Vadin vol 2 - emotsioonid, rituaalid ja minapilt

Veel leide Ethan Krossi raamatust „Vadin“:

Emotsionaalse valu protsess ajus sarnaneb füüsilise valu protsessiga.

Belgia Leuveni Ülikoolis uuris Philippe Verduyni distantseerumist igapäevaelus. Distantseerumine probleemses olukorras tähendab, et sa üritad vaadata seda eemalt – kas kõrvalseisja vaatenurgast või kujutad end kärbseks seinal, kes vaatab toimuvat. Leitigi, et distantseerumine ja asumine vaatleja positsioonile lühendas vihastava või kurvastava sündmuse põhjustatud meeleolulanguse kestust.

Samas distantseerumine küll kustutab vadina selle algusfaasis, kuid vähendab ka positiivseid tundmusi. Sestap positiivsete emotsioonide ja tunnete puhul distantseeruda ei ole vaja (võibolla kui siis ainult loteriivõidu puhul).

Huvitav oli see, et ühe uuringu kohaselt seoses tervisega eelistatakse millegi tegemisele sageli pigem mitte midagi tegemist. Mida see tähendab? Näiteks on raamatus kirjeldatud uuringut, kus vähki haigestunutele antud valik: kui te midagi ette ei võta, on suremise tõenäosus 10% ja kui lasete end ravida uudse ravimeetodiga, siis 5%. Võiks oletada, et enamik valib uudse ravimeetodi, kuid ca 40% valis mitte midagi tegemise. Ja kui inimestel paluti see otsus teha kellegi teise kohta, siis valis mitte midagi tegemise 31%.

Distantseerumise eksperimentidest romantiliste suhete ja peretülide puhul on raamatus kirjutatud pikemalt ja nagu arvata võib, olid tülid distantseerumise puhul  lühemad ja romantilised suhted ketsid kauem.

Kross kirjutab "mina" kõnest ja sellest, et oma emotsionaalse sisekõne ajal võiks ennast nimepidi nimetada. A la „Sille, miks sa täna lummetuisanud tee peale vihastasid?“  Või pöörata oma sisekõne kolmandasse isikusse – kasutada „mina“ asemel „tema“ või ka „sina“. Sellist varianti nimetatakse – distantseerunud sisekõneks.

Kross kirjeldab iseenda talumatuks muutunud vadinat, kui talle peale teleesinemist saadeti ananüüme ähvarduskiri. Üks asi, mis sellistel puhkudel aitab on kogemuste normaliseerimine. See tähendab, et aitab teadmine, et sinu probleem pole ainulaadne, vaid seda tuleb ette paljudel teistel ja see käib elu juurde.

Kui inimest tabavad lein, tagasilöögid töös, suhtekriisid, mured lastega vms, tunneb ta sageli end oma probleemidega üksi. Teistega rääkides ja kuuldes, et ka neil on sarnased probleemid, saame aru, et kuigi meil on raske, on sarnased mured ka teistel ja see toob kergendust. Kui teised neist muredest on üle saanud – saan ka mina.

Inimestel on loomupärane kalduvus oma mõtteid teistega jagada. Vadina puhul pakub sotsiaalmeedia selliseks jagamiseks tohutult võimalusi. Kuigi selline jagamine tundub enestunnet parandavat, siis tegelikult sotsiaalmeedias tunnete väljaelamine, kirjutamine, suhtlemine, meenutamine  ei mõju hästi.

Uuringu kohaselt ei muutunud inimeste, kes jagasid vahetult peale 11. septembri rünnakuid oma mõtteid ja tundeid, enesetunne paremaks. Vadinat oli hoopis rohkem ja just kõige jutukamatel  kõrgeim üldise distressi tase ja kõige halvem füüsiline tervis.

Populaarkultuuris on arusaam, et rääkimine parandab enesetunnet...“tugevad emotsioonid tuleb lasta välja nagu aur aurukatlast“.

Kuid see ei ole nii lihtne. Teised inimesed võivad olla hindamatuks abiks, et aidata vadinast vabaneda, kuid seda abi tuleb oskuslikult anda.

Stressireaktsioon kehas on reeglina võitle või põgene reaktsioon, kuid veel on ka nn hoolitsemise ehk sõbrunemise reaktsioon. Otsitakse teist inimest toetuse pärast. Stressi leevenduvad reaktsioonid tekivad, kui inimene saab rääkida – see rahuldab inimese üht põhivajadust – kuulamisvajadust.

