Vindumine ja toksiline positiivsus

 

Adam Granti raamatu läbi lugenud, vaatasin tema kirjutatud artikleid. Granti New York Times artikkel „There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing“ oli üks loetumaid ja allalaaditumaid artikleid ja kuigi see kirjutati 2021 eriolukorra ajal, on languishing vaimse tervise teema, mis pole ajutine.  

Allpool tükikesi Granti artiklist:

"Alguses ma ei tundnud ära sümptomeid, mis meil kõigil olid. Sõbrad mainisid, et neil oli keskendumisraskusi. Kolleegid teatasid, et nad ei ole 2021. aasta osas põnevil. Üks pereliige oli hilja üleval, et uuesti filmi "National Treasure" vaadata, kuigi teadis filmi peast. Ja selle asemel, et hommikul kell 6 voodist välja hüpata, lamasin seal kella seitsmeni ja mängisin telefonis."

Seda ei saa nimetada läbipõlemiseks – meil oli veel energiat. See ei olnud ka depressioon – me ei tundnud end lootusetuna. Tundsime end lihtsalt kuidagi rõõmutu ja sihituna. Selgub, et sellelgi on nimi: virelemine.

Kõravalepõikena: „Virelemine“ sõnana tekitab (vähemalt minul) seose sellise materiaalse viletsusega. Samas ingl. k languisihing jaoks pakutakse tõlkena veel sõna nagu vaevlemine (närbumine, kidumine). Kui rääkida sellisest masendavast ajast, siis tundub ka vaevlemine sobivat. Ent ometi sobitub virelemine teksti paremini. Ma ei leidnud ka kuskilt, et eesti keeles oleks seda vaimse tervise mõistena kuskil mainitud.  Veidi hiljem tuli pähe ka sõna „vindumine“.

Samateemalises TED esinemises ütleb Grant, et kui küsimusele „Kuidas sul läheb?“  vastatakse „Suurepäraselt!“ või „Elan oma parimat elu!“, siis see on toksiline positiivsus. Pandeemia ajale kohaselt võib vabalt vastata, et „Ma virelen/vaevlen/vindun“.

Toksilist positiivsust määratletakse kui õnneliku, optimistliku seisundi ülemäärast ja ebatõhusat üldistamist kõigis olukordades. Toksilise positiivsuse protsessi tulemuseks on inimese autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, minimeerimine ja kehtetuks tunnistamine.

Nii nagu kõik muugi, muutub positiivsus liigses koguses toksiliseks, eriti kui positiivsust kasutatakse inimkogemuse varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud tunnete olemasolu keelamisel langeme eitamise ja allasurutud emotsioonide seisundisse. Tõde on see, et inimesed ei ole täiuslikud. Me muutume armukadedaks, vihaseks, kurvaks, nördinuks ja ahneks. Mõnikord võib elu olla lihtsalt nõme. Teeseldes, et oleme "kogu päeva positiivses vibratsioonis", eitame me inimeseks olemise tegelikkust.

Artikliga edasi:

Virelemine on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. Tundub, nagu veniksite läbi oma päevade ja vaataksite oma elu läbi uduse tuuleklaasi. Ja see võib olla 2021. aasta domineeriv emotsioon.

Kuna teadlased ja arstid töötavad pikaajalise Covidi füüsiliste sümptomite ravimise  nimel, on paljud inimesed hädas pandeemia emotsionaalsete sümptomitega.  

Pandeemia on veninud ja äge ahastus on andnud teed kroonilisele virelemisele.

Psühholoogias mõtleme vaimsele tervisele depressioonist kuni heaolu õitsenguni (flourishing). Õitseng on heaolu tipp: teil on tugev tähendustunne, meisterlikkus ja tunnete end teiste jaoks olulisena. Depressioon on halva enesetunde oru põhi: tunnete end meeleheitel, kurnatuna ja väärtusetuna.

Virelemine on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps. See on tühimik depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei ole vaimuhaiguse sümptomeid, kuid te pole ka vaimse tervise piltpostkaart. Te ei tööta täisvõimsusel. Virelemine nüristab teie motivatsiooni, häirib teie keskendumisvõimet ja kolmekordistab tõenäosust, et tööjõudlus väheneb. Tundub, et see on levinum kui tavapärane depressioon – ja mõnes mõttes võib see olla vaimse haiguse suurem riskitegur.

Selle termini võttis kasutusele sotsioloog nimega Corey Keyes, kes pani tähele, et paljud inimesed, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka edukad. Tema uuringud näitavad, et inimesed, kes kogevad järgmisel kümnendil kõige tõenäolisemalt depressiooni ja ärevushäireid, on inimesed, kes praegu virelevad. Itaalia pandeemia tervishoiutöötajatelt saadud tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel virelenud inimestel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire kolm korda tõenäolisemalt kui nende eakaaslastel.

Osa ohust seisneb selles, et vireledes ei pruugi te märgata naudingu tuhmumist või indu kahanemas. Sa ei taba end aeglaselt üksindusse libisemas; oled oma ükskõiksuse suhtes ükskõikne. Kui te ei näe oma kannatusi, ei otsi te abi ega tee isegi palju enda abistamiseks.

Isegi kui teie ei virele, teate tõenäoliselt selliseid inimesi. Selle parem mõistmine võib aidata teil neid aidata.

Psühholoogid leiavad, et üks parimaid strateegiaid emotsioonide juhtimiseks on neile nimede andmine. Eelmisel kevadel, pandeemia tippajal, oli Harvard Business Review kõige loetavam postitus artikkel, mis kirjeldas meie kollektiivset ebamugavust kui leina. Koos lähedaste kaotamisega leinasime ka normaalse elu kaotamist. „Lein“ oli meile tuttav sõna selles tänases võõras kogemuses. Kuigi me polnud varem pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik meist kogenud kaotust. See aitas meil saada kindlustunnet oma praeguste raskustega toime tulemises.

Meil on veel palju õppida sellest, mis põhjustab virelemist ja kuidas seda ravida, kuid sellele nime panemine võib olla esimene samm. See võib meile meelde tuletada, et me ei ole üksi: virelemine on tavaline ja jagatud kogemus.

Selle asemel, et vastata küsimusele „Kuidas läheb?“ - "Suurepärane!" või "Hästi", kujutage ette, kui vastaksime: "Ausalt, ma virelen." See oleks värskendav vastus toksilisele positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameerikalikule survele olla kogu aeg optimistlik.

Kui lisate oma leksikoni virelemise, hakkate seda kõikjal enda ümber märkama. See ilmneb siis, kui tunnete, et pärastlõunane jalutuskäik oli pettumus. See on teie laste hääl, kui te küsite, kuidas distantsõppel läheb. See on filmis "Simpsonid" iga kord, kui tegelane ütleb: "Meh."

Eelmisel suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiinakeelse väljendi kohta, mis tähendab "kättemaks magamamineku edasilükkamise eest" (revenge bedtime procrastination). Ta kirjeldas seda kui hilisõhtust üleval olemist, et saada tagasi vabadus, millest oleme päeva jooksul ilma jäänud. Olen hakanud mõtlema, kas see pole mitte niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise eest, kuivõrd vaikne trots virelemise vastu. See on õndsuse otsimine kõledal päeval, ühenduse otsimine üksildasel nädalal või eesmärgi otsimine justkui igavesti kestvas pandeemias.

Mida me saame virelemisega teha? Mõiste nimega "vool" (flow) võib olla vastumürk virelemisele. Pandeemia esimestel päevadel ei olnud heaolu parim ennustaja optimism ega tähelepanelikkus, vaid voolamine. Inimesed, kes oma projektidesse rohkem süvenesid, suutsid vältida virelemist ja säilitasid oma pandeemiaeelse rahulolu.

Varahommikune sõnamäng heidab mind voogu. Vahel ajab asja ära ka hilisõhtune Netflixi sukeldumine – see viib teid lugudesse, kus samastute tegelastega ja tunnete muret nende heaolu pärast.

Kuigi uute väljakutsete, meeldivate kogemuste ja sisuka töö leidmine on kõik võimalikud ravimid virelemise vastu, on raske leida end voolamas, kui te ei suuda keskenduda. See oli probleem juba ammu enne pandeemiat, kui inimesed kontrollisid harjumuspäraselt oma e-kirju 74 korda päevas ja vahetasid tegevust iga 10 minuti järel.  

Pandeemia oli suur kaotus. Virelemise ületamiseks proovige alustada väikestest võitudest, kasvõi mingi mõistatuse lahendamine, või kiirus seitsmetähelise sõna kokkupanemisel. Üks selgemaid teid voolamiseks on lihtsalt juhitav eesmärk: väljakutse, mis laiendab teie oskusi ja suurendab teie otsusekindlust. See tähendab, et peate pühendama iga päev aega, et keskenduda teie jaoks olulisele väljakutsele – huvitav projekt, väärt eesmärk, sisukas vestlus. Mõnikord on see väike samm selle energia ja entusiasmi taasavastamise suunas, millest olete kõigi nende kuude jooksul puudust tundnud.

Virelemine ei ole ainult meie peades – see on meie oludes. Me elame endiselt maailmas, mis normaliseerib füüsilise tervise väljakutsed, kuid häbimärgistab vaimse tervise väljakutseid. Kui jõuame uude pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda oma arusaamad vaimsest tervisest ja heaolust. "Pole masenduses" ei tähenda, et teil pole raskusi. "Ei ole läbi põlenud" ei tähenda, et suudate särada. Tunnistades, et nii paljud meist virelevad, võime hakata vaiksele meeleheitele häält andma ja valgustama teed tühjusest.

Kui keha tuleb sulle appi vol 2

Eelmises postitutes kirjutasin Suzanne O´Sullivani raamatust "Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest." Siinkohal võtan raamatust loetu kokku.

Neuroloog suudab üsna usaldusväärselt eristada füüsilisest haigusest tingitud vaevusi vaevustest, millel on psühholoogiline põhjus. Seetõttu seisavad just neuroloogid sagedamini silmitsi psühhosomaatiliste haiguste diagnoosiga.

Patsiendile on väga raske öelda, et tema füüsilisel haigusel võib olla psühholoogiline põhjus. Sellist diagnoosi on raske mõista, veel raskem sellega nõustuda. Nii mõnigi patsient tunneb end nurkasurutuna, sest eelistab ükskõik mida muud psühholoogilisest tervisehäirest tingitud alandusele. Ühiskond on psühholoogiliste häirete suhtes eelarvamustest pingul, ja patsiendid teavad seda.

O´Sullivan märgib, et arstidel on kartus psühhosomaatilist diagnoosi panna, osalt kardetakse pahandada patsienti (Mis te arvate, et ma olen hull või?), teisalt võib ju olla, et midagi on jäänud kahe silma vahele.

Samuti kirjutab autor, kuidas alles värske ülikooli lõpetanud arstina, kippus ta selliseid patsiente pidama simulantideks, või suhtuma neisse kergekäeliselt: „Head uudised, ajukasvajat me ei leidnud, teie peavalul ei ole tõsist põhjust. Ja head aega.“

Kui O´Sullivani ülesandeks oli esimesel töökohal uurida epilepsiat põdevaid inimesi, kes ei saanud ravist abi. Siin sai talle selgeks, et ligi 70% inimestest, kelle krambihood ei allunud ravile, ei põdenudki epilepsiat. Krambid tekkisid puhtalt psühholoogilistel põhjustel.  

Autor kirjutab veel, et ta on kohanud paljusid inimesi, kelle kurbus on nõnda valdav, et nad ei suuda seda tunnet taluda. Selle asemel arenevad neil välja füüsilised vaevused.

Täiesti loogikavastaselt otsustab inimese teadvustamata mina vaevelda krampide käes või jääda ratastooli, selle asemel et tunnistada valitsevat ängi.

Konversioonihäirega inimesed on sageli aleksitüümsed, mis tähendab, et nad on kaotanud võime väljendada emotsioone. Kui küsida mõnelt pseudokrampidega inimeselt, kuidas ta end tunneb, võib saada vastuseks, et tal on külm või et on väsinud – kumbki vastus ei sisalda infot emotsionaalse seisundi kohta. Ehk eitavad nad stressi põhjusel, et ei tunnegi seda, sest keha on stressi muutnud millekski muuks.

Paljud neuroloogid usuvad, et pea iga konversioonihäirega patsient on olnud tõsise seksuaalse või füüsilise ahisatmise ohver. O´Sullivani arvates on see vaid osaliselt tõene. Uuringute kohaselt on seksuaalse ahistamise all kannatanud kuni 30% mitteepileptliste hoogudega inimestest. See tähendab, et 70%  ei ole ahistamist kogenud. On küll olemas tõendeid, et ärevatel või neurootilistel isiksustel, kes kalduvad muretsema või vihastama, tundma süüd või langema depressiooni, tekib somaatiline kaebus suurema tõenäosusega. Sama käib nende kohta, kes kipuvad täiel määral sattuma teistest inimestest sõltuvusse või näevad ülejäänuid võimukate ja edukatena ja ennast samal ajal abituna. Samas kõik see suurendab võimalusi, kuid ei tähenda, et teised oleksid automaatselt probleemidest vabad.

Teatud määral oleme kõik kaitsetud, meil kõigil on oma lävepakk ja kui meid sellest üle tõugatakse, võib igaühel areneda psühhosomaatiline häire. Esimesed eluaastad aitavad määrata nii lävepaku asukoha kui kõrguse, mis sunnib keha stressile reageerima haiguse või psühhiaatriliste sümptomite abil.

Lähedase kaotus või trauma on haiguse prekursorina tavaline. Kuid paljusid elusündmusi ei ole nii lihtne lahterdada headeks või halbadeks. Näiteks on lapse sünd teda kaua oodanud paarile rõõmusõnumiks, keerulisem üksikule või just oma karjääri alguses olevale inimesele. Trauma suurustki on raske määratleda, kui inimene ei pea seda sündmuse toimumise ajal stressiks. Stressi eitamine näib olevat siin tavaline.

Samuti pole ahistamine ainus problemaatiline teema. Ka üleliigne tähelepanu, eriti haige lapse suhtes, võib samuti olla riskiteguriks seletamatute meditsiiniliste sümptomite tekkimisel hilisemas elus. Varajane kokkupuude kroonilise haigusega võib tahtmatult julgustada haiguskäitumist. Patsiendid kannatavad sageli sümptomite all, mida nad on varem teiste juures märganud.

Käitumuslikud tegurid on olulised kroonilise valu ja kroonilise väsimuse sündroomi tekkimisel. Häired ei pruugi alata otseselt stressist, vaid ekslikest veendumustest, kuidas oleks kõige parem reageerida muutustele kehas ja haigusele. Kalduvus reageerida igale kehalisele aistingule, selmet ignoreerida enamikku neist, nii nagu suurem osa meist teeb, võib olla õpitud väga varases nooruses. Näiteks ärritatud soole sündroomi puhul arvatakse osaliselt olevat tegemist tajuhäirega – selle all kannatavad inimesed on üleliia tähelepanelikud iga viimase kui sisemise aistinguning muutuse suhtes soolestiku tegevuses. Reageeritakse sümptomitele, mida teised tavaliselt eiravad, ning reaktsioonid võimendavad sümptomeid ja nende teadvustamist.

Rohkem kui 70% pseudokrampide ja kroonilise väsimuse sündroomiga patsientidest on naised. O´Sullivan tuletab meelde: 

„Mulle jääb vist igaveseks meelde päev ajast, mil olin alles alustanud neuroloogiaõpinguid. Meeskond, kellega ma töötasin, oli äsja läbi vaadanud noore mehe, kellel olid ühe jala lihastes kummalise spasmid. Probleem oli tekkinud pärast väikest tööl saadud jalavigastust. Järk-järgult oli tema jalg väändunud asendisse, mis tegi tal kõndimise raskeks. Teda oli põhjalikult uuritud. Tulemused olid alati normaalsed. Kui me jõudsime välja nii kaugele, et midagi ei jäänud enam teha, küsisin, kas tema haigus võiks olla ehk psühhosomaatiline. Seepeale pöördus keskealine meesarst, kelle alluvuses ma töötasin, kergel toonil minu ja rühma naissoost arstitudengite poole ning teatas, et probleem ei saa olla psühhogeenne, sest patsient on mees ja psühhogeensed häired on noorte naiste haigus.“

Veel aastaid hiljem kohtab O´Sullivan sellist suhtumist praegugi. Meesarstid kordavad sõnu, mida 1819 aastal lausus Prantsuse arst Jean-Baptiste Louyer-Villermay: „Mees ei saa olla hüsteeriline; tal pole emakat.“ Suhtumine ajast, mil naist peeti alamajärgu olendiks on visa kaduma. See pole nii sage ega avalik, kuid elab edasi.

See miks naised on psühhosomaatilistele probleemidele vastuvõtlikumad, on mitmeid põhjusi. Naistel on lubatud väljendada oma emotsioone, mehed samal ajal peavad olema tugevad. Naiste puhul on nõrk olemine ja abi otsimine sotsiaalselt aktsepteeritud. Mehed peavad lihtsalt hakkama saama. Oleme loonud kultuuri, kus naised räägivad sümptomitest ja otsivad abi, aga mehed pigem ignoreerivad neid. Naistel esineb rohkem ka ärevust ja depressiooni. Kuid meeste elus ei ole vähem stressi. Vaadates teisi erinevusi: naised joovad vähem alkoholi, mehed ravivad stressi tõenäolisemalt sagedamini alkoholiga. Meestelt ekib sagedamini agressiivseid raevupuhanguid ja nad on altimad riskikäitumisele. Vahest ei ole asi ühe soo esindaja paremas hakkamasaamises või vähemas kaeblemises, vaid pigem selles, et kõik kannatavad erineval moel. Stressiga kokku puutudes suunavad naised selle sissepoole ja mehed väljapoole.

Ka meedial on oluline osa selles, millised sümptomid inimestel tekivad. 1990ndatel saabus vastuvõtule palju patsiente, kes olid veendunud, et nende erinevad füüsilised sümptomid on tingitud kandidoosist ehk seeninfektsioonist (vana hea Candida Albicans). Tollal oli ajakirjades ja ajalehtedes sageli juttu kandidoosiepideemiast. Üks veebileht loetles kandidoosi sümptomitena kurnatust ja ärrituvust, millega kaasnevad puhitus, sügelevad kõrvad, vähenenud keskendumisvõime ja magusanälg. Meedia kirjeldas neid sümptomeid üksikasjalikult ning inimesed saabusidki arsti juurde täpipealt selliste sümptomitega ja kindlana oma diagnoosis. Patsientidelt reeglina ei leitud seeninfektsiooni.

O´Sullivan kirjutab, et kui meediakära vaibus, on patsiendid harva kandidoosi kohta küsinud. Nüüd arvatakse samu sümptomeid gluteenitalumatuse või allergiaga seonduvat. Inimesed otsivad seletusi muudatustele kehas, midagi, mille arvele panna iga ebameeldiv tunne. Nad ei soovi põhjusena tunnistada käitumuslikke ja emotsionaalseid tegureid ega ka vananemise mõju. Ühiskond ja meedia on varmalt pakkumas meelepärasemat varianti ja andma lisa olemasolevate sümptomite varamusse.

Autor hoiatab liigsete uuringute eest ja kirjutab sellest pikemalt ühe oma patsiendiga. 23 aastane Daniel oli heas vormis ja terve mees, kes polnud eriti haige olnud. Arsti juurde jõudis ta peavaluga – tundis väikest torget kuklas. See polnud ränk valu ega vajanud valuvaigisteid aga see tegi Danielile muret. Üks tema tuttav oli alles surnud ajuverejooksu tõttu. Arst soovitas puhata, vett juua, vältida alkoholi ja teha veidi trenni. Võimalik et peavalu taandub iseenesest. Daniel käis ajuskaneeringu tegemisega jätkuvalt peale.

Healoomuliste sümptomite uurimise puhul on tasakaal kohutavalt habras. Ühelt poolt tuleb neid uurida, et välistada füüsiline põhjus, kui see on vajalik. Kuid koht, kus tuleb tõmmata piir on veidi ähmane.

Näiteks toob autor Eleanori, kellel oli noorest peale kannatanud paljude seletamatute meditsiiniliste hädade käes. Talle tehti arvukalt uuringuid, millest ükski ei näidanud ainsatki kõrvalekallet.  Kui tal tekkisid peavalud saatis perearst ta neuroloogi juurde. Neuroloog ütles, et peavalud ei ole tõsisemat laadi. Kuid Eleanor ei saanud rahu, ta kartis, et äkki on ajus midagi halba. Tehti skaneering ja see oligi viga. Skaneeringult ei nähtud kasvajat, kuid seal oli 5 cm pikkune aneurüsm, nõrgenenud piirkond ühe veresoone seinas. Eleanori ärevus kerkis kohe lakke. Kuid aneurüsm ei saanud põhjustada tema peavalu, tõenäoliselt oli see seal juba olnud aastaid ja Eleanor oleks võinud sellega elada terve elu, ilma et see teda oleks häirinud. Kuid nüüd Eleanor teadis. Inimeste lahkamisel on leitud, et kuni 5% on lõhkemata asümptomaatiline aneurüsm. Sestap aneurüsmi ravida ei soovitata. Kuid Eleanor otsustas seda ravida. Ta viidi operatsioonile: kubemest viidi sisse kateeter, mis juhiti läbi alakõhu veresoonte ajuveresoonteni. Toruots asetati aneurüsmi algusesse ja alustati süstimist. Selle protsessiga viiakse soonde plaatinast toruke ehk koil. Protseduur ei sujunud hästi, aneurüsm lõhkes. Eleanoril tekkis hemorraagiline insult, millest ta kunagi ei paranenud.. Üks kehapool jäi halvatuks ja tekkisid krambid.

MRT-kuva on niivõrd keerukas ja tundlik moodus keha uurimiseks, et täiesti tavalised on juhuslikud leiud, mis ei pruugi üldse haigust mõjutada. Mõnikord võidakse leida tillukesi tsüste, mis on täiesti kahjutud. Ent kui ajukuva tehakse lihtsalt igaks juhuks ja leitakse selline tsüst, tunnete enda paremini või halvemini?

Arstid võivad sageli uurimistulemusi valesti diagnoosida. Selle heaks näiteks on puukborrelioos (Lyme tõbi). Puukborrelioos võib olla ohtlik haigus, kuid paljude arstide oskus analüüside tõlgendamisel on kehv. USAs on see tavaline ülediagnoositud haigus. Üks uuring, mis käsitles puukborrelioosi kliiniku patsiente, näitas et 60% neist olid saanud diagnoosi eksikombel. Igaüks neist sai mittevajalikku ravi, oli veendunud tõsise haiguse olemasolus ning jäänud ilma õigest diagnoosist ja asjakohasest ravist.

Vereanalüüsid, röntgen, igasugused testid sisaldavad samasugust riski. Mõnd testi on iseäranis raske tõlgendada ja see loob võimaluse vigadeks.

Kuigi julgustuse otsimine oma tervishädade korral on normaalne, uurib mõni inimene iga sümptomit nii põhajlikult, kuni mitte sümptomid, vaid uurimistöö ise tekitab võimetuse maailmas täie jõuga toimetada. See on murelike ülemõtlejate häda.

Mida saaks teha?

Kui me tõepoolest tahame, et olukord paraneks, tuleb igaühel anda oma panus. Arstid ei tohiks seda diagnoosi nii väga karta, vaid tahta sellega rohkem tegeleda ja olema nende patsientide suhtes kaastundlikumad. Kuid veel tähtsam on, et ühiskond, laiem avalikkus - teie! – peab lõpetama selliste sümptomite pidamise vähem reaalseks kui teiste haigustega seotud sümptomeid.

Et võiksime kaaluda tõsise haiguse puhul psühholoogilise põhjuse olemasolu, on ülitähtis, et me usuksime selle võimalikkust ning seda, kui äärmuslik võib psühhosomaatiline haigus mõnikord olla. Me kiidame üpris kergesti heaks platseeboefekti, homöopaatia, alternatiivmeditsiini, mediteerimise ja vähidieedid ning terve hulga muid näiteid selle kohta, kuidas vaim mõjutab keha. Miks on siis nii raske tunnistada mõtet vaimust, mis tekitab füüsilisi sümptomeid. Kõigi nende positiivsete tagajärgede juures, mida vaimujõud võib anda, võib see sama kergesti anda ka negatiivseid.

Mõisteid:

Raamatus kasutab autor sõna psühhosomaatiline igasuguse füüsilsite sümptomite kohta, mida ei saa haigusega seletada ja mille taga või kahtlustada psühholoogilist põhjust. Kuid see on vaid üldmõiste.

Somatisatsioon tähendab inimese kalduvust reageerida stressile või emotsioonidele füüsiliste sümptomitega. Ehk kui ma saan pingelises olukorras peavalu, siis ma somatiseerin või olen somatiseerija ja see on tavaline, peaaegu normaalne elu osa. Nii väljendab keha vaimset distressi. Somatisatsioon ei vii ilmtingimata somatisatsioonihäireni.

Somatisatsioonihäire on haruldane ja ränkraske meditsiiniline seisund, mis asub diagnooside spektri ühes otsas. See krijeldab isikut, kes on krooniliselt raske haige, kellel esineb mitu sümptomit ja kel on vähe lootust paraneda. Spektri teises otsas on täpsustamata ja lühikesed somaatilised häired, mis inimese elus tulevad ja lähevad, tekitades probleeme lühikesel perioodil.

Konversioonihäire on somatsatsioonihäire neuroloogiline variant. Tegemist on endiselt haigusliku seisundiga, mille korral füüsilised vaevused ületavad kõikvõimalikud leitavad haigused, kuid antud juhul on sümptomid neuroloogilised. See tähendab, et valu asemel esineb jõu kadumine jäsemes, krambid või mõne taju kadumine. Konversioonihäiret tuntakse ka kui funktsionaalne neuroloogiline häire või vähemal määral dissotsiatiivse häirena.

Eestis on kasutusel klassifikatsioon, mille alusel kodeeritakse psühhosomaatilise haigused somatoformsete häiretena.

Parasiidid või partnerid vol 16 - miks "usalda oma keha" võib alt vedada

 

Oht surra läbi ärasöömise on suur nii primaadi kui ka molluski puhul. Molluski puhul muidugi suurem. 

Geerat J. Vermeij 

Geerat J. Vermeij on Hollandi päritolu Davise California Ülikooli geoloogiaprofessor. Ta uurib merikarpe – katsub ja kompab nende seinte tihedust, avade suurust, mõrasid ja auke ning kivistisi. Hetkel on Vermeij 75 aastane ja 3 eluaastal jäi ta pimedaks. Ta kuulab, haistab ja kompab ning just kompamise teel on ta teinud oma avastused. Ta uurib eelkõige seda, kuidas karpide elanikud surma on saanud.

Meie sõrmed on arenenud puuvilju noppides, hiljem maast kivi haarates  või oda hoides. Vermeij on oma sõrmedega tunnetanud seda, mis meil, nägijatel, märkamata on jäänud.

Ta märkas, et Vaikse ookeani karpidel on tihkem kest ja väiksem sisenemisava, kui Atlandi ookeani omadel. Kas see võib olla sellest, et molluskite vaenlased on erinevates ookeanides erinevad.

Vaikse ookeani krabidel on pikemad sõrad, mis kaitsetu molluski kergelt purustavad. Ookeanis pole olnud kataklüsme, langevat meteoriiti ega tohutuid muudatusi – karpidel olid siin vastaseks vaid krabid. Nii muutusid karpide seinad tihkemaks, avad kitsamaks ja nad kaevusid põhjasettesse.

Vermeij tööst on raamatus rohkem juttu, kuid Dunn märgib tema töö ära kui Vermeij seaduse, mis seisneb selles, et karp püüdes enda kaitsta vaenlase eest, kasutab ära vaenlase kõige nõrgema koha.

Kui looduses tekib uus kiskja või vana kasvab näiteks suuremaks, siis saakloom vastab sellele. Varem arvati, et saakloom vastab kiskja kõige tugevamatele, kiirematele või surmavamatele omadusele. Vermeij aga arvab vastupidiselt: saakloom kasutab ära kiskja nõrkuse ja reageerib hoopis sellele. Geneetilised muudatused toimuvad just nii.

Kuna karbis elava pehme molluski keha on täiesti kaitsetu ja krabi purustab selle kiiresti, siis ei teki kaitsereaktsioon molluski keha juures, vaid kohas, kus krabi on kõige nõrgem: karbi avausest sisse saamine. Nii on avaused kitsenenud ja seinad tihkemaks muutunud.

Lynne Isbell

Lynne Isbell uurides suurte kaslaste ja ahvide vahelisi suhteid, leidis, et kaslased vajavad ahvide ründamisel üllatusmomenti. Nad leiavad ahvid üles lõhna järgi, kuid kui ahvid märkavad neid enne, siis on tõenäoline, et kaslane pöördub tagasi ja ei ründa. Vermeij sõnul ebaõnnestuvad kaslased pooltel juhtudel ja ebaõnnestumises mängib suurt rolli üllatusmomendi ärajäämine.

Paljudel primaadiliikidel oma hoiatuskarje suurte kaslaste jaoks. Ning osad primaadid saavad aru ka teiste liikide hoiatuskarjest. Ka šimpansid peavad jahti ahvidele. Kui inimese süda heldib nähes väikest suurte inimsilmadega olendit endale vastu vaatamas, siis šimpansidel selline tunne puudub. Šimpansidel samuti ebaõnnestub ahvide püüdmine, kuid mitte nii nagu kaslaste puhul. Väiksemad ahvid kuuldes šimpansi tulekut, püüavad varjuda ja liikumatuks jääda. Kuna šimpansid ei ole väga head ahvide ülesleidmisel, siis hiirvaikselt püsivad isendid pääsevad sageli.

Siis on veel maod. Maod söövad ahve ja tapavad neid. Ning ka ahvid tapavad madusid. Osadel ahvidel on madude jaoks omaette hoiatushüüd. Kui ahvidel on vaja kaslast märgata kaugemalt, siis mao puhul seda vajadust ei ole. Põgeneda saab kiiresti ja seetõttu on ahvidel vaja head nägemist, et eristada liikumatu madu ümbritsevast keskkonnast. Seega ongi loogiline, et vana maailma ahvidel peaks olema parem silmanägemine ja eristusvõime.

Isbell on oma teooriad ja uurimused pannud kirja raamatusse „The Fruit, The Tree and The Serpent“ (Puuvili, puu ja madu).

Peale maoteooria on värvide nägemisele veel üks hüpotees – värvirohke nägemine on arenenud puuviljade ülesleidmiseks. See võib nii olla uue maailma puhul, kuid täiesti arusaamatu Madagaskari puhul, kus kõik leemurid söövad puuvilju, kuid näevad väga halvasti.

Miks üldse see nägemine nii oluline on? Kui värvirohke nägemine  aina paremaks arenes, tuli see teiste meelte arvelt. Meie kuulmine ja eriti haistmine muutusid kehvemaks.

Dunn märgib, et Isbelli teooria suhtes on kerge olla skeptiline, nagu üldse kõigi primaate puudutavate teooriate osas. Teooriate eksperimenteerimine on keeruline, faktid on fragmentaalsed. Enamik madusid ei tapa peale näriliste ja putukate kedagi ja on üldse häbelikud ja eemale hoidvad. Kui Isbell väidab, et teatud maod tapavad ja söövad ahve, siis tahtis Dunn oma sõpradelt küsida, kas nad teavad kedagi, keda on mürgine madu hammustanud või tapnud.

Hognose viper

Tuli välja, et paljud tema sõbrad olid ise madudega kokku puutunud.  Briti Columbia Ülikooli teadur Greg Crutsinger astus  Costa Rica La Selva Biological Station heaks töötades metsas oksa peale, mis osutus kärssmaoks (hognose viper). Crutsinger tunneb siiani „okste“ suhtes väikest kõhedust. Piotr Naskrecki, tunnustatud loodusfotograaf ja entomoloog,  kergitas üht kivi, mille all olev madu teda hammustas. Rob Colwell, Dunni endine nõuandja, kõndis samuti Costa Ricas juttu ajades mööda teed, kui tal jäi märkamata lõgismaduliste hulka kuuluv terciopelo.

Vlastimil Zak, Ecuadoris elav ökoloog, on saanud mürkmaolt vähemalt kaks korda hammustada. Hal Heatwole, bioloogiateaduste professor, sai hammustuse meremaolt.

Mitte kõik ei pääse eluga. Joe Slowinski, bioloog, rändas maailma eri paigus ja otsis uusi liike. Keegi tõi talle kilekotiga mao ja ütles, et see on vist mürkmadu. Slowinski arvas, et ei ole, kuid ta eksis ja see maksis talle elu.

Loomulikult on paljudel inimestel vähk või toimuvad autoõnnetused, kuid maohammustused ei ole täna kaugeltki haruldased. Beninis läbi viidud uuring 7 aasta kohta tuvastas 15000 hammustust, millest 15% olid surmavad. Vanem uuring Nigerist näitas, et aastas saab mürkmaolt hammustada 10000 inimest. Kuna meie päritolu viitab Aafrikale, siis kas võib olla, et liikumatute madude tuvastamiseks on meil arenenud parem nägemine. See võib nii olla.

Seda enam, et me kipume madusid siiani paaniliselt kartma ja tapame neid igal pool, hoolimata sellest, kas nad kujutavad mingit ohtu või mitte. Lihtsalt nende nägemine täidab meid ärevusega. Osad võib olla ei karda madusid, kuid uuringud ütlevad, et 90% meist kardavad. Kui ahvidele, kes on kasvanud eemal looduslikust keskkonnast, näidatakse videosid madusid kartvatest ahvidest – siis nad hakkavad kartma ja kardavad madusid elu lõpuni. Sedasama ei juhtu, kui neile näidatakse videosid küülikutest. Inimlastega on teistmoodi: kui videos näidatakse madu ja lapsevanem räägib hirmunud häälega, siis laps kardab, kui hääl on tavaline, siis laps ei tee maost erilist numbrit.

Me täidame täna terve planeedi, erinedes kultuuriti ja rahvuseti. Osadel meist on jumalad, osadel mitte. On kogukondi, kus on paarisuhtes üks naine või mees ning kogukondi, kus neid on mitu. On kohti, kus ilusaks peetakse rasvunud pahkluid ja kohti kus seda peetakse inetuks. Üsna vähestes kultuurides on iluideaaliks olnud kõhnus. Kuid ometi on meil kõigil teatud universaalsed sarnasused. Ja kuna meid on ca 7 miljardit, siis on sellised sarnasused üsna hämmastavad ja peavad tulenema meie bioloogiast. Üks kõige levinumaid asju  tuleneb maitsest. Näiteks me armastame magusat. Magusa puhul on ajus liikvel kaks signaali ja kuni 2005 aastani ei teadnud keegi, et maitsepungad (retseptorid) on ka meie soolestikus.

Maitsepungad on arenenud meid hoiatama halva/mürgise (kibe, hapu) toidu eest ja otsima meeldivat toitu (magus, soolakas). Me armastame magusat ja soolast kuni teatud kontsentratsioonini.

Maitsepungad annavad märku meie eelistustest ja hoiatavad kahjuliku eest. Ja siin peitub meie jaoks ka probleem. Maitsepungad annavad meile märku harva esinevate ainete vajalikkusest. Tänasel päeval on neist harva esinevatest asjadest saanud igapäevased ja külluslikud pakkumised. Meid tõmbab magusa puuvilja, rasvase liha ja soola poole. Me tuleme keskkonnast, kus soola ei leidu eriti palju – seetõttu meie maitsepungad on alati soola peale jah ütlemas, teadmata, et täna on meil soolaseid toite külluses. Sama käib magusa kohta – maitse ütleb, et on hea, sest kunagi oli aeg, kus igasugune magus toit oli kalorite jaoks vajalik. Maitsepungad on iidsed, meie oleme täna kaasaja külluses. Soola puhul on meil küll teatud piirang ees – mingist kontsentratsioonist alates ütleb keha, et ei see pole enam hea, kuid alla seda piiri ütleb maitsepung alati jah. Ka rasva ja valgu retseptorid otsivad alati toitu, mida ammustel aegadel nappis.

Meie keelel toimuvad äärmiselt keerulised protsessid, kuid see jagab meie jaoks maailma kaheks: söö või sülita välja. Maitsepungad erinevad nälja- ja janutundest või küllastusest. Siin ei toimu ütlemist, kui palju ja kuna sa midagi vajad. On ainult vajadus, eeldus, et me alati vajame neid maitseid. Ükskõik kui palju sa ka ei oleks söönud, kui sinu keel puudutab küpsist – ütleb see jah magusale.  Maitsepungad ütlevad jah meie vajadustele tuhandeid aastaid tagasi. Me võime olla suremas kõrge vererõhu kätt, kuid keel ütleb ikka jah soolale.

Universaalne on meie armastus avatud piirideta vaadete järele. Oleme maha tapnud suuremad loomad. Me raiume metsi ja loome ääretuid põlde lühemate teraviljadega. Seal kuhu me ei saa midagi külvata, seal laseme kariloomadel pika rohu maha tallata ja ära süüa. Meie meeles on avarad vaated ilusad. 

Mäletan, et elades sada aastat tagasi (tegelikult 18 aastat) Viljandis Männimäel, tuli mul koduuksest vaid väiksest võsastunud kallakust alla minna ja juba olingi Viljandi järve ümbritsevas imeilusas männimetsas. Nagu polekski kuskil linna. Jalutasin seal lapsekäruga lõputult. Ja siis see algas. Kaugemale linna äärde kerkisid uued ridaelamud ja ühel hetkel võeti seal kandis metsa maha. Miks peaks järve äärset metsa maha võtma? Öeldi, et vaate pärast võib. Ehk ridaelamu kodanikud ei saanud ju ometi 50 meetrit läbi metsa järve äärde minna, jumal teab, mis neid seal oleks oodanud. Nad lasid omale järvele vaate raiuda. 10 aastaga tehti vaadet juba nii palju, et jalutades tuli ahastus peale. Nüüd ma saan aru - maod ja kiskjad ajasid elanikele hirmu peale, ärevuse ärahoidmiseks oli vaja avarust...

Rohumaa ja lehmad ei ole ainsad, keda inimene on eelistanud. Meile meeldivad ka kauni lauluhäälega linnud ja erksavärvilised kuldkalad. Me oleme oma voodisse lubanud koerad. Ja kassid – kes oskaks küll neid kasse ära seletada...🐱🐱🐱

Ja tahtmatult oleme sellise tegevusega tahtmatult soodustanud teatud kahjureid ja soovimatuid külalisi. Rotid hiilivad mööda seinaääri. Tuvid ja teised taolised linnud teevad oma pesi linnamajade räästasse. Öised putukad sibavad meie majades ringi. Tolmulestad ja lutikad ronivad üle meie kehade. Bakterid ja arhed täidavad meid. Me puhastame end neist, kuid nad peavad vastu ja taastuvad kiirelt.

Kui metsa ja suuri loomi oli palju enam, oli rotte, hiiri ja tarakane tunduvalt vähem, Rohumaad on tunduvalt rohkem.

Meie universaalsed tungid dikteerivad meile minevikust asju, mida me enam ei vaja. Ja nii me ei saa enam „usaldada oma keha“ – kuigi seda lauset kohtab tihti. Meie kehad ja eriti meie meeled valetavad, need on nagu jäänud kinni majaesisele verandale, õõtsudes edasi-tagasi ja meenutades vanu aegu.

Edasi loen patogeenide kohta, mis on jätnud meid juusteta ja teinud ksenofoobiliseks (võõraviha).

Parasiidid või partnerid vol 15 - hirm tagaajajate ja madude ees

 

Dunn kirjutab, et lugu inimestest ja kiskjatest on aga põimitud meie kehadesse, meie geenidesse ja nende saadustesse, eelkõige meie aju iidsete rakkude võrgustikku, mida nimetatakse mandeltuumaks (amügdala). Mandeltuumaga on seotud nii meie aju iidsemate kui ka kaasaegsemad osad. Koos neerupealiste süsteemiga jääb see meie sügava mineviku ja oleviku vahele. Ja nii sunnib see meid olenevalt asjaoludest tegutsema või kaalutlema.

Meie süda lööb tugevamini, kui kardame (või oleme vihased), mida tekitavad neerupealiste rattad ja hoovad ning mandelkehast ajutüvele saadetavad signaalid. See süsteem, mida mõnikord nimetatakse hirmumooduliks, arenes välja peamiselt selleks, et aidata meil kiskjatega toime tulla, olgu siis põgenemise teel või harvemal juhul võideldes. See on peen süsteem, mida võib äratada pelgalt ohu idee. Hirm või vähemalt sellele eelnev tung võib isegi olla meie peamine vaikimisi reaktsioon ümbritsevale. Mõned meie mandelkeha elemendid saadavad pidevalt meie kehale signaale, et me kardame. Enamasti pärsivad mandelkeha teised osad neid signaale. Aga kui me näeme, kuuleme või kogeme midagi, mis käivitab hirmu, siis allasurumine vabaneb ja hirm liigub meist otsekohe läbi ja plahvatab nagu pomm meie ajus.

Nüüd maksame neile kiskjatele kätte, kuid suurema osa meie pikast kiskjatega suhtlemise ajaloost ei olnud meil relvi. Karjusime (karje ise oli hirmumooduli peaaegu kaasasündinud element) ja jooksime. Kui meilt palutakse lõkke ja kaardilaudade ümber luua lugusid oma identiteedist, kipume end nägema röövloomadena, kes on nii võimsad kui ka kontrolli omavad. Kuid tõsi on see, et suurema osa oma ajaloost ei suutnud me väikest tüdrukut hundikoopast päästa. Võib-olla oleme proovinud, kuid sagedamini see ebaõnnestus, vähemalt esimese mitmesaja miljoni aasta jooksul. Kiskjad ei vältinud meie esivanemaid enne, kui olid olemas relvad. Isegi siis viitab kogu inimsööjate kontseptsioon pigem meie esivanemate nõrkusele kui meie tugevusele.

Vigastatud ja vanad kiskjad sõid inimesi, sest meid on kõige lihtsam tabada ja tappa. Meil pole seedimist takistavaid sarvi, teravaid hambaid ega isegi korraliku hammustamist segavat karvkatet. Oleme tarbimiseks peaaegu sama hästi pakendatud kui hot dog.

Koloniaal-Indias panid tiigrid aastas nahka kuni 15000 inimest. Ainuüksi Tansaanias tapsid lõvid 1990-2004 aastatel 563 inimest.

Varajaste hominiidide leitud luustikud näitavad sagedasi murde läbi kiskjate hammustuste. Uuring elevandiluuranniku leopardidega näitas, et pea pool nende dieedist moodustavad primaadid sh ka suured ahvilised ja isegi šimpansid.

Ka tänapäeval mõjutavad kiskjad meid omamoodi. Inimesed ja teised primaadid teevad öösel väga vähe. Magame rühmades, kuid muidu oleme mõjuval põhjusel passiivsed. Meie meeled on öise tegelikkuse ja ohtude suhtes tuhmunud. Üks väheseid asju, mida me öösel teeme, on sünnitamine. Uuringu järgi sünnib üheksa kümnest šimpansist veidi peale keskööd. Kui sina oled üle 50, siis suure tõenäosusega oled sündinud kella kahe paiku hommikul (eks ta ole, mina sündisin poole kolme ajal). Öö on selleks, et meie last ei saaks une varjus saagiks haarata.

Meie hirmumoodulid ise on üles ehitatud hormoonide, vere, neerupealiste ja aju elementidest. Kui tiiger haarab väikese tüdruku oma lõugade vahele, siis mitte ainult tüdruku enda kehas, vaid ka pealtnägijate kehas toimuvad suured muutused.

Neerupealiste rakud oleksid vabastanud adrenaliinipurskeid spetsiaalsetest "pakenditest". Adrenaliin oleks käivitanud teiste kemikaalide ahela, mis oleks pannud südame kiiremini ja jõulisemalt põksuma. Verevool oleks suurenenud, trahheoolid ja kopsud laienenud, võimaldades verre rohkem hapnikku. Kõik see oleks vallandanud ülivõimsa energia ja teadlikkuse tormi ning teiseks hirmutunde, tunde, mille eesmärk on vallandada hilisema, läbimõelduma vastuse.

Võib väita, et ühiskonnale oleks kasulikum, kui inimestel oleks välja arenenud vähem temperamentne võitle-või-põgene-reaktsioon. Enamasti näib siiski, et oleme säilitanud oma kõrge reageerimisvõime. Viimastel inimarenguaastatel on muutunud põgenemisosa - me hakkasime vähem põgenema, oma uute tööriistade/relvade ja suuremate ajudega jäime tõenäolisemalt kohale ja võitlesime. Liigina oskame nüüd kõikjalt leida suuri loomi, neid jälitada, pussitada, tappa ja ükshaaval ära süüa.

 Meie ajus on endiselt mandelkeha ja kehas neerupealised, mis muudavad selle, mida me tajume, meie keha reaktsioonideks. Meil on need struktuurid endiselt alles, kuigi meil pole praegu praktiliselt mingit võimalust, et kiskja meid ära sööb või isegi jälitab. Meie hirm (ja selle kaaslane raev), mida need meie kehaosad moduleerisid, pani meid tapma enamiku selle hirmu vallandanud loomadest. Aga mida on meie keha signaalide, teadete ja veresoonte süsteemidel, mis arenesid välja hirmu tekitamiseks, teha? Üks koht, kus me ikka veel oma hirmu toimimist näeme, on suur nõudlus hirmutavate filmide ja raamatute järele. Mõelge vampiiridele, Freddy Kruegerile ja kohutavatele mõrvadele krimisaadetes, millest igaüks hirmutab meid ja käivitab meie kehas samad kemikaalid.

Me oleme hakanud selle eest raha maksma, et kehas neid samu reaktsioone tunda.

Kuulame uudiseid ja saame kuulda igast sooritatud mõrvast. Me mõtleme oma eelarvele ja kardame  tagajärgi. Need hajusad hirmud käivitavad samad reaktsioonid, mida tiigrid kunagi tegid, kuid nad teevad seda krooniliselt, iga päev natuke. Selle asemel, et anda lahendust, tekitab see hirm nüüd ärevust ja stressi. See omakorda võib viia depressiooni ja enneaegse surmani. Ärkame öösiti oma võlgade ja laenude pärast. Meie viha aga viib koduvägivalla ja sõjani.

Stress ja ärevus pole ainsad asjad, mis ajaloost meie „võitle või põgene“ süsteemis probleeme tekitavad. Foobia on hirm, mis on suunatud asja vastu, mida me ei peaks kartma. Kaasaegsed foobiad on iidse hirmusüsteemi tänaseks rikkiläinud osad. Osad inimesed on kaasaegsete tiigrite, lõvide, leopardide suhtes tundlikuma kui teised. See sõltub nii geenidest kui ka mineviku kogemustest. Meie ajus ikka veel möirgavaid kiskjaid üritame rahustada rohtude või narkootikumidega.  Loodetakse, et tulevikus osakme oma geenidele selgeks teha, et neid kujutletavaid tiigreid ei ole enam ning saame rahuneda.

Samal ajal oleme loodusest olemasolevad tiigrid peaaegu hävitanud. Me vaatame neid loomaias, naerame, kui nad vastu puuri varbasid hüppavad, kuid tunneme ka kõhedust, kuna sügaval sisimas meie keha mäletab.

Kuidas oleks, kui kõik oleks teisiti? Kui me näeksime palju pisemaid elusolendeid, kui tunneksime lõhna teravamalt? Meie silmad üksnes ei juhi meid, vaid ärgitavad ka tegudele. Metsikud roosid lõhnavad hästi, kuid me oleme aretanud hübriidsorte, millel lõhn peaaegu puudub. Oleme valinud silmale meeldivama lõhnameeldivuse ees. Teeme seda aina uuesti. Jahime suuremaid hirmu tekitavaid loomi ja hävitame neid, jättes tähelepanuta seintel elavad pisemad liigid. Tapame ohutuid nastikuid, kuna need on meie meelest jubedad ja ei näe prussakaid ja tolmulestasid. Me ei kartnud mikroobe enne, kui keegi ütles, et need on olemas.

Russelli rästik

Järgmine peatükk räägib madudest. Kalifornia Ülikooli primatoloog Lynne Isbel uuris primaate, kui juhus viis ta kokku madudega. Isble juhtus lugema uuringut, mis näitas, et karnivoorid ja ahvid jagavad üht RNA retroviirust (ka näiteks HIV on RNA retroviirus). Suured kaslased saavad sellise viiruse näiteks ahvi süües. Veel üks uuring märkis ära, et veel üht RNA viiruse tüüpi leidub ahvidel ja Russelli rästikutel (daboia). Statistika järgi on Russelli rästik tapnud rohkem inimesi kui ükski teine madu. Uuringu autorid ei vastanud küsimusele, kuidas või mil viisil selline viirus ahvidel ja madudel on. Kas on madu ehk kunagi ahvi hammustanud? Ja kuidas on seotud kaslased, madu ja ahvid? On siia segatud ka inimene?

Huvitaval kombel elavad vana maailma ahvid ühe koha peal. Uues maailmas aga lahkuvad emased ahvid oma elukohtadest. Vana maailma ahvidel on aga parem silmanägemine sh suurem värvide spekter. On see kuidagi seotud mürgiste madudega? Madagaskari leemurid - primitiivsed primaadid - mitte ainult ei näe halvemini vähem värve, vaid nad näevad meist ja vana maailma ahvidest viletsamini peenemaid detaile. Ning Madagaskaril ei ole surmavalt mürgiseid madusid. Kuivõrd võib olla, et nägemisteravus ja värvide spekter on hästi arenenud tänu madudele?

Isbel kutsus endale appi Cornelli Ülikooli madude bioloogi Harri Greene´i.

Näljane aju vol 13 - söömise rütmid ja stress

 

Kuidas on nendega, kes ajavad omale igasugu kiirtoitu sisse aga kaalust juurde ei võta? Neid on vähe ja põhjused peituvad geneetikas. Erinevad uuringud  näitavad, et isegi kui sellised inimesed söövad 1000 kcal rohkem, siis aju suunab neid tegema ka rohkem liigutusi ja põletama seega rohkem kaloreid. Selliste geenidega inimesed, kes uuringus 8 nädalat sõid iga päev 1000 kcal rohkem, võtsid kaalus juurde vähem kui 450 g. Need, kes sellise õnnetähe all sündinud polnud, võtsid uuringu ajal juurde ca 4,5 kg. Siiani on teadlased leidnud ligi 100 geeni, mis mõjutavad rasvkude, kuid palju tööd on veel ees. Arvatakse et geenid, mille mõjutada on aju töö, on peamiseks põhjuseks, miks osad rasvuvad kergemini.

Kui sa oled pärinud "halvad" geenid, kas sul on siis üldse lootust kaalust alla võtta? Sada aastat tagasi kandsid inimesed samu geene, mis täna, ometi polnud ülekaalu probleem nii terav. See mis on muutunud, on keskkond meie ümber, mitte meie geenid. Selles mõttes ei tee geenid meid ülekaalulisemaks, vaid geenid teevad meid vastuvõtlikumaks keskkonnamõjudele. 

Francis Collins, NIH geneetik, märgib: „Geenid laevad relva, kuid keskkond on see, mis päästikule vajutab.“

Mõned õnnelikud, on nii vastupidavad, et ei võta kaalus juurde ka kõige halvemas keskkonnas. Mõned, kel pole vedanud, võtavad kergesti juurde ka kõige tervislikumas keskkonnas. Enamikule meist avaldab ümbritsev keskkond kaalutõusuks kõige enam mõju.

Nüüd on veel Guyenet raamatust „Hungry Brain“ jäänud 3 lühemat peatükki sh biorütmid ja stressi mõju:

Kronobioloogilised rütmid

New Yorgi Colombia Ülikooli rasvumist uurivate teadlaste poolt viidi läbi uuring, milles osalejad jagati kahte gruppi: ühele võimaldati magada 9 tundi, teisel ainult neli tundi. Mõlemad grupid magasid ja sõid laboris, nii et neid sai tähelepanelikult jälgida. Uuringu lõppedes selgus, et inimesed, kes said vähem magada, sõid päevas 300 kcal rohkem.

Unepuudus paneb meid rohkem sööma.

Ajus reguleerib und nn unekeskus VLPO (ventrolateral preoptic area). Ajus olev  ärkvelolekusüsteem (arousal centers), mis paikneb hüpotalamuses ja ajutüves, vabastab kemikaale – dopamiin, serotoniin, atsetüükoliiin ja norepinefriini – mis hoiavad meid ärkvel. Need kaks süsteemi mõjutavad ja inhibeerivad teineteist vastastikku. Kui üks töötab, on teine maha surutud ja vastupidi. On teada, et ärkveloleku ajal kasvab kemikaal adenosiini tase ajus ja kui tase on piisavalt kõrge, hakkab see ärkveloleku süsteemi maha keerama. Magamise ajal adenosiini tase langeb ja hommikuks oleme jälle valmis tegutsema. Kofeiin võtab une ära just nimelt adenosiini blokeerides.

Olen unest ja kronobioloogilistest rütmidest varem blogis kirjutanud ja une häid omadusi uuesti üles lugema ei hakka. Uni on hea!!! Raamatus märgitakse, et unepuudus kallutab meie ainevahetust kaalutõusu poole.

Ülalmainitud uuringus mõõdeti ka osalejate aju aktiivsust ja leiti, et see piirkond, mis tõukab meid kiirtoidu: pitsade, sõõrikute, maiustuste poole, muutub aktiivsemaks  ebaküllaldase une puhul. Ehk väljapuhkamata aju annab teada, et ta on näljas, kuigi tegelikult seda ei ole. Ärkvelolek suurendab küll ka kalorikulu, kuid ainult 100 kcal päevas.

Ka pikemaajalised uuringud on näidanud, et vähem magajate kehakaal on suurem, eriti joonistub see välja laste puhul. Moodsas ühiskonnas on magamatus järjest kasvanud. Elektrivalgus, õhtune ere teleri ja arvutivalgus annavad siin kindlasti suure panuse.

Kui palju und me vajame? See kindlasti oleneb - need, kes tunnevad, et on pärast 6 tunnist und täielikult välja puhanud, saavad tõenäoliselt unest kätte sama palju, kui need, kes tunnevad täiesti puhanuna pärast 9 tunnist und. Oluline on, et igaüks magaks nii palju, et ta ennast välja puhkaks.

Kuna sinine valgus kontrollib melatoniini (unehormoon) sekretsiooni, on melatoniini tase öösel väga valgustundlik. Kunstlik sinine valgus, mida kiirgab maja elektripirnidest, arvutitest, tahvelarvutitest, teleritest ja mobiiltelefonidest, pärsib melatoniini taset öösel, kui see peaks suurenema. Sinu keha 37 miljardit rakku ei saa enne aru, et on öö, kui sa valguse välja lülitad. Kunstlik valgus viib tasakaalust välja pikka aega kujunenud loodusliku valguse-pimeduse tsükli. Abiks on sinise valguse regulerijad (f.lux)  arvutites-telefonides-telerites (on olemas ka sinist valgust blokeerivad prillid), magamistoa täielik pimendamine magamise ajaks jms.

Uuringud näitavad, et ka öövahetuses töötajatel on suurem ülekaal ja nad on riskialdimad diabeedile, vähile ja kardiovaskulaarsetele haigustele.

Kui me häirime ööpäevarütmi, süües hilisõhtul, reisides kaugemasse ajavööndisse või tehes vahetustega tööd, võivad mõned meie elundikellad teistega sünkroonist välja kukkuda. See, mis päevasel ajal oleks harmooniline omavaheline tiksumine, taandub korrastamata kakofooniaks. Teadlased nimetavad seda - ööpäevaringne desünkroonimine ja oletavad, et see toob kaasa ainevahetusprobleeme ja kehakaalu tõusu.

