Parasiidid või partnerid vol 4 - Crohni tõbi

 

Järgmises peatükis kirjutab Dunn, et mitte eriti kaua aega tagasi oli meie keskmine eluiga 40 aastat, mis on tänaseks jõudnud 80 eluaastani. USAs oli 1856 keskmine eluiga 40, 1900 aastatel 48, 1930 aastatel 60 ja nii edasi, siit ongi üsna kerge jääda uskuma, et selline progress kestab igavesti ja meie keskmine eluiga aina tõuseb. Kuid alles hiljaaegu on tsiviliseeritud ühiskondades keskmine eluiga jõudnud platooni ja mõnedes kohtades isegi nihkunud veidi allapoole. On üsna selgeks saanud, et meie lapsed elavad lühema elu, kui meie. Vähem selge on meile see, miks see nii on.

Me peaksime elama pikemat ja tervislikumat elu. Oleme välja mõelnud viisid tappa üha rohkem liike, kes kunagi on püüdnud  elada meie kulul. Kui mõni olend tungib teie kehaõõnsustesse või läbi naha, on selle jaoks pill, pihusti või võib-olla ka salv. Kas teil on mikroobe? Kasutage antibakteriaalset salvrätikut. Kas teil on sooleparasiidid? Võtke tablett. Enamikku meie pikaajalisi haigusi saab ravida, vähemalt on see võimalik piisava rahaga. Kuid kuigi tundub, et me saame vanade ohtudega üha paremini hakkama, siis on tulnud kogum „uusi” haigusi, sealhulgas Crohni tõbi, soolepõletik, reumatoidartriit, luupus, diabeet, hulgiskleroos, skisofreenia ja autism, mis on muutunud üha tavalisemaks.

Oled sa ameeriklane, belgalne, jaapanlane või argentiinlane – moodsas maailmas jääme me haigeks uut moodi.

Igaüks kujutab ette kui palju võib olla neid põhjuseid, miks arenenud riikides on taolisi tervisehädasid rohkem kui arengumaades. Kõik mis arenenud riikide ja arengumaade vahel erineb – see kõik võib olla põhjuseks. Saastatud, pestitsiidid, vesi, dieet, sotsiaalsed suhted. Selles ajavahemikud, mil autoimmuunhaigused tavaliseks said, on pea kõik meie elustiilis muutunud. Me reisime rohkem; selle asemel, et elukohta pühkida, me imeme tolmu; me oleme asunud elama linnadesse; levinud on fluoriidiga hambapastad, Pogo pulgad, ninakarvade eemaldajad, elektroonilised koerad, topelt latte kohvid, lastekindlad korgid, tselluliidi eemaldamise kreemid jne, jne – igaüks neist võib-olla põhjuseks.

Kui võtta Crohni tõbi:

Crohni tõbi on kroonilise põletikulise soolehaiguse vorm (teine põletikuline soolehaigus on haavandiline koliit), mis tekib tavaliselt noores eas (15-35 a). Crohni tõbi on kõigis soolestiku osades põletikku ja sügavaid haavandeid põhjustav haigus, mis kõige sagedamini haarab peensoole lõpposa.
Haigus kulgeb ägenemiste ja vaibumistega, täielik tervenemine on äärmiselt harv. Olemasolevad ravimeetodid on vaid harva efektiivsed.

Crohni tõve tekkepõhjused on ebaselged. Arvatakse, et päriliku eelsoodumusega inimesetel vallandub organismi immuunsüsteemis bakteri, viiruse, dieedi või muu väliskeskkonna faktori tõttu reaktsioon, mis põhjustab püsivat soolepõletikku. Crohni tõve riskifaktoriks on ka suitsetamine.

Põletik võib haarata ükskõik millist soole osa suust kuni pärakuni. Kõige sagedamini tekib haigus peensoole lõpposas.
Põletik esineb laiguti, osa soolest võib olla täiesti terve. Põletikust haaratud piirkonnas muutub limaskest paksemaks ja tekivad sügavad läbi sooleseina ulatuvad haavandid, millest võivad kujuneda ka fistlid ehk ebanormaalsed ühendused soolte osade ja ka teiste elundite või naha vahel.

Dunn kirjutab, et Crohni tõbi on muutunud niivõrd tavaliseks, et tõenäoliselt teab igaüks kedagi, kelle see haigus on. 1930 aastatel oli see praktiliselt tundmatu haigus. Tänaseks on see levinud nii Euroopas, Austraalias, Ameerikas kui ka Aasias.

Kuni viimase ajani olid kindlad vaid kaks haigust puudutavat asja: sellel on geneetiline komponent (kuigi nõrk ja ebajärjekindel) ja see on suitsetajatel tavalisem. Kuid kumbki neist teguritest ei põhjusta Crohni tõbe. Keskmine keenialane saab suitsetada kõike, mida tahab, ja isegi kui tema vennal Ameerika Ühendriikides on Crohni tõbi, pole tal endal peaaegu mingit võimalust seda saada.

Crohni tõve levik maailmas

Kuidagi on eelduseks majandusareng ja see, mida me kipume modernsuseks pidama - jõukus, linnastumine, rikkus. Tundub, et progress ise teeb meid haigeks. Paljud aastad ei mõjutanud Crohni tõbi India ja Hiina elanikke, kuid nüüd, kui India ja Hiina on muutunud edukamaks või vähemalt osad indialased ja hiinlased on muutunud edukamaks, on Crohni tõbi ilmnenud ka seal.

Võib tunduda kummaline, et nii levinud haigusest saadakse nii halvasti aru. Tõde on see, et enamiku inimesi vaevavate haiguste põhjuseid pole veel mõistetud. Nimetatud on rohkem kui 400 haigust, mis tavaliselt inimesi mõjutavad, ja nimetamata haigusi on kahtlemata sadu. Võib-olla tosinajagu teadaolevaid haiguseid - lastehalvatus, rõuged ja malaaria – on suhteliselt hästi mõistetud, kuid valdav enamus, need ülejäänud sajad, ei ole. Ehkki me teame, kuidas ravida vähemtuntud haiguste sümptomeid või tappa häda põhjustav patogeen (kui see on olemas), on just haigestunud kehades toimuv enamasti keha saladus.

Tõepoolest, kuidas nad siis ei tea. Mina olen küll siit ja sealt võrkturundajate käest kuulnud, et linnanaturalism ammugi teab, kus kivi all vähk peidus on – sul on midagi puudu. Puudu on aluselisusest, mõistusest, armastusest, D vitamiinist, C vitamiinist, kollageenist, mustast pässikust, goji marjadest, orgaanilisest toidust, teatud kindalt tüüpi dieedist, soodast, kurkumist, õunaäädikast, tatrast, B12 vitamiinist, peptiididest, kaltsiumist, magneesiumist, MMSist, MSMist, ABCst, DBGst, jne jne sellerimahla oleksin peaaegu unustanud, kindlasti on puudu rahast, et seda kõike osta; või on sul liiast: happeid, keharasva, gluteeni, kehakaalu, halbu mõtteid ja muidugi toksiine – hästi palju toksiine,  jpm. Aastakümneid on wellness tööstus aina uuemate kaubaartiklitega välja tulnud ja hinda kõigele otsa kedranud, kuid paraku ... peale esimest eufooriat, peale sadu puhastusi ja tuhandeid kulutatud eurosid ... on inimestel hakanud  ka sellest, tekivad taaskord uued probleemid: maks ja neerud lakkavad töötamast, kuid inimkonnaga kaasaskäivad hädad ei kao.

Nii kirjutab Dunn prantsuse Jean Pierre Hugost. Pariisi Hôpital Robert Debré teadlane Hugot arvab, et süüdi on külmikutes elavad bakterid. Mõned tõendid toetavad tema teooriat ja ükski tõestus ei ole selle vastu, kuid siiani on tal vaid tõendeid selle kohta, et kuriteopaigas  (Crohni tõvega soolestikus) leidub sageli külmkapibaktereid, mis on vajalik, kuid ebapiisav tõendusmaterjal. Hiljutises uuringus leiti, et külmkapp kodus on tõepoolest korrelatsioonis Crohni tõve esinemisega. Kuid uuring leidis, et ka teleri, auto ja pesumasina omanikel esineb rohkem Crohni tõbe.

Teises uuringus leiti, et Crohni tõbi on vähem levinud seal, kus tuberkuloos on sagedasem. Samuti on see levinum seal, kus on külmem ja kus päevad on lühemad. Kuid korrelatsioon kahe asja vahel ei taga, et üks põhjustab teist. Peab olema mingi põhjuslik seos ja selle seose demonstreerimine; tuleb näidata, et A viib B-ni. Hugotil olid A ja B, kuid mitte „viib”. Ja kuigi külmiku baktereid leidub Crohni tõvega soolestikus, võivad nad olla ka lihtsalt kõrvalseisjad mitte kui kaabakad. Kui see pole külmkapp, siis mis see on?

Mõned bioloogid pakuvad põhjuseks reostust, teised hambapastat või väävliühendeid. Võib-olla leetrite vaktsiin? Või on Crohni tõbi psühhosomaatiline. Võib-olla kallutab arenenud riikide inimeste jõudeolek hüpohondriale.  

Kas uskuda Hugot teooriat või mitte, siiski on tal ühes asjas õigus – modernne ühiskond soodustab ühtesid liike ja hävitab teisi. Hugot keskendus liikidele, mis on modernses keskkonnas ellu jäänud, kuid võib-olla on Crohni tõbi seotud liikidega, keda enam ei ole.

Pisikuteooria põhineb ideel, et jääme haigeks, kui meie kehasse tungivad uued liigid. Tuftsi Ülikooli teadlane Joel Weinstock arvas vastupidist. Võib-olla on mõned haigused põhjustatud liikide kadumisest.

Ei pea olema eriti rikas, et vältida sooleusside teket. Peate vaid kandma kingi ja kasutama siseruumides asuvat tualetti. 1930ndatel ja 1940ndatel olid peaaegu pooltel Ameerika lastel ussid, olgu siis suuremad ümarussid nagu Ascaris, paelussid või õrnemad loomad nagu väike Trichuris trichuria. Nüüd on ussid USAs vaid minevik. Samuti pole USA kuidagi eriline. Need kohad, kus Crohni tõbi hakkas muutuma tavaliseks, tundusid Weinstockile nagu kohad, kus sooleussid olid teadaolevalt haruldased. Mis siis, kui sooleparasiitide puudumine põhjustas Crohni tõbe? Sel hetkel oli Weinstocki idee nagu paljud teisedki teooriad (ehkki veidi üleolevamad) lihtsalt  korrelatiivne.

Tema idee sai alguse tähelepanekust, et kui me kolisime linnadesse ja modernsusesse, olid meie kehad pigem midagi kaotanud kui võitnud. Ta arvas, et meile teeb haiget pigem parasiitide puudumine kui konkreetse ründaja olemasolu. Ta kujutas ette, et meie keha tundis nendest ussidest nii suurt puudust, et nad hakkasid hävitama iseendid.

Teadaolevalt esineb valgekraedel, kes istuvad puhtas kontorikeskkonnas, rohkem Crohni tõbe, kui töölistel, kes saavad mustaks ja kellel esineb rohkem parasiite.

Metsikud spekulatsioonid võivad teadusele olla olulised, eriti uue valdkonna algfaasis, kui peaaegu kõik on võimalik. Algusaegadel tundub, et igaüks saab probleemi lahendada, nii et kõik proovivad  (ja kas pole seesama omane ka wellness tööstusele, kus igaüks arvab et just tema potsik või dieet või detoksprogramm ongi lahenduseks).

See teaduse etapp võib kesta aastakümneid, kui mitte kauem. Tõde tuleb üles leida metsikute ideede metsast. Kuid isegi kui nõustuda tõsiasjaga, et metsikud ideed võivad olla kasulikud, lähevad mõned üle hea teaduse piiride. Sest nii kummaline kui külmkapi hüpotees tundub, tuli see hüpotees traditsioonilisest meditsiinist. Hugot pidas probleemiks külmataluvusega baktereid, paljud teised teadlased pakkusid välja veel paarikümmet erinevat bakterit.

Et sellest kõige paremini aru saada, jõuame harksarviku (Antilocapra americana)  juurde.