jälle WC-sse joosta. Deobora oli jõudnud punkti, kus ta oli valmis proovima ükskõik mida. Ravimid, mida ta võttis, ei toiminud. Ka ta ise ei saanud töötada, ta oli haige, koju aheldatud kroonilise kõhulahtisuse, öiste higistamiste ja valulike tualetiskäikudega. Vahel ta sai süüa püreesuppi, vahel mitte. Ta oli lugenud, otsinud ja ei mäletanud enam kõiki nimesid rohtudel, mida ta oli juba proovinud. Weinstocki uuring köitis teda ja ta tahtis proovida – mitte, et parasiidid oleksid talle meeldinud aga mis oleks alternatiiv?

Ta tahtis omale tellida neid samu parasiite, mida kasutas Weinstock, kuid tuli välja, et USAs on nende tellimine illegaalne. Ja kui ta ka oleks leidnud võimaluse kaugemalt tellida, läheks see talle maksma 4700 dollarit 2 esimese nädala jao jagu. Ta kuulis uuringust Nottinghami Ülikoolis, Inglismaal. Nottingham oli alustamas parasiitidega  topeltpimedat uuringut Crohni tõve patsientidega. Debora sobitus uuringu osavõtjate hulka, kuid tal oleks tulnud Inglismaale 6x aasta jooksul. See oleks olnud mitte ainult kallis, vaid tema seisund ei oleks nii pikki lende vastu pidanud.

Ta leidis „eksperimentaalse“ ravi Mehhiko kliinikus 3900 dollari eest. Seal ei pakutud sea kidausse, vaid inimese omi. Sel Mehhiko kliiniku pidajal ei olnud küll arstilitsentsi, kuid Debora oli meeleheitel. Tema arst laitis selle mõtte igati maha – ei ole võimalik teada, kas see mida talle pakutakse on üldse kidauss, on see parasiit ise saastunud (näiteks mingite bakteritega) või mitte jpm.

Ja mis siis edasi sai...

Parasiidid või partnerid vol 6 - Crohni tõve uuringud helmintidega

Dunn kirjutab ja viitab mitmetele Crohni tõve uuringutele parasiitidega. Uuringute viiteid endid ma siia ümber kirjutama ei hakka, lihtsalt teadmiseks, et neid võib raamatust leida.

Joel Weinstock, Tuftsi Ülikooli teadlane, ei teadnud midagi harksarvikust. Ta uuris Crohni tõbe ja sattus järjest enam võimaluse peale, et see võib olla seotud parasiitide - helmintide puudumisega. Mida enam ta uuris, seda vähem hakkas tema töö paistma standardse meditsiiniteadusena, pigem harksarviku ja hiidgepardi vaheliste sarnaste seoste leidmisele.

Alati on imetore, kui sa arvad end olevat leidnud vastuse. Mingil hetkel tuleb sul sellest rääkida kellegi teisele ja see on ka hetk kus kaemused langevad reaalsuse ohvriks. Kuigi sageli ei osutu sellised kaemused vettpidavaks, on need ometi olulised.

Joel Weinstock

Aeg näitab, kas Weinstockil võiks olla õigus. Ta arvab, et meie kaasaegse soolestiku probleem on meie immuunsüsteem ja meie immuunsüsteemi probleem seisneb selles, et tal puuduvad parasiidid, millega see koos on arenenud. Ta väidab, et Crohni tõbi ja muud põletikulised soolehaigused on selle tagajärg, et meie keha jookseb endiselt pakku oma iidsete ründajate eest. Kui harksarvik jookseb kiiresti, et põgeneda ammu kadunud kiskja eest, raiskab see liigselt energiat. Kui meie keha jookseb kiiresti, et pääseda olematute usside eest, siis võib süsteem komistada, usub Weinstock, või võib-olla ei õpi see kunagi korralikult jooksma (töötama).

Weinstockil on aimus aga tal puuduvad hetkel otsesed tõendid. Antibiootikumid, antiseptikumid, antihelmintikumid ja kõik muud „antid“ põhinevad ideel eemaldada elu, olenemata selle identiteedist.

Pange ka tähele, et sõna naturaalne „anti“ ees ei ole kuidagi erinev.

Katsed on uute teooriate parimad testid, kuid inimestega tehtavad katsed pole alati võimalikud, isegi kui need on moraalsed. Raske on ette kujutada katset, mille abil testida külmiku mõju Crohni tõvele või mõnele muule haigusele. Külmik võib mängida rolli, kuid lõplikku vastust on tõenäoliselt raske saada. Isegi haiged patsiendid ei ole tõenäoliselt valmis oma külmikutest loobuma.

Parasiitide kadumise mõju Crohni tõvele võiks siiski katsetada. Te testiksite seda samamoodi, nagu võiksite testida megafauna kaotamise mõju Ameerika tasandikele ja harksarvikutele. Püüdke taastada soolestiku „gepardid“ nende pikkade sabade ja mikroskoopiliste küünistega. Kui parasiitide kadumine põhjustab Crohni tõbe, võib nende tagasi panemine Crohni tõve parandada. Kuid võib -olla on see liiga lihtne idee, mis sarnaneb sellega, et prooviksime lääne looduskeskkonna ümber kujundada, et hoida harksarvikut kiirena. Kui eksperiment ei töötaks, ei ütleks see teile eriti palju. Võib ka olla, et parasiitide kadumise mõju avaldub peamiselt nende puudumise tõttu immuunsüsteemi arengu ajal või kroonilise infektsiooni kadumise tõttu. Võib olla. Võib olla mitte. Ehk siiski.

Ja seda on katsetatud – harksarvikute levikuala metsikumaks muutmist lõvide jt kiskjatega. Kuid see pole nii lihtne, seda üritust tabas vihakirjade laine.

Briti bioloog William Hunter kirjutas umbes 240 aastat varem: „Kuigi me võime filosoofidena seda kahetseda, ei saa me inimestena teha muud, kui vaid tänada taevast, et kõik need liigid on tõenäoliselt välja surnud.” Ehk teisisõnu, tiigrid on toredad Bangladeshis, aga mitte minu tagahoovis. Ometi on erinevus USA lääneosa ümberstruktureerimise vahel, olgu see siis kilpkonnade või tiigritega, ja meie kehade ümberstruktureerimise vahel. Inimkeha eksperimentaalseks ümbertegemiseks on lihtsam luba saada kui Idaho looduskeskkonna jaoks.

Weinstock viis alguses läbi uuringuid hiirtega – hiire parasiidid aitasid hiirte soolehaiguste vastu. Edasi said nad loa proovida soolehaigustega patsientidel sea nematoode. Suur hulga Crohni tõvega patsientide seast valiti välja 29 inimest, kes kõik olid eksperimendiga nõus.

Kui olete terve, võib keha tunduda nähtamatuna. Me ei märka seda. Kui olete haige, muutub keha, kõigi oma organite ja kudede füüsilisusega liiga selgelt tajutavaks. Crohni tõves olijatele tuletatakse iga päev erinevatel viisidel meelde, kuidas keha ja eriti seedimine võib ebaõnnestuda.

Kui Weinstockil oleks õigus, võivad nad terveks saada. Kui ta eksib, on nad haiged edasi või muutuvad veelgi haigemaks. Mõlemal juhul pidid nad saama peremeheks, kuigi vaid lühiajaliselt, (sigade) ussidele, kelle hävitamisele oleme kulutanud miljoneid dollareid.

Möödus nädal. Möödus kaks nädalat. Patsientidel oli raske otsustada, kas neil läheb paremini või mitte. Neli patsienti langesid välja. Läks rohkem aega. Seitsmendaks nädalaks oli mõne patsiendi enesetunne pisut parem, kuid mõne patsiendi enesetunne oleks ka ilma selleta parem olnud. Kaheteistkümnendal nädalal tulid patsiendid laborisse tagasi, et neid saaks uurida. Siis tulid laborist tulemused. Kahekümne viiest endiselt uuringus osalenud patsiendist läks 22 paremini. Kahekümne neljandal nädalal, uuringu viimasel nädalal, läks kõigil peale ühe patsiendi paremini ja kahekümne ühel patsiendil oli remissioon (haigustunnuste nõrgenemine). Neil, kes olid haiged, oli hakanud parem. Nende keha oli nüüd parasiitidega, kuid soolestik  tervem.

Weinstocki leidudele reageerimiseks on kaks võimalust. Esimene on põnevus. Teine on mure selle mõju pärast. Weinstock taastas inimeste soolestiku ja ravis haigeid patsiente, kellel varem oli vähe lootust paraneda. Samuti ei olnud need kerge Crohni tõvega patsiendid. Need olid isikud, kelle haigus oli muul viisil ravimatuks muutunud.

Weinstocki eksperiment nakatas teisi ja uuringuid tuli veel.  Kui midagi, siis need järgmised tööd, millest igaüks näis olevat ennekuulmatu ja ennekuulmatum kui eelmine, on andnud tõendeid selle kohta, et Weinstocki argument on üha mõistlikum. Ussidega ravides hakkab põletikulise soolehaigusega inimestel parem. Ja mitte ainult. Diabeediga hiirtel normaliseerub vere glükoosisisaldus. Südamehaiguste progresseerumine aeglustub. Isegi hulgiskleroosi sümptomid paranevad. Kuid Weinstocki ja teiste töö kontekstis pole meie „kontrolli” tagajärjed kaugeltki selged. Et taas paremini hakkama saada, peaksime mõned ussid tagasi tooma (aga ilmselgelt mitte kõiki - paljudel parasiitidel on tõeliselt halb mõju).

Dunn kirjutab, et me peame end sageli loodusest eraldiseisvaks, kuid siin on vastuolu: meie kultuurid on muutunud. Meie käitumine on muutunud. Meie toitumine on muutunud. Meie meditsiin on muutunud. Kuid meie kehad on samad, põhimõtteliselt olnud muutumatuna 6000 põlvkonna tagusest ajast. Meie keha mäletab, kes me oleme olnud. Need reageerivad nii, nagu nad on juba seda väga ammu teinud, teadmata, et midagi on muutunud, sama anakronistlikult nagu harksarvikute jooksmine või megafauna suured rasvased viljad.

Esimene sajast küsimusest on lihtne: miks? Teadmine, et meie keha tundub mingil reaalsel viisil vajavat teatud parasiite, ei vasta tegelikult kõige lihtsamale küsimusele: miks? Võtame ussid välja ja jääme haigeks. Paneme need tagasi ja meil hakkab parem. Kuid enne kui me oma kehasse tahtlikult tagasi lisame selle, mida oleme pidanud vastaseks, tundub oluline teada saada, mis siin maa peal (õigemini „kehas“) toimub.

Kui huvilised tahaksid nüüd ise netiavarustest parasiite tellida, siis on Weinstockil soovitus (ajakirja Nature inervjuus, link ülalpool):

Kui proovite teraapiat, mille toimimine pole absoluutselt tõestatud, võtate riski. Saate endale ussid, kuid Interneti kaudu asjade ostmisega on probleem see, et te ei tea kunagi, mida saate. Kas see on tõeline? Kas see võib-olla saastunud? See on ka kallis, sest USA -s pole see kindlustusega kaetud.

Mida ma ütlen inimestele, kes soovivad katsetada, on see, et neil peaks alati olema arst, kes jälgib, et nad ei teeks endale kahju, võttes midagi negatiivse mõjuga või lastes oma seisundil halveneda. Nad ei tohi riskida püsivate kahjustustega lihtsalt selleks, et vältida põletikulise soolehaiguse ravimeid, mida võib sageli anda piisava ohutuse korral. Inimesed võivad tunda end meeleheitel, kuid isegi sellistel juhtudel hoiatan ma iseendaga katsete läbiviimise eest. See on riskantne asi.

Iseenesest käib meilgi praegu ringi versioon, et püüdkem nakatuda Covid viirusega, et meie immuunsüsteem saaks selle vastu antikehad. On neid kes valjul häälele kuulutavad oma immuunsüsteemi võimsust ja viiruse naturaalsust. On see ikka kindel? See eksperiment võib olla  edukas, kuid võib ka läbi kukkuda. Kas sa tahaksid kokku puutuda iga viiruse ja bakteriga – on siis kindel, et Ebola või HIV või viiruslik kopsupõletik ikka jääb kehale alla? Viirus on jah kindlasti naturaalne ja seda on ka inimkeha immuunsüsteem. Kuid peale selle on naturaalne ka haigus ja surm. Ükski liik siin Maal pole vaba ei haigustest ega surmast. Mitte iga immuunsüsteem ei tule kõigega toime. Täpselt nagu Aasiast sissetoodud puuhaigus tappis USAs lühikese ajaga 4 miljardit kastanipuud.  Ellu jäid vaid üksikud erakud. Meie keha mikrobioomis elab baktereid, seeni ja viiruseid, meil on oma viroom. Kuid joosta ise viiruste järgi, on võib-olla seotud juba liigse riskiga.