Hiirtega läbiviidud uuringud viivad meid kahe üllatusliku järelduseni: esimene on see, et ööpäevane desünkroonsus kiirendab kaalutõusu - kui närilisi söödetakse rasvumist soodustava dieediga. Teine, veelgi silmatorkavam järeldus on see, et närilised ei rasvunud eriti sellisel dieedil, kui toitu oli saadaval sobival kellaajal! See viitab sellele, et see, mis nendes katsetes tegelikult rasvumist tekitas, ei olnud mitte lihtsalt toit, vaid  kaloririkka toidu ja ööpäevase desünkroonimise kombinatsioon.

Kuidas inimestega? On inimesi, kes söövad öösiti, selle äärmuslikum näide on öösöömise sündroomiks nimetatud häire, mille korral inimesed söövad öösel kõige rohkem kaloreid, sealhulgas ka uneperioodi keskel. Need inimesed kaaluvad keskmisest mõnevõrra rohkem.

Elamise kiirus - stress

Jääd kodust lahkumisega veidi hilja peale, teel tööle on ummikud või täiskiilutud ühistransport, kiirustad sammu, tormad tööle, sealt koosolekule, lõunat sööd käigu pealt, tuhat toimetust ootavad, õhtul ootab kodus veel teine tuhat...Kiire elu kipub tekitama isu kiire ja kergeltseeduva maitsva kiirtoidu järele.

Psühholoogiline stress on tänapäevases maailmas peaaegu kõikjal levinud. Raportid näitavad, et kolmveerand ameeriklastest kannatab stressi tõttu regulaarselt negatiivseid füüsilisi või psühholoogilisi sümptomeid, nagu peavalud, väsimus, seedehäired, unetus ja ärrituvus.

Kas me ei ole võimelised sellise stressiga toime tulema, kuna meie esivanemad elasid palju rahulikumas õhkkonnas?

Seda ei saa väita - praegustel tsivilisatsioonist eemalolevatel kultuuridel on palju muret, sealhulgas imikute kõrge suremus, surmavad nakkushaigused, õnnetused, tapmised, nälgimine, nõiavärk ja mõnikord ka kaklus.

Või oleme kaotanud sellised stressiga toimetulekumehhanismid, nagu tihedad sidemed kogukonnaga ja füüsiline aktiivsus?

Oleme siis vähem või rohkem stressis kui meie esivanemad, kuid selge on, et stress teeb väga paljusid inimesi õnnetuks.

Ja kuna stressil on mõju ajule, siis mõjutab see ka toitumist. Huvitav on siinjuures, et õpiku järgi stress vähendab söögiisu, söödava toidu kogust ja alandab kaalu. Ja see ongi paljude stresside puhul nii – näiteks palaviku või autoõnnetuse puhul. Kuid tervikuna on lugu muidugi palju keerulisem.

2007 aasta USA stressiraportis märkis 79% inimestest, et stressi ajal muutuvad toitumisharjumused. 43%  vastas, et nad söövad stressiga üle, 36% vastas, et jätavad söögikorra vahele.  

Mis on stress? Laias laastus on see kombineeritud füsioloogiliste ja käitumuslike reaktsioonide kogum, millega aju üritab väljakutsuva olukorra lahendada. Need lahendused vähendavad ähvardava stsenaariumi kahjulikke tagajärgi ja panevad meid endast parimat andma.

Paljudele loomadele on stress elustiil. Alates kiskjate vältimisest ... liiga vähese toidu leidmiseni ... paarilise eest võitluseni on loomulikus keskkonnas ellujäämise ja taastootmise seisukohalt oluline kiire ja tõhusa stressireaktsiooni loomise võime. Seetõttu on stressivastused iidsest ajast ühendatud paljude meie ajusüsteemidega.

Stress ei ole ka kindlalt piiritletud üksikasi. Kui te satute liiklusõnnetusse ja kaotate kiiresti verd, siis erineb see stress sellest, kui saate tööl ülemuse käest sõimata. Esimene stress tõuseb keha füüsilisest kahjustusest, samas kui teise stressi puhul on tegemist abstraktse kontseptsiooniga. Vallandamise hirm toob kaasa terve rea probleeme: üüri ja kommunaalmaksed, laenud, uue töö otsingute virrvarr. See mis meid tänapäeval lääneriikides mõjutab, on psühholoogiline stress. Ja osadel psühholoogilise stressi liikidel on võime tekitada liigsöömist.

Mandeltuumad

Stressiga tegeleb ajus mandeltuum (amügdala). Mandeltuum suurendab teie erutatuse taset, aktiveerides paljusid samu ajupiirkondi, mis on seotud une/ärkveloleku tsükli reguleerimisega. See ujutab teie aju üle dopamiini, serotoniini, noradrenaliini ja muude kemikaalidega, mis keskendavad teid probleemile ja motiveerivad teid tegema selle lahendamiseks vajalikke toiminguid. Sellepärast on stressi ajal magamine raske.

Sõltuvalt ohust võib mandelkeha saata teie ajutüvele signaale, mis aktiveerivad kiireid kaitsereflekse, näiteks ehmatamine, tardumine, pea kaitsmine või silmade sulgemine. Need signaalid võivad instinktiivselt tekitada ka hirmu või ärevuse näoilmeid, mis on äratuntavad kõikides inimkultuurides. Samal ajal saadab mandelkeha signaale teie sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimiseks. Sellega saab hoo sisse võitle või põgene protsess: pulss ja hingamine kiirenevad, südamelöögisagedus tõuseb, peopesad muutuvad higiseks. Seedimine aeglustub ja ekstreemsetel juhtumitel võivad põis ja käärsool end tühjendada. Suureneb verevoog lihastesse, veres tõuseb suhkru ja rasva tase, et varustada teid täiendava energiaga. Kõik see valmistab keha ette olema valmis füüsiliseks väljakutseks, kuid sama toimub kehas ka psühholoogilise stressi puhul, mil meil karuga rinda pista ei tule.

 Aju ohureaktsiooni viimane toiming on õppimine. Kui olete ähvardava olukorra üle elanud, õpib teie mandelkeha, kuidas sarnaseid olukordi tulevikus paremini ära tunda ja neile tõhusamalt reageerida. Harjutades saab teie aju teid paremini kaitsta. Kuid kuigi ohutõrjesüsteem arenes välja meie turvalisuse tagamiseks - ja seda see sageli ka teeb -, võib see mõnikord teha asju, mis tunduvad üsna kahjulikud, näiteks panna meid liiga palju sööma.

Inimese psühholoogilise stressi puhul on kõige kahjustavam kontrollifaktori puudumine. Moodsas ühiskonnas puutume taolise stressiga tihti kokku: liiklus, kiusamine, näägutamine, haigus, tähtajad ja võlad. Uuringud psühholoogia ja neuroteaduste vallas viitavad sellele, et kontrollimatud stressorid mõjutavad ohule reageerimise süsteemi tugevamalt ja on meie tervisele ja vaimsele seisundile palju kahjulikumad kui stressorid, mida me usume, et suudame kontrollida.

Reesusmakaakidel on oma hierarhia, kus domineerivad isendid kiusavad nõrgemaid. Kui makaakidele anti tervislikku toitu, siis hierarhia tipus olevad ahvid säilitasid oma kaalu (nemad ju need kiusajad) aga nõrgemad sõid vähem ja võtsid kaalust alla. Kui pakuti valikut tervislikust ja väga premeerivast kaloririkkast toidust, siis mõlemad valisid kaloririkkama toidu. Domineerivad ahvid aga seda toitu liiga palju ei söönud ja kaalust juurde ei võtnud. Teised ahvid sõid poole rohkem ja võtsid kaalus juurde.

Nii et tervisliku toidu puhul paneb stress kaalust alla võtma, liigmaitsva ja kaloririkka toidu puhul aga kaalust juurde võtma. Sestap on toidukeskkond  määrava tähtsusega.

Isegi kui traditsioonilistes kultuurides on palju stressi, on nende toit tavaliselt palju lihtsam, vähem rafineeritud ja vähem premeeriv. Nad võivad olla rohkem nagu stressis ahvid, kes ei söö üle, sest neil on juurdepääs ainult tervislikule, rafineerimata toidule.

Miks surub krooniline kontrollimatu stress meid liiast sööma ja miks see näib juhtuvat alles siis, kui ümberringi on väga premeeriv toit? Nendele küsimustele vastamiseks peame pilgu pöörama endokriinsüsteemile (hormooonsüsteem).