Naha puhtus vol 12 - naha mikrobioom ja antibiootikumid

 

Edasi liigub Hamblin Argonne Riiklikku Laborisse, kus Jack Gilbert uurib naha ja soolestiku mikrobioomi. Gilbert on mikrobioloogia maailma geenius. 42 aastaselt oli tal Chicago Ülikooli professorina kureerida viis mikrobioloogia laborit. Enda kohta ütleb Gilbert: „No ma käin duši all, kuigi ma tean selle tagajärgi. Kuid ma ei käi seal iga päev ega kasuta duši all eriti palju seepi. Vahel pesen juukseid ja ka siis kasutan hästi vähe šampooni.“

Gilbert märgib, et naha mikroobide eemaldamine tekitab lihtsalt juurde ruumi rohkematele mikroobidele sh patogeenidele. Sa võid sellest mõelda kui kodusest peost. Ütleme, et sinu koju mahub pidutsema 20 inimest ja sa soovid kutsuda nii meeldivaid inimesi kui võimalik, et ebameeldivatel poleks võimalust tulla. Sellistel ebameeldivatel, kel on kalduvus lärmata ja ööseks jääda ning järgmisel hommikul sinu külmkapp tühjaks süüa.

Gilberti selgituste kohaselt me korjame baktereid üles kogu aeg, isegi kui elame üksi ja puuduta midagi. Me lihtsalt hingame neid sisse. Kui sa teed lahti akna suures linnas, kus parajasti sudu, hingad sisse baktereid ja eoseid, mis on patogeensed ja võivad haigusi põhjustada. Ta ütleb, et jah ta lapsed on vaktsineeritud ja pesevad käsi, kuid köögi pindu iga kord peale toidutegemist desifintseerida ei ole vaja.

1963 aastal tuli Procter &Gamble turule Safeguard deodorandi ja antibakteriaalse seebiga, mis sisaldas antibiootikumi triklokarbaan.  Vähesed seadsid küsimärgi alla igapäevase rutiinse antibiootikumi kasutamise, kuigi testid näitasid, et heksaklorofeen akumuleerub kehas. 1970 aastaks oli neid uuringuid juba mitmeid, mis näitasid, et naha pinnalt imendub heksaklorofeen kehasse, kus see mõjutab närvisüsteemi. 1972 aastal kutsus ravimiamet (FDA) tagas tooted, mis sisaldasid rohkem kui 0,75% heksaklorofeeni.

Pärast seda asendati heksaklorofeen teise antibiootikumi triklosaaniga. Pakenditele märgiti „heksaklorofeeni vaba“ ja müük läks ludinal edasi.

Ka uuringud triklosaaniga näitasid mõju kehas, 2014 aasta uuring märkis, et triklosan antibakteriaalses seebis võib olla seotud maksakasvajate tekkega. Kuid 2014 oli juba üsna hilja  hakata inimesi teavitama triklosaaniga seotud probleemidest. Inimestes oli ostuharjumus juba kinnistunud ja soovitused vältida selliseid tooteid, ei kandnud eriti vilja. Samal aastal tehtud uuring Brooklynis näitas, et 100% rasedate naiste uriinis sisaldus trikolsani.

California Ülikooli professor Robert Tukey märgib: „Me ei väida, et see tekitab vähki, kuid pidev igapäevane rutiinne kokkupuude ülilevinud triklosaaniga võib aidata kaasa kasvaja arengule.“

Asi ei ole ainult antibiootikumides, vaid kosmeetikatoodetes olevates säilitusainetes, mis on samuti anibakteriaalsete omadustega. Selle näiteks on parabeenid, mida kasutatakse alates 1950 aastast deodorantides, hambapastades, šampoonides, meigivahendites. Siltidel on need kirjas kui metüülparabeen, etüülparabeen, propüülparabeen, butüülparabeen. Parbaeenid tapavad päris suurt hulka baktereid ja seeni ning küsimus ei ole selles, kas need on meie mikrobioomi mõjutanud, vaid selles, kui palju on mõjutanud.

National Institute of Allergy and Infectious Diseases  teadlased on leidnud, et parabeenid ei lase kasvada bakteril nimega Rosemonas mucosa, mis hoiab meie nahka tervena ja on suuteline tapma ekseemides vohava patogeense bakteri Staph. aureuse.

USAs on hoolimata keelustamispüüetest parabeenid lubatud, Euroopa Liit keelas need aastal 2012. Iseasi kui tellite neid USA tooteid  internetist.

2016 aastal kutsusid  5 tunnustatud mikrobioloogi üles hülgama „hügieenihüpoteesi“. Nende hulgas oli meditsiinilise mikrobioloogia professor Graham Rock. Mitte et nad oleks tahtnud hakata hullult pesema, vaid nende ettepanek oli asendada hügieen kas „vanade sõprade hüpoteesi“ või „bioloogilise mitmekesisuse hüpoteesiga“.  Eesmärgiks rõhutada seda, et mikroobid ei ole meie vaenlased, vaid lihtsalt elavad oma keskkonnas meie peal ja on neil oma oluline roll. Nad on koos meiega arenenud ja need kes pole otseselt meie sõbrad võivad olla sõprade sõbrad või sõprade sõprade sõbrad.

Bioloogilise mitmekesisuse hüpotees ei ütle, et hügieen on halb, vaid et mikrobioloogilise mitmekesisuse kadu on halb. Ja et tänapäeva põletikulised ja autoimmuunsed  haigused on seotud sellega, et me oleme kaotanud mikroobe, kellega me oleme mõeldud koos eksisteerima.