Kuulamisvajadus on aga võrrandi üks pool. Rahuldatud peab saama ka kognitiivne pool. Ehk me vajame teatud konkreetset nõu või abi problemi lahendamiseks. Selleks ei piisa ainult hoolivast  kõrvast. Kui nüüd keegi, kes kuulab, annab ka praktilist nõu, siis on emotsioonidel võimalik jahtuda. Ja just seetõttu, et selline praktiline nõu jääb saamata, tekivadki emotsioonide jagamisel tagasilöögid. Vadin suureneb. Inimesed, kes meid kuulavad püüavad pakkuda heakskiitu ja armastust ja see võib lühiajaliselt kasulik olla. Kui inimene räägib oma emotsioonidest ja kuulaja ainult noogutab kaasa, siis elab rääkija uuesti needsamad emotsioonid läbi ja tekib taas sama sisekõne. Seda nimetatakse üheskoos rumineerimiseks (rumineerimist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks, kuivõrd see kipub, vastupidi soovitule, emotsionaalset ängi hoopis suurendama). Nii võib kaasanoogutaja ergutada kõnelejat veel rohkem sellest rääkima ja toetus muutub pisitasa õhutamiseks. Äng suureneb ja nõiaring võib kasvada, kuna kõigil on ju ometi head kavatsused.

Siis kirjutatakse päris palju looduse heast mõjust möllavale vadinale. Uuringud näitavad, et looduses viibimine vaigistab vadinat. Ja lohutussõnu pakub Kross ka neile, kes suurtes linnades kergelt loodusesse ei pääse: nimelt ka loodusfotode ja filmide vaatamine omab head mõju.

Rituaalid – selgub, et vadina vaigistamiseks on head ka rituaalid. Raamatus kirjeldatakse mitme tippsportlase võistluseelseid rituaale – tennisist Nadali rituaaliks oli: ID kaart näoga allapoole, veepudelid pingil ritta täpselt ühele joonele, enne servi juuste kohendamine. 

Raamatu lõpus tööriistade peatükis krjutab Kross: ostke amulett või hakake ebausklikuks  😏ja sooritage rituaale. Kusjuures rituaal ei täenda siis musta kassi ohverdamist, vaid rituaal on fikseeritud toimingute järjestus ja see tekitab korra- ja kontrollitunde, mis vadinale mõjub vaigistavalt.

Rituaalidega kirjutatakse palju ka platseebost, selle mõjust ja erinevatest uuringutest. St paltseebo mõjus ühele grupile isegi siis, kui neile ette öeldi:  „See on platseebo tablett aga kui te usute, siis see toimib.“

Võtted, mida Kross välja pakub on siis sellised, mida saab kasutada üksi, näiteks rääkige endaga distantsilt, kujutlege end sõbrale nõu andmas, pange oma mõtted ja tunded kirja jm.

Võtete hulka, millesse on kaasatud teised inimesed on eraldi vadina vastu abi pakkumise võtted ja võtted toetuse saamiseks vadina vastu. Saad teada, kuidas ise paremini vadisejat toetada ja kui vadin hulluks muutub, kuidas saaksid teised sind toetada.

Keskkonnaga seotud võtete hulka kuuluvad muuhulgas ka ümbruse korrastamine  ja hardust tekitavad elamused (mis on igaühel siis erinevad).

Kui huvi pakub, soovitan lugeda.

Vadin vol 1: rääkides kõige targema - iseendaga

 

Nüüd võiks keha alumisest otsast tulla taas kord ülespoole. Vahelduseks leidsin kolm raamatut teaduskirjanduse vallast eesti keelde tõlgituna. Esimesena lugesin läbi 2021 ilmunud Michigani Ülikooli psühholoogiaprofessor Ethan Krossi raamatu „Vadin“ (215 lk) (kirjastus Agro, tõlkinud Raul Kilgas).

Raamat on akadeemiline lugemine, nii et see nõuab keskendumist, et tekst läbi töötada. Teadusliku poolega koos räägitakse erinevatest juhtumitest ja raamatu lõpus on kokkuvõtvalt ära toodud võtted, millega ennast ja teisi aidata.

Raamatus uuritakse kõige olulisemat vestlust - vestlust iseendaga. Vadin seevastu koosneb tsüklilistest negatiivsetest mõtetest ja emotsioonidest, mis võivad meie enesevaatlusvõime muuta õnnistusest needuseks. Mõtleme mingile arusaamatusele või probleemile, mõtleme sellest jälle.  Ja jälle... Loodame enda sisse vaadates sisehäälelt abi saada, kuid kohtame kriitikat.

Selles raamatus aitab emotsioonide ja enesekontrolli labori direktor Kross lugejatel paremini mõista, mida tähendab olla inimene. Me kõik räägime iga päev iseendaga ja hämmastava kiirusega sisekõnet peavad isegi kõige rahulikumad meie seast. Kuna me ei lõpeta iseendaga rääkimist – ja ausalt öeldes ei ole vajagi, kuna meie peas kõlavatel häältel on väärtuslikke asju öelda – on oluline, et kasutaksime oma sisekaemust tõhusalt: „Vadin on paljude vaimuhaiguste aluseks,” märgib Kross, kes kirjeldab, kuidas me iseendaga räägime, miks need sisejutud kasulikud on ja millised lülitid võivad meid hätta jätta. Ta näitab viise, kuidas arutelu ümber kujundada, millal abi otsida ning kuidas sõpru ja perekonda paremini toetada. Konstruktiivselt kanaldatud mõistuse potentsiaal pole väike asi, kuid see ei seisne ainult „pidevas kohalolekus“. 

"Meele jõud ennast ravida on tõepoolest maagiline (aukartlikkust äratavas, mitte üleloomulikus mõttes)." Isegi kui teil on kõik autori pakutavad tööriistad, "on oluline, et koostaksite oma isikliku tööriistakasti."

Me kõik räägime iseendaga. Häälestume selle lõputule jutuajamisele, et otsida juhiseid, ideid ja tarkust. Kuid mõnikord, juhatab see hääl meid negatiivse sisevestluse ja lõputu mäletsemise küülikuauku.

Need vaiksed vestlused on nii võimsad, et võivad langetada meie tuju, otustusvõimet ja isegi mõjutada meie tervist.

Kui me Facebooki sisse logime, ootab seal ees küsimus: "Millest mõtled?" See on vaid üks küsimus, mida Ethan Kross oma raamatus "Vadin" käsitleb.  Kross on aastaid uurinud meie peas kõlavaid hääli, mida need ütlevad ja kuidas neile vastata. Ta asutas isegi ülikooli emotsioonide ja enesekontrolli labori, mis sisuliselt uurib, kuidas enesekontroll töötab.

Kross ütleb, et hääled meie peas on osa sellest, kes me oleme – "oskus kasutada keelt oma elu üle mõtisklemiseks." Ta ütleb, et mõnikord pulbitseb sisemine sõnavoog põnevusest ja optimismist. Kuid sageli esineb hääl vastulausete või isegi vihakõnega. Mõnikord see vestlus õõnestab meid. Kui Krossil palutakse defineerida vadinat, nimetab Kross seda negatiivsesse mõtteahelasse takerdumiseks.

Kuidas me seda parandada saame? Selle küsimuse esitas üks Krossi õpilane, kes küsis temalt, miks pole keegi talle või tema kursusekaaslastele õpetanud, kuidas oma meelt ja emotsioone juhtida. "See oli hetk," ütleb Kross, "mis pani mind mõtlema, kuidas levitada meie kogutud teadmisi väljaspool akadeemilist ringkonda."

Lõppude lõpuks, kes meist ei tahaks võimet oma negatiivseid mõtteid kontrollida?

Kross, kes alustas 2008. aastal pärast doktorikraadi omandamist Michigani Ülikoolis ütleb, et paljud inimesed arvavad, et häält tuleks proovida vaigistada. Kuid ta ei soovitaks seda lähenemist. Mõelge kõigile imelistele asjadele, mida sisehääl teie heaks teha saab.   

 

Kross hoiatab, et jutuajamise intensiivsus ja kestus võivad jõuda "äärmuseni", mis võib olla vaimse haiguse tunnuseks. Siiski on oluline meeles pidada, et hääled teie peas ei tähenda, et olete ebanormaalne. "Kui mu lugejad kogevad vadinat," märgib Kross, siis: "Palju õnne, te olete inimesed."

Kross kirjutab, et talle meeldib tänapäeva peamine mantra: elage olevikus (kohalolu). Kuid ometi on see sõnum vastuolus inimese bioloogiaga. Oleviku külge klammerdumine ei ole inimesele loomuomane ja aju ei ole arenenud sellise ülesande tarvis.

Leitud on, et kolmandik kuni pool ärkveloleku ajast me EI ela olevikus.  Ja meie sõnavoog on nii hoogne, et ühe uuringu kohaselt on mõttes kõnelemise tempo ekvivalentne 4000 sõna kuuldavalt ütlemisega minutis. Kui riigipea üle tunni peetud kõnes lausub ca 6000 sõna, siis sisehääle puhul on aju selle kokku surunud 60 sekundile.  Ehk hääl meie peas on väga tempokas kõneleja.

Töömahukad funktsioonid vajavad kehas iga saadaolevat närvirakku, negatiivne sisehääl aga kasutab neuraalset võimekust ahnelt enda huvides. Siin võib töövõime kinni joosta, kuna tuleb teha kahe asjaga: sellega, millega inimene parajasti tegeleda tahab  ja lisaks  kuulama valulist sisehäält. Korduvate ärevate mõtete kuju võtnud vadin on imeosav takistaja keskendumist nõudvas tegevuses.

1980 aastate lõpus uuris Belgia psühholoog Bernard Rimé inimeste tugevate emotsioonide ja rääkimise seoseid. Ta leidis, et negatiivsete emotsioonide puhul tahtsid inimesed sellest rääkida ja mida tugevam emotsioon oli, seda suurem on tung neist rääkida.

Kross kirjutab: 

„Tundub küll normaalne ja kahjutu, ent teistele korduvalt oma negatiivsest sisehäälest rääkimisest sugeneb üks suuri vadina ja sotsiaalse suhtluse paradokse: me ise arvame, et räägime oma mõtetest kaastundlikele kuulajatele, otsides neilt toetust, ent sellega liialdadamine lõpeb just vastupidi: me tõukame endast eemale neid, keda kõige rohkem vajame.“

See ei tähenda, et teistele oma probleemidest rääkimine oleks kuidagi kahjulik, kuid vadina tõttu võib kasulik kogemus muutuda negatiivseks.

2020 oli facebooki ja Twitteri kasutajaid umbes 2,5 miljardit ja neid platvorme kasutatakse tihti oma tugevate emotsioonide jagamiseks.  Krossi sõnul pole sotsiaalmeedias jagamises midagi halba. See on uus keskkond, kus inimesed veedavad palju aega – ja keskkond ise ei ole hea ega halb – kasulikkus või kahjulikkus seisneb selles, kuidas nendega ümber käiakse.

Varem polnud meil kohe pärast negatiivset emotsiooni oma tundeid paljude teistega jagada.  Sageli andis aeg arutust ja emotsioonid lahtusid ajas. Sotsiaalmeedia on aga võimalikuks teinud koheselt kõik suurele lugejaskonnale teatavaks teha. Ja nii nagu oma probleemidest liiga pikalt ja liiga sageli rääkimine tekitab inimestes ärritust ja võõrdumist, nii tekitavad seda ka ülemäära emotsionaalsed postitused sotsiaalmeedias.

Inimestel on tugev eneseesitluse vajadus ja sotsiaalmeedia on loonud siin enneolematud võimalused. Meil on võimalik oma elu kuvandit  nutikalt kavandada ja korraldada – tulemuseks on fotošopitud versioon elust, millest on välja jäetakse raskused ja mured ning  vähem meeldivad momendid.  Kas sellise eneseesitlusega tegelemine ei võiks tunnet parandada? Kross märgib, et siin on teatud lõks. Oma elust glamuursete fotode postitamine võib küll enesetunnet parandada, samas võib aga postituste vaatamine rikkuda vaatajate tuju – me ihkame end teistega võrrelda.

2015 uuringus avaldas Kross koos kollegidega, et mida rohkem aega inimesed pasiivselt Facebooki voogu kerisid ja teiste inimeste eludesse piilusid, seda suuremat kadedust nad tundsid ja seda halvem enesetunne neil selle tagajärjel oli.

Uuring näitab samas sedagi, et samad närvivõrgustikud, mis aktiveeruvad šokolaadi (tegelikult kõike meeldivat kuni kokaiinini välja)  süües või meeldivat inimest kohates, aktiveeruvad ka enda kohta teistele inimestele infot jagades.