Parasiidid või partnerid vol 16 - miks "usalda oma keha" võib alt vedada

 

Oht surra läbi ärasöömise on suur nii primaadi kui ka molluski puhul. Molluski puhul muidugi suurem. 

Geerat J. Vermeij 

Geerat J. Vermeij on Hollandi päritolu Davise California Ülikooli geoloogiaprofessor. Ta uurib merikarpe – katsub ja kompab nende seinte tihedust, avade suurust, mõrasid ja auke ning kivistisi. Hetkel on Vermeij 75 aastane ja 3 eluaastal jäi ta pimedaks. Ta kuulab, haistab ja kompab ning just kompamise teel on ta teinud oma avastused. Ta uurib eelkõige seda, kuidas karpide elanikud surma on saanud.

Meie sõrmed on arenenud puuvilju noppides, hiljem maast kivi haarates  või oda hoides. Vermeij on oma sõrmedega tunnetanud seda, mis meil, nägijatel, märkamata on jäänud.

Ta märkas, et Vaikse ookeani karpidel on tihkem kest ja väiksem sisenemisava, kui Atlandi ookeani omadel. Kas see võib olla sellest, et molluskite vaenlased on erinevates ookeanides erinevad.

Vaikse ookeani krabidel on pikemad sõrad, mis kaitsetu molluski kergelt purustavad. Ookeanis pole olnud kataklüsme, langevat meteoriiti ega tohutuid muudatusi – karpidel olid siin vastaseks vaid krabid. Nii muutusid karpide seinad tihkemaks, avad kitsamaks ja nad kaevusid põhjasettesse.

Vermeij tööst on raamatus rohkem juttu, kuid Dunn märgib tema töö ära kui Vermeij seaduse, mis seisneb selles, et karp püüdes enda kaitsta vaenlase eest, kasutab ära vaenlase kõige nõrgema koha.

Kui looduses tekib uus kiskja või vana kasvab näiteks suuremaks, siis saakloom vastab sellele. Varem arvati, et saakloom vastab kiskja kõige tugevamatele, kiirematele või surmavamatele omadusele. Vermeij aga arvab vastupidiselt: saakloom kasutab ära kiskja nõrkuse ja reageerib hoopis sellele. Geneetilised muudatused toimuvad just nii.

Kuna karbis elava pehme molluski keha on täiesti kaitsetu ja krabi purustab selle kiiresti, siis ei teki kaitsereaktsioon molluski keha juures, vaid kohas, kus krabi on kõige nõrgem: karbi avausest sisse saamine. Nii on avaused kitsenenud ja seinad tihkemaks muutunud.

Lynne Isbell

Lynne Isbell uurides suurte kaslaste ja ahvide vahelisi suhteid, leidis, et kaslased vajavad ahvide ründamisel üllatusmomenti. Nad leiavad ahvid üles lõhna järgi, kuid kui ahvid märkavad neid enne, siis on tõenäoline, et kaslane pöördub tagasi ja ei ründa. Vermeij sõnul ebaõnnestuvad kaslased pooltel juhtudel ja ebaõnnestumises mängib suurt rolli üllatusmomendi ärajäämine.

Paljudel primaadiliikidel oma hoiatuskarje suurte kaslaste jaoks. Ning osad primaadid saavad aru ka teiste liikide hoiatuskarjest. Ka šimpansid peavad jahti ahvidele. Kui inimese süda heldib nähes väikest suurte inimsilmadega olendit endale vastu vaatamas, siis šimpansidel selline tunne puudub. Šimpansidel samuti ebaõnnestub ahvide püüdmine, kuid mitte nii nagu kaslaste puhul. Väiksemad ahvid kuuldes šimpansi tulekut, püüavad varjuda ja liikumatuks jääda. Kuna šimpansid ei ole väga head ahvide ülesleidmisel, siis hiirvaikselt püsivad isendid pääsevad sageli.

Siis on veel maod. Maod söövad ahve ja tapavad neid. Ning ka ahvid tapavad madusid. Osadel ahvidel on madude jaoks omaette hoiatushüüd. Kui ahvidel on vaja kaslast märgata kaugemalt, siis mao puhul seda vajadust ei ole. Põgeneda saab kiiresti ja seetõttu on ahvidel vaja head nägemist, et eristada liikumatu madu ümbritsevast keskkonnast. Seega ongi loogiline, et vana maailma ahvidel peaks olema parem silmanägemine ja eristusvõime.

Isbell on oma teooriad ja uurimused pannud kirja raamatusse „The Fruit, The Tree and The Serpent“ (Puuvili, puu ja madu).

Peale maoteooria on värvide nägemisele veel üks hüpotees – värvirohke nägemine on arenenud puuviljade ülesleidmiseks. See võib nii olla uue maailma puhul, kuid täiesti arusaamatu Madagaskari puhul, kus kõik leemurid söövad puuvilju, kuid näevad väga halvasti.

Miks üldse see nägemine nii oluline on? Kui värvirohke nägemine  aina paremaks arenes, tuli see teiste meelte arvelt. Meie kuulmine ja eriti haistmine muutusid kehvemaks.

Dunn märgib, et Isbelli teooria suhtes on kerge olla skeptiline, nagu üldse kõigi primaate puudutavate teooriate osas. Teooriate eksperimenteerimine on keeruline, faktid on fragmentaalsed. Enamik madusid ei tapa peale näriliste ja putukate kedagi ja on üldse häbelikud ja eemale hoidvad. Kui Isbell väidab, et teatud maod tapavad ja söövad ahve, siis tahtis Dunn oma sõpradelt küsida, kas nad teavad kedagi, keda on mürgine madu hammustanud või tapnud.

Hognose viper

Tuli välja, et paljud tema sõbrad olid ise madudega kokku puutunud.  Briti Columbia Ülikooli teadur Greg Crutsinger astus  Costa Rica La Selva Biological Station heaks töötades metsas oksa peale, mis osutus kärssmaoks (hognose viper). Crutsinger tunneb siiani „okste“ suhtes väikest kõhedust. Piotr Naskrecki, tunnustatud loodusfotograaf ja entomoloog,  kergitas üht kivi, mille all olev madu teda hammustas. Rob Colwell, Dunni endine nõuandja, kõndis samuti Costa Ricas juttu ajades mööda teed, kui tal jäi märkamata lõgismaduliste hulka kuuluv terciopelo.

Vlastimil Zak, Ecuadoris elav ökoloog, on saanud mürkmaolt vähemalt kaks korda hammustada. Hal Heatwole, bioloogiateaduste professor, sai hammustuse meremaolt.

Mitte kõik ei pääse eluga. Joe Slowinski, bioloog, rändas maailma eri paigus ja otsis uusi liike. Keegi tõi talle kilekotiga mao ja ütles, et see on vist mürkmadu. Slowinski arvas, et ei ole, kuid ta eksis ja see maksis talle elu.

Loomulikult on paljudel inimestel vähk või toimuvad autoõnnetused, kuid maohammustused ei ole täna kaugeltki haruldased. Beninis läbi viidud uuring 7 aasta kohta tuvastas 15000 hammustust, millest 15% olid surmavad. Vanem uuring Nigerist näitas, et aastas saab mürkmaolt hammustada 10000 inimest. Kuna meie päritolu viitab Aafrikale, siis kas võib olla, et liikumatute madude tuvastamiseks on meil arenenud parem nägemine. See võib nii olla.

Seda enam, et me kipume madusid siiani paaniliselt kartma ja tapame neid igal pool, hoolimata sellest, kas nad kujutavad mingit ohtu või mitte. Lihtsalt nende nägemine täidab meid ärevusega. Osad võib olla ei karda madusid, kuid uuringud ütlevad, et 90% meist kardavad. Kui ahvidele, kes on kasvanud eemal looduslikust keskkonnast, näidatakse videosid madusid kartvatest ahvidest – siis nad hakkavad kartma ja kardavad madusid elu lõpuni. Sedasama ei juhtu, kui neile näidatakse videosid küülikutest. Inimlastega on teistmoodi: kui videos näidatakse madu ja lapsevanem räägib hirmunud häälega, siis laps kardab, kui hääl on tavaline, siis laps ei tee maost erilist numbrit.

Me täidame täna terve planeedi, erinedes kultuuriti ja rahvuseti. Osadel meist on jumalad, osadel mitte. On kogukondi, kus on paarisuhtes üks naine või mees ning kogukondi, kus neid on mitu. On kohti, kus ilusaks peetakse rasvunud pahkluid ja kohti kus seda peetakse inetuks. Üsna vähestes kultuurides on iluideaaliks olnud kõhnus. Kuid ometi on meil kõigil teatud universaalsed sarnasused. Ja kuna meid on ca 7 miljardit, siis on sellised sarnasused üsna hämmastavad ja peavad tulenema meie bioloogiast. Üks kõige levinumaid asju  tuleneb maitsest. Näiteks me armastame magusat. Magusa puhul on ajus liikvel kaks signaali ja kuni 2005 aastani ei teadnud keegi, et maitsepungad (retseptorid) on ka meie soolestikus.

Maitsepungad on arenenud meid hoiatama halva/mürgise (kibe, hapu) toidu eest ja otsima meeldivat toitu (magus, soolakas). Me armastame magusat ja soolast kuni teatud kontsentratsioonini.

Maitsepungad annavad märku meie eelistustest ja hoiatavad kahjuliku eest. Ja siin peitub meie jaoks ka probleem. Maitsepungad annavad meile märku harva esinevate ainete vajalikkusest. Tänasel päeval on neist harva esinevatest asjadest saanud igapäevased ja külluslikud pakkumised. Meid tõmbab magusa puuvilja, rasvase liha ja soola poole. Me tuleme keskkonnast, kus soola ei leidu eriti palju – seetõttu meie maitsepungad on alati soola peale jah ütlemas, teadmata, et täna on meil soolaseid toite külluses. Sama käib magusa kohta – maitse ütleb, et on hea, sest kunagi oli aeg, kus igasugune magus toit oli kalorite jaoks vajalik. Maitsepungad on iidsed, meie oleme täna kaasaja külluses. Soola puhul on meil küll teatud piirang ees – mingist kontsentratsioonist alates ütleb keha, et ei see pole enam hea, kuid alla seda piiri ütleb maitsepung alati jah. Ka rasva ja valgu retseptorid otsivad alati toitu, mida ammustel aegadel nappis.

Meie keelel toimuvad äärmiselt keerulised protsessid, kuid see jagab meie jaoks maailma kaheks: söö või sülita välja. Maitsepungad erinevad nälja- ja janutundest või küllastusest. Siin ei toimu ütlemist, kui palju ja kuna sa midagi vajad. On ainult vajadus, eeldus, et me alati vajame neid maitseid. Ükskõik kui palju sa ka ei oleks söönud, kui sinu keel puudutab küpsist – ütleb see jah magusale.  Maitsepungad ütlevad jah meie vajadustele tuhandeid aastaid tagasi. Me võime olla suremas kõrge vererõhu kätt, kuid keel ütleb ikka jah soolale.

Universaalne on meie armastus avatud piirideta vaadete järele. Oleme maha tapnud suuremad loomad. Me raiume metsi ja loome ääretuid põlde lühemate teraviljadega. Seal kuhu me ei saa midagi külvata, seal laseme kariloomadel pika rohu maha tallata ja ära süüa. Meie meeles on avarad vaated ilusad. 

Mäletan, et elades sada aastat tagasi (tegelikult 18 aastat) Viljandis Männimäel, tuli mul koduuksest vaid väiksest võsastunud kallakust alla minna ja juba olingi Viljandi järve ümbritsevas imeilusas männimetsas. Nagu polekski kuskil linna. Jalutasin seal lapsekäruga lõputult. Ja siis see algas. Kaugemale linna äärde kerkisid uued ridaelamud ja ühel hetkel võeti seal kandis metsa maha. Miks peaks järve äärset metsa maha võtma? Öeldi, et vaate pärast võib. Ehk ridaelamu kodanikud ei saanud ju ometi 50 meetrit läbi metsa järve äärde minna, jumal teab, mis neid seal oleks oodanud. Nad lasid omale järvele vaate raiuda. 10 aastaga tehti vaadet juba nii palju, et jalutades tuli ahastus peale. Nüüd ma saan aru - maod ja kiskjad ajasid elanikele hirmu peale, ärevuse ärahoidmiseks oli vaja avarust...

Rohumaa ja lehmad ei ole ainsad, keda inimene on eelistanud. Meile meeldivad ka kauni lauluhäälega linnud ja erksavärvilised kuldkalad. Me oleme oma voodisse lubanud koerad. Ja kassid – kes oskaks küll neid kasse ära seletada...🐱🐱🐱

Ja tahtmatult oleme sellise tegevusega tahtmatult soodustanud teatud kahjureid ja soovimatuid külalisi. Rotid hiilivad mööda seinaääri. Tuvid ja teised taolised linnud teevad oma pesi linnamajade räästasse. Öised putukad sibavad meie majades ringi. Tolmulestad ja lutikad ronivad üle meie kehade. Bakterid ja arhed täidavad meid. Me puhastame end neist, kuid nad peavad vastu ja taastuvad kiirelt.

Kui metsa ja suuri loomi oli palju enam, oli rotte, hiiri ja tarakane tunduvalt vähem, Rohumaad on tunduvalt rohkem.

Meie universaalsed tungid dikteerivad meile minevikust asju, mida me enam ei vaja. Ja nii me ei saa enam „usaldada oma keha“ – kuigi seda lauset kohtab tihti. Meie kehad ja eriti meie meeled valetavad, need on nagu jäänud kinni majaesisele verandale, õõtsudes edasi-tagasi ja meenutades vanu aegu.

Edasi loen patogeenide kohta, mis on jätnud meid juusteta ja teinud ksenofoobiliseks (võõraviha).