Ja me ei ole neist mikroobidest ilma jäänud mitte ainult antibakteriaalseid tooteid kasutades, vaid ka viisidel, kuidas me oleme muutnud oma elu maailmas isoleeritumaks ja steriilsemaks – ehk puhtaks.

Rook selgitab, et asi ei ole selles, et nagu arenenud riikide lapsed ei puutuks piisavalt kokku infektsioonidega, kuid nad puutuvad palju vähem kokku mikroobimaailmaga. Puhtus on probleemiks. Ka keisrilõikega sündinud lapsi seostatakse kõrgema allergiate tasemega. Madala kiudainesisaldusega dieedid on põhjustanud soolestiku mikrobioloogilise mitmekesisuse vähenemise.

Vanade sõprade hüpotees ei tähenda, et ma hakkame otsima kokkupuudet ohtlike infektsioonidega.  Viimastel aastatel on tekkinud väikesed grupid, mis kutsuvad üles end parasiitidega nakatama, et ergutada immuunsüsteemi lootusega autoimmuunhaiguste paranemisele. Huvitav mõte, kuid mikrobioloogid seda ei toeta: riskid on kõrged ja kasu kaheldav.

Lihtne kätepesu aitab väga hästi murda teatud infektsioonide liikumise ahelaid. Kuid liigne seebi ja antibiootikumide kasutamine  tekitab samuti probleeme. Milline siis oleks tervislik kokkupuude ja kuidas selline saavutada?

Hamblin liigub Helsingi Ülikooli teadlase Jenni Lehtimäki juurde, kes oma meeskonnaga uurib naha mikrobioomi. Lehtimäki on ökoloog ja evolutsioonibioloog ning tõusev täht naha mikrobioomiteaduse taevas.

Ühes uuringus uurisid nad linna- ja maapiirkonnas elavaid koeri. Leiti et maapiirkonnas elavatel koertel on vähem allergiaid. Kuid elamiskoht ei olnud ainus asi mis allergiaid mõjutas. Oluline oli ka see, kui palju koer sai väljas olla ja kui palju ta puutus kokku teiste koertega.

Lehtimäki jaoks on mikrobioloogiline mitmekesisus see, mis meie immuunsüsteemi vormib. Ta märgib, et väga ebatõenäoline on, et keegi elab isoleeritud elu ja lahkub harva oma õhukonditsioneeri alt ning siis võtab tableti lootes, et see toob talle mitmekesise mikrobioomi.

UK teadlane Diana Bowler on uurinud treeningu tegemist väljas ja siseruumides ning leidnud, et jooksmine-jalutamine väljas aitab kaasa mikrobioomi mitmekesisusele. Ehk looduses ja pargis liikumine annab tervisele rohkem kasu kui linnas või treeningsaali jooksulindil.

Diana Bowleri sõnul püüab ta anda enda puhul kõik, mis mikrobioomile kasuks tuleb: viibib palju looduses, minimeerib antibakteriaalsed tooted. Ta kasutab harva deodoranti. Duši all käib nii nagu enamik  mikrobiolooge – konservatiivselt.

VII peatükis kirjutab Hamblin meist lenduvatest lõhnadest ehk mikrobioloogilisest kompotist, mille kaudu näiteks koerad on võimelised tuvastama teatud haiguseid. Ehk haiguste olemasolu on koera nina juba varases staadiumis võimeline haistma.

Igal meist on oma nö individuaalne keemiline sõrmejälg, mida Hamblin nimetab „volatolome“ – sõnast volatile -lenduv  ja nagu mikrobioomi puhul lisandu sõna lõpp „oom“. Ma ei oska öelda, kas selle kohta on eestlastel mingi kindel sõna. Sõnaraamat tõlgibki selle volatoloomiks.

Raamatust saab pikemalt ja põhjalikult lugeda, kuidas koerad haigust haistavad ja mis moodi meie keha lenduvaid kemikaale eraldab.

Huvitav fakt siinkohal – meie naha mikrobioomis on bakter nimega Staphylococcus epidermidis, mis tekitab meie kehal nö kaitsekilbi, mille tõttu (malaaria)sääsed meid üles ei leia.  Inimesel oleks seega "vanade sõprade" hulgas kaitsevahendeid, kui me neid järjekindalt ei hävitaks. Meelde tulevad ka „looduslikud antibiootikumid“ eeterlikud õlid, küüslauk, sipelgapuu jpm, mida netis vahel lausa igapäevaselt tarbima kutsutakse. Ma ei tea kas bakteritel on eriti vahet kas neid hävitatakse looduslikult või mitte. Kas maomürk või laboris sünteesitud mürk - on seal suurt vahet, kuidas täpselt surra. 😏 

Looduslik ei ütle midagi aine ohutuse kohta inimkehale.

Entomoloog Jeffery Tomberlin märgib: „Selle asemel, et toota kemikaale, mis (sääski peletades) on kahjulikud meie naha mikrobioomile või nahale endale, tuleks levitada seda teadmist, et on midagi, mis ütleb sääsele, et me ei ole talle heaks peremeheks.“ 

„Clean“ raamatus kirjutatakse pikemalt ka Põhja Carolina professor Robert Dunnist ja tema tööst selles osas, mis puudutab jalataldade mikrobioomi ning põhjustest, miks jalad halvasti lõhnavad. Kuna Dunni raamat on mul järgnevalt lugemisnimekirjas ootamas, siis ma siis lähemalt ei peatu. Märgin vaid, et kõige hullemat haisu ajab jalataldadel välja bakter nimega Bacillus Subtilis, mis toodab patogeenseid seeni tapvaid komponente. Vot siis – pole halba ilma heata.

Me ei teagi veel täpselt, mida me võime võita lõhnates nagu inimene ja mida on meil kaotada, kui me need lõhnad hävitame.