Järgmine
peatükk Dunni raamatust räägib bakteritest ja meie mikrobioomist
tervikuna. Ma olen sel teemal palju blogis kirjutanud. Mõtlesin alguses, et
selle teema jätan siit üldse vahele aga leidsin ikkagi üht teist.
Ja
üldse pole rõõmustav (mulle), et mikrobioomi puudutava peatüki algus viitab
pimesoole tähtsusele (mida mul juba 20 aastat ei ole ja millest ma olen mõelnud,
et kas ikka oli nii väga vaja ära lõigata).
Dunn kirjutab, et kui me juba oleme õppinud tapma, siis me kalduma seda edasi tegema. Hakkame jahti nautima.
No
nii - et ka taimetoitlased ja võivad jahtida – oma baktereid, viiruseid, seeni
– enamik kellest on meile kasulikud.
Nii
palju kui me ka armastame maastikumaale ja põgusaid pilke elusloodusele, ei
tundu meie ajule midagi loomulikumat kui loodusest vabanemine. Kõik tehnoloogiad, mida oleme kasutanud
teiste liikide vastu, on omamoodi antibiootikumid (sõna otseses mõttes
"elu vastu") - kuigi harva tapab tehnoloogia tegelikult kogu meie
elu. Pigem iga meie tehnika tapab ainult teatud osa: kui me oleme maha tapnud
suured kiskjad, siis väikestel vedas rohkem. Kui me kasutasime tugevamaid
pestitsiide, siis andsime võimaluse ellu jääda
resistentsetel ja salakavalatel. Me pritsisime oma põlde, et vabaneda
umbrohtudest ja ellu jäid superumbrohud.
Tapa
see, mis kasvab enne, kui see levib, ja siis tapa see uuesti. See on see, mida
me oleme juba väga kaua aega teinud, mida tegid meie esivanemad ja mida teeme
tulevikus. See on see, mis tuleb iseenesest. Hakkasime kasutama antibiootikume,
sest meil oli neid hädasti vaja. Nende avastamine andis kolm Nobeli preemiat ja
ravis selle käigus meid gonorröast, tuberkuloosist ja süüfilisest.
Aga
nüüd kasutatakse antibiootikume mitte surmavate haiguste ravis, vaid juba siis, kui keegi kuskil aevastab.
Minugi tuttav
tuli ühest töötoast soovitusega iga päev veidi „looduslikku antibiootikumi“
võtta... Nii võttes on ka
„mittenaturaalsed“ antibiootikumid naturaalsed, kuna mikroobid toodavad neid –
et konkurentidest vabaneda ja ise ellu jääda. Nii sai see vähemalt alguse:
Antibiootikumide
tootmine on looduslikult esinev sündmus, mida tänu teaduse edusammudele saab
nüüd laboris korrata ja parandada.
Ehk igaühel on juba naturaalset antibiootikumi piisavalt ja igasugu muud värki, mida immuunsüsteem oma töö käigus teeb.
Meditsiiniline
lahendus oli: „Tapa nüüd kõik ja küsimusi küsi hiljem ”. Kunagi tundus selline
lähenemine mõistlik. Me lootsime, et antibiootikum tapab pahalase ja jätab head
ellu.
A.
Croswell ja N. H. Salzman uurisid hiiri, kellele anti erinevaid ja erinevates
doosides antibiootikume – mitte ühelgi
juhul ei tapnud antibiootikumid ainult „halbu“ baktereid. Kuna hiire sooled
on nagu inimese sooled, tähendab see, et kui teie või mina kasutame
antibiootikume, juhtub sama ka meiega. Kui tapame oma mikroobid
antibiootikumidega, jätame maha suhteliselt vähe aga vastupidavaid liike,
millest uus mikroskoopiline eluimpeerium taas üles ehitatakse. Küsimus on vaid,
mis nüüd tühimiku täidab.
Isegi ammu-ammu elanud Pasteur (pastöriseerimine), kes soovitas tappa mikroorganismid piimas, uskus, et meis ja meie pinnal elavad mikroorganismid on meie eluks hädavajalikud.
Iga
loom on kaetud mikroobidega, kuigi varasemalt ei teatud, kas need on
kahjulikud, kasulikud või neutraalsed.
Sümbioos koosneb kõigist kolmest: meil on
mutualistid (kasu-kasu), kommensaalid (kasu-neutraalne) ja patogeenid (kahju-kasu).
Alustasime
sellega, et ei kasutanud anitbiootikume ja vaid mõnede aastakümnete jooksul
oleme hakanud kasutama neid tuhandete tonnide kaupa. Antibiootikumid ei tapnud
ega tapa kunagi kõiki mikroobe, kuigi me kujutasime ette, et nad seda tegid.
Veelgi enam, mõned põlvest põlve edasi antud mikroobse DNA elemendid on vajalikud. Ilma meie mitokondrites oleva mikroobse DNAta sureks igaüks meist. Meie mitokondrid on iidsete bakterite järeltulijad, järeltulijad, kes elavad ja aitavad iga meie rakku toita. Me oleme olemas tänu neile.
Termiidid jäävad ellu, süües seda, mida
vähesed loomad suudavad seedida - surnud puitu ja lehti, et saada toitaineid, eriti
neid, mis on suletud kahte raskesti lagunevasse ühendisse, ligniini ja
tselluloosi. Eriti ligniin on armetu, mädanenud toit. Pikka aega oli ebaselge,
kuidas termiidid seda üldse suutsid.
Mikrobioloog Joseph Leidy avastas
termiitide seest hulga „rahvast“. See rahvahulk hõlmas baktereid, aga ka teisi
olendeid - protiste, seeni ja metsalisi, keda on raskem iseloomustada. Need
termiitide soolestiku elanikud arenesid saja miljoni aasta jooksul välja
omadustest ja käitumisviisidest, mis võimaldavad seda ühelt termiidilt teisele
üle kanda. Termiidid arendasid omalt poolt seedeelundkonda, et oma kaaselanikke
abistada. Tegelikult kipub see kooslus varieeruma ühest termiidiliigist teise, erinevad
nende soolestiku kuju ja keemia. See variatsioon soosib erinevaid termiidi
liikide erinevaid mikroobe ja koos nendega erinevaid võimeid toitu seedida.
Mõnel termiidil on mikroobid, mis suudavad paremini mulda süüa, teisel lehti,
kolmandal puitu. Mõned termiidid suudavad oma mikroobide tõttu tegelikult
ümbritsevast õhust lämmastikku eraldada, suutes nii süüa oksi ja õhku.
Kui termiidid jäävad ilma oma mikroobidest,
siis nad surevad. Nad jätkavad söötmist mõnda aega, kuid söödud toit läbib
neid seedimata kujul. Nad nälgivad isegi siis, kui neid ümbritseb külluslikult puitu.
Nad nälgivad, sest ilma mikroobideta ei suuda nad seedida oma loomupärast lemmikdieeti.
Siis
leidsin huvitavat merisigade kohta. Uuriti mikroobivabasid merisigu ja tavalisi
merisigu. Neile anti nii palju toitu, kui nad iial soovisid. Seda toitu
täiendati kõigi mõeldavate toitainetega, kuni merisead olid peaaegu iga
toitainega piisavalt varustatud. Kui üks dieet ei töötanud (see tähendab siis,
kui merisead surid ja seda juhtus üsna tihti), katsetati teist.
J. A. Reynier (temast
on raamatus pikemalt juttu, ta ei olnud teadlane, kuid püüdis peale teist maailmasõda leida viisi
kasvatada mikroobivabasid loomi) pidas merisigu lihtsalt väikesteks masinateks,
millele kütust sisse panna. Aga tuli välja nagu alati, et merisead ei ole
masinad. Ja nad toimisid paremini neile
looduses kättesaadaval aga mitte optimaalsel (st kõigi toitainetega rikastatud)
dieedil.
Tegelikult
läks Reynieri mikroobivabas mullis hoitavatel merisigadel täitsa hästi, ainult nad vajasid rohkem toitu, et
hoida sama kaalu, mis tavalised merisead. Ja toit pidi olema ka toitainerikkam.
Mikroobid
merisigade soolestikus, nagu ka termiidide soolestikus ja, selgub, et ka meie soolestikus,
toodavad ensüüme, mida nende peremeestel napib, ensüüme, mis võimaldavad nende
peremeestel saada kätte rohkem toidus sisalduvatest toitainetest. Eriti käib
see toitainete kohta, mis on lõksus komplekssüsivesikutes, mida leidub sellises
taimses materjalis nagu kiudaine. Näiteks inimese
soolestikus levinud bakter Bacteroides thetaiotaomicron toodab rohkem kui 400 ensüümi, mis on
seotud taimse materjali lagundamisega, ensüüme, mis teil ja minul puuduvad.
Kui toitu on vähe, muudavad mikroobid seda vähem. Mikroobid merisigade sooltes
ja nüüd teame, et ka meie sooltes, toodavad
toidust kuni 30 protsenti rohkem kaloreid, kui peremehed suudavad ise toota.
Ka
iga täna söödava toidu puhul kehtib see tõenäoliselt endiselt. Teie mikroobid
aitavad teil sellest rohkem kasu saada, rohkem toitaineid, aga ka rohkem
kaloreid, olenemata sellest, kas soovite neid või mitte. Teine põhjus, miks mikroobideta
merisead surevad, on see, et neil puuduvad spetsiifilised vitamiinid, eelkõige
K -vitamiin, aga ka mõned B -vitamiinid. Ilma mikroobideta ei suuda selgroogsed
(merisead ja inimesed kaasa arvatud) sünteesida piisavalt B- ja mitte üldse K
-vitamiini. Sestap napib vastsündinutel, kel pole mikroobe, K vitamiini.
Ja
nii nagu imikutel, keda mikroobid pole veel koloniseerinud, on oht
hüübimishaiguste tekkeks, on sama oht ka lastel või täiskasvanutel, kellele
antakse antibiootikume, mis kurnavad nende mikroobioomi ja see omakorda nende
võimet toota K -vitamiini